Kristjan Üksküla esimene töö Tallinna Linnateatris jõudis publiku ette sama aasta sügisel kui ta Lavakunstikooli lõpetas. Tegemist on korralikult läbimõeldud ning väga tervikliku ja kompaktse lavastusega, milliseid teevad tavaliselt juba kogenud lavastajad. Eriti palju otsingulist uudsust pole, küll aga piisavalt mitmekihilisesena jõuab see lavale Hobuveskis siiski. Kolme kihi all pean silmas - põhitegevust laval Härra Biedermanni, tema naise, tema teenija ning tulesüütajate vahel; tegevust, mis toimub pööningukorrusel ning tegevust, mida kirjanik nö. "jutustab", "selgitab" või "edasi kerib".
Kunstiliselt ilmekas - parukate, kostüümide ning Hobuveski interjööri võimalustega. Korraliku valgusrežii ning ajastukoahuste detailide täpsusega. "Ilmekas" ja "detailne" näiteks selles mõttes, et mina jälgisin etendust rõdult ja hämmastav, aga Argo Aadli ehk Härra Biedermanni paruka hõredate juuste all oli "läikiv" peanahk, just nii nagu peab!
Üldse oli Max Frisch-i "klassika" lavale seatud heas mõttes klassikalises vormis, mitte tobedalt tänapäevastatult või mingit muud moodi õrritavalt vägistatuna imelikku vormi aetud või deformeeritud. Ka kõik imporditud ideed hoidsid kogupilti siiski sobivas raamis.
Argo Aadli on ilmselt oma hääle pärast, aga ka teatud kehahoiaku ja olekulise omapära tõttu mõjunud minule juba lavakooliajast alates "vanamehelikult". Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema kõlav hääl lihtsalt ei oleks nagu temavanuste oma. Minu vanaisal hoidsid ka huuled justkui kergelt pruntis või kuidas seda nüüd kirjeldada täpsemalt (sest ma ei mõtle otseselt "pruntis") ning ka see aitab sellisele tundmusele kaasa. Selles mõttes on minu meelest Üksküla andnud Biedermanni rolli just kõige õigemale näitlejale terves Eestis (olgugi, et vanuselt võiks või peakski seda mängima natuke vanem mees, u. 40-50 aastane - Linnateatris sobiks hästi ka ehk Vaarik?). Ma usun, et lavastaja võis isegi tulla Biedermanni lavastamise mõttele Aadlit kui näitlejat jälgides ja mitte vastupidi - ta lihtsalt sobib sellesse rolli nii hästi. Kuigi Aadli tundub sobivat absoluutselt igasse rolli mida ta mängib. Isegi olles lugenud "Teater.Muusika.Kino."-st Kiselovi valikupõhimõtteid Aadli valimiseks Nick-i rolli "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastusse, annan andeks ka siiani kõige küsitavama tema rollidest (minu jaoks), sest ka mina ei ole Albee 2004.aastal tehtud karakterimuudatustega kursis (kes pole lugenud, siis soovitan soojalt väga huvitav ja karmisõnaline, isegi skandaalimaiguline mõttevahetus toimus Kaus-Kiselov-Kolk triol TeMuKi kevadsuvistes numbrites. Järjekordne tõestus, et Kaus peaks rohkem raamatuid kui artikleid kirjutama - kuigi kui ma alguses selle tema artikli ilmudes imetlesin tema teadmisi, ei näinud ma tegelikult tema teadmatust teemast selle hullult töömahukana tundunud töö taga - või noh, kui siis pigem oma blogisse vms. minu meelest... sest lisaks möödalaskmistele ja kriitikale "Kes kardab..." tükile, siiani üks aegade kehvemaid intervjuusid on tema intervjuu Sofi Oksaneniga ajakirjas "Lugu" imho). Argo on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid. Tahaks teda nüüd vahelduseks jälle midagi tõsisemat näha mängimas (nagu vangi roll "Et tema mäletaks sedasama" tükis ja Indreku roll "Tõe ja õiguse" 2.osas), sest viimasel ajal tundub mulle, et lavastajad näevad teda justkui vaid koomilise varjunditega rollides, kuigi tõenäosemalt on see lihtsalt juhuse tahe.
Rain Simmuli karakter mõjub kõige nutikama tegelasena selles rõhutatult naljakalt lollikeste paraadis. Intelligentne on ka justkui jumalana kõike mõjutav, selgitav, jutustav "Autor", ehk Veiko Tubin-i karakter, kes on lavapositsioonina vastandatud oma tegelastele ja niimoodi on lavastaja suutnud luua huvitavalt tervet Hobuveski kesklava täitva tegevustiku - nii ühelt kui teiseltpoolt jälgitava etenduse. Simmuli kergelt õõvastav markantsus teise vaatuse lõunalauas ning peremehelik üleolek kütusekanistrite juures "pööningul" sekundeeris Aadli vahvalt oma varakust varjavale karakterile. Rikkad kodanlased oli ju "tulesüütajate" ohvrid. Aadli süümekate ja hirmude küüsis sipleva mehikesena jäi Simmuli karakteri intelligentsusele lihtsalt alla. Ja publikule loob see huvitav dilemma, kelle poolt siis lõppude lõpuks olla - kas hoida pöidlaid "pahadele pättidele", aga rahvalikult rikaste vara põletavatele tulesüütajatele või vaesele mehikesele, kes lihtsalt on hirmul, kuigi tegelikult on rikas ja naudib igapäevaselt teenijanna teenuseid ning kõrgema klassi elu? See on eri ajastul elades ja eri ühiskonnaklassi kuuludes kindlasti erineval ajal erinev. Lahe pisike roll on ka Piret Kaldal proua Biedermannina. Ta keerab mõnuga (ent sobivalt) oma karakteril vindi üle. Ja vahvad kõrvalrollid on kanda ka teenijanna rollis Helene Vannaril ning teisel (natuke opakal või pigem ahveristlikumal?) tulesüütajal Allan Noormetsa kehastuses. Kuigi Noormets oleks võinud ka teistega sarnaselt vinti õige natuke veel kruttida üle.
Hinnang: 4- (pole just minu Linnateatri kõige lemmikumate tükkide hulgas, kuid mõnus pühapäevane meelelahutus kahtlemata. Just see ja selline näitetrupp muutis selle üpris kerglase teksti mõnuga jälgitavaks. Lavastaja on teinud väga hea töö ja kõik erinevad lavastuse komponendid on justkui täpselt omas kohas. Natuke sai muhedat nalja ka kuigi otseselt mingi komöödiaga tegemist justkui polegi. Rumala inimese siplemist raskes olukorras on siiski kuidagi turvaliselt distantsilt naljakas jälgida. Olles ise samas olukorras ja sama hirmul võib iga inimene natuke ogaralt toimida. Kodu kaitseks mida iganes! Kas see oli aga autori väike alltekst, et rikkur kaitseb ikka oma mammonat, olles ise just oma vara pärast sellises olukorras või oli see hoopis kindlustusfirmade reklaamtükk mõjutamaks publiku (lugeja) alaaju :) või oli oluline hoopis see, et pätid jäävad pättideks ning neil pättidel pole südant kellegi jaoks.. või õppetund, et pole vaja võõraid oma koju lubada? Mis iganes kelle jaoks, aga meele lahutas küll ära :))
Argo Aadli on ilmselt oma hääle pärast, aga ka teatud kehahoiaku ja olekulise omapära tõttu mõjunud minule juba lavakooliajast alates "vanamehelikult". Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema kõlav hääl lihtsalt ei oleks nagu temavanuste oma. Minu vanaisal hoidsid ka huuled justkui kergelt pruntis või kuidas seda nüüd kirjeldada täpsemalt (sest ma ei mõtle otseselt "pruntis") ning ka see aitab sellisele tundmusele kaasa. Selles mõttes on minu meelest Üksküla andnud Biedermanni rolli just kõige õigemale näitlejale terves Eestis (olgugi, et vanuselt võiks või peakski seda mängima natuke vanem mees, u. 40-50 aastane - Linnateatris sobiks hästi ka ehk Vaarik?). Ma usun, et lavastaja võis isegi tulla Biedermanni lavastamise mõttele Aadlit kui näitlejat jälgides ja mitte vastupidi - ta lihtsalt sobib sellesse rolli nii hästi. Kuigi Aadli tundub sobivat absoluutselt igasse rolli mida ta mängib. Isegi olles lugenud "Teater.Muusika.Kino."-st Kiselovi valikupõhimõtteid Aadli valimiseks Nick-i rolli "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastusse, annan andeks ka siiani kõige küsitavama tema rollidest (minu jaoks), sest ka mina ei ole Albee 2004.aastal tehtud karakterimuudatustega kursis (kes pole lugenud, siis soovitan soojalt väga huvitav ja karmisõnaline, isegi skandaalimaiguline mõttevahetus toimus Kaus-Kiselov-Kolk triol TeMuKi kevadsuvistes numbrites. Järjekordne tõestus, et Kaus peaks rohkem raamatuid kui artikleid kirjutama - kuigi kui ma alguses selle tema artikli ilmudes imetlesin tema teadmisi, ei näinud ma tegelikult tema teadmatust teemast selle hullult töömahukana tundunud töö taga - või noh, kui siis pigem oma blogisse vms. minu meelest... sest lisaks möödalaskmistele ja kriitikale "Kes kardab..." tükile, siiani üks aegade kehvemaid intervjuusid on tema intervjuu Sofi Oksaneniga ajakirjas "Lugu" imho). Argo on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid. Tahaks teda nüüd vahelduseks jälle midagi tõsisemat näha mängimas (nagu vangi roll "Et tema mäletaks sedasama" tükis ja Indreku roll "Tõe ja õiguse" 2.osas), sest viimasel ajal tundub mulle, et lavastajad näevad teda justkui vaid koomilise varjunditega rollides, kuigi tõenäosemalt on see lihtsalt juhuse tahe.
Rain Simmuli karakter mõjub kõige nutikama tegelasena selles rõhutatult naljakalt lollikeste paraadis. Intelligentne on ka justkui jumalana kõike mõjutav, selgitav, jutustav "Autor", ehk Veiko Tubin-i karakter, kes on lavapositsioonina vastandatud oma tegelastele ja niimoodi on lavastaja suutnud luua huvitavalt tervet Hobuveski kesklava täitva tegevustiku - nii ühelt kui teiseltpoolt jälgitava etenduse. Simmuli kergelt õõvastav markantsus teise vaatuse lõunalauas ning peremehelik üleolek kütusekanistrite juures "pööningul" sekundeeris Aadli vahvalt oma varakust varjavale karakterile. Rikkad kodanlased oli ju "tulesüütajate" ohvrid. Aadli süümekate ja hirmude küüsis sipleva mehikesena jäi Simmuli karakteri intelligentsusele lihtsalt alla. Ja publikule loob see huvitav dilemma, kelle poolt siis lõppude lõpuks olla - kas hoida pöidlaid "pahadele pättidele", aga rahvalikult rikaste vara põletavatele tulesüütajatele või vaesele mehikesele, kes lihtsalt on hirmul, kuigi tegelikult on rikas ja naudib igapäevaselt teenijanna teenuseid ning kõrgema klassi elu? See on eri ajastul elades ja eri ühiskonnaklassi kuuludes kindlasti erineval ajal erinev. Lahe pisike roll on ka Piret Kaldal proua Biedermannina. Ta keerab mõnuga (ent sobivalt) oma karakteril vindi üle. Ja vahvad kõrvalrollid on kanda ka teenijanna rollis Helene Vannaril ning teisel (natuke opakal või pigem ahveristlikumal?) tulesüütajal Allan Noormetsa kehastuses. Kuigi Noormets oleks võinud ka teistega sarnaselt vinti õige natuke veel kruttida üle.
Hinnang: 4- (pole just minu Linnateatri kõige lemmikumate tükkide hulgas, kuid mõnus pühapäevane meelelahutus kahtlemata. Just see ja selline näitetrupp muutis selle üpris kerglase teksti mõnuga jälgitavaks. Lavastaja on teinud väga hea töö ja kõik erinevad lavastuse komponendid on justkui täpselt omas kohas. Natuke sai muhedat nalja ka kuigi otseselt mingi komöödiaga tegemist justkui polegi. Rumala inimese siplemist raskes olukorras on siiski kuidagi turvaliselt distantsilt naljakas jälgida. Olles ise samas olukorras ja sama hirmul võib iga inimene natuke ogaralt toimida. Kodu kaitseks mida iganes! Kas see oli aga autori väike alltekst, et rikkur kaitseb ikka oma mammonat, olles ise just oma vara pärast sellises olukorras või oli see hoopis kindlustusfirmade reklaamtükk mõjutamaks publiku (lugeja) alaaju :) või oli oluline hoopis see, et pätid jäävad pättideks ning neil pättidel pole südant kellegi jaoks.. või õppetund, et pole vaja võõraid oma koju lubada? Mis iganes kelle jaoks, aga meele lahutas küll ära :))
Nüüd hakkan kuulama ka Kuku-raadio tänast "Publiku märki", kus muuhulgas peaks juttu tulema ka sellest tükist...
Tekst lavastuse kodulehelt:
Härra Biedermann ja tulesüütajad
Max Frisch
Lavastaja: Kristjan Üksküla
Tekst lavastuse kodulehelt:
Härra Biedermann ja tulesüütajad
Max Frisch
Lavastaja: Kristjan Üksküla
Kunstnik: Aime Unt
Tõlkija: Aleksander Kurtna
Mängukoht: Hobuveski
Mängivad: Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari
Esietendus: 06.11.2010
Etendus kestab: 2 h
„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.
„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe ... Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“
NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Fotod on seekord kohe eriti ilusad!!! Linnateatri lehel viidet ei ole aga ilmselt on need selle maja fotograafi Siim Vahuri fotod.
„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.
„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe ... Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“
NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.
Fotod on seekord kohe eriti ilusad!!! Linnateatri lehel viidet ei ole aga ilmselt on need selle maja fotograafi Siim Vahuri fotod.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar