Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, detsember 31, 2008

Aasta viimane postitus - veel Detsembrikuu filme...

Kuna aasta saab kohe läbi ja telekast tõesti ei tule midagi (miks küll eestlased ei oska nalja teha? Ok...Anu Lamp-i loetud Koomapalati reality-show....see oli vist õhtu ainuke nali :))...kõht on ka niiiii täis, et süüa enam ei taha ja ootan, et saaks lastega õue minna, siis kirjutan lühidalt veel üles mõned filmid, mis viimase kuu jooksul mu silme eest läbi jooksid. (S)Üld(i)reegel on see, et need, mille hinnang on 3+, siis nendesse võiks kerge kahtlusega suhtuda. Nelja miinusega hinnatud filmid olid minu jaoks huvitavad ja seal oli "midagi" "erilist" "vaatamisväärset". Ja neid soovitan julgemalt vaadata. 3ga ja loomulikult 1ga hinnatud filmidest võib siiski loobuda. Need on suuremalt jaolt ajaraisk. Eriti see 1ne...

Crips and Bloods: Made in America
Hinnang: 4- (dokfilm mustade raskest elust ning gängidest Ameerikas. Päris huvitav, sest asjaga lähedalt seotud inimesed ise jutustavad seda lugu. Karm ja kurb elu..huvitav, et seal peamiselt kahte gängi need mustad niimoodi üle riihi jagunenud..kui oled ühes, oled teiste vaenlane - titest saati.)

Blindness
Hinnang: 4- (Fernando Meirelles -i Cannes-is esilinastunud film oli omamoodi teatraalne, sest peamiselt toimus kogu tegevus ühes hoones. Karm, huvitava lähtekohaga. Julianne Moore ja Mark Ruffalo. Vähemalt huvitav, kuigi ootasin midagi enamat. Lõpp oleks võinud olla muud kui ameerikalik ja ette ära arvatav.)

Tropa de Elite
Hinnang: 4- (Väga ehtsa tundega Brasiilia film narkopolitseidest. Berliini filmifestivali võidufilm. Põnev ja huvitava ülesehitusega. Karm, kuid samas realistliku tundega.)

Transsiberian
Hinnang: 4- (Tegijad räägivad juba enda eest - Brad Anderson oli lavastajapukis, näitlejateks Woody Harrelson, Emily Mortimer, Ben Kingsley, Eduardo Noriega, Thomas Kretschmann. Pettusin, küll Kingsleys... kange ja vene keelt valesti rääkiv tegelane...miks nad ei palganud spetsialisti, kes oleks stseen stseeni järel teda õpetanud...väga võltsina mõjus. Kuid muidu lugu oli põnev ning vaatamisväärne triller. Rongid müjuvad millegipärast nii romantilisena...tahaks ise ka niimoodi läbi Siberi reisida.)

Leonera (Lion's den)
Hinnang: 4- (Argentiina tänavuaastane Oscarisaadetis, on üpris tagasihoidlik vangladraama. Naisvangidest. Peamiselt ühest, kellel sündimas laps... Naiste vahelisest sõprusest ning isekusest ja inimsuhetest...loomulikult on tegemist ka põgenemisega...)

Definitely, Maybe
Hinnang: 4- (muinasjutuline armastusfilm. Natuke uudse lähenemisega. Isa jutustab tütrele enda ja tüdruku ema kohtumise ja armastuse lugu...jättes ütlemata, kes jutus sisalduvatest naistest on tüdruku ema....isa elus on nimelt olulisi naisi olnud 3. Little miss sunshine-ist tuttav Abigail Breslin on ikka sama nunnu. isa rollis Ryan Reynolds ning naised: Elizabeth Banks, Isla Fisher, Rachel Weisz...lisaks veel ühe kõrvaltegelasena Kevin Kline...mina hoidsin pöialt Aprilile (Fisher).)

Azuloscurocasinegro
Hinnang: 3+ (Hispaania draama-komöödia-jamiskõikveel, mis valiti Pöffi vaatajate lemmikuks aasta paar tagasi. Ma ei saa sellest fenomenist 100% aru, kuid kahtlemata on tegemist huvitava linalooga. Almodovariga võrdlus oli minu jaoks natuke kummaline..aga võibolla mõned fragmendid...ei tea kah.)

Snow Angels
Hinnang: 3+ (masendav Ameerika väikelinna-draama...kus ema on lapse surmas süüdi, kuigi ema süüdistas enne traagilist juhtumit pidevalt isa hoolimatuses. Kuidagi kurb ning raske film. Laste surmad on alati "liiga" rasked teemad filmide jaoks.)

Boy A
Hinnang: 3 (minu meelest kõvasti ülehaibitud kriitikute poolt. Peategelast näitlenud poiss oli nii ebameeldiv näitleja, et filmi oli tema pärast natuke piin vaadata. Ma ei saa aru, miks mõned mehed arvavad, et nad näevad kenamad välja kui hoiavad suu natuke avatud nii et keel on sealt vahelt paista...minu meelest jätab see natuke kohtlaste ja ohmude inimeste mulje. Kuigi, eks seal ka "midagi" oli...)

How to lose friends and alienate people
Hinnang: 3 (ootasin ja pettusin. Liiga tavaline ameerika "romcom". Miks küll Simon Pegg selle tegi? Kirsten Dunst ka osaleb...aga tema ei olegi mu lemmikute hulgas. Rahategemise masin.)

Day the earth stood still
Hinnnag: 1 (õudne möga. Igav ja mõttetu ufo-lugu. Ainult Jennifer Connolly oli väärt vaatamist. Kuid ta on palju paremates filmides..miks see jama küll uuesti tehti? Vana versioon oli oma ajas ok. Kuid see suure kera müsteerium tänapäevas ning kuidas me inimesed ikka ennast ning maakera hävitame...see teema on kuidagi nii üle ekspluateeritud, et mina enam ei viitsi, kui seda esitatakse mingite "ufode" kaudu. Kohe on see film ka ununenud, nagu seda poleks kunagi olnudki :))

HEAD UUT AASTAT!

Sildid:

Rusalka (Merineitsi/Mermaid); Edge of love (Armastuse äär); Les femmes de l'Ombre (Naisagendid/Female agents)


Anna Melikyan tõi enda kirjutatud stenaariumi järgi ekraanile Rusalka, ehk maagilisrealistliku filmi "merineitsist", kes tegelikult on üks vahva vene tüdruk, kes nagu iga teine otsib oma kohta siin maailmas ja elus. Unistades, armastades ja igasugustesse sekeldustesse sattudes.

Tegemist on tänavuaastase Venemaa Oscarisaadetisega ja seda üpris õigustatult minu meelest. Lisaks omapärasele ja armsale loole on tegemist ka tehniliselt hästi teostatud tööga, kus kaadrid on justkui täpselt kalkuleeritud ja värvitoonidega aidatakse tunnete loomisele kaasa. Mina sattusin selle filmi otsa Stockholmi filmifestivalil ning olen selle üle väga õnnelik! Pärast filmi jagati ka flyereid, et kevadel on tulemas Stockholmis Vene filmide festival!

Lisaks peab kiitma muusikavalikut ning peaosalist Alisat mänginud Mariya Shalayeva, kes jättis sobivalt alaealise (ja natuke kreisi) tüdruku mulje, kuigi filmimise ajal oli ta juba 24-25 aastane :)

Hinnang: 4 (selliste omapäraste filmide austajatele. Kokkuvõttes mõnusaid ja positiivseid emotsioone tekitanud film. Ning muidugi armastusest rääkiv film teeb ikka südame soojaks. Kuigi ka sellise "võluvõimetega" tüdruku elu pole lihtne. Muinasjutt. Merineitsi ju...)

Trailer:

-----------


The Edge of Love on John Maybury tehtud Sharman Macdonald kirjutatud fiktsioon, mis on seotud tegelike sündmustega. Nimelt jutustab film Wales-i poeedi Dylan Thomas -i armastus(t)e loo. Räägitakse, et tema sõber tutvustas oma pruuti Thomas-ile. Asjalood läksid aga nii, et tüdruk abielluski hoopis poeediga, kuid jätkas suhet ka endise peigmehega.Thomas oli aga joodik ning tegelikult samuti ebalojaalne oma naisele.

Filmis on lähenetud natuke teise nurga alt...ehk peategelaseks justkui polegi see poeet, vaid pigem need kaks naist. Natuke vabameelsed naised elavad justkui ennesõjaaegsel hipiasjastul. Neid ühendab karismaatiline poeet, kes neid mõlemat armastab. Üks naistest - Vera Phillips (Knightley) ja Dylan olid teismelistena armastajatepaar. Kümme aastat hiljem nad kohtuvad uuesti Londonis. Selleks ajaks on Dylan jõudnud abielluda juba seikluseid otsiva Caitliniga (Miller). Kuid vana armastuse leegid ei ole ka kustunud. Ja kuigi naised on omavahel justkui rivaalid armastuses, tekib nende vahele sõprus. Verat hakkab aga austama William Killick, kellega mingil armujoovastuse hetkel ka Vera abiellub. William saadetakse välismaale sõtta ning rase Vera kolib enne seda oma sõpradega koos naabritena Walesi. Vera suur armastus, ehk Dylan jääb ju ikkagi Walesi ning muidugi suures ootuses ja igatsusvalus on naine nõrk...ning samuti on ju ka mees nõrk...

William tuleb aga tagasi muutunud mehena, kuid pole enam Vera see muretu lauljatüdruk, kellesse ta kunagi armus. Asi jõuab vägivaldsete arveteklaarimiseni.

Väga huvitavate värvidega ning ajastule sobivate soengute ning riietusega kaunistatud lugu, kus peaosades säravad kaks briti praeguse hetke kuulsat staari Keira Knightley (Vera) ja Sienna Miller (caitlin). Lisaks Dylan Thomasena Matthew Rhys ning Vera abikaasa William Killick -i rollis fantastiliselt hea karakternäitleja Cillian Murphy.


Hinnang: 4 (Film on suurepärane maiuspala fiktiivsete ja miks ka mitte päris elulugude austajatele. Kuid inglise keel on selline natuke vanemast ajast ning kes hästi keelt ei valda, see peaks kindlasti leidma võimaluse eéstikeelsete subtiitritega vaatamiseks. Filmi sisse saamiseks oleks hea teada ka selle sisulist tausta, kasvõi natukene, muidu lihtsalt jäävad teatud asjad kahe silma vahele ja ei pruugi kõigest aru saada. Samas see ei olegi film laide masside maitsele. See on piisavalt omapärane ja üpris masendav. Kuid sellele, kes keskendunult vaatab lõpuni - üpris tasuv lõiguke üpris huvitavast ajastust Inglismaal ja muidugi omapärasest armastussuhtest...suhetest.)

Trailer:

-----------

Les Femmes de l'ombre on prantsuse sõja-melodraama-triller, mille lavastajaks on Jean-Paul Salomé.

Mais 1944, rühm Prantsuse naisi palgatakse Briti Erioperatsioonide rinderühmitusse. Rühma juhib Louise Desfontaines ning ta vend Pierre. Nende missiooniks on päästa Briti armee geoloog, kes on Normandia ranniku uurimisel vangi võetud. Sellele missioonile lisatakse ka naiste teadmata teine - tappa Saksa SS-i kindral. Lugu on inspireeritud SOE agendi Lisé de Baissac -i tegevusel teise maailmasõja ajal. Vürsti loole lisab see, et üks naisagentidest on kunagi olnud saksa kindrali armastatu. Ja õde-vend jäävad vangi ning samuti läheb üha põnevamaks, kui naisagendid üks haaval jäävad sakslaste surmavate kuulide ette...

Väga head rollid teevad prantsuse vinged naisnäitlejad: Sophie Marceau, Julie Depardieu, Marie Gillain, Marie Gillain, Maya Sansa. Lisaks Saksa SS kindralina Saksa üks praeguse hetke kuulsamaid meesnäitlejaid Moritz Bleibtreu...kes tegelikult oma kergelt mingi türgi välimusega ehk kõige parmini sellesse rolli ei sobigi...kuid teeb oma rolli sellest hoolimata väga hästi.

Hinnang: 4 (huvi püsis kuni lõpuni, nii sisu kui heade näitlejate tänu. Lisaks ei ole raha kokku hoitud ka kogu kunstilise poole pealt. Korralik eurofilm, kus mitu riiki osalemas.)

Trailer:

Sildid:

Die Welle (Laine / The Wave)

Die Welle on Saksa tänavuaastase Filmiauhindade jagamisel pronksiga koju läinud linateos. Dennis Gansel on minuvanune Saksa režissör, kes adapteeris ameerika kirjaniku Todd Strasser "The Wave" raamatu filmistsenaariumiks. Tegelikult on täiesti üllatav, et tegemist on tõsieluainestel põhineva looga, mis "päris elus" toimus hoopis USAs Californias.

Lugu leidis originaalis aset 1967.aastal, kui ühe kooli õpilased esitasid küsimuse oma õpetajale, et kuidas need sakslased natside ajal niimoodi massipsühhoosis genotsiidi korraldasid? Kuidas keegi ei astunud välja ja ei öelnud, et see mis toimub on ebanormaalne. Õpetaja otsustas korraldada eksperimendi, luues sellise elitaarse rühmituse, kelle etteotsa astus õpetaja ise ning kuidas distsipliiniarmastuses ning juhi sõnu kuulates pandi tahaplaanile oma mõtted ning käskude lihtsuses oli nii lihtne tegutseda, kuid neid käske jagas natukenegi autoriteetne isik. Ainuke viga, et see läkski lumepallina pöörlema, pidevalt kaasates uusi liikmeid sellesse projekti, kuni lõpuks väljus kõik kontrolli alt.

See on ka filmi sisuks. Selle vahega, et tegevus on toodud tänapäeva Saksamaale. 5 miljoni eurose eelarvega on suudetud valmis teha Hollywoodi 75 miljoniliste eelarvetega põnevikega väga hästi konkureeriv film, mis on nauding nii visuaalselt, näiteljameisterlikkuse poolest kui ka sisulises mõttes. Ja lugu on tõesti tugev ja ehtne. Täiesti usutav ning silme avav, osaliselt nagu hoiatusfilm...selliste asjadega mängida ei tohi. Ühel hetkel võid tõdeda, et "I have created a monster"...ning siis seda monstrumit tappa võib juba olla võimatu.

Näitlejatest tahaks eraldi välja tuua Jürgen Vogel -i õpetaja rollis, kelle CV on juba üsna aukartustäratav ja saab selle filmiga kindlasti ainult tuult tiibade alla juurde. Ja kindlasti teeb tähelepanuväärse rolli ka imekaunis Jennifer Ulrich, kellel "mõistus" siiski saab võidu sellest "diktaatori kummardamise" psühhoosist.

Hinnang: 4+ (väga soovitatav põnevike ja tõsielufilmide fännidele. Samuti nendele viimaste aastate Saksa lähimineviku-filmidele päris hea lisa...mis sellest, et tegemist pole otseselt "Saksa looga"...see sobib Saksamaale imehästi!)

Trailer:

Sildid:

Kodumaata mees - Kurt Vonnegut


Selle aasta viimaseks (ehk kõigest 40. loetud) raamatuks jääb suure tõenäosusega Apollo raamatupoe aastahääletusel parimaks tõlkeraamatuks valitud Kurt Vonnegut -i "Kodumaata mees". Ja milline irooniline ning muhe pärl see on! Lühike ja terav...nii lühike, et on tõeliselt kahju kui see tunni - paariga läbi saab! Kuid selles raamatus on peidus selliseid sünamänge ja aforisme ning "häid ütluseid", et selle uurimiseks ning üle lugemiseks jätkub neid naudinguhetki veel aastateks :) See on just selline raamat, mis "võiks" olla ka nende inimste riiulil, kes juturaamatuid riiulile ei pane.

Kuid ega see polegi ju selles traditsioonilises mõttes "juturaamat". Tegelikult on see rida Vonneguti mõtteid, lahtiseletusi, iroonilsi märkuseid, isikukultust ja vastupidi - tuntud isikute "paika panemist". 82 aastane Vonnegut teeb seda sellise mõnusa huumori ning ausate isiklike arvamuste ja kommentaaridega...nii vahetult, et selline see mees siis oli :)

Kuigi ma tavaliselt raamatutest lõike välja ei kirjuta, pean siinkohal (jälle) tegema erandi ja paar asja nö "stiilinäitena" kirja panema...sest need tõesti annavad "maitset" kogu raamatust.

Kõigepealt Vonneguti "Reekviem":
Ristilöödud planeet Maa
Kui see peaks leidma hääle
ja iroonisoone,
võiks selle röövimise kohta,
mis me korda saadame, öelda:
"Anna neile andeks, isa,
nad ei tea, mida nad teevad."

Iroonia oleks selles,
et me teame,
mida me teeme.

Kui viimane elusolend
on meie pärast 'ra surnud,
siis oleks nii luuleline,
kui Maa saaks öelda
häälel, mis võiks tõusta
näiteks
Suure Kanjoni põhjast:
"Valmis."
Inimestele ei meeldinud siin.
----------------
Ja teine näide on sellest, kui Vonnegut püüab lahti mõtestada tagamaid, miks talle pole Nobel-i preemiat antud ja kibestunult lisab rootslaste "suurte sõprade" Norrakate tarkuse:) :
Kunagi oli mul Massachusettsi osariigis West Barnstable'is autokauplus, mille juhiks ma ise olin ja mis kandis nime Saab Cape Cod. See lõpetas tegevuse - koos minuga - kolmkümmend kolm aastat tagasi. Tollal oli Saab, nagu te teate, Rootsi auto, ja nüüdsel ajal arvan ma, et minu ammune läbikukkumine autode edasimüüjana seletab seda, mis muidu oleks jäänud täielikuks mõistatuseks: miks rootslased pole mulle kunagi Nobeli kirjandusauhinda andnud.
Vana Norra vanasõna: rootslastel on lphike riist, aga pikk vimm.
----------------
See peatükk läheb muidugi edasi ning üritab täpsemalt lahti seletada tema suhtumist Saabi ja nende tollaegsesse müügivõimalustesse. Kuid see "Nobeli preemia" tundub, olevat tal "hingel", sest seda mainib ta ka mõnes teises peatükis :)

Lahedalt kibestunud ja omapärase vanamehe mulje jätab raamat Vonnegutist. Sest kuidas muidu seletada nende ameerika tipptoimetajate läbi lastud korduseid ja muid kummalisi kommentaare. Kõvasti saab võtta ka Bush, loomulikult. Vonnegut võrdleb teda isegi Hitleriga. Kuigi ainult usu kaudu. Ingliskeelse originaali "A man without a country" alapealkirjaks ongi A Memoir Of Life In George W Bush's America.
On selge, et teda vaevab ja ajab "kurvalt naerma" ameeriklaste enesearmastus ning rumalus. On ju tema ise ka, kuigi Ameerikas sündinud, siis nö. saksa-ameeriklane oma juurtelt.

Mõned teised teemad, mis käisitluse saavad Vonneguti sõnade läbi: nalja tähtsus ja olemus, probleemid tänapäeva tehnoloogiaga ning eriti "kütuste narkomaania", meeste ja naiste erinevused, kirjanduse lahterdamine žanrisse, poliitika, ajalugu (oli ta ju sõjavang teise maailmasõja ajal Dresdenis!) ning tänapäeva Ameerika ühiskonna probleemid ja väärarusaamad. Küike seda tihti "humaansest" vaatevinklist... oli ju Vonnegut Ameerika Humanistide Assotsiatsiooni aupresident :)

Wikipedia sõnul pidigi raamat jääma Vonneguti viimaseks (nii olevat mees ise väitnud 2007 aasta jaanuaris), nö. tema testamendiks inimestele. Ja eks kui tema surma aprillis 2007 arvestada, siis see oligi tema elu jooksul viimane kirjastatud teos, kuid 2008. aastal lasti välja ka tema varem avaldamata lühijuttude kogumik.

Hinnang: 5- (Väga soovitatav lugemine, isegi kui ei ole temaga 100% nõus, saab palju kaasamõtlemise, kaasanaermise, kaasaironiseerimise ja kaasakurvastamise ainet. Nii kahju, et teda enam ei ole, aga õnneks mul on pea kogu tema looming lugemata....hirmus isu tekitas see küll lugeda tema teoseid. Tapamaja korpus 5, Kassikangas, Tšempionide eine ja mingi Tänapäeva punase sarja raamat ka on riiulis olemas, niiet miski ei takista...)

Sildid:

Kuhu kadus kõik see armastus? - Käbi Laretei

Raamat Käbi Laretei ja Ingmar Bergmani abielust ja suhetest.
Esimest korda avaldab Käbi Laretei valiku Ingmari kirju aastaist 1957 – 2001, samade kaante vahel on ka Käbi päevik ja taskuraamat ajast, mil ta Bergmaniga abielus oli.

Kui ma ausalt ja otse ütlen mis ma mõtlen, siis ma ei saa aru, miks ta need kirjad tahtis avaldada. Need on kuidagi nii isiklikud ja intiimsed...kas Ingmar üldse oli nõus sellega? Või on see lihtsalt julm ühepoolne otsus...et see maailmakuulus filmikunstnik "kuulub rahvale"? Ma ei tea... mul oli kohati isegi piinlik neid asju lugeda. Oleks ma teadnud...ma polekski lugenud...(aga mu moto ju on, et pooleli ei jäta.)

Ma pean tunnistama, et ma pole eriti Käbi kirjanduse, ega (häbi tunnistada) ka muusikaga tuttav. Teadsin küll enne raamatu lugemist, et tegemist on Eestist pärit naisterahvaga, kes oli Bergmaniga abielus. Kuid sama ausalt jätkan ka ülestunnistust, et olles näinud ligemale 20 dokumentaalfilmi Ingmar Bergmaniga, ei ole ta neis kordagi maininud Käbi Lareteid. Ikka teised naised on need kes ta hingel on olnud või talle muusaks või muud moodi keelel ja meelel. Ja need Käbi raamatud ja jutud Bergmani kohta on mõjunud nagu tema üritus anda märku, "et tema ka on olnud üks Bergmani naistest". Ma tean, ma olen ülekohtune ja ma palun vabandust...aga lihtsalt nii see on tundunud, ausalt.

Raamatus oli kolm sellist asja, mis mulle ka meeldisid...see Alma ja Ernsti lugu...see oli küll armas. Ja see kui Käbi rääkis oma sobimatusest ühe dirigendiga. See oli tema "enda" lugu ja mõjus ka kuidagi ehtsalt ning huvitavalt. Sest kahtlemata on ta olnud tunnustatud pianist ning sellise profi siseheitlust ja võitlust on tõesti huvitav lugeda. Kolmandaks meeldis mulle sealt üks foto - kuidas Ingmar oma lapsele filmikaamerat aitab silma ees hoida, ise lõbus ning ema on taustal võrkkiiges ja vaatab ning naudib isa ja lapse kooshetke. Selles fotos on mingit erilist soojust.

Kuid üldiselt oli seda raamatut lugedes selge, "kuhu see nende armastus kadus". Käbi suurim armastus oli tema musitseerimine ja ta üpris tihti jättis Ingmari palvetest ja soovidest hoolimata minemata nende suvekodusse. Ja üldse kuidagi tugeva ja isekana tundus ta. Loova mehe jaoks on see aga "veel üks ebameeldiv probleem, mis loomist häirib". Kuigi sama hästi oleks ju võinud Ingmar loobuda oma filmidest, kuid raamatust jäi küll mulje, et pigem oli see Käbi, kes pidevalt mööda maakera ringi sõitis ja ei võtnud seda spetsiaalset aega mehe jaoks. Võibolla Käbi nii tahtiski ennast näidata. Kuna tegemist on kirjade "valikuga", siis kogu tõde ei selgugi...ja võibolla parem ongi...see polegi ehk kellegi asi.

Raamat on päris lühike, selline poole või vähemagi päevaga läbi. Aga Käbi ise on väga kena naine... praeguseks ju juba üle 80 aasta vana, kuid ikka viitsib veel jännata koosviibimiste ja raamatute välja andmisega ja ma-ei-tea-millega-veel :)

Üks asi tuli veel meelde...mul tekkis lugedes hasart, et kas ta nende 3 kuu jooksul Eestile ka mõtleb...korra mainis midagi...aga võibolla oli see tal selline eluperiood, ärev ja pingeline...ja ta ju selline maailmakodanik. (Mul selle asjaga endaga võrdlusmoment olemas ning ma lihtsalt imestasin...aga võibolla ta ei tahtnud seda rõhutada... ei tea.)

Hinnang: 2 (ei meeldinud see raamat mulle kohe kuidagi...kuigi ladus lugemine ning tõlge väga hea...lihtsalt mõttena ei istunud...aga kes olen mina hindama...kui müüb---siis "Kõik müügiks"...või kuidas see ütlus ongi...kurb, kas pole? Armastuse kadumine on ka kurb, loomulikult...eriti kui sellega on seotud lapsed ning pere. Oh ja sellest Lindast oli ka kahju...vaeseke, pidi kogu aeg hoius olema...nii kasvavadki "vanaemade lapsed"...kohe meenub näiteks Hedvig Hanson...)

Sildid:

Tants ingliga - Åke Edwardson


Tants ingliga on Edwardsoni kolmas romaan ja ühtlasi esimene, kus ta tutvustab lugejaid oma loomingu kuulsaima tegelasega Erik Winter -iga. Erik on 37-aastane kena ja snoob politseikomissar, kellel kõvasti nutti ja armastust muusika vastu (näiteks John Coltrane). Lisaks on tal ka mingid "muud rahaallikad" peale politseitöö. Kuid "esimene raamat" neid veel väga täpselt ei paljasta. Igal juhul on tal sidemed ka allmaailmaga ning tal on kunagi olnud tihedad sidemed Londoniga. Naistest ta puudust ei tunne. Need landevad tema ees kõik ja tema muidugi kasutab neid kui tahab seksiks, aga armastust tundub tal küll jaguvat vist ainult iseenda ja muusika jaoks :) Kuigi mingi Mats, endine sõber, tänaseks surnud, on tal ka hingel.

Tegemist on kriminulliga, mis toimub nii Göteborgis, kus Erik Winter peamiselt tegutsebki kui ka Londonis. Kuna mõrvad toimuvad mõlemates linnades ning mõrvadel on sarnase taustaga ohvrid - homoseksuaalsete kalduvustega noormehed - hakkavadki Winter Rootsi poolt ja šoti päritolu MacDonald brittide poolt kaasusega tegelema. Kuigi süüdlane selgub alles raamatu lõpus, on tee sinna pikka raske ning uurijaid ja politseisid, kes asjaga seotud päris palju. Süüdlane, keda mina muideks ära ei arvanud, sest raamatusse polnud ka vihjeid peidetud, vähemasti ei suutnud mina neid tuvastada. Ja sellised lahendid mulle tavaliselt ei meeldi. Neis puudub nagu see loogika ja mängulust lugeja jaoks. Siis peab muu korvama selle.

Mul on kahtlane tunne, et see raamat oleks olnudki päris hea, kuna oli üpris huvitavalt konstrueeritud, kergelt Grishamlik kuid samas üpris rootslaslik kriminull. Ainuke viga, et tõlk oli selle nii ära solkinud, et rääkimata sellest, et ta on eesti keeles kasutanud täiesti olematuid sõnu, on mõned terved laused täiesti mõistetamatud. Täielik käkk tõlge!!! Lisaks on tõlgil puudu info eluliselt tavalisest asjadest, nagu näiteks see, et nuusktubakat ei pisteta ninna või et eesti keeles ei kasutata sõna "saatan" sellise ühendina, nagu "gävla" rootsi keeles või ka "saatana" soome keeles. Täiesti marru ajas see tõlge, sest mul on tunne, et raamat oleks olnud märksa, märksa parem. Sellisena, ei julge seda kellelegi soovitada.

Selle tõlke pärast läks mul umbes 13 peatükki aega, enne kui üldse sellesse olustikku sisse sain. Ma ei usugi, et tõlgil on probleeme rootsi keele oskamisega, vaid pigem eesti keelega. Vaatasin järgi, et ega teda rohkem pole ka lastud Edwardsoni tõlkida. Järgnevad Mirabilia Edwardsoni kirjutatud raamatud on juba teiste tõlkide poolt tõlgitud - jumal tänatud... või noh...Eesti Raamat -u otsustajad tänatud :)

Sisulises mõttes pakkus lugu isegi ühe šokimomendi...see mõrvari "viimane ohver"...see juhtus natuke ootamatult...kuigi nagu hiljuti loetud "Tuule varjus"...selgus mingi hetk hiljem, et surnu ei surnudki... Ei tea, miks kirjanikud ei julge oma sangareid tappa. Võibolla hakkas Edwardsonile see tegelane nii meeldima, et mõtles, et seda tegelast tahaks ka järgnevates Winter-i romaanides kasutada.

Muidugi ei meeldinud ka mulle see, et tegevuskohana oli kasutatud Göteborgi. Sest kuigi ma olen Göteborgis oma viis kuni kümme korda ehk käinud, ei tunne ma seda linna kaugeltki nii hästi kui Stockholmi ning palju lahedam oleks olnud järgida tuttavates kohtades toimuvat actionit:) ego, nagu ma olen :) Kuid Londoni lõigud olid küll osaliselt tuttavates kohtades...tekkist endal ka suur himu Londonisse jälle minna...aga mitte töö pärast, nagu tavaliselt seal on käidud, vaid ikka perega puhkama :)

Kummaline, et raamatu taga tutvustatakse Edwardsoni kui "Rootsi noorema põlve kirjanik"...ometi raamatu eestikeelse versiooni ilmumise ajal oli ta 47 aastane. Kas see on "noorem põlv"...Rootsis on ka palju nooremaid kirjanikke! Väga väga kummaline...panen selle ka selle tõlgi soperduste kaela...kuigi võibolla olen ülekohtune.

Hinnang: 2- (täiesti ainult solgitud tõlke pärast! Ma usun, arvestades seda millise rootslaste ja muu maailma poolt ülistatud kirjaniku ja raamatuga on tegemist, siis see raamat oleks olnud kindlasti parem, kui selle oleks keegi teine tõlkinud. Peab kindlasti hoiduma tulevikus selle tõlgi - Irja Kiisküla raamatutest. Võitis ju raamat isegi Aasta parima Krimkaraamatu auhinna Rootsis! Uskumatu! Aga 2001. aastal tegid rootslased raamatust ka filmi...peaks selle DVD kusagilt otsima.)

Sildid:

teisipäev, detsember 30, 2008

Revident - Endla teater

Mina aasta viimaseks teatris saadus teatrielamuseks suure tõenäosusega jääb Endla teatri täis saalis vaadatud Tiit Palu lavastus Revident. Olen üldse päris hästi ära näinud suurema osa Endla repertuaarist, kõigest 3-4 täiskasvanutele mõeldud tükki on nägemata. Praegusel hetkel on kavas neid tõelisi pärleid (Karge meri, Kangelane, Vee mälu, Rock 'n' roll) ja neid, mida ei julgeks kellelegi soovitada (Janu, Koduabiline). Nagu näha...siis "pärleid" palju rohkem :) (pärlite hulka võiks liita ka Tunnete tektoonika, aga selles suhtes läksid meil K-ga maitsed lahku...minu meelest pärl:) Lisaks veel mõned muud etendused, mida ikkagi vaadata tasub, aga ma siinkohal jätan liigitamata.) Kuna aga maitsed on erinevad, siis ilmselgelt leidub Endlast igale ühele midagi :)

Aga tulles tagasi Revidendi juurde...
Ma olin mingis meeltesegaduses, kui ostsin need piletid. Mul ei olnud üldse meeles, et see on see sama tükk, mida kunagi lapsepõlves nägin Vanalinnastuudios Baskini lavastatuna (jah, seesama kus oli Kaljo Kiisk ja Roman Baskin ning lavakujunduseks suur ärimehe rindkere - Kiisk istus veel seal "kaela otsas", nagu pea.) Meeltesegaduses selles mõttes, et see tükk mulle lapsena ei meeldinud. Ja kui ma oleks sellest teadlik olnud, siis ma ilmselt poleks neid pileteid ka üldse ostnud. Kui õnneks, sattusin ma ikkagi Endlasse. Sest tegemist oli küll sama sisuga kuid nüüd täiskasvanuna oli sellel Gogoli kirjutatud jandil hoopis teine maitse.

Lavastuse plussid:
Eelkõige muidugi see, et tükk oli "lavastatud". Seal oli palju huvitavaid nõkse kasutatud, et vana tükk elama panna. Naised olid mehi pandud näitlema, palju oli mängitud liikumisele, et koomikat või sügavust juurde tuua. Naljad olid mõnusad ning ei mindud tobedat labasuse teed vaid kõik oli ehedalt lahe!
Väga meeldis peategelane, ehk "revidenti" mängiv Sten Karpov. Selline pinge ja kavalus oli tema mängus, et ei saanud üldse silmi temalt.
Ja kui silmad saigi temalt, siis ainult nende punajuukselistele naistele. Milline koomiline talent on peidus Karin Tammaru -s. Vapustav! Siinkohal peab ilmselt kiitma ka väga vinget meiki ja lahedaid kuldhambaid! Ja ega Triin Lepik alla ei jäänud. Nende kolme stseen peaaegu lõpus oli ehk kõige nauditavamaid kogu lavastuses. Ma vist pahvatasin naerma keset kõike korra seal nii, et lihtsalt ei suutnud naeru pidada :) Kuid iga kord kui Tammaru jälle oma silmi pööritas ja hambaid keelega lakkus, no mul ei ole sõnu!
Ireen Kenniku kiilakas politseipoiss (huvitav, miks oli kasutatud kavas "politsei", aga mitte "miilits"...aga võibolla sellel ajal olid politseid Venemaal...ma ei viitsi hetkel uurida). Vahest, kui tegevust toimus lavasügavuses ja räägiti mitteolulisi asju, mis kõlasid hoopis kõlaritest, siis ma jälgisin hoopis Kennikut. Nii pull leid! Loodetavasti ka näitleja nautis sellist "ebatavalist" rolli, vähemalt ma ei usu, et muidu see nii hea välja oleks tulnududki :)
Carmen Mikiveri meesroll oli samuti väga hea. Ta palju rääkida ei saa ja kui saabki, siis teeb seda liiga vaikselt, ehk pool saalini ei jõuagi...kui tema ilmed ja žestid räägivad ka "sõnadeta"...igavene kitupunn :)
Üldse oli tore, et nii palju tegelasi ja nii palju sahmimist.

Lavastuse miinused:
Piirdun ainult selle sisulise poolega. Ehk sisu oli ikka vana "Revident". Kuigi praegu oleks võinud asja rohkem siduda Viisitamme teemaga või kuidagi tänapäevastada rohkem. See on ju kirjutatud rohkem kui 100 aastat tagasi. Oleks mingi kunstilise vahva lahendusega võinud teha laval midagi "eirlist". Kuid lavakujundus oli praktiliselt olematu. Näitlejatele ei ole kellelgi midagi erilist ette heita. Isegi Lauri Kink, kes mulle tavaliselt ei meeldi ning kelle suhtes oli mul väga suur eelarvamus, eriti nii suure rolli puhul. Kuid mees tegi väga hea töö.
Hmmm...kui seda nüüd etteheiteks lugeda...siis oleks võinud Indrek Taalmaale rohkem mängida anda :) Ta on ikka alati nii hea, ükskõik mida ta ei teeks. Tema kanasöömisest läks kõht hirmus tühjaks :)
Ahjaa...mulle üldse ei meeldi, kui teatris kasutatakse mikrofone ja kui hääl tuleb kõlaritest...loodetavasti, sellest ei tule "trend".

Hinnang: 3+ (pesueht kelmikomöödia. Mille sisu tegelikult ei vääri teigijaid minu meelest. Sest tegijad olid sedapuhku kõik tasemel. Isegi need, kes mulle tavaliselt ei meeldi, olid selles lavastuses kõik õigetes komponentides. Lisaks oli vahvaid liikumisleide. Näiteks Vlassovi tagurpidi kõnd... Ja lõpus...kas huvitav need olid "lambad", kes sealt käpuli lahkusid - nagu "lollide" mõttes või hoopis "rotid", millele viitab etenduse koduleht? Või hoopis "koerad"...sabad jalgevahel?)

Tekst etenduse kodulehelt:

REVIDENT
Komöödia.

Tegijad
Autor Nikolai Gogol
Tõlkija Albert Üksip
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu
Kunstnik Silver Vahtre
Valguskunstnik Margus Vaigur
Osades Lauri Kink, Sten Karpov, Karin Tammaru, Triin Lepik, Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Jaan Rekkor, Carmen Mikiver, Jüri Vlassov, Priit Loog, Veljo Reinik, Ahti Puudersell, Ireen Kennik

Tutvustus
Venemaa väikelinna funktsionärid saavad teada, et nende linna on saabumas valitsusepoolne revident. Nimetatud isiku saabumine külvab linnakese ellu paanikat ning võimendab elanikes rumalust, ahnust, kadedust. Revidenti katsutakse ära osta küll raha, küll naistega - peaasi et raport nende linna kohta ikka soosiv oleks. Gogoli satiiriline komöödia pole aegunud - tegevus võiks samahästi toimuda mõnes tänapäeva Eesti linnas.

Ajakirjanduses ilmunud:
28.11.2008 Valitsejate rumalus naeru all (Pärnu Postimees, Triinu Ojalo intervjuu Tiit Paluga).
2.12.2008 Pärnu Endla teatrilaval tuhnib revident (Eesti Päevaleht, Andres Laasik).
2.12.2008 Õigluse võitu pole olemas (Pärnu Postimees, (:)kivisildnik).

Sildid:

esmaspäev, detsember 29, 2008

Imelaps - Estonia teater


Üllatus-üllatus, aga kõige paremaks selle jõulu lasteetenduseks osutus üks pisitilluke lastemuusikal Estonia teatri kammersaalis - Imelaps. Nii muinasjutulist ja vahvalt "lapsevanematele õpetlikku" lugu poleks osanud oodata ühelt jõuluetenduselt. Ja muidugi väga suureks komponendiks oli ka Piret Rips-i imeilus muusika. Just lastemuusikalile sobilik.

Näitlejatest säras kõige eredamalt Helgi Sallo. Tal on kohe selline oskus panna kogu lava särama oma kohalolekuga. Kepsutas ja hüppas baleriini-hüppeid nagu mõni 17 aastane. Ta on kuidagi sellise imearmsa vanaemaliku olemisega ka, mis siis sellest, et etenduses oli ta hoopis nö. "negatiivne tegelane" :)

Väga lootustandev on alles EMTAs õppiv Arete Teemets...jah, seesama lapsest peale juba lauluvõistluseid võitnud tütarlaps, kes naabritüdruku rollis säras oma fantastilise häälega. Näitlemisoskuseid ehk on vaja natuke harjutada, aga temalgi on selline eriline sära ja positiivne energia, mis lavalt saali voolab. Täiesti fenomenaalne...ning muidugi see hääl.... see on midagi erilist! Sellest tüdrukust tuleb veel midagi "suurt"!!!

Väga lahedad olid ka ema ja isa, kuigi jäid kõvasti "vanaema" varju ning kogu poistekamp - igati rõõmsameelne ja lõbus ja vahva. Pöialpoiss/Une-Mati Mati oli kuidagi nõksu võrra liiga naiselik... ja sellest ma ei saanud aru...aga ju siis millegipärast oli nii vaja. Tema kostüüm oli uhke, aga meenutas liiga palju Exupery "Väikest printsi". Üldse, mu vana kooliõde Liina Keevallik, kes sellele tüki kunstnikuks oli... ma ei saanud hästi tema ruumilahendusest aru. See kõik oli liiga "haldjalik". Aga tüki sisu polnud ju sellega seotud. Ei tea, võibolla ma lihtsalt ei mõistnud :) Samas tema "hiigelsuured lapsevankrid" olid küll väga lahe leid ning andis etendusele koomilist põhja juurde :)))

Lugu ise räägib sellest, kuidas vanemad oma lapsi poputavad ning tahavad neist "imelapsi" kasvatada. Tihti veel sellise hinnaga, et laps jääb oma lapsepõlvest ilma! See on sisulises mõttes kindlasti nii mõnegi "kapsaaeda"....eriti vaadates neid lapsevanemaid, kes mingi ülehoolitseva käitumisega ka saalis oma lapsi ette pinkidele vaatama sättisid. Nii mõnigi tundus natuke "liiga" hoolitsev :)
Kuid eks mõnes mõttes ju iga lapsevanem soovib, et tema laps oleks "eriline", iseasi siis kui suure stressi sellega lapsele peale surutakse. See ehk eristabki meid lapsevanemaid. Hmmm...ma arvan, et ega ma isegi "patust PÄRIS puhas ei ole" :))) Aga kas meist keegi on?

Hmmm....niiet isegi mõtlemapanev oli see "minimuusikal". Kokkuvõttes oli tegemist ikka nii meid vanemaid kui ka lapsi väga rõõmustanud tükiga. Lahe oli, et nad seal niimoodi rahva vahelt edasi-tagasi saalisid...me istusime vahekäigu kõrval ning lapsed said lähedalt vaadata nende näitlejate ilmeid ja mängulusti. Ja kõigele lisaks Tatjana Järvi liikumisseaded olid ka mõnusalt "vahvad"... eriti mis puudutas vanaema :)) Eraldi peab ka ära märkima selle...nii tore, et Imelapse lavastaja - Garmen Tabor on võetud Estoniasse tööle näitejuhiks. See annab lootust ka tulevikus selliste mõnusate elamuste leidmise Estoniast!

Hinnang: 4+ (kõige suurem puudus oligi see, et etendus oli nii lühike :) kõigest 45 minutit. Isegi mu 2 aastane ei saanud aru, et kas juba läbi :) Ja see on ju hea märk. Laule oli ka nii vähe, kuid need vähesed olid kõik üks vahvam kui teine! Ja sõnad ning naljad...ma pidevalt naersin BRAAAAVOOOO Leelo Tungal!!!!! Lõpuks ei saanud küll aru, et miks aplaus nii lühikeseks jäi...aga ju see on laste asi...ei viitsi nii pikalt plaksutada :) Ma oleks küll veel tahtnud paar korda nad lavale tagasi plaksutada :) Nii hea oli kõik see kokku!)

Tekst etenduse kodulehelt:

IMELAPS
Piret Ripsi ja Leelo Tungla minimuusikal lastele
Muusikaline juht: Mihhail Gerts
Lavastaja: Garmen Tabor
Kunstnik: Liina Keevallik
Valguskunstnik: Airi Eras
Liikumisjuht: Tatjana Järvi
Esietendus 7. detsembril 2008 Rahvusooper Estonia kammersaalis
Kestus 45 minutit

Uus minimuusikal „Imelaps“ on lõbus etendus, milles jagub naeru ja lusti nii suurtele kui väikestele. Lugu paneb mõtlema ka sellele, kas lapsed peavad vanemate täitumata jäänud unistused enda kanda võtma ja mis on selle hind…

„Endine imelaps päästab lapsed ära vanemate painavatest unistustest, sest ilusad täituvad ükskord nagunii.“ (Garmen Tabor, lavastaja)

Piret Ripsi ja Leelo Tungla ühistöö viljad peaksid olema tuttavad kõigile lastelaulusõpradele. Nende sulest on valminud mitmed kõrgelt hinnatud lastelaulud. 2003. aastal tuli konkursi „Lastelaul 2003“ võitjaks „Hirmud“ (viis Piret Rips ja sõnad Leelo Tungal). Teise koha pälvis samade autorite lugu „Maasikamuusika“. Garmen Tabor on Estonias üles astunud A. H. Tammsaare draama „Juudit“ nimiosas. Detsembris lavastuv muusikal on aga tema lavastajadebüüt Rahvusooperis.

Jõuluaeg on imeline,
lapsepõlv on lahe aeg.
Iga laps on väike ime –
olgu tütar, olgu poeg!

Vaata etenduse videot.

Sildid:

Kaotatud asjade leiupunkt

Mul on paar korda aastas ikka kombeks kokku võtta need näitlejate nimed, kelle järgi mu blogisse on leitud tee. Nüüd, aasta lõpus, veel enne kui on aeg teha aasta-kokkuvõtted panin järjekordse TOP 10 kokku, eriti kuna on taaskord liidripositsioon vahetunud :)
Ega see tabel ju muud ei näita, kuiet kes on hetkel parajasti "kuum teema", kas siis mõne lavastusega seoses või siis mõne elulise teemaga seonduvalt (2 näitlejat TOP 10-s on näiteks kindlasti selle tõttu, et nende surmaga seonduvalt otsiti neid nimepidi tunduvalt rohkem kui teisi).

Pean ehk eraldi rõhutama, et tegemist EI ole minu lemmikute reastamisega, vaid just nimelt inimeste otsingute populaarsusega. Ja seekord, et asi laiemaks ajada, võtsin lisaks otsitud näitlejanimedele välja ka popimad teatrid, kirjanikunimed ja lauljanimed. Eelmise tabeli leiab selle lingi alt.



Näitlejate TOP:
1. Maria Soomets (endine liider on tagasi troonil)
2. Maila Rästas
3. Hele Kõre
4. Kristo Viiding
5. Dan Põldroos
6. Elina Pähklimägi
7. Evelin Pang
8. Mart Toome
9. Jaak Prints
10. Risto Kübar
------------------------------
Varem on siin tabelis figureerinud:
Argo Aadli
Agnes Aaliste
Marika Barabantšikova
Juss Haasma
Jüri Krjukov
Karol Kuntsel
Maria Lee Liivak
Riina Maidre
Marko Matvere
Merle Palmiste
Mirtel Pohla
Elisabet Tamm
Priit Võigemast



Teatrite TOP:
1. NO99
2. Draamateater
3. Vanemuine
4. Linnateater
5. Ugala
6. Endla
7. Rakvere teater
8. RAAAM
9. Von Krahl
10. Estonia


Foto autor:Vallo Kruuser
Kirjanike TOP:
1. Doris Kareva
2. Jaan Kross (Keisri hull on otsituim raamat)
3. Juhan Viiding
4. Stephenie Meyer (koos Videvikuga)
5. Betti Alver (peamiselt seoses Tulipunase vihmavarjuga)
6. A.H.Tammsaare (Tõde ja Õigus on teoste nimedest teiseks otsituim :)
7. Leelo Tungal
8. Andrus Kivirähk
9. Ernest Hemingway
10. Anna Gavalda



Lauljate TOP:
1. Taavi Peterson (ei mõista...)
2. Birgit Õigemeel
3. Madonna (mõistan)
4. Luisa Värk
5. Kristjan Kasearu
6. Georg Ots
7. Rivo Kingi (kas teda üldse võib "lauljaks" pidada?)
8. Liisi Koikson
9. Urmas Alender (osalt punkte ka luuleraamatuga kogutud)
10. Anna-Liisa Supp (üllatus-üllatus)

Sildid: , , ,

pühapäev, detsember 28, 2008

Vaimude tund Jannseni tänavas - Endla teater


Minu teed on ristunud Mati Undi teedega elus ainult korra. Ma mõtlen teatriväliselt, noh ja muidugi ka raadio-, teleri- või kirjutatud asjade väliselt. See juhtus rahvusraamatukogus ning eks ka siis oli kindlasti mingis mõttes teater mängus. Nimelt olin ma seal teatrikirjanduse arhivaaride toas, lugemas kas vanu Playbill -e või mingit muud teatrialast ajakirjandust või kirjandust, kui sisse astus Mati Unt. Ta oli tellinud vist kusagilt teisest raamatukogust midagi ning tuli sellele või selle koopiatele järele. Ma ei mäleta, kas ta oli ülimalt heas tujus, et ta need oma asjad kätte sai või just vastupidi, hästi pahas ja kurjas tujus, et ta neid kätte ei saanud... sellest on ju juba oma 15 aastat :) Kuid mäletan seda, et üllatusin kui pisike ta on ja millegipärast mõjus ta hirmuäratavalt. Kuidagi üliemotsionaalselt.

Nüüd siis kohtusin jälle temaga...seekord ikka teatris. Sest lisaks Aino Kallase ja Lydia Koidula vaimudele, osales Jannseni tänava vaimude tunnis ka Mati vaim.

"Vaimude tund Jannseni tänavas" jõudis Undi lavastusena, sellele samale Koidula muuseumi Jannsenite klassituppa juba 1984. aastal. Seda mängiti fenomenaalsed 11 aastat, kokku 314 korda. Mäletan lapsepõlvestki seda Helle Kuninga sinist kleiti ning uhket "Koidula-soengut".

Täna, ehk siis rohkem kui 20 aastat hiljem, võtsid näitlejad kätte ning taastasid toonased rollid teatrifestivali UNT! tarbeks ja Mati Undi auks. Kolmest laval oleva läbipaistmatute kardinatega kaetud pühamu varjust kahest väljusidki peategelased Aino Kallast esitav Siina Üksküla ja Lydia Koidula rollis Helle Kuningas. Kolmas etenduse osaline, ehk muuseumivalvur, kes "vaimud välja manab", teda esitab Rein Laos. Rein Laos ajas mulle lapsena millegipärast hirmu nahka. Ta oli nii kummaline karakternäitleja, kuid tänapäeval on ta soliidne vanahärra, keda tegelikult ei tunnekski ära, et see sama mees on :) Ja siis neljanda tegelasena, pühamu varjus, mille kardinaid ei eemaldata, seal on loomulikult Mati ise. Kuigi vahest oli ta mingil hetkel ka Lydiaga samas pühamus, sest "võti oli ju Mati all...ning võtmed olid Lydia juures :)

Sisulises mõttes etendus ei pakkunud midagi uut ega ka midagi uut oma tegelaste kohta. Kõik need asjad on teada, ka need, mille üle siiani juureldakse. Loo sisu keskendubki kahe naise elulugudele. Nende laste elud ja surmad, mehed ja armastused. Päris mitme mehe jaoks tuksusid ju mõlemate südamed :)

Sisulises mõttes oli kõige dramaatilisem stseen, kui Koidula esimest korda kuuleb uue viisiga "Mu isamaa on minu arm" laulu (huvitav, millise viisiga seda enne lauldi...ma polegi oma elus vist seda kuulnud). Ning selle laulu ajal saab ta teada, et ta on ümber maetud. Kui solvunud ja kurb ta on...sest ta oli ju maetud oma armastatud mehe kõrvale, kelle matmispaik pärast sõdasid ongi kadunud. Koidula aga maeti ümber Metsakalmistule. See tekitas küll mõtte, et kui ta tõesti oleks surnuna saanud valida, et kas ta põrm oleks rahulikult jäetud sinna, oma mehe kõrvale või siis toodud oma kodumaa mulda...mida Koidula ise oleks tahtnud? Ma kaldun arvama samuti nagu teatritegijad...et ta oleks tahtnud jääda sinna.

Üldiselt on näitlejate mängu mõtetu hinnata, sest tore oli juba iseenesest, et Siinakene viitsis selle pingutuse ette võtta. Tema vinge hääl ei ole kuhugi kadunud ning oskuslikud maneerid näiteks kui ta mingi varjatud uhkuse või isegi ülbusega pöörab pea muuseumivalvurile... kuigi jah, mänginud ta ju enam suuri rolle pole mõnda aega ning sõnad takerdusid, aga mis siis... Helle Kuningas on minu jaoks Endla parim naisnäitleja ning tõestas oma vormi ka selles etenduses. Tema 180 kraadised tujumuutused ja uuelt tasandilt jätkamised, need olid nii vahvad. Vahepeal ta tuhises seal majas ringi, täpselt nagu omaenda kodus :) Muuseumihoidja oli viisakas ja daame toetav, kuid kindlasti lavalt väga kaugeks jäänud...

Hinnang: 3 (Inimesed ohkasid ja haigutasid, aga mina nautisin täiel rinnal. Ok, see oligi natuke nostalgitsemise värk, mitte mingi uute tükkidega võrdne elamus. Kuid tegijad tegid seda tõsiselt ja nii vahva, et nad viitsisid selle ette võtta. Ma sain lapsele anda võimaluse seda vaadata ning selles mõttes kindlasti väärtus omaette. Lisaks see autente ümbrus. Minule meeldib, kui teatrit tehakse ka sellistes kohtades. Eriti sellist kammerlikku, kõigest kolma näitlejaga tükki. Ja pealtvaatajaidki oli seal kõigest kusagil 50 ringis.)

Tekst etenduse kodulehelt:

VAIMUDE TUND JANNSENI TÄNAVAS
Tegijad
Autor ja lavastaja Mati Unt
Osades Helle Kuningas, Siina Üksküla ja Rein Laos
Tutvustus
Mati Undi „Vaimude tund Jannseni tänaval“ esimene esietendus oli 1984. aastal. Kirjanik kasutas näidendi loomisel Aino Kallase päevikuid ja kirju, Lydia Koidula kirju ja monograafiaid mõlemast naiskirjanikust. Näidendi lõplik tekst sündis aga koos kolme näitlejaga, kes selles lavastuses mängisid. Lavastuse kunstnikuks oli tollal Merike Kaunissaare. „Vaimude tundi“ mängiti 11 aastat, täpselt 314 korda, sealhulgas ka Soomes ja Rootsis.
Teine esietendus toimus 5. septembril 2008 Tartus teatrifestivalil UNT!. Näitlejad taastasid isekeskis lavastuse ning loodi uued kostüümid Endla kostüümiosakonna juhataja Ester Kasenurme juhtimisel. Näitlejad rõhutavad siiski, et tegemist ei ole täpselt sama lavastusega, sest elu on vahepeal muutunud, tsensuuri enam ei ole ning vanusega koos on tulnud tarkus ja sügavus.
Ajakirjanduses ilmunud:

Sildid:

laupäev, detsember 27, 2008

Tuule vari - Carlos Ruiz Zafón

Carlos Ruiz Zafón-i raamatut "Tuule vari", ootasin eesti keelde tõeliselt kaua. Juba ammu oli ta Varraku kodulehel olemas, et ta kohe-kohe tuleb...enne seda vist Krista Kaer isegi mainis, et see on "tulemas". Olin juba mitu korda peaaegu ostmas seda ingliskeelsena, kuid otsustasin ikka ära oodata (praegusel hetkel on sama olukord Stieg Larsson-i "Män som hatar kvinnor" -raamatuga...ostsin selle rootsikeelsena juba ära...kuid ootan ikka Varraku eestikeelset tõlget...juba kuid! Kannatus on iga hetk katkemas :))

Kuid Tuule varju tasus oodata! Kai Aareleid on teinud fantastilise tõlke otse hispaania keelest! See proosa on nii ilus ja tõlkes on samuti kõik need hurmavad kirjeldused ja ilusad lauseehitused õnnestunud filigraanselt! Ehk vast tõlkes pole siis midagi kaduma läinud, sest enam paremini ja ilusamaid lauseid konstrueerida polegi vist võimalik?! Selles suhtes tekkis mingi assotsiatsioon Ian McEwan -i "Lepitus" -ega, millele tegi vapustavalt hea tõlke Anne Lange.

Kuid raamat ise on justkui kirjutatudki minusugusele "raamatute armastajale". Kogu raamatu atmosfäär on selline raske mahagonikarva, nagu vanad luksuslikud raamatukogud. "Tuule vari" kubiseb raamatupoodidest, raamatukogudest ja üldse raamatutest. Oh mis ma kõik ei teeks, kui saaksin ise külastada ja uurida sellist "Unustatud Raamatute Surnuaeda". Juba mõttena on see minu meelest nii romantiline!

"Tuule vari" on mitmetasandiline põnevusdraama, iseenesest võiks seda pidada ka seikluslooks või miks ka mitte kõrgemat klassi kriminulliks. Sealt ei puudu ei põnevus, ei armastus, ei sõprus, ei sangarid, ei püandid, ei koomika, ei kättemaks, ei seks, ei surm ja mis kõige tähtsam, isegi mitte korralik lõpp! Täiuslik komplekt :) Tegevus toimub kahes eri aegruumis, mis on omavahel tegevuste ja tegelaste kaudu seotud. Samuti toimub tegevus nii Pariisis kui Barcelonas, kuigi eelkõige ikkagi Barcelonas. Selle linna tunnetusest saab aimu, vähemalt selles ajastus, kui tegevus toimub, isegi seal ise mitte kunagi käinuna.

Loo keskseks tegelaseks on 18 aastane Daniel, kes koos oma isaga peab raamatukauplust. Kui ta oli väike, nii umbes 10 aastane, viis isa ta ühte salapärasesse kohta nimega "Unustatud Raamatute Surnuaed". See on hiigelraamatukogu (riiulite labürint), kuhu on kogutud kokku haruldased ja unustatud raamatud. On komme, et kui keegi tuleb sinna "surnuaeda" esimest korda, valib ta endale sealt ühe raamatu, mida hakkab niiöelda kaitsma. Daniel otsustab hakata kellegi Juliàn Carax -i "Tuule vari" nimelise raamatu kaitseingliks. Danielile hakkab tõsiselt see raamat meeldima ning ta otsustab välja uurida selle kirjaniku kohta rohkem, ühelt poolt huvist tema teiste raamatute kohta info leidmiseks, kuid samas ka siirast huvist teada saada, kes see kirjanik oli ning millises keeles ta kirjutas oma romaanid kas hispaania või prantsuse keeles. See uurimine viib ta aga Barcelonas elanud võimsate perekondade saatuste keerisesse - ehk mis toimus enne kodusõda, kodusõja ajal, teise maailmasõja ajal kuni raamatutänapäevani välja (aastasse 1955) nii kirjaniku kui tema armastatud ja ümbritsetud inimestega. Samas haarab ta sellesse uurimisse kaasa ka oma lähikondsed ja paralleelselt salapärase kirjaniku elulooga kulgeb ka jutustus reaalses ajas, kus keegi salapärane tegelane jahib seda raamatut ning Danieli tegemistel tundub silma peal hoidvat nii mõnigi inimene. Samas Daniel on sellises vanuses - 18 aastane, kui loomulikult pole "seikluseid" vaja otsida, need leiavad Su ise üles. Muidugi on sellises vanuses olulised nii sõbrad kui ka armastus ja loomulikult ei puudu need ka Danieli elust. Kogu selle mitmekihilise loo konstrueerimine ja lõpuks nii rahuldavalt lahendamine annab tõestust sellest, et tegemist on väga tugeva modernse klassikuga.

Kirjanduslikult asjale lähenedes, meeldisid mulle väga need mõttelised metafoorid. Ehk näiteks see, et "Barcelona on suur ämblikuvõrk" ning politseikonstaabel Fumero on "ämblik". Või siis ka näiteks see, et Julian Carax ise oligi nö. "Tuule vari", mis ühtlasi oli nii kogu raamatu pealkiri kui ka Carax-i raamatu pealkiri.

Ma olen ka andunud püantide fanaatik. Selles raamatus mäletan vähemalt kahte korda, kui pidin korraks peatuma ning siis korra uuesti üle lugema, et kas ma "tõesti lugesin seda mida ma lugesin". Näiteks see, mis toimub Migueli ja Juliàniga kohvikus, kui politsei neile kannule jõuab ning enne Fumero kohale jõuab või siis see kuidas kirjanik väljendab end ühes kohas Danieli mina vormis - "siis ma ei teadnud, et nädala aja pärast...". Kuid ma ei hakka täpsemalt paljastama, et mitte ära võtta neid "naudingulisi" hetki.

Lisaks nautsin väga neid selgepiirilisi karaktereid. Eriti vahva ja koomiline tegelane oli see tänavalt üles korjatud Fermin. Tema elumehelik suhtumine ja sealjuures Danieli sinisilmne tema austamine oli kuidagi nii ehe ja originaalne. Mitmel korral ei saanud K-le rahulikult edasi lugeda, sest pidin naerma...no ja eks tema muidugi itsitas ka :)

Tekstis on ka liiga palju selliseid tarku mõttekäike, et ma ei hakkagi neid siia kõiki üles kirjutama. Kuid jäi mulje, nagu kirjanik oleks mõelnud iga lauset väga täpselt ning mitmei ja mitmeid kordi õnnestub tal sõnastada väga elulisi mõtteid nii täpselt ja poeetiliselt nagu luule või aforismid.

Ja see, millise lahenduseni jõuti lõpus...ma nägin kõvasti vaeva, et pisaraid tagasi hoida, sest K ema oli ka selleks ajaks liitunud kuulama.

Hinnang: 5 (Kokkuvõttes läks selle üle 500 leheküljelise suurteose ettelugemiseks kokku kolm päeva. Ja mul on nii hea meel, et sellesse 2008. aastasse mahtus veel üks 5 tärniline raamat. Tegemist pole ameerikalikele põnevikele tuttava peadpööritava põnevuse ega vinge actioniga. Sellises lähenemises jõuab palju paremini kõike seda tegevust nautida ning olla mõttega peategelase tegutsemise juures. Tunda neid tundeid, olgu see siis kasvõi negatiivne, nagu näiteks tülgastus - "Julian/Penelope" või "soolikad siin-seal" või positiivne, nagu rahuldus - juba mainitud "kohvikustseen" või "Daniel/Bea" või lõpp või miks ka mitte "Nuria kiri", mis iseenesest selgitabki kogu loo. Oh, seda raamatut soovitaks küll julgelt kõigile! Ei aksa karta seda paksust, leheküljed lähevad mängleva kiirusega ja mida edasi, seda põnevamaks muudkui läheb, sest alguses kirjanik ehitatab justkui vundamendi sellele majale, mis hiljem vapustavalt erikihiliseks lossiks osutub. Suurepärane elamus!)

Sildid:

reede, detsember 26, 2008

Kaksteist kuud - Nukuteater


Nukuteater mängis tänavusel jõulude eelsel ajal Rävala 8. maja saalis Samuil Maršak-i "Kaksteist kuud". Lavastaja Andres Dvinjaninov ja kunstnik Kalju Kivi olid loonud just ühele armsale muinasjutule kohase "maailma" nii väiksesse nurka kuid samas nii nutikalt. Nimelt toimus tegevus kahel korrusel, mida siis vastavalt lavakardinaga avati - kord alt kord ülevalt.

Alumisel laval oli kujutatud üks armas maakodu-tuba/köök ning üleval laval oli terve suur mets. Muinaslugu 12 kuu kohta on ju juba lapsepõlvest tuttav, ehk kuri võõrasema ning tolle ilge tütar ajavad tütarlapse, kes niigi kogu aeg kodus neid orjab - metsa. Keset külma talve ehk jaanuarikuud - lumikellukesi tooma. Seda ikka selle ilge tütre kapriiside pärast, kes kusagil pildil neid ilusaid lilli näeb ning muidugi neid kohe kohe saama peab. Metsa aetud tüdruk kohtub seal aga 12 kuuga, kes teda aitavad...sellest aga kasvab muidugi ilge tütre ja kasuema isu ning muidugi ahnus ajab neidki sinna metsa...

Tehnilises mõttes pean tunnistama, et nukteatrisse sobivad need tehnilised ja põnevad lahendid ülihästi. Need justkui annavad täiskasvanutele ka mingit avastamisrõõmu ja aitavad kindlasti kaasa sellele wow-faktorile, mida mistahes teatrietendus peakski pakkuma. Ok, selles lavastuses polnud nii palju neid üllatuslikke momente nagu näiteks eelmises nukuteatri tükis, mida sai käidud vaatamas (Kuldvõtmeke), kuid piisavalt.

Tegemist ei olnudki nii palju nukkudega mängimisega kui välja arvata mõni ämblik, mis vahest laest alla tuli või siis mõni kuu, mida juba ruumipuuduselgi mängiti välja nö "nukkudega". Peamine tegevus toimus ikka luust ja lihast näitlejate vahel. Ja selline "muinasjutt" annab ju näitlemiseks nii palju vahendeid kätte juba paljalt tekstiliselt.

Peategelane - hea tütar, kelle rollis astus üles Agnes Aaliste, mõjus just sellise hea haldjana, vaatavate laste sõbrana. Tema häälematerjal on ka selline tagasihoidlikum, kuigi tüübilt võiks ta vabalt ängida ehk nii pahasid kui häid tegelasi. Sellesse rolli aga sobis ta kui valatult. Tema pikad valged juuksed, millesse oli punutud ka haldjalikke patse ning rahulik ja malbe olek... tekitasid küll kahjutunnet. Ahjaa, laulutunde peaks ta küll natuke võtma :)

Kuid tõeliselt säravaid rolle oli kokku lausa kolm. Kõige eredamalt säras Ingid Isotamm ilge tütrena. Tema suured silmad ning rokilauljalik kähisev hääl - kui lahe! Ja temale sekundeeris muidugi tema ema - Liivika Hanstin. Mõlemad koos, üks väga äge ja vahva "pahade" paar. Nende ülemeelikud haigutamised ja sirutamised ning selline natuke füüsiline koomika, see on ju lastele just meele järgi. Sedasi ju lapsedki teevad nalja, kui nad tahavad teisi naerma ajada. Ehk just õigesse väravasse.

Natuke oleks sisulises mõttes tahtnud rohkem näha seda vaeva ja laiskust ajal, kui hea tüdruk metsa oli aetud...et nad oleksid temast puudust tundnud ning natuke oma mahlas praadida saanud. Ehk ülepingutatud ilgusel ning teise vastu paha olemisel on ju oma palk. Aga millegipärast otsustati sellest nii kergelt üle voolata.

Kolmas särav roll oli dementne veebruar, kelle osatäitjas ma kindel polegi, sest tal oli mask ees. Kuid see oli kindlasti üks täiskasvanute "naljakamaid" hetki. Mina küll naersin südamest, nagu väike laps.

Hinnang: 4- (Oli vahva, et selle õpetlikkuse ning kurbuse ja ilguse sisse ja vahele oli pandud ka palju seda nalja ning naeru. Ja muidugi kostüümid ja muu kunstiline teostus oli väga muinasjutulik ning tore. Lahe, et see ämblik seal niimoodi vahepeal alla tuli ning kiisu, kes oli ju nö. nukk, et tema nii voodis kui ahjuall oli täiesti "olemas". Selliseid asju oleks võinud julgelt rohkem olla. Kasvõi lendavad küpsised või tolmurullid või midagi muud teksti või olustikuga sobivat. See teravadab omakorda laste tähelepanu võimet ning arendaks oskust mitut asja korraga jälgima. Kuid mina jäin rahule. Polekski osanud arvata, et sellest vanas muinasjutust saab nii pika ja sisuka loo lavale. Teatripisikuid lendas ringi nii, et saal oli paksult neid täis:)).


Tekst etenduse kodulehelt:

Samuil Marshak
Kaksteist kuud
Lavastaja Andres Dvinjaninov
Kunstnik Kalju Kivi
Dramatiseerija Anna-Liisa Õispuu
Helilooja Toomas Lunge
Lavastaja assistent Hemmo Kauppinen (Turu Kunstiakadeemia nukukunsti osakond)
Koreograaf Kati Kivitar
Mängivad Karin Rask või Agnes Aaliste, Laura Nõlvak või Ingrid Isotamm, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis, Tarmo Männard või Riho Rosberg, Anti Kobin, Andres Roosileht, Hemmo Kauppinen.

Kas sa tead, mitu kuud on aastas? Kaksteist. Niipea kui üks kuu lõpeb, algab kohe teine – nad järgnevad üksteisele ega kohtu kunagi. Kuid räägitakse, et mägisel Böömimaal olevat olnud tütarlaps, kes nägi kõiki kahtteistkümmet kuud korraga. Kuidas see siis juhtus?Ühes väikeses külas elas kuri ning ihne naine tütre ja võõrastütrega. Tütart ta armastas, võõrastütar aga ei suutnud talle millegagi meele järele olla. Kord, keset külma ja lumist jaanuarikuud, tuli õelale emandale pähe saata võõrastütar metsa lumikellukesi otsima. Enne ei lubanud ta õnnetul tüdrukukesel koju tulla, kui korv lilli täis. Sellest saabki alguse lugu lahkest tütarlapsest, kes kohtus kaheteistkümne imelise kuuga…Esietendus 26. novembril 2008 OÜ Rävala 8 saalis. Koguperelavastus
Esietendus 26. november 2008
Etenduse pikkus 45 minutit
Mängukoht Rävala 8 saal


Leidsin Youtube-st ka sellise pisikese laulunäite:

Sildid:

neljapäev, detsember 25, 2008

Kõige "kurvem ja ilusam" jõululaul

Endiselt on minu jaoks kõige kurvem ja ilusam jõululaul Sarah McLachlani cover vanast Joni Mitchell -i laulust "River". Juba vähemalt üle-eelmisest jõulust saadik.

Kui kellelgi on nii kurb ja paha jõulude ajal nagu selles laulus... see paneb oma õnne endisest rohkem väärtustama ja aru saama, et see kõik mis mu ümber on, ei ole sugugi "iseenesest mõistetav"...



Its coming on christmas
Theyre cutting down trees
Theyre putting up reindeer
And singing songs of joy and peace
Oh I wish I had a river
I could skate away on

But it dont snow here
It stays pretty green
Im going to make a lot of money
Then I'm going to quit this crazy scene
I wish I had a river
I could skate away on
I wish I had a river so long
I would teach my feet to fly
Oh I wish I had a river
I could skate away on
I made my baby cry

He tried hard to help me
You know, he put me at ease
And he loved me so naughty
Made me weak in the knees
Oh I wish I had a river
I could skate away on
I'm so hard to handle
I'm selfish and I'm sad
Now I've gone and lost the best baby
That I ever had
Oh I wish I had a river
I could skate away on
I wish I had a river so long
I would teach my feet to fly
Oh I wish I had a river
I could skate away on

I made my baby say goodbye

It's coming on christmas
They're cutting down trees
They're putting up reindeer
And singing songs of joy and peace
I wish I had a river
I could skate away on

Sildid:

kolmapäev, detsember 24, 2008

ILUSAID JA VAHVAID JA ARMSAID JÕULE!


P-i kiri jõuluvanale (muutmata kujul):
minu sovit
1.lava lamp.
2. M3 mängja. ja kõrva klapit
3.Garfield 2 filmi.
4.Hiirde holitsus raamatu.
5.KÄÄEE Kell.
6. Pävik.
7. MANTEL
Nooh...Kuidas isa nõnda poeg (ma mõtlen õigekirja :)))
Ho-ho-ho--- paar soovi täituvad ka...lisaks veel soovid, millest on aasta läbi räägitud, aga millegipärast kirja kirjutades ununesid :) Praegu on kingid juba kuuse all, aga Kristin teeb lõunauinakut ning sellepärast ei saa keegi midagi avada :) Aga tunni-paari pärast on kõik avatud ning saab hakata uut aastat ootama :)
Armsaid ja rõõmsaid Jõule!

Sildid:

Peep Vain ja tema koolitus

Eelmisel nädalal oli mul au osaleda Eesti koolitusguru - hr. Peep Vainu "enda" koolitusel. Siiani olen elanud tema suhtes õudsate eelarvamustega, mida minus tekitavad üliambitsioonikad ning ülienergilised inimesed, kes "üritavad midagi pähe määrida". Kui päris aus olla, siis millegipärast arvasin, et ta on lühike, libe ja naiselik ning üdini ebameeldiv tüüp. Ja ometi polnud ma teda ju isegi näinud elus (täitsa rumal minust...kusjuures ma ei oskagi hetkel teist sellist juhtumit nimetada). Ta lihtsalt oli selles "sahtlis" minu jaoks. Ja ega ma ju ei mõelnud temale ja tema koolitustele üldse. On keegi, tegi kusagil midagi, kellelegi, siinseal keegi mainis, et käis tema kooitusel. Minul temaga asja polnud ning ega ma pole ka tahtnud temast ja tema asjadest midagi teada. Pole ühesõnaga minu asi ega rida.

Kui meile umbes kuu aega tagasi teada anti, et jõulude eel tuleb hr. Vain isiklikult meid koolitama, mäletan selgelt, et mõtlesin "ahh mina vanainimene, mis mul ikka uut on õppida. Ju tuleb mingi suurem haigutamismaraton". Kui siis K hakkas narrima, et küll te hakkate tal seal sütel kõndima ja pea peal seisma ning igasugu lolluseid ja tobedusi...siis sellest mu tõrksus ning vastumeel selle koolituse suhtes kasvas veel enam.

Kuid kes meid koolitusel vastu võttis oli rõhutatult meie tööd austav, huvitav, pikk ning väga perekeskse inimese mulje jättev naeratav, tähelepanelik ja väga meeldiv inimene. Uskumatu, ma ei haigutanud nende kolme päeva jooksul mitte kordagi (ja ometi olin ma tohutus unevõlas)!

Kahtlemata jäi natuke selline mulje, et meile üritakse maha müüa juhtide ideid ja uut strateegiat. Kuid tegelikult olime seda juba kaua oodanud ning otseselt "pähe määrida" polnudki vaja, sest me olime kõik valmis neid ideid "ise ostma" :) Võibolla sellepärast see nii selgelt tunduski nõnda. Kuid samas oli väga lahe märgata tema psühholoogilisi võtteid, mida ta ilmselgelt väga teadlikult kasutas. Näidates veel ise ära näidetega mustkunsti vallas, kuidas inimeste päid segi ajada :)

Ja kuigi lõppude lõpuks ma ei tundnud, et ma midagi uut oleksin sellelt koolituselt saanud, tundsin ma, et hea oli kui keegi hoopis süsteemiväline andis kindlustunnet, et see kuidas ja mida ma teen, et see on õige (sellist inimest ju kuulad hoopis teise kõrvaga). Ja lisaks sai neid mõtteid ka ju korrastatud päris korralikult. Ehk see lähenemine, mis mulle minu töös on olnud...see sai natuke süstematiseeritud vormingu.

Lisaks kõigele tegi ta meile jõulukingitused oma kirjutatud raamatu näol. Ta ju osales siin Eestis selles "Tantsud tähtedega" sarjas, millest mul Rootsis elades pole olnud võimalust ühtki osa näha. Kuid sain ju oma killukese maitsta sellest esimese hooaja jooksul, kui oli võimalus seda hasarti ja hullust ühe osaleja kaudu eriti kohe lähedalt näha ja tunda :) Kuid tundub, et ega Vainulgi teistsugune lähenemine olnud. Ehk kui osaled siis ikka võidu ootuses ja lootuses ning loomulikult andes selleks endast kõik. Nii ju peabki! See tema raamatki on paljuski eesmärgistamisest ning endale sihtide seadmisest. Ma pole seda veel tervenisti läbi lugenud (näed, jälle üks eelarvamus, mis sai võidetud - arvasin, et seda raamatut ma küll kunagi ei loe...sest mul pole eriti seda eneseabi-raamatute soont).

Sain veel pühendusegi sinna sisse:

K...!
Mida Sina tegelikult tahad?
Peep Vain

(kusjuures Sina on alla kriipsutatud ja küsimärgiks on see esimese lehe trükitud küsimärk)

Igal juhul soovitan kõigile selle mehega tutvust teha lähemalt ning haarata igast tema koolitusvõimalusest kinni (meil on "õnneks" veel 3-4 sellist samasugust tsüklit uuel aastal ees).

Oma kodulehel avab ta ka rohkem neid tagamaid endast. Ehk kes on Peep Vain?
Õpetaja, Meister kommunikaator, innukas õpilane, müügiguru, müügijuhtimise ekspert, edukas ettevõtja, silmapaistev tööandja, filantroop, olümpiamedali võitjate treener, pereinimene, fitness fän, tulel kõndija... ja nüüd ka ju "kirjanik".

Sildid: ,

teisipäev, detsember 23, 2008

Hedvig Hanson - Kohtumistund


See siin on armastus- ja ülistuskiri Hedvig Hansoni viimasele plaadile. Kohe Eestisse jõudes, ehk siis juba poolteist nädalt tagasi, tormasin ma plaadipoodi, et seda endale saada. Ja tänaseks olen seda CD-d jõudnud juba kümneid kordi otsast lõpuni kuulata. Mõningaid laule ka uuesti ja uuesti ilma ootamata, et millal plaat ringi jõuab ära teha...need laulud lihtsalt on nii head! Mõnus täiskasvanute jazz. Hedvig Hanson on minu jaoks Eesti laulja number 1. Ning see plaat kinnitab veel omakorda tema suveräänset positsiooni.

Nii mõneski mõttes võiks seda "Kohtumistund" -i pidada järjeks 2001. aastal välja lastud plaadile "Tule mu juurde" (see anti kordusena välja ka 2007.aastal). Mõlemad plaadid loovad väga tugevalt atmosfääri, mõlematel plaatidel on ilmaga või aastaaegadega seonduvaid laule ja valitsevaks ajaks on hilisõhtu või öö.

Kuid kui nüüd keskenduda sellele uuele plaadile, siis juba kaanepildist saab aimu ning tunnetust, millest Hedvigi laulud sedapuhku räägivad. Kahtlemata on selline värviline sügis esimesene asi, mis silme ette kerkib tervet laulude-kogumikku kuulates, kuigi õrnad niidid on olemas ka nii suve kui talvega. Kuid märksõna "värvid" - Hedvigi hääl on nii mitmete värvingute ja varjunditega, et tõesti - Eestist võrdset temale ei leidu. Tema hääl on kohati lausa ebamaiselt mahe ning ehedalt kirglik. Kuigi alati mitte kirglik otseselt romantilises mõttes, vaid just selles mõttes, kuidas ta oma laulude tõlgendamisse sisse elab. Eriti tema enda kirjutatud laulud tunduvad kui meistritöödena, sest ta annab oma esitusega veel omakorda laulule mingi viienda tasandi juurde - ma mõtlen lisaks häälele, muusikale, sõnadele ja seadele.

Minu jaoks on alati "lood" tähtsad, seda nii kirjanduses, teatris, kunstis kui ka muusikas. Ja Hedvigi plaat pakub neid lugusid lausa 12 tükki. Siin natuke lähemalt neist mõtetest ja tunnetest, mis minul neid kuulates tekivad:

01. Palus pohli punetab (U.Naissoo/J.Saar)
Plaadi avab aeglane tõlgendus Uno Naissoo klassikust, mida mitmed Eesti jazzlauljad on juba esitanud, kuid see annab hea fooni ning sissejuhatuse just nendele lauludele, mida Hedvig sellele plaadile valinud on.

"Kanarbikulillal sillal
suvi peatub hetkeks,
millal tuled jälle Sa?
Tuled Sa?
Räägi mul. Ju näed,
et käes on sügiskuu, sügiskuu.
Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta.
Uneta ööd.
Suudle mind."

aaah, kui romantiline ja kui eredalt silme ees virvendub see igatsus. Ja Hedvigi hääl on kui sula-mesi.

02. Põlev puu (O.Ehala/L.Tungal)
Selgelt on ära tunda Ehala keerulised ning vapustavalt ilusad meloodilised keerdkäigud, kuid sellest hoolimata on Hedvig suutnud selle seada tugevale interpreedile omaselt originaalseks. Armastuse uhke puu puhkeb täiesti õitsema, kuulates neid ilusaid häälega mängimisi. Saksofon saab hoogsalt ka oma atmosfääri luua. Saksofonil on nii eriline heli...see sobib armastusega kokku.

"Pihlapuu täis mõrkjaid marju
leegi värvi..."
"Milleks kiivalt huuli peidad,
hinge tuules varje heidad....
Armastuse uhke puu."

03. Me sügavaim sisu (H.Hanson/E.Enno)
Hedvig on kirjutanud Ernst Enno luuletusele muusika...ju see talle siis hinge on läinud. Tegemist jälle aeglasema looga. Eelmine läkski liiga hoogsaks ja üliemotsionaalseks kätte ära :) Siin on kelmikas Hedvig, sensuaalne, hääl helisemas ja sahisemas ja kahisemas. Tegemist just minu jaoks ühe olulisema teemaga, ehk "sisu sügavusega". Sedapuhku tundub flööt justkui hõõgavat :) Tegemist oleks kui pideva edasi rändamisega..aga vähemalt on isu...et otsida...

"Kus õnneks jääb jällegi kord
vaadata silmi kord juttu vesta
ja nii rännata edasi..."
"Kes ütleb, miks nõnda on rännata vaja?
End leida?
Et lahkuda?
Meil mõlemil imelik hingeisu,
siit jäädavat otsida."

04. Saabumine (V.Veski)
Villu kirjutatud laul on kerge kõrvalekalle folgilikku jazzi. Annab hoopis teise värvingu plaadile sisse. Vast ehk minu maitsest kõige kaugemale, kuid Hedvigi improvisatsioonilik helindus selles laulus mõjub justkui mõni instrument. Keel, mida mõistavad ka need, kes eesti keelt ei oska. Samas tekib mulle hoopis mingi varakevadine tunne selle lauluga. Hedvigil on kuidagi külmalt kähisev ja kergelt tuleb sisse isegi kimedaid varjundeid, nagu see tulekski külmast. Nagu Hedvig olekski külma puhuja, kuid kevad pressib peale.

05. Sõnad tuulde (V.Ojakäär/A.Otto)
Selline kerge ja mõnus bossanova. Annab päiksekillu sügispilvede ja külma vahele. Selline mõnus "grüüne-muusika". Kuigi tšello kaebleb sinna vahele natuke kurblikult, vähemalt helistiku võrra madalamalt. Lisaks Hedvig saab ka improviseerida ja nii mõnusalt sujuvalt läheb see jälle üle lauluks. Laul inimestest, kelle vahel kustuvad ohked ning suudlused jäävad õhku rippuma. Ja see kurblik tšello ning need lõbusad bossalikud rütmid. Kontrastide küllus varasügiseses looduses.

"Eemalt kuumendavad laukad
juba ehatules,
ootan sind ma kaua, kaua,
aga sa ei tule.
Olen kui viiul pingul keeltega,
Ootan ja ootan kõigi meeltega,
ootan sind ma kaua, kaua,
aga sa ei tule."

06. Kui kaua veel (H.Hanson)
Hedvig on armunud, seda on kuulda tema hääles, tema tempos, tema igatsuses kuulutada armastust! Selline kergem, popilikum laul. Nii mõnus!!!

"Kui sa teaksid vaid
kui palju tundeid peidan endas.
Kui tunneksid vaid -
mu hing su poole lendab.
Sa elad mu meeltes,
päeval ööl.
Kui Sa näeksid vaid,
kuis annad mulle sära.
Kui aimaksid vaid -
mu salasoovid ära.
Sa voolad mu soontes.
Päeval ööl.
Kui kaua veel
pean teesklema Su ees?
Kui kaua veel
võin hoida tunnet eneses?
Kui kaua veel
suudan vaikida su ees
kui süda ihkab laulda
Sinule?"

07. Kohtumistund (M.Kappel/H.Mirka)
Plaadi nimilaul on oma pealkirjaga justkui loodud kogu plaadi pealkirjaks. On ju see plaadi kuulamine justkui "kohtumistund" Hedvigiga. Natuke nostalgiline, sest see laul on ju juba tuttav lapsepõlvest. Kuigi Hedvig on keeranud tempot kõvasti maha, et sulatada ja sobitada seda laulu oma tervikusse ning see on õnnestunud geniaalselt. Loos on ju tegemist ööga. Ja kõik need sõnad tulevad nii hästi esile sellises seades, justkui väikseimadki helid öövaikuses. Ja ikka ootus ning igatsus...see on ju üks romantilisemaid ja samas valusamaid teemasid armastuse juures...

"Seda ei tea kustpoolt sa tuled
millal on meil kohtumistund
kuid mu toas on süüdatud tuled
isegi püüan vältida und..."

08. Ma tean, et ma tulen kord jälle (H.Hanson/H.Runnel)
Tegemist on jälle sellise öise tundega. Siis on ju emotsioonid ka erksamad. Hando Runneli ilus luule ning Hedvigi enda muusika on kui loodud kokku. Kui ma ei eksi, siis kuulsin seda laulu juba ETV Live kontserdil. Ja ka siis mõjus see väga tugeva kompositsioonina. Nii tänuväärne on kui luuakse muusika selliste ilusate luuletuste ümber. Kuigi lõpuks läheb minu maitse jaoks liiga improks kätte ära...samas väga sobivalt muusikaliini säilitades, kuid minule lihtsalt niiii sügav jazz ei istu :)

"Ma tean et ma tulen kord jälle
ja hakkan Sind nõudma taga.
Ja otsima igat su jälge
kus kunagi kohtus me rada.
Mu tulek on aimates tunda.
Siis kuulda võid öölinnu karjeid.
On hämarad ööd minu tundlad,
sealt pidet saan leida ning varje"

09. Jää kauaks mu juurde (H.Vaikmaa/H.Muller)
See on plaadil üks mu kahest lemmikloost (teine on laul number 12). Juba siis kunagi kui Marju Länik seda laulu laulis, see meeldis mulle ka väga. Kuid nüüd on see lausa üks aasta parimaid lugusid! Hedvigi versioon on minu meelest sellel plaadil üks vähem ümber seatud või õigem oleks öelda originaalist mitte väga kauge versioon. Ja ometi teeb ta sellest laulust täiesti enda oma. Mingi kummaline nostalgiline 80ndate tunne tuleb peale. Vapustav. Ilus. Armas.

"Veeloikudel juba
kaanetas jää
ja lehed on lennanud tuulde.
Ma panen Su õlele oma pea
ja palun:
Jää kauaks mu juurde.
Ei tohi sind viia,
see teede pael
kust tagasi tulla ei saada.
Luiged lahkuvad
taeva lael.
Sa ei lähe ju nendega kaasa?
Jää mu tuppa,
mu laulude vihusse
ise oled nii külm ja nii kauge.
Meie hetki ma soojendan pihu sees,
kes soojendaks aga mu laule?"

10. Valge lumi lange mu peale (H.Hanson)
Hedvig laulab oma kirjutatud laulu, täpselt nii nagu ta ilmselt on selle välja mõelnud. Ma pühendan selle alloleva Hedvigi kirjutatud lõigu oma K-le (kas tohib üldse teise loomingut pühendada edasi? Loodan, et Hedvig ei pahanda). Sest vahest kui ma tunnen, et ma olen olnud nii paha ja seest must ning räpane. Siis ma tõesti tunnen, et K säras saan ka puhtaks mina. Ning tema lohutustest jõuan ja jaksan jälle uuesti, nagu "uus algus". Hämmastavalt tähendusrikkad sõnad. Huvitav, kas Hedvigile tähendavad need hoopis midagi muud?

"Sinu säras
puhtaks minagi saan.
Selles valguses
leian uue alguse.
Sinu kargus
nüüd tundeid jahutab.
Ja meeli rahustab."

11. Proloog (K.Randalu)
Ilus ja väga lühike klaveripala. Huvitav, kas pühendatud Hedvigile...või on see lihtsalt tunnete rahustamiseks veel enne seda kõige lemmikumat laulu. Ja kui emotsiooniderikas see teekond on olnud kuni plaadi lõpuni. Selline "proloog" on justkui loodud väikseks meelte selgendamiseks ning eelmise laulu tugevate tunnete puhastamiseks soontest ja meeltest.

12. Kes sind on näinud (L.Junson/A.Alliksaar)
See laul on terve selle plaadi pärl ja minu lemmik eestikeelne lugu üldse sellel aastal...võibolla isegi üle mitme aasta. Mul tulevad külmavärinad alati kui kui ma süviti jään seda kuulama. Nii ilus Alliksaare luuletus, täiesti ilmeline viis. Ma kasutan ka tihti oma kõnes ja mõtetes väljendit "vist õigem oleks öelda...". Mul ei ole sõnu...sellepärast kirjutan kogu laulu sõnad siia üles:

"Sa oled mägi,
mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine,
mina vaht.
Sa oled valvamine,
mina uni.
Ma olen leek
ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled,
mina kõmav kõne.
Hell luule oled,
mina jõhker tuul.
Aegajalt tulen ma
ja haaran mõne
neist viljadest,
mis puhkenud su puul.

Kes sind on näinud,
see on nii palju näind.
Vist õigem oleks öelda
näinud kõik.
Kes sinus käinud,
on nii kaugel käinud
kui mitte üldse käia võib.
Sa tead,
mis loomulik on
ja ei kaeba.
Sa oled tiib
ja mina lend.
Sel lakkamatul sööstul
läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud
on nii palju näind
vist õigem oleks öelda
näinud kõik.
Kes sinus käinud,
see on nii kaugel käinud
kui mitte üldse käia võib.

Kes sind on näinud
on nii palju näinud
õigem oleks öelda
näinud kõik.
Kes sinus käinud,
on nii kaugel käinud
kui mitte üldse käia võib."




Hedvigis on mingit õrnust ja tugevust koos, mida ma seletada ei oska. Oli mingi eluperiood, kui ta pidevalt sattus minu kõrvale teatris istuma. Hiljem räägiti pidevalt tema õnnetutest armastustest, mis teda nagu halva unena oleks pidevalt kummitanud. Nüüd aga on ta õnneks leidnud selle "õige" ning sellest armastusest sünnib nii ilus muusika, et ma loodan ning hoian neile pöidlaid, et neil kõik ikka hästi oleks ja läheks. Mul on nii uhke meel, et Eestis on olemas selline laulja. Tegelikult on nad koos oma mehega nii armsad inimesed ja nii ilusad hinged! (Ma küll ei tunne neid vaid mu ettekujutus on tekkinud paljalt sellest, mida olen lugenud ning kontserdil näinud ja muidugi sellest imelisest muusikast, mida nad koos teevad.) Aitäh!

Sildid:

Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi - Rakvere teater

Rakvere teatri tänavuaastane laste jõuluetendus "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi" on küll klassikalisel Grimmide muinasjutul baseeruv, kuid samas on lugu piisavalt palju ka ümber kirjatatud lavastaja Sven Heidberg -i poolt. Niiet see mõjus kohati päris värskena.

Mis meeldis?
Marin Mägi, jajah seesama, kes Tuulepealses maas mängib joodik-Marjut, pisikese ja armsa Lumivalgekese rollis oli nii sobiv valik oma ossa. Tegelikult Rakverre sõites arutasime autos, et kes Rakvere näitlejatest võiks selles rollis olla (pileteid ostes ei pööranud sellele tähelepanu) ja pakkusimegi, et tema sobiks ehk kõige paremini. Tema vahvad ja kärmed liigutused, pallide taha peitmised, suurte silmadega ilmed vaatajatele. See kõik kokku mõjus nii armsa ning muinasjutule sobiliku, lapsiku ülemängimisena.
Sama vahva ning "äge" oli Anneli Rahkema võlupeegel-robot. Nii vahva lahendus! Arvutist tuttavad helid sobisid kui rusikas silmaauku :) Pidev korrutamine - ühendus on hea - muutus mingil hetkel täiesti koomiliseks :) Lisaks need valgustused, mis kostüümi küljes...need muutsid selle tegelase pimedas eriti efektseks. Ja Rahkema ise kah selline - nii äge!
Pöialpoistel olid vahvad ja lõbusad kostüümid. Teise hulgas olid nedeks "poisteks" kehastunud ka Rakvere teatri raudsed leedid - Viive Aamissepp ning Helgi Annast. Neid vaadata oli väärtus omaette. Samuti oli üheks pöialpoisiks ka Rahkema ning põhiliseks jutumeheks Margus Grosnõi. Kuid kõige tähelepanuväärsem ehk neist kõigist Volli Käro Pöialpoiss Uimu. Millegipärast minu pilk jälgis just teda kõige enam :)
Lastele meeldisid väga üleni kostümeeritud Hunt ja Jänes. Hunt selline läikiva karvaga ja pehme nagu kaisuloom. Jänes aga värisevate silmadega, kiitsakas tegelane. See loomade rollide vahetus oli täiesti uus asi selle muinasjutu sisse kirjutatud ning vähemalt minu lstele mõjus see küll väga koomilise ja toredana.
Väga vahva ja naljakas oli ka etenduse lõpus saabunud prints, Margus Grosnõi kehastuses (kelle muu :)) Ning Kuningas Tarvo Sõmer oli piisavalt võimas, piisavalt isalik.

Mis ei meeldinud?
Hall ja kujundamata lava. Tekkis tõesti assotsiatsioon säästupoliitikaga. Tegemist on ju lastelavastusega! Jah tegelased olid küll piisavalt värvilised, kostüümid vahvad...aga lasteetendusele on vaja ka ruumikujundust ning atmosfääri. Kasvõi metsarohelist, sest suuremalt jaolt toimub ju tegevus metsas. See hall oli nii plass. Muidugi, eks karakterid joonistusid sellest kuivast taustast ju sedavõrd paremini välja. Aga ikkagi uinasjutuliselt soe tunne jäi tulemata.
Üldse ei meeldinud tekstilises mõttes see, kuidas oli lahendatud Lumivalgekese "surnust ärkamine". Liiga lihtne ning mõnes mõttes "petu kaup". Ma leian, et muinasjutu muutine on õigustatud, kui tehakse mingi koomilisem või südantlõhestavam või muud moodi emotsionaalsem lahendus. See on ikkagi oluline stseen kogu etenduses ning niimoodi mindi sellest sujuvalt üle, nagu ma just ei tahaks, et mu lapsed asjadesse suhtuksid - süüvimata ja laisalt.
Laulud minule ei meeldinud, aga see on juba minu isiklik kiiks ja maitse.

Pärast etendust toimus kingituste jagamine ning ma pean mainima, et see kingitus oli tõeliselt hea! Kojusõiduks vahvat meelelahutust. P on ka suur Gena ja Potsataja laulude austaja ning enamvähem pooli nendest lauludest oskasime kohe kaasa laulda! Eriti vahvad olid Pipi pool karjuvas toonis laulud laulud ning eelmainitud Gena ja Potsataja. Tegelikult avastasin, et Rahkema laulud laulud olid kuidagi eriti mõnusad. Tema hääl oleks kui loodud multikate peale lugemiseks või nukuteatrisse. Miks teda küll siiani pole eriti kasutatud?

Hinnang: 3 (K-le ja lastele meeldis kindlasti rohkem kui minule. Minule meeldib klassikaline Lumivalgeke rohkem ning isegi Disney versioon, millel baseerus vana Noorsooteatri Lumivalgeke. See, et ta isemoodi oli, see oli just K argumendiks, miks temale jällegi see etendus meeldis. Aga samas robot-võlupeegel oli tõesti vahva leid :))

Tekst teati kodulehelt:
Vennad Grimmid / Sven Heiberg
LUMIVALGEKE JA SEITSE PÖIALPOISSI
Lavastaja Sven Heiberg
Kunstnikud Elo Soode ja Sirly Oder
Muusikaline kujundaja Bonzo
Laulusõnad Urmas Lennuk
Osades Marin Mägi, Tarvo Sõmer, Silja Miks, Viive Aamissepp, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Volli Käro, Anneli Rahkema ja Eduard Salmistu.

Oled sa kunagi unistanud masinast, mis teaks vastuseid kõigile su küsimustele? Lumivalgekese isa on Kuningas ja temal on selline masin - Võlupeegel. Lumivalgekesele Võlupeegel ei meeldi, aga kes see siis laste arvamust kuulda võtab.

LUMIVALGEKE: Isa, see on kõigest üks ASI, mis teeb koledat häält, ...
VõLUPEEGEL: Olen PEEGLIKE! Ühendus on hea!
KUNINGAS: See "ASI" aitab meil jälle õnnelikuks saada... Kuulsid, mis tarkurid ütlesid - peegel teab vastuseid kõigile küsimustele!

24 etendust 8. - 20. detsembrini 2008.

Trailer:

Sildid:

esmaspäev, detsember 22, 2008

Võibolla...

...on tõesti aeg oma rumalate mõtetega avalikult blogimaastikult ära kolida. Ma ei taha kellelegi haiget teha oma sõnadega, vaid rohkem enda lõbuks oma tundeid ja mõtteid ja kogemusi kirja panna. Hinnanud olen ikka ainult seda, mida kinos või DVD-lt vaadanud, raamatulehtedelt lugenud või oma tööga teenitud raha eest teatris näinud... vahest ka mõningaid muid elamusi.

Kui see aga maailma ilusamaks, paremaks ja targemaks teeb, nagu arvavad inimesed. Siis võibolla tõesti peaks oma mõtteid varjama. Ainult, et kahju kui näiteks need noored näitlejad elavad mullis, kus nad arvavad, et kriitika neid ei puuduta. Sest kui juba korra avalikult lavale astud ning siis järsku kukub kolinal kõiksugu negatiivset kriitikat...siis aga tuntakse et ei pea sellele koormale vastu...minnakse teatrist ära või veel hullem - hakatakse jooma, narkootikume tarvitama jne jne. Kellele seda vaja on?

Kas OMA tunnete, elamuste, kogemuste või emotsioonide avaldamine ei ole OMA blogis lubatud? Kas HINNANGU andmine pole lubatud? Kes seda sellisel juhul keelas? Kas on mingi kirjutatmata seadus, et kui ma olen maksnud kõrget teatripileti hinda, et ma siis oma kogemusi üles ei või täheldada? Kas on olemas mingi moraalikoodeks, mis keelab laval esinevaid (ma mõtlen just "piletiraha eest ja avalikult") artiste/näitlejaid/lauljaid hinnata oma blogis? Ja lõppude lõpuks kas siis lavakunstikoolis tõesti "õpilastele" hindeid ei anta (kas need õpetajad seal kõik on moraalitud ja ebaeetilised, et lähevad "alles kujunevatele näitlejatele" hinnetega haiget tegema? Kas siis kui ma ostan tavaliselt kahekesi koos teatris käies sadu kroone maksvad teatripiletid ...ei lunasta sellega endale õigust oma muljed ja kogemused ja arvamused mälestuseks ning mitmel muul põhjusel üles tähendada. Kas kellelgi on õigus tulla ütlema teisele, mis on õige ja mis on vale inimesel oma blogisse üles tähendada?

Kokkuvõttes - kui mulle suudetakse ära seletada, et kui keegi "ronib" avalikult lavale ja küsib selle eest piletiraha, siis miks on tal õigus "mitte saada kriitika osaliseks". Kohe kui saan õigustatud argumendi, siis ma panen ka oma blogi silmapilk kinniseks. Sama on kirjandusega - kui keegi avaldab raamatu ning müüb seda avalikult. Et miks ma ei või siis seda hinnata või hinnangut anda?

Ma arvan, et pole vaja hakata avalikult teiste ees oma loomingut jagama kui on hirm kriika ees. Nii leian ma igatahes täna ja praegu. Sama on ju selle minu blogiga. Kui ma enam ei kannata kriitikat välja, siis lahkun areenilt :) Mul on selleks õigus, samas ma ei küsi ka raha oma blogi lugemise eest. Kui ma ajalehte või ajakirja kirjutaksin, mida müüakse, siis ma püsiksin ka "üldiste heade tavade juures" ning ei kirjutaks "eelkõige iseendale". Aga siin on veel nii kaua...võibolla üpris vähe aega veel... nii edetabeleid kui ka hinnanguid ja hindeid kõige "avaliku" kohta. Ja ma ei leia, et kellelgi oleks õigust tulla dikteerima, mida ja kuidas ma kirjutan (kui ma oleksin teatrikoolis, mitte avalikult mingit etüüdide tegemist hinnanud, siis ma ei paneks seda oma blogisse...nagu ei kirjuta ma siin peaaegu kunagi tööst, sest need pole ju nö."avalikud"). Kuigi arvamuse esitamise õigus on kõigil...nii ka minul :) Ma arvan, et loodan keskmisest eestlasest enam, et kõik uued näitlejad saavad tuule tiibadesse ning hea hariduse ja hea ettevalmistuse nii teatritööks kui ka kriitika vastuvõtmiseks.

Päikest, lund ja ilusat jõuluaega!

P.S. see mu kirjatöö, mille kohta see siin kõige rohkem käis, see ei ole üldse õnnestunud. Ma pole sellega ise ka rahul. Mingi lollakas... aga ei tulnud paremini kah just sellel hetkel välja.

Sildid:

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default