Changeling (USA 2008)
Režissör: Clint Eastwood
Stsenaarium: J. Michael Straczynski
Olulisemad osatäitjad: Angelina Jolie, John Malkovich, Jeffrey Donovan, Jason Butler Harner, Colm Feore, Michael Kelly
Loo lähtekoht: Inspireeritud tõelistest juhtumistest, mis leidsid aset 20ndate Los Angelesis. Lugu räägib ühest naisest, kelle poeg salapäraselt kaob samal ajal kui naine ise peab tööl olema. Politseil oli sellel ajal kehv maine rahva seas, sest korruptsioon lokkas. Hea maine saavutamiseks tehti kõik. Eriti jälgiti, et politsei ei jääks üheski teemas tobedasse olukorda. Samas sõideti selle saavutamiseks üle kõigist, mis või kes ette jäid. Nii ka lapse kaotanud naine... talle määritakse pähe mingi suvaline leidlaps ja tembeldatakse hulluks ning pannakse hullumajja, sest ta ei taha seda "enda meelest võõrast last" omaks võtta.
Arvamus: Väga põnev, kriminaalsete sugemetega tõsielulugu on ühtlasi ka ajastudraama, põnevik ning isegi kohtudraama. Tiivustatuna väga heade näitlejatega. Eesotsas muidugi Angelina Jolie-ga, kellele hullumajastseenide mängimine pole ju sugugi võõras. Mõned aastad tagasi võitis ta ühe sellise filmiga ("Girl interrupted") isegi Oscari. Kuid see film on hoopis teist sorti... Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kindlasti tahan mainida ka hullu Gordonit mängivat Jason Butler Harner-it, kes teeb endast tõeliselt vastiku, irvitava karakteri. Ta võib siit saada veel omale tõuke, et rohkem huvitavaid rolle saada, sest ta on seda igati väärt. Ja unustada ei saa ka ühte mu suurt lemmikut - John Malcovich-i, kes pastori rollis, oma lokkis juustega mõjub seekord (nagu alati) värskendavalt ning kergelt hulluna. Kunagi ju ei tea, mis tal rolli sees sügavamal peidus on...sedapuhku aga üdini positiivne roll, mis ehk on ebatavaline tema puhul. Samas väga hästi ning edukalt tuleb ka selline roll tal välja. Viitsiks ta ainult rohkem filmides mängida.
Kuid peale Jolie, ehk polnudki see film "näitlejate film" niiväga, kui see oli režissör Clint Eastwoodi talendi järjekordne võidukäik. Ta on mingile heale loomingulisele soonele sattunud (va.Flags of our fathers)...nimelt Mystic river, Million dollar baby, Letters from Iwo Jima ning nüüd see...mitmeski mõttes natuke teistsugune film kui need kolm mainitud filmi, kuid nii mõneski mõttes ka sarnane. Erinev ehk sellepoolest, et Changeling on selline meodraamalik film, kui sarnane oma viimseni stiliseerituse poolest. Ajastu hõng on nii hästi tabatud...tegevus saab alguse aastal 1928...ehk 2 aastat enne Clinti enda sündi... Kuigi tegevuste põhirõhk lükkubki sujuvalt sinna tema sünniajaga samasse kanti. Trammis Los Angelesi tänavatel ning vanad autod...lisaks kõik see mood ja inimeste välimus...ma olen vist seda juba maininud, et ma tunnen, et olen sellest ajastust pärit :) Mulle meeldiks igapäevaselt niimoodi riides käia ning ka vaadata naisi, oma tugevate laineliste soengute ning munakübaratega...nii ilusaks meigitud ja nii ilusate riietega...selle ajastuga samastuda selle filmi läbi oli nagu balsam hingele :) Sest tundub nagu Clint teaks alati viimse detailini kõike sellest, mida ta ta teeb.
Filmis on konstrueeritud harukordne olukord, mis tõsieluainest oma geniaalsust ammutab. Nimelt tavaline naine, kes satub politsei hammasrataste vahele. Ta ootab oma kadunud poega koju...muretseb, helistab kõikjale, on närvis...ning siis ühel päeval teatab politsei, et nad on leidnud ühe poisi, kes väidab, et tal on just kaudunud poisiga sama nimi. 5 kuud on kulunud ning muidugi selles vanuses poisid võivad kiiresti muutuda ja ema on ka hämmingus...ühelt poolt ta ju näeb, et poiss ei ole tema poja moodi, teisalt talle pressitakse poiss kätte ning öeldakse, et lihtsalt selline olukord muudab poissi tundmatuseni. Samas kui koju minnes selgub, et poiss on ümberlõigatud ning ta on 8 sentimeetrit tema pojast lühem. Lisakinnitust annavad veel õpetaja ning hambaarst, et see ei ole tema poeg... Politsei oli aga sellel ajal nii mõjuvõimas, et kui nad midagi pähe võtsid, siis nii oligi. Naine pandi vägisi hullumajja ning enne välja ei saa, kui tunnistab, et leitud poeg on tema oma...sest politsei ei saa jääda kehva valgusesse ning seda suurepärast kuulsust, et nad selle poisi leidsid, selle aupaistel oli neil ju hea peesitada. Enam ei saa midagi muuta...muidu on ju "politsei loll". Harukordne olukord ning selline vaiksemat sorti naine ka, kelle jaoks ehk kõik käis liiga ruttu ja ta sattus täiesti sellesse harukordselt hästi konstrueeritud elulisse lõksu.
Hinnang: 5- ( ehk 9/10... väga hea film! Väga ajastutruu ning kuna tegemist on ju tõstielulise juhtumiga, siis ei teki kahtlust sisulises õigsuses ning juhtumiste võimalikkuses. Kuid lisaks kõigele oli filmil selline mõnus ajastukohane jazzilik muusika, mille ju nagu ikka viimasel ajal oma filmides, on Clint ise kirjutanud! Ja kõik see tehniline pool operaatorite väga oskuslik töö ja monteerijate üpris raske kuid huvitav kokkulõige...see kõik kokku jättis ülimalt kvaliteetse ning haritud täiskasvanutele kohase ja sobiva meelelahutuse, kui sellist väga rasket teemat (laste surmad ja psühhopaadid) üldse meelelahutuseks ongi paslik nimetada... Kuid soovitan küll! Saab kaasa elada ning mingeid kummalisi tundmusi tunda...ja lõpp paneb samuti mõtlema...ma arvan, et ma isana oleksin üpris sarnane Jolie ema karakterile...kuigi ma poleks ehk suutnud olla nii rafineeritud ning tagasihoidlik ja viisakas.)
Trailer:
Režissör: Clint Eastwood
Stsenaarium: J. Michael Straczynski
Olulisemad osatäitjad: Angelina Jolie, John Malkovich, Jeffrey Donovan, Jason Butler Harner, Colm Feore, Michael Kelly
Loo lähtekoht: Inspireeritud tõelistest juhtumistest, mis leidsid aset 20ndate Los Angelesis. Lugu räägib ühest naisest, kelle poeg salapäraselt kaob samal ajal kui naine ise peab tööl olema. Politseil oli sellel ajal kehv maine rahva seas, sest korruptsioon lokkas. Hea maine saavutamiseks tehti kõik. Eriti jälgiti, et politsei ei jääks üheski teemas tobedasse olukorda. Samas sõideti selle saavutamiseks üle kõigist, mis või kes ette jäid. Nii ka lapse kaotanud naine... talle määritakse pähe mingi suvaline leidlaps ja tembeldatakse hulluks ning pannakse hullumajja, sest ta ei taha seda "enda meelest võõrast last" omaks võtta.
Arvamus: Väga põnev, kriminaalsete sugemetega tõsielulugu on ühtlasi ka ajastudraama, põnevik ning isegi kohtudraama. Tiivustatuna väga heade näitlejatega. Eesotsas muidugi Angelina Jolie-ga, kellele hullumajastseenide mängimine pole ju sugugi võõras. Mõned aastad tagasi võitis ta ühe sellise filmiga ("Girl interrupted") isegi Oscari. Kuid see film on hoopis teist sorti... Kui nüüd näitlejatest rääkida, siis kindlasti tahan mainida ka hullu Gordonit mängivat Jason Butler Harner-it, kes teeb endast tõeliselt vastiku, irvitava karakteri. Ta võib siit saada veel omale tõuke, et rohkem huvitavaid rolle saada, sest ta on seda igati väärt. Ja unustada ei saa ka ühte mu suurt lemmikut - John Malcovich-i, kes pastori rollis, oma lokkis juustega mõjub seekord (nagu alati) värskendavalt ning kergelt hulluna. Kunagi ju ei tea, mis tal rolli sees sügavamal peidus on...sedapuhku aga üdini positiivne roll, mis ehk on ebatavaline tema puhul. Samas väga hästi ning edukalt tuleb ka selline roll tal välja. Viitsiks ta ainult rohkem filmides mängida.
Kuid peale Jolie, ehk polnudki see film "näitlejate film" niiväga, kui see oli režissör Clint Eastwoodi talendi järjekordne võidukäik. Ta on mingile heale loomingulisele soonele sattunud (va.Flags of our fathers)...nimelt Mystic river, Million dollar baby, Letters from Iwo Jima ning nüüd see...mitmeski mõttes natuke teistsugune film kui need kolm mainitud filmi, kuid nii mõneski mõttes ka sarnane. Erinev ehk sellepoolest, et Changeling on selline meodraamalik film, kui sarnane oma viimseni stiliseerituse poolest. Ajastu hõng on nii hästi tabatud...tegevus saab alguse aastal 1928...ehk 2 aastat enne Clinti enda sündi... Kuigi tegevuste põhirõhk lükkubki sujuvalt sinna tema sünniajaga samasse kanti. Trammis Los Angelesi tänavatel ning vanad autod...lisaks kõik see mood ja inimeste välimus...ma olen vist seda juba maininud, et ma tunnen, et olen sellest ajastust pärit :) Mulle meeldiks igapäevaselt niimoodi riides käia ning ka vaadata naisi, oma tugevate laineliste soengute ning munakübaratega...nii ilusaks meigitud ja nii ilusate riietega...selle ajastuga samastuda selle filmi läbi oli nagu balsam hingele :) Sest tundub nagu Clint teaks alati viimse detailini kõike sellest, mida ta ta teeb.
Filmis on konstrueeritud harukordne olukord, mis tõsieluainest oma geniaalsust ammutab. Nimelt tavaline naine, kes satub politsei hammasrataste vahele. Ta ootab oma kadunud poega koju...muretseb, helistab kõikjale, on närvis...ning siis ühel päeval teatab politsei, et nad on leidnud ühe poisi, kes väidab, et tal on just kaudunud poisiga sama nimi. 5 kuud on kulunud ning muidugi selles vanuses poisid võivad kiiresti muutuda ja ema on ka hämmingus...ühelt poolt ta ju näeb, et poiss ei ole tema poja moodi, teisalt talle pressitakse poiss kätte ning öeldakse, et lihtsalt selline olukord muudab poissi tundmatuseni. Samas kui koju minnes selgub, et poiss on ümberlõigatud ning ta on 8 sentimeetrit tema pojast lühem. Lisakinnitust annavad veel õpetaja ning hambaarst, et see ei ole tema poeg... Politsei oli aga sellel ajal nii mõjuvõimas, et kui nad midagi pähe võtsid, siis nii oligi. Naine pandi vägisi hullumajja ning enne välja ei saa, kui tunnistab, et leitud poeg on tema oma...sest politsei ei saa jääda kehva valgusesse ning seda suurepärast kuulsust, et nad selle poisi leidsid, selle aupaistel oli neil ju hea peesitada. Enam ei saa midagi muuta...muidu on ju "politsei loll". Harukordne olukord ning selline vaiksemat sorti naine ka, kelle jaoks ehk kõik käis liiga ruttu ja ta sattus täiesti sellesse harukordselt hästi konstrueeritud elulisse lõksu.
Hinnang: 5- ( ehk 9/10... väga hea film! Väga ajastutruu ning kuna tegemist on ju tõstielulise juhtumiga, siis ei teki kahtlust sisulises õigsuses ning juhtumiste võimalikkuses. Kuid lisaks kõigele oli filmil selline mõnus ajastukohane jazzilik muusika, mille ju nagu ikka viimasel ajal oma filmides, on Clint ise kirjutanud! Ja kõik see tehniline pool operaatorite väga oskuslik töö ja monteerijate üpris raske kuid huvitav kokkulõige...see kõik kokku jättis ülimalt kvaliteetse ning haritud täiskasvanutele kohase ja sobiva meelelahutuse, kui sellist väga rasket teemat (laste surmad ja psühhopaadid) üldse meelelahutuseks ongi paslik nimetada... Kuid soovitan küll! Saab kaasa elada ning mingeid kummalisi tundmusi tunda...ja lõpp paneb samuti mõtlema...ma arvan, et ma isana oleksin üpris sarnane Jolie ema karakterile...kuigi ma poleks ehk suutnud olla nii rafineeritud ning tagasihoidlik ja viisakas.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar