Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, detsember 26, 2008

Kaksteist kuud - Nukuteater


Nukuteater mängis tänavusel jõulude eelsel ajal Rävala 8. maja saalis Samuil Maršak-i "Kaksteist kuud". Lavastaja Andres Dvinjaninov ja kunstnik Kalju Kivi olid loonud just ühele armsale muinasjutule kohase "maailma" nii väiksesse nurka kuid samas nii nutikalt. Nimelt toimus tegevus kahel korrusel, mida siis vastavalt lavakardinaga avati - kord alt kord ülevalt.

Alumisel laval oli kujutatud üks armas maakodu-tuba/köök ning üleval laval oli terve suur mets. Muinaslugu 12 kuu kohta on ju juba lapsepõlvest tuttav, ehk kuri võõrasema ning tolle ilge tütar ajavad tütarlapse, kes niigi kogu aeg kodus neid orjab - metsa. Keset külma talve ehk jaanuarikuud - lumikellukesi tooma. Seda ikka selle ilge tütre kapriiside pärast, kes kusagil pildil neid ilusaid lilli näeb ning muidugi neid kohe kohe saama peab. Metsa aetud tüdruk kohtub seal aga 12 kuuga, kes teda aitavad...sellest aga kasvab muidugi ilge tütre ja kasuema isu ning muidugi ahnus ajab neidki sinna metsa...

Tehnilises mõttes pean tunnistama, et nukteatrisse sobivad need tehnilised ja põnevad lahendid ülihästi. Need justkui annavad täiskasvanutele ka mingit avastamisrõõmu ja aitavad kindlasti kaasa sellele wow-faktorile, mida mistahes teatrietendus peakski pakkuma. Ok, selles lavastuses polnud nii palju neid üllatuslikke momente nagu näiteks eelmises nukuteatri tükis, mida sai käidud vaatamas (Kuldvõtmeke), kuid piisavalt.

Tegemist ei olnudki nii palju nukkudega mängimisega kui välja arvata mõni ämblik, mis vahest laest alla tuli või siis mõni kuu, mida juba ruumipuuduselgi mängiti välja nö "nukkudega". Peamine tegevus toimus ikka luust ja lihast näitlejate vahel. Ja selline "muinasjutt" annab ju näitlemiseks nii palju vahendeid kätte juba paljalt tekstiliselt.

Peategelane - hea tütar, kelle rollis astus üles Agnes Aaliste, mõjus just sellise hea haldjana, vaatavate laste sõbrana. Tema häälematerjal on ka selline tagasihoidlikum, kuigi tüübilt võiks ta vabalt ängida ehk nii pahasid kui häid tegelasi. Sellesse rolli aga sobis ta kui valatult. Tema pikad valged juuksed, millesse oli punutud ka haldjalikke patse ning rahulik ja malbe olek... tekitasid küll kahjutunnet. Ahjaa, laulutunde peaks ta küll natuke võtma :)

Kuid tõeliselt säravaid rolle oli kokku lausa kolm. Kõige eredamalt säras Ingid Isotamm ilge tütrena. Tema suured silmad ning rokilauljalik kähisev hääl - kui lahe! Ja temale sekundeeris muidugi tema ema - Liivika Hanstin. Mõlemad koos, üks väga äge ja vahva "pahade" paar. Nende ülemeelikud haigutamised ja sirutamised ning selline natuke füüsiline koomika, see on ju lastele just meele järgi. Sedasi ju lapsedki teevad nalja, kui nad tahavad teisi naerma ajada. Ehk just õigesse väravasse.

Natuke oleks sisulises mõttes tahtnud rohkem näha seda vaeva ja laiskust ajal, kui hea tüdruk metsa oli aetud...et nad oleksid temast puudust tundnud ning natuke oma mahlas praadida saanud. Ehk ülepingutatud ilgusel ning teise vastu paha olemisel on ju oma palk. Aga millegipärast otsustati sellest nii kergelt üle voolata.

Kolmas särav roll oli dementne veebruar, kelle osatäitjas ma kindel polegi, sest tal oli mask ees. Kuid see oli kindlasti üks täiskasvanute "naljakamaid" hetki. Mina küll naersin südamest, nagu väike laps.

Hinnang: 4- (Oli vahva, et selle õpetlikkuse ning kurbuse ja ilguse sisse ja vahele oli pandud ka palju seda nalja ning naeru. Ja muidugi kostüümid ja muu kunstiline teostus oli väga muinasjutulik ning tore. Lahe, et see ämblik seal niimoodi vahepeal alla tuli ning kiisu, kes oli ju nö. nukk, et tema nii voodis kui ahjuall oli täiesti "olemas". Selliseid asju oleks võinud julgelt rohkem olla. Kasvõi lendavad küpsised või tolmurullid või midagi muud teksti või olustikuga sobivat. See teravadab omakorda laste tähelepanu võimet ning arendaks oskust mitut asja korraga jälgima. Kuid mina jäin rahule. Polekski osanud arvata, et sellest vanas muinasjutust saab nii pika ja sisuka loo lavale. Teatripisikuid lendas ringi nii, et saal oli paksult neid täis:)).


Tekst etenduse kodulehelt:

Samuil Marshak
Kaksteist kuud
Lavastaja Andres Dvinjaninov
Kunstnik Kalju Kivi
Dramatiseerija Anna-Liisa Õispuu
Helilooja Toomas Lunge
Lavastaja assistent Hemmo Kauppinen (Turu Kunstiakadeemia nukukunsti osakond)
Koreograaf Kati Kivitar
Mängivad Karin Rask või Agnes Aaliste, Laura Nõlvak või Ingrid Isotamm, Liivika Hanstin või Tiina Tõnis, Tarmo Männard või Riho Rosberg, Anti Kobin, Andres Roosileht, Hemmo Kauppinen.

Kas sa tead, mitu kuud on aastas? Kaksteist. Niipea kui üks kuu lõpeb, algab kohe teine – nad järgnevad üksteisele ega kohtu kunagi. Kuid räägitakse, et mägisel Böömimaal olevat olnud tütarlaps, kes nägi kõiki kahtteistkümmet kuud korraga. Kuidas see siis juhtus?Ühes väikeses külas elas kuri ning ihne naine tütre ja võõrastütrega. Tütart ta armastas, võõrastütar aga ei suutnud talle millegagi meele järele olla. Kord, keset külma ja lumist jaanuarikuud, tuli õelale emandale pähe saata võõrastütar metsa lumikellukesi otsima. Enne ei lubanud ta õnnetul tüdrukukesel koju tulla, kui korv lilli täis. Sellest saabki alguse lugu lahkest tütarlapsest, kes kohtus kaheteistkümne imelise kuuga…Esietendus 26. novembril 2008 OÜ Rävala 8 saalis. Koguperelavastus
Esietendus 26. november 2008
Etenduse pikkus 45 minutit
Mängukoht Rävala 8 saal


Leidsin Youtube-st ka sellise pisikese laulunäite:

Sildid:

2 Comments:

Blogger osaline said...

tõlkisin päeval just põnnile jõudumööda seda :)
http://www.youtube.com/watch?v=nq0hUk2yKr8&feature=related

26 detsember, 2008 16:30  
Blogger Danzumees said...

Aitäh!
See on nii ilus!
Ma katsun oma omadele ka tõlkida!

26 detsember, 2008 16:51  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default