laupäev, 17. juuni 2023

Õppetund - Teater Nuutrum - Suveteater2023 8.külastus


Mitte ainult minu, vaid terve maailma ühe lemmikuima absurdimeistri Eugene Ionesco 2 tuntuimat näidendit on vast „Ninasarvik“ ja „Kiilaspäine lauljanna“. Esimene vaimustas ja vapustas hiljuti Eesti Noorsooteatri mängukavas, teine saabub meieni Tallinna Linnateatri repertuaaris järgmisel hooajal. Theatrumis mängiti ka hiljuti tema „Kuningas sureb“… ja nüüd jõudis, muide esimest korda Eesti teatrilavadele Teater Nuutrumis tema „Õppetund“.

Kihtiderikas, allegooriatest pungil, justkui kreizi, kuigi mõne jaoks võib näida ka tobenaljakas, aga mis seal kõik peidus on, ma arvan, et mina ei suutnudki lahti hammustada, sest seda mida suutsin, oli niigi palju, et jagub mõtlemist pikemaks.

Kõigepealt peab tõdema, et leitud mängukoht – uus anatoomikum – sobis nagu rusikas silmaauku sellele materjalile. Esiteks juba "Tartu" ja sellepärast, et pindmiselt on loo lähtekohaks see, et professori juurde saabub noor naine, kellel on juba 2 bakalaureuse kraadi ning nüüd soovib ta saada ka doktorikraadi. Kuid lisaks see anatoomikumi saal paneb publiku istuma koolilastena loengus… ehk alatajus asetab meid vaatajaidki laval toimetava doktorihakatisega ülekantud tähenduses samasse rolli. 

Huvitav, et praktiliselt täis saali publiku keskmine vanus kaldus sinna kusagile 65-70-kanti (puhtalt isiklik hinnang), aga tegelikult sisulises mõttes ma arvan, et see võiks ja peaks kõnetama hoopis nooremaid. Neid, kellel on värske(ma)d tunded õpetajate totalitarismilaadse võimu kohta koolis. Või siis lapsevanemaid, kellel võsu parajasti just ongi kooli- või ülikooliõpilane. Sest no kes julgeb näiteks õppejõuga vaidlema minna? Tema käes on ju õigus hinnata, läbi lasta või läbi kukutada tarkuseomandaja…aga samas on õppejõudki inimene ja seega tal on tunded ning võib vabalt ja ilmselt võtabki igasugust suhtlust isiklikul tasandil ka. Ma ei taha sellesse sügavamale siin laskuda – ilmselt mõistad, mida mõtlen (vähemalt õpilase või lapsevanema seisukohast). Ja see on vaid pealmine sellest sibulalaadsest Ionesco näitemängust, kus iga kihi alt paljastub mingi uus suhestus või teema või allegooria või absurdlik nõks, mille alla on peidetud omakorda mõtteniidistike kogum.

Jah, pindmiselt on ka kõik jälgitav ning komöödiana võetav, aga tegelik geniaalsus paljastub ning täis naudingu saab ikkagi vaid siis, kui asjad ka peas ära ühendad. Üks neid näitemänge, mis kaugelt vaadates annab suure pildi, aga kui luubiga vaatad, siis näed, et pilt kokku tekib väiksematest piltidest.
Netist võib leida pikki analüüse ja tegevuse lahtikirjeldusi andes igale taustanõksule omad tähendused, aga minu jaoks lisaks õppejõudude ja mistahes autoriteedi totalitarismile, on see ka ere näide sellest, kuidas õpetajad enda asja õpilastele peale suruvad. Ja seda ükskõik, kas see õpilane tahab või taha, on valmis või ei ole valmis tema pakutut vastu võtma – õpetaja on JUMAL ja tema arvamus on seadus! Siin tuleb innukas ja tahet täis (liigagi suurte ambitsioonidega) noor tütarlaps kohtuma professoriga, kellelt loodab saada õpetust. Alguses matemaatika ja algebra ning edasi filoloogia. Välistest hoiatustest ja sisemistest häältest (professori häärberi teenijanna Iris Viru inimkehastuses) hoolimata.

Minule meeldib, et tegelikult mitmeski kohas palju ähmasemaks jäetud autoripoolset on lavastaja Priit Strandberg teinud konkreetsemaks (ka see, mis näiteks professori pintsaku alt paljastub). Samas omalt poolt lisanud mingid lavastuslikud asjad ning kui juba on korra lasknud professori (suurepäraselt hoogsas vormis Karol Kuntseli poolt lahendatud) "puurist välja", ehk meie ja oma õpilasega ühte tuppa, siis laseb tal ka muudkui kerida endale hoogsust ja ühtlasi võimu juurde, kuniks too panebki kõigest teerulliga üle, kuni loo haripunktini välja. Samas kui õpilase jõud ja hoog on Lena Barbara Luhse kehastatud tegelases vastupidise energiaga – just nagu eluski ju! Seal haripunktis jällegi muutub ka võimuvahekord mainitud sisemise hääle, ehk "teenijatüdrukuga". Kõik mahlaselt näitlikustatud ning päris eluga paralleelidevedamislikus intellektuaalses ühenduses.

Päris lõpus kogu see sildistamise nõks kutsus esimese “lisandiga” esile ehmatuse, kas tõesti tahetakse teha mingi tobe poliitiline avaldus Euroopa Liidu vastu (kuigi oma ülemliku võimu kaudu ju siiski ühendus olemas… aga õige pea tekkisid juba hoopis teised sildid ja teised mõtted), muuhulgas hetkel väga aktuaalse tühistamiste teemani, ehk kui keegi on kellelegi vastuvõetamatu, siis kleebitakse talle veel igasuguseid märke ja suunatakse süüdistavaid sõrmi juurde… Aga maailmas ikkagi eriti midagi ei muutu. Protsessid lähevad ikka ja jälle samas ringluses edasi. Mis omakorda näiteks viis mõtteni, et kuigi teame ja oleme näinud sõja koledusi, siis ikka ka praegusel ajal alustatakse uusi sõdasid. Aga ka üksikinimese tasandil… ehk näiteks õpetaja, isegi kui näeb ja teab, kuidas need asjad käivad ja õpilastele mõjuvad, siis ikka on oma rutiinis kinni ja lõppude lõpuks suurt midagi ei muutu…kui inimene ise ei taha astuda sellest kõrvale. Õnneks on ka selliseid õppejõude… isegi kui loomult me olemegi kõik ju kes vähem kes rohkem laisad ka ja seda eriti sissetöötatud radadel ja üha rohkem, mida vanemaks me saame.

Kui esiti matemaatikakursuse ajal veel millestki täpselt aru ei saa, et miks nii ja miks naa, siis on see kõik ikka üksjagu naljakas tõesti. Naljakas on tegelikult kogu aeg, sest autor on selle nii kirjutanud ning nii Karol kui Lena Barbara mängivad vaimukalt, aga ka täpselt. Ja kuna juba teksti on kirjutatud üksjagu vaataja ettekujutust sisse, siis haaratakse lennult kaasa. Leidub ka situatsioonidesse peidetud keelemänge, mille eest võib vist ka lavastajat ja tõlkijat (Marius Peterson) tänada… näiteks - teenijanna ulatab professorile taldriku ja too kahemõtteliselt tiuskib talle, et „ära tule siia oma NÕU andma“ ja annab talle taldriku tagasi (minu külastatud etenduse ajal olin küll üks väheseid, kes selle peale naerma puhkes).

Filoloogias, ehk täpselt pooleteisetunni pikkuse etenduse teises pooles, muutuvad asjad juba märksa tõsisemaks (ehkki ka seal on omad huumorihetked). Ja ega selliste abstraktsemate lugude puhul ei oska ka muidu arvata, mis järgmiseks juhtub ning milliseid vabadusi või trikke on tegijad veel kasutanud asjadest kujundlikus keeles rääkimiseks, et selle sisu ise avastades ja lahti muukides eriti silmiavavalt kohale jõuaks. Ja mis eriti oluline, siis ka lõpp on korralik!

Tekkis tunne, et lausa kohustuslik vaatamine kõigile õppejõududele, aga ka „oma arvamusest fanaatilise tarmuga kinni hoidjatele“, kes klapid peas ajavad oma asja ja näevad ainult enda maailmamudeli ainuõigsust ning on seeläbi ka vaid omades väljakujunenud arvamustes kinni ning ei oska ega tahagi teisi kuulata (teised on ju kõik rumalamad – viidates siin sellele „õpilasele“) ja just nii nad sõidavadki kõigest ja kõigist üle. Ehk ka selles mõttes vägagi oluline lavastus… kuigi mul on tunne, et need piiratud mõttemaailmaga inimesed ei oskagi siit selliseid uksi avadagi.

Ühest küljest on see inimpsühholoogia rambivalguses lahkamine, kuidas prääniku andmisest piitsani jõutakse. Niiöelda õpilase nurka-ajamise strateegia „tahvlile kirjutamine“. Kuidas kehtestab end türann? Kahtlemata kriitika (ning just avaldamise ajal, aga seda kummalisem, et ka tänapäeval) natsivõimule, läbi absurdse prisma, ehk antud juhul õppejõu kaudu. Kui ma kõiki oma avastatud siduseid hakkaks siin üksipulki lahti kirjutama, siis poleks kellelgi lugejal endal avastamisrõõmu sealt ammutada, aga ühe siiski veel luban. Õpetaja ja õpilane on siin nimedeta, aga see „südametunnistus" või "sisemine hääl“ ehk teenijanna nimi on Marie. See on ka Inesco enda tütre nimi. Näidendi ilmumise ajal, ehk 1950, oli Marie 6-aastane… kas ehk peidetud sõnum, et me peaksimegi rohkem kuulama oma lapsi, nad näevad kõrvalt asju, mida me ise ei hooma. Neid võib vabalt kasutada seeläbi ka iseenda südametunnistusena, mõeldes, et kuidas lapsel oleks hea... Või isegi nii, et kuidas me ise lapsena kõrvalt vaadates iseenda tegutsemisele hinnangu annaksime?

Me ju kõik teame kuivõrd äge ja hoogne suudab Karol Kutsel oma rollides olla (võtame või näiteks tema vaimustava, teatriliidu aasta parima meespeaosa auhinnaga pärjatud Arnolphe’ rolli „Naiste kool“is). Praeguses, siiani üsna väheste meespeaosa-tippudega teatriaastal torkab ta (oma loorberitega pärjatud rollist veelgi märksa kalkuleerituma tempomängu ja avatud, kuni pea „kurjast-vaimust-vaevatud“ ning kogu saali, kuni anatoomikumi viimaste kõrgete ridadeni täitva rolliga) kahtlemata silma. Oli üks hetk, mil ta seal müristas ja oma hispaania keele praktiliselt seosetut õpetust (autorilt ilmselgelt teadlik sürrealism) jagas silmade põledes nii, et aru temast ei saa, aga oli tunda kuidas küünarnukkide all Karoli hääle võimsusest tingitult laud sõna otseses mõttes värises!!! Metsik…ehk Kuntsel on seal tõesti nagu loodusjõud! 😊

Lena Barbara roll on mõneti isegi komplitseeritum, sest tal tuleb oma tegelast mängida vastupidise energiaga, aga egas näitleja saa ju sellegipoolest palli käest lasta ning õnneks on ka tekstist leitud väikseid, aga mõjuvaid trikke, kuidas oma tegelast siiski nii rollijoonises kui kontekstis duaalselt maksma panna selles Karoli täielikus publiku-powerhouse-peoshoidmise kõrval. Nõnda näiteks pea tantsulise liigutusena näitab näitlejanna oma tegelase kogu keha valu või tegelikult ka see pidev edutu „põgeneda“ proovimine. Kuigi ka ometi see, kuidas ta tuli alguses, täis õhinat ja unistusi, on pidevalt "allakäiguga" paralleelselt vaimusilmas saatmas.

Iris Viru käbe ning ühel hetkel alistuv, siis jälle domineeriv müstiline naine on siin siiski kahe peaosalise kõrval üsna marginaalne, kuigi särav ja isemoodi, ehkki teistega samasuguse energiatasemega. See on omamoodi fenomenaalne, kuidas ta silmad (alati!) mängides säravad (kõrvalmärkusena, muide lootsin, et temagi osaleb saates „Laske mind lavale“, sest temas olekski nagu mingi looduse poolt antud lavaline sära)!

Hinnang: 4
See pole kahtlemata igaühele, vaid rohkem rafineeritumale maitsele(?) ning vast veel eriline maiuspala teatriuurimusest vaimustuvatele või tõsisemate teatrifanaatikute pärusmaa. Sellest on kirjutatud nii maailma näitekirjanduse kui teatriajaloo kontekstist lõputult palju analüüse, sest autor, kuigi kasutab hämamiseks absurdiloori, jätab siiski üksjagu niidiotsi noppimiseks, ehk siis tõesti ka on, mida analüüsida! Teater Nuutrumi versioonis lavastaja Strandberg lisab nii mõndagi ka omalt poolt, ent ka ulatab vaatajale neid niidiotsi kätte oma tõlgitsustega. Ionesco selle oma absurdsustesse kalduva kooli-võimusuhte läbi, oleks nagu laiemalt totalitarismi paroodia ja ühtlasi ka ohte vilgutavaks majakaks ja 70 aasta tagant meie praeguses ühiskonnas toimuvale kriitiliselt sõrme viibutamas (klassika tunnus!). 
Kuigi kohe pole paista, siis lõpu eel juba väga selge viitega poliitiline teater. 

Ja ikkagi lõpetuseks - tulles tagasi algusesse, ehk pealmisse kihti - jah, on õpetajaid, kes suretavad õpilaste õppimistahet, aga õnneks on ka teistsuguseid õpetajaid… Paraku on nii, et veelgi rohkem leidub selliseid lapsevanemaid, kes selle õpihimu tapmisega lastel juba kodus edukalt hakkama saavad. Ja kas me mitte igaüks ei tea selliseid tuttavaid, kelle kodudeski elatakse "lapsevanemate kehtestatud totalitarismi all"? Ehk Ionesco pritsib lõppude lõpuks meie kõigi pihta oma “õppetundi”!


Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Rasmus Kull):

Õppetund

Autor Eugene Ionesco
Tõlkija Marius Peterson (Theatrum)
Lavastaja ja Helikujundaja Priit Strandberg (Vanemuine)
Kunstnik Liisa Soolepp
Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater)
Etenduse juht Aire Pajur (LendTeater)

Osades: Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru

Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale. Tõik, et Eugene Ionesco „Õppetund“ on olnud Pariisi „Theatre de la Huchette“ mängukavas tervelt 66 aastat, räägib juba enda eest.

Etenduse kestvus 1h20 ühes vaatuses.

Esietendus 09.06.2023, Uus Anatoomikum (Näituse 2, Tartu)

reede, 9. juuni 2023

Mavka. Metsalaul - Vene Teater - Suveteater2023 1.külastus


Vene Teater alustas oma tänavuaastase suveteatrilavastuse etendustega juba mai lõpus. Minu peegeldus põhineb 1.juuni etendusel.

Vabaõhumuuseum oma loodusega, millesse seinteta mängukoht on loodud-toodud annab nii palju juurde, sest eks ole ka loodus ning eriti just inimese-looduse suhe üks olulisemaid „Mavka. Metsalaul“ lavastuse teemadest. Kuigi siiski vaid üks neist. Sest ühtlasi see on ka armastusest, südame hääle järgimisest ning vast just praeguses ajas väga kõnekast - eri liikide, elementide ehk allegoorias rahvuste sõbralikust kooseksisteerimisest meie ühisel planeedil. Ela ja õitse, aga lase ka teistel elada ja õitseda. Ent ka indiviidi tasandil - igaühel meist on oma tee ning kui nende teede ristumiskohas tekib armastus, siis see on ilus ja seda tuleb hoida. Kui ei teki, siis liigu edasi ja lase teistel edasi liikuda.

Hiljuti ilmus ja Eesti kinodesse jõuab juuli keskel ka see Ukraina ühe olulisima poeedi Lesja Ukrajinka (ta on ukrainlastele nii tähtis, et tema nägu on ka Ukraina 200-grivnasel rahatähel) saagaliku sisuga näidendi „Metsalaul“ ainetel, väga kõrgelt hinnatud ja juba maailma festivalidelgi osalenud, kiidetud (ameeriklastega koostöös valminud) animafilm. Samal alusmaterjalil põhineb ka Vene Teatri lavastus. Kuigi seal multikas on 1 pahalane multifilmilikult võimendatud, aga teatriversioonis on mitu paha ja nad on võrdsemad. Ja pahad on muidugi rumalad ja egoistlikud inimesed ning mõni õnneks saab aru ka sellest, aga mõni mitte. Kuid Ukraina suured põlismetsad on täis kõikvõimalikke saladusi ja müütilisi olendeid. Mõned on ise loodusnähtused, mõned elavad puude tüvedes, võrades, okstes, aga ka metsajärvedes ning lõkketuledes, niidukõrtes ja lillesilmades. Hinged, mis kaitsevad, hoiavad oma ala, aga ka suhestuvad nii enda pere, teiste asunike kui ka naabritega. 

Mavka on ilus metshaldjas, kes armub ühe inimpoisi vilepillimängu ning teda nähes ka temasse endasse. Ka poiss pole selle omapärase tüdruku suhtes ükskõikne. Nende tärkavasse armastusse on juba eoses kodeeritud raskused, sest mõlemad on väga erineva taustaga. Kuidas suhtuvad sellesse teised müütilised olendid ning kuidas suhtuvad sellesse teised inimesed? Kas noored suudavad leppida teineteise tõekspidamiste, harjumuste ja loomuse eripäradega. Kui üks astub enda maailmast teise omasse, kuidas ta seal hakkama saab ning kas armastus elab üle ka oma liigikaasalase armutähelepanu – ehk väga palju tavalisi ja erilisi küsimusi, mille juured on sügaval selles, kuidas me end inimestena, aga ka looduse (või taas allegooriana võttes - ühiskonna) osana defineerime.

Seda lavalugu vaadates on hea võimalus ka iseenda südamesse vaadata ning tunda ära ühest küljest oma emotsionaalne intelligentsus, ent samaga tunda ära, kas oskad üldse omaendagi südame häält kuulata, sest see on aluseks teise südame hääle või isegi kutse kuulmiseks. Ja lisaks, proovides tuvastada ja mõista teistsuguseid arusaamasid ja teiste õigust oma minale, paneb proovile vaataja empaatiavõime ja oskuse teise kingadesse astuda, mis on omakorda inimlikkuse üks põhialuseid. Kõlab ehk pisut filosoofiliseltki, aga tegelikult ma arvan, et sealt saab igaüks just endale seda, mida ta sealt otsima läheb või ehk täpsemalt öeldes - otsida oskab. Kuid ühe kurva armastusloo nii-ehk-naa. 

Vene Teatri kodulehel on soovitatud alates 12-aastastest alates, aga tegelikult on see pesueht koguperelavastus ning minu hinnangul sobib kõigile kooliealistele juba alates 6-7 aastastest peale (ehk kes vaid jaksab ligikaudu 2h45min etendust vaadata...1 vaheaeg on muidu ka), samas ka osavalt ridade vahel need täiskasvanute teemad. Minu etendusel kõlas Mari Torga sametise häälega sünkroontõlge ideaalselt ja kuigi saab vast venekeele baasilt suurema osa ka muidu kätte, siis tegelikult on dramatiseeringu tekstis kasutatud nii vene, eesti kui ka ukraina keelt ning klappide abil ei lähe mitte midagi kaduma.

Kui mõelda vaid sellelegi, et lugu on nõnda fantaasiarikas, et selle alusel on tehtud multifilm, siis oli vast paras julgustükk lavastaja Mihail Khramenkol sellise rikkaliku tegevustiku ja tegevuskohtade pideva muutusega lugu üldse lavale tuua, mis suisa nõuab tavalisest suuremat fantaasialendu. Sellepärast pole midagi imestada, et kunstnikutöögi on nõnda läbipõimunud, et lavastaja ise on sellegi autoriks. Näiteks vetehaldjas (Stanislav Kolub), kes on merineitsi karm isa, kõrgub kuskil maa ja taeva vahel või pooleteisemeetriste puupakkjalgadega vana metsavaim (Sergei Furmanjuk), haldjariigi muutumine huvitava viitega põlluharimisliikumisele - inimeste tarekeseks – see režii on kogu aeg tegevustikuga käsikäes kaasaelav ja tõesti see lavagi pidevalt muutuv, mis muudab kogu lavastusjoonise mõnusalt dünaamiliseks. Tegelikult veel eraldi erilist tähelepanu väärib Valentina Zachinyaeva kostüümikunstnikutöö! See on vaimustav oma fantaasiarikkuses, leidlikkuses ja detailiderohkuses, materjalide valikuski (jämedatest köiejuppidest vestid, osade kaupa eemaldatavad seelikud, kus alumisel küljel on varjul üllatusi, "kortsunud püksid", mis on ühtlasi poolemeetrised puupakujäljendid vana puuhaldja jalgadeks, soomuselise allääre-lõikega vestjakk vee-elanikule jne jne jne) mis seostab tegelast tema pärinevusega! Ja fantaasia-tegelasi on siin PALJU ning mõistagi väga erisuguseid.

Lavastajal suisa kuldaväärt mõte oli kaasata tsirkuseartistid. Isegi kui seal vabas looduses, niiöelda muldareenil polegi väga palju vahendeid ja võimalusi, siis ometi akrobaatika (sh.ka õhuakrobaatika), kurikavisked, kepikõnnid ja ühtlasi ka lihtsalt tantsijatena oma hea rütmitajuga on need (Tsirkusestuudio Folie) tsirkusetüdrukud tervikut rikastavad ja lisavad omalt poolt sobivat (ja üllatusipakkuvat) tegelastemassi ning lavastust omakorda suuremaks ja elamuslikumaks muutes. Bravo! Originaalmuusika helilooja on Peeter Rebane ja see on kohati tajutavate etniliste sugemetega siin-seal ning ka laule sisaldav! Iseäranis pääses mõjule Anastassia „aasa näkineid“ Tsubina imeilusa(!) sopranihäälega lauldud laul.

„Star-crossed lovers“ ehk Mavka ja Lukas vastavalt Erika Babjak ning Artjom Vesselovski kehastavad oma rollid selliseks, et elad neile kogu südamest kaasa. Eriti just Erika huvitav liikumine annab talle üksjagu haldjalikkust juurde. Olga Privise liikumine on siin läbivalt nii karakterikohane (kasutades tegelase päritolu) kui ka sisaldab suuremaid tantsulõke – tõesti taaskordne šedööver-looming Olgalt, mis oleks nagu üks eraldi režiikiht, mis põimub imehästi Mihaili suure lavastusjoonisega. Praeguses (ka hilisemal kellaajal) suvevalguses pole valgusvõlur Anton Andrejukil midagi väga palju enda poolelt lisada, ent ometi on taamal asuv metsaalune just tema trikkidega vähekenegi maagilisem. 

Artjom Vesselovski on nii sümpaatne, et ei imestaks kui noortest pealtvaataja-tüdrukutest mitmed koos Mavkaga tema Lukasesse natuke ära ei armuks. Kuigi loo sees teeb ta läbi ka sümpaatiast kaugemale kaare, et vahepeal tahaks poissi hoopis mõistusele raputada. Polegi teda varem näinud laval, aga üksjagu karismaatiline ja mida etendus lõpu suunas ning neid erinevaid tegelase emotsioone läbi mängides, veelgi kogu aeg üha paremaks muutudes. Erikat sai laval näha ka Keisri hullus, ent seal tõmbasid kogenud meesnäitlejad fookuse endale, aga siinses rollis annab võimaluse palju täpsamalt, lähemalt vaadata ja rohkem aru saada, millise näitlejaga on tegemist. Sümpaatne on sõna mis esimesena keelele tuleb ja tahaks nüüd veel teisigi tema tulevasi rolle näha, sest see headuse kehastus Mavka näol oli tal ka üdini sümpaatselt terviklik karakteriseering. 

Kõrvaltegelased on kõik vähem või rohkem muinasjututegelastele omaselt karikatuursed, ent see tegelaste rikkalikus on nagu rikkalikult kaetud peolaud - nii palju maitsta, ehk näha ja avastada! Arvatavasti kui ma sellele trupile ajaliselt distantsilt kunagi tagasi mõtlen, siis ma usun, et kõige meeldejäävamateks on kõrvaltegelaste seast on vast iseäranis neist neli. Mainitud vana metsahingena, ehk Mavka eest hoolitsev vana puuhing - käredahäälne ja teatriime-kostüümis 3-meetriseks kasvanud Sergei Furmanjuk. Juba see, et ta on kõrgemal, aga ka kogu näitleja loodud tegelane ise on igati tähelepanuväärne ja kuidas küll see “nendel” jalgadel ringimüttamine tal nõnda loomuldasa näis! Äge! 

Tulemadu, ehk tuli kui element, leegitsevalt punane Alexandr Domowoy. Ta on oma osava liikumisega üks Vene Teatri salarelvadest! Ja seda rollist rolli, kus vaid sobiv, oma füüsilisusega vaimustades! Vahvalt pingestatult loodud roll, sest tuleleegid ju nagu ikka tantsisklekski ja Alexandr ongi laval sõna otseses mõttes tulesäde. Oma saltoga muidugi pani kogu publiku ahhetama, aga tegelikult ikka terve see intensiivne karakteriseering ongi suisa muinasjutuline. Nagu ka peategelast Mavkat mängiv Erika, nii on ka Vee-elamendina laval lainetav Jevgeni Kravets on üks teatriga hiljuti liitunud Ukrainast pärit näitlejatest. Üks eredamaid näiteid kuidas stambivabalt, ent siiski arusaadavalt luua päris karikatuuri langemata muinasjutuline karakter. Lisaks ju "vesi, mis purustab tammid" ongi laval selline jõuline, sportliku noore mehe poweriga tabavalt kehastatud-mängitud. 

Mis viib vähemalt minu seekordse kogu lavastuse lemmikkarakteriseeringu juurde. Tatjana Jegoruškina! VAU! Tüüpilise, “mitte-kunagi-miniaga-rahuloleva” ämmani!😂 Lukase ema, kes on oma tarekese matriarh. Mis just tema mängus kõige rohkem võlus? Vast ehk just see, et sellest aimus ka kõige rohkem teatavat psühholoogilise kihi tasandit ja seda just näitleja mängulisest mängust, mis on omaette täppismäng. 

Ei saa ju jätta veel mainimata, et üdini sümpaatne Daniil Zandberg on Lukase onu ja ta ongi ka tegelasena üdini sümpaatne ja soe ning ka teiste tegelaste poolt armastatud (nagu ka päris maailmas -kõik inimesed ei olegi halvad)! Aga veel üks suur Vene Teatri suurimatest lemmikutest - Karin Lamson, on vast just üks selle loo kurjadest-kavalatest. Kummaline elu sekkumine kunstilisse vastuvõtlikusse, kuid näitlejanna enda sümpaatsus siiski ei lase tema tegelast väga pahana vastu võtta. Võib muidugi olla ka lavastaja kaval suunis, et just niimoodi vaatajas natuke segadust külvata? Naine, kes on kõva töönaine, ei pane siiski tähele, et oma töörügamises sõidab ta hoopis teistest hingedest teerullina üle?

Jah, just selliseid pisikesi ja suuremaid mõtteid raputatakse pidevalt nagu varrukast õhku ja see teeb sellest mitmeti ehk ka visuaalsest (eriti just mis puudutab nii liikumist kui ka väikseid efektseid tsirkusetrikke) põnevalt rikkaliku pakkumise lisaks silmadele ka ühtlasi ajudele. Ja seda tõesti nii suurtele kui väikestele teatrisõpradele. Ning see mängukoht on ise juba lihtsalt võrratu!

Hinnang: Tugev 4 


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Vene Teatrile kuuluvad fotod):

MAVKA. METSALAUL
Lesja Ukrainka teose ainetel

Vene Teatri suvelavastus Eesti Vabaõhumuuseumis
12+

Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega

Etenduse kestus on 2 tundi ja 30 minutit (ühe vaheajaga)

Vene Teatri suvelavastuse mängupaigaks on tänavu Eesti Vabaõhumuuseumi maaliline metsastik. Lugu, mida soovime jutustada, saab alguse kevadel, tärkava looduse taustal. Mets ärkab, elu ise ärkab, kõik elusolendid ärkavad ja sel ajal on tunded ja emotsioonid nii võimsad, justkui taanduks kogu inimkonna poolt loodud tegelikkus inimest ümbritseva looduse sügava, tundmatu ja võimsa olemuse ees, ning inimeses endas.

Vene Teatri lavastuse keskmes on kahe tsivilisatsiooni, traditsioonilisel usundil põhineva ja ilmaliku maailma, dramaatiline kokkupõrge. Kokkupõrge, mis leiab aset armastuse kõige õrnemas, haavatavamas ja värinaid tekitavas seisundis.

“Mavka. Metsalaul” on helge ja omapärane lugu vabaduseiha ja argise maaelu kokkupõrkest, mida piiravad reeglid ja ebausk. Volõõnia mets, kus näidendi sündmused hargnevad, sümboliseerib iidset Euroopa mandrit, mis oli kaetud ürgsete tihnikutega, mille servades paiknesid üksikud asulad. Lavastuse puhul on seega tegemist folkloori- ja etnograafilise looga, mille üleeuroopaline universaalsus peegeldub muusikas, kostüümides ja koreograafias.

Loominguline meeskond:
Lavastaja, kunstnik, adaptsioon – Mihail Khramenko (Iisrael)
Kostüümikunstnik – Valentina Zachinyaeva (Läti)
Valguskunstnik – Anton Andrejuk
Koreograaf – Olga Privis
Liikumine ja akrobaatika – Tsirkusestuudio Folie MTÜ
Originaalmuusika – Peeter Rebane
Vokaalpedagoogid – Eda Zahharova, Ksenia Rossar
Lavastaja abi – Svetlana Šušina

Osades:

Inimesed:
Lukaši ema – Tatjana Jegoruškina
Leo, Lukaši onu – Daniil Zandberg
Lukaš – Artjom Vesselovski
Kilina – Karin Lamson
Kilina laps –  Kristofer Aleksander Hamburg

Mitteinimesed:
Vanad hinged:
Vetevaim – Stanislav Kolodub
Metsavaim – Sergei Furmanjuk
Naissoost stiihiad:
Mavka (Mets) – Erika Babjak
Näkineid (Vesi) – Tatjana Altõnnik
Aasa näkineid (Aas) – Anastassia Tsubina
Meessoost stiihiad:
See, kes purustab tammid (Vesi) – Jevgeni Kravets
See, kes istub kaljul (Maa) – Stanislav Kolodub
Tulemadu (Tuli) – Aleksandr Domowoy