reede, 15. august 2008

Tappa laulurästast - Harper Lee

See klassikuks kvalifitseeruv raamat on olnud mu lugemisnimekirjas juba aastaid. Eemaletõukav kujundus ja eelarvamus, et tegemist on mingi kohtudraamaga, kus süüdistatakse musta meest valge naise vägistamises 30ndate aastate Ameerika lõunaosariigis - arvasin, et mul oli enamvähem selge ettekujutus, millest see raamat räägib ning kuidas see lugu kulgeb. Ma ei võinud olla kaugemal tõest.

Raamat osutuski täiesti klassiku vääriliseks! Hämmastav, et see jäi Harper Lee ainukeseks romaaniks, kahju! Minu meelest on huvitav fakt see, et kirjanik, kes sündis aastal 1926, oli ise sama vana oma raamatu peategelase - Jean Louise Finch -ga, nendel aastatel kui tegevus raamatus toimus ning oli ka ise sündinud Alabamas (küll teises linnas). Ehk ta teadis täpselt, millest kirjutas. Räägitakse, et Jean Louise-i ehk Nirksilm -a sõbra Dill-i eeskujuks oli tema enda lapsepõlvesõber ja naaber Truman Capote, kellest samuti sai hiljem kirjanik ("Hommikusöök Tiffany juures", "Külmavereliselt"). Harper Lee võitis selle raamatuga Pulitzeri ning ta ise elab veel ja on praegu 82 aastane.

Lugu on pildike ühe Lõunaosariigi väikelinna pere igapäevaelust läbi kolme aasta. Minajutustajaks on väike tütarlaps - Jean Louise, kelle tähelepanekud ümbritseva kohta on ehk mõnevõrra temast vanema lapse omad, kuid mõnede asjade suhtes just sellised parajalt lapsikud. Teisteks tegelasteks tema vanem vend Jem, tema isa Atticus, nende neeger-teener Calpurnia, tema sõber ja "tulevane mees" Dill, naaber "Koll" Radley, Finchide sugulased ning nende tänava ja linnakese rahvas.

Raamatu võiks tinglikult jagada kolmeks - enne kohut, kohtus ja pärast kohut. Kohtus süüdistatakse neeger Tom Robinson-i, valge tüdruku vägistamises ning Jean-Louisei ja Jem-i isa on valitud neegri kaitsjaks kohtu ees. See paneb kogu linnakese kihama ning kuna tegemist on Lõunaosariigiga ning ajaga, mil neegreid peeti alamaks klassiks, siis sellest tingituna lapsed õpivad elu tundma läbi pettumuste, ebaõigluse ning täiskasvanutemaailma murede. Kuna neid kasvatab isa ja ema neil enam pole, siis on olukord natuke ebakonventsionaalne ja sellepärast ehk ka Niksilm on natuke selline "poisstüdruk", kellest ehk naabritädi ja tädi mõjutuste abil kunagi kasvab "daam".

Enne kohut on lapsed veel alles väga noored ja satuvad igasugustesse äpardustesse, millest mitu päris koomilised ja mitu korda saab ka südame hellaks. Päris alguses jäigi nagu mulje, et peategelane olekski poiss, aga mis sa tüdruk seal poistega koos mürades ikka väga tüdruku kombeid järgid, siis ei saa ju kampa sisse ja seikustest osa. Mulle väga meeldis see vanema venna vaikne hoolitsemine oma noorema õe eest. See oli nii soe ja armas.

Kolmandas ehk viimases osas teeb raamat žanripöörde ning muutub ehtsaks põnevusraamatuks. Need öised stseenid olid ehtsalt hirmsad. Kummaline, aga mu oma lapsed jäid samuti kuulama, kui ma seda K-le lugesin. Ning just sobivalt nii, et P (7 aastane) seda algust ning S (12 aastane) seda lõppu, ehk just nendele sobivat osa. S-is tekkis huvi ka kogu raamat ise läbi lugeda. Minu teada see ongi Ameerikas kooli kohustuslik kirjandus ning miks ka ei sobiks see Eesti noortele sobivaks lugemisvaraks. Ma oleksin ka ise tahtnud, et oleksin selle raamatu lugenud keskkooli ajal, siis ehk oleks see olnud minule õpetlik ning ma oleksin avastanud sealt mingeid uusi tahke elust. Kuid ka nüüd lugedes mõjus see raamat ikkagi mu hingele väga tugevalt.

Hinnang: 5- (Väga soovitatav lugemine kõigile! Saab naerda, saab nutta, saab hirmu tunda. Võib tunda end jälle lapsena ning pugeda ühte huvitavasse ajastusse ja kohta, huvitava (loe:teistsuguse) mõttemaailmaga inimese sisse. Saab aimu väga lähedalt, milline oli mustade ja valgete klassivahe 30ndatel Ameerikas ning mis tunne on kui perekonnas on puudu ema. Väga osavalt ehitatud laused ja väga tabavaid väljendeid paksult täis - meenub näiteks kui naabriproua kutsub Jem-i enda juurde ja palub tal oma "kolleegid" kaasa võtta. Pidades kolleegide all silmas 7 aastast väikeõde ja umbes sama vana sõpra).

5 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Olin ehk kaheksa-üheksa aastat vana, kui seda raamatut ema soovitusel esimest korda lugesin. Sellest sai sallivuse õpiraamat.
Isegi Koll Radley oli ju lihtsalt teistsugune inimene, keda märgistasid eelarvamustes kinni olevad inimesed.

Nii hea, et meelde tuletasid, vaja ikka veelkord see raamat ette võtta.

Danzumees ütles ...

Jah, kindlasti tasub! Võibolla vanemana mõtled ja leiad teistsuguseid asju veel, mille peale ehk lapsena ei tulegi...aga see on tõesti sobiv žanrimääratlus "Sallivuse õpiraamat"!!!!!

Rents ütles ...

Ka minu jaoks oli see raamat omal ajal väga põnev leid. :)

Cathy ütles ...

Nüüdseks kuulub ka see raamat 12.klassi kohustusliku kirjanduse hulka. Kuigi seda võiks lugeda ka vanem generatsioon, kes on kinni oma teatud eelarvamustes. Võib-olla paneks see neidki teisiti asjadele vaatama :)

Blond .. ütles ...

Kuigi Cathy ütles et kuulub 12.klassi kirjanuse holk, tean mina om ast käest öeda, et see sõltub õpetajast, sest mina pidin seda lugema juba 8.klassis. :D
Kuid raamat oli tõesti hea.