esmaspäev, 11. august 2008

Klaver - Jõgeva Linna Teater

15 aastat tagasi nähtud film "Piano" on mul siiani vaat et stseen stseenilt meeles. Vapustavalt hästi näideldud - võitsid sealt ju nii peaosaline Holly Hunter kui ka kõrvalosatäitja Anna Paquin Oscarid. Vapustavalt hästi kirjutatud ning üle mõistuse ilusa muusikaga.

Kui kuulsin, et Eestis tuuakse see "looduses" lavale ja lisaks, kes selles tükis näitlevad, olingi lõksus. Tahtsin näha, kuidas see teatrilavale tuuakse, sest kõik eeldused elamuseks on täidetud. Ootused olid kahtlemata kõrged. Ning mingi pilt, kes keda mängib oli silme ees. Eelarvamused, eelarvamused.

Niisiis mis ma sellelt tükilt ootasin. Eelkõige muidugi sisu ja seda, et see on tehtud veel vingemalt kui film. Ma leian, et pole mõtet teha asju uuesti ümber, kui Sa omalt poolt midagi sellele juurde ei paku või lisa, mis seda veel omakorda täiustaksid. Lisaks muidugi kõik šokeerivad pisasjad, need peavad kindlasti sees olema. Etterutates võib ära mainida, et midagi oma seal ei olnud, pigem otsene maha viksimine filmilindilt. Suurem osa pisikesi detaile, mis just oleksid andnud särtsu kogu etendusele, olid puudu.

Teiseks muidugi kindlasti ootasin näitlejatelt oma nägemust rollidest. Kindlasti mitte kordamist ja eelkäijate plagiaati. (Mida just kahelt kesksemalt tegelaselt, ehk Adalt ja tema tütrelt saigi selles etenduses).

Kolmandaks ma väga lootsin ajastu ja geograafilisest eripärast tulenevat kunstnikutööd ja samas ka seda, et kasutataks neid parimaid muusikajuppe originaalist või siis veel parem kui kirjutatakse omad ilusad klaveripalad, mis sobivad etendusse. (Selles ei pidanud pettuma, sest etenduse kunstiline pool oligi etenduse tugevaim osa).

Lisaks kõigele oli põnev näha, mis koht see Kassinurme mäed on. Tahtsin eelmisel paaril suvel juba minna sinna vaatama üht huvitavat lavastust ("Kassirabal..."), aga olude sunnil ei jõudnud.

Kõigepealt näitlejatest. Enne etendust veel sosistasin K-le. Et peaasi, et Täär mängiks Ada meest ja Teppart seda naabrimeest, kes klaverikasutamisega Ada enda juurde võrgutab. Kahjuks oli see ikkagi vastupidi. Minu meelest, oleks pidanud see oma mees olema selline peenem, kenam ja kergelt libe. Ja naabrimees natuke vanem, robustsem, jõulisem, eemaletõukavam. Ok, õnneks oli Täär maoorivärvidega ära värvitud ja sobilike riietega tehtud inetumaks ning lonkas veel jalga peale kõige. Ehk siis sellega leppisin üpris kiiresti. Sest Teppart tegi üldse etenduse ühe parimatest rollidest, seda eelkõige sellepärast, et ta mängis ikkagi ise, mitte niiväga Sam Neill-i juba mängitud rolliolemusega. Mis aga oli minu meelest lubamatu, oli see Ada ja Baines-i armusuhte taandamine kõigest üheks mahlakaks suudluseks. Mitte, et ma mingi pornofriik oleksin, aga see oli väga oluline pingekasvatuse pärast. Ja rääkides üldse Ada rollist ja seda mänginud Silja Miks -ist, siis minu meelest oli see nii ebaaus, et ta varastas nii palju Holly Hunteri pealt, et teda ennast selles rollis polnudki. Võibolla oligi ta enda nägemus lavastajale nii vastuvõetamatu, et ta lavastaja palvel Holly Hunterit plagieeris, ma ei tea tausta, aga kõik need liigutused ja kogu see tagurpidi kõndimine raevus, see kõik oli üks petukaup minu jaoks. Sest lõppude lõpuks ei olnud ta ju Holly ning jäi igas stseenis ka sellepärast teistele alla. Mõnevõrra mõistetav oli see plagieerimine Iiris Vesiku puhul, sest ta pole ju näitleja ning selline Oscari-kaliibriga eelkäija nagu Paquin oli ilmselt talle õnnistuseks. Mis sest, et natuks võlts kukkus välja, aga ta pole ka ju 12 aastane nagu Paquin oli. Aga tema kiunuv hääl mängis rollile kaasa. See oli ju lõppude lõpuks tema tegelane, kes kasuisale oma ema seiklused ära kaebas...

Kuid kõige paremaks Tepparti lisaks osutusid hoopis paar vahvat karekterrolli. Nimelt koomiline sugulane ning tema seltsidaam, ehk siis Terje Pennie ning Carita Vaikjärv. Tõeliselt lahe ning omavahel sobiv paarike, kes täiendasid teineteist ja tasakaalustasid seda masendavat olustikku.

Veel meeldisid mulle üks harrastusnäitleja - Raimo Kägo ja tegelikult kogu see "sinihabe" lavastamine esimese vaatuse lõpus. Ja üldse, esimese vaatuse lõpuks olin arvamusel, et olen üpris rahul kõiki asjaolusid arvesse võtmata. Ning kes teab, võibolla saab sellest veel suve üks parimaid lavastusi.

Kuna aga teine vaatus hakkas niimoodi lohisema ning sain aru, et kõiki filmis juhtunud dramaatilisi stseene siin ei etendata, siis hakkasid ka need traagelduskohad ning apsud ja plagieerimised häirima ja mõnest kohast isegi topelt jõu ning mõjuga.

Teine vaatus rikkuski kogu etenduse. Mängiti ainult sellele sõrme-raiumise stseenile ning see minu jaoks ei kanna kogu lugu, kuna filmis oli rohkem, ei, PALJU rohkem veel.

Nüüd aga positiivsematest asjadest. See etendamisekoht, ehitatud lava - majakesed ning nende vahele kiitsakas purre ja üldse kunstnikutöö, olid tõeliselt olulised! Ilma nendeta poleks olnud ka kogu etendust minu jaoks. Julgen väita, et üks selle suve parimaid kunstnikutöid üldse (Inga Vares oli vist autor). Samuti kostüümid! Need mängisid lavastusele kaasa ja olid vapustavad. Lisaks heli ja helitehnika ning muusika ja kõik mis puudutas kõlarist tulnud materjale. Kõik oli hea ja õigel kohal. Andis etendusele palju juurde. Isegi ma arvan, et Ada mõtteid oleks võinud rohkem olla. Sest nendes oli mingitki mõtlemisainet ja sügavust.

Ja ka see, et esimeses vaatuses oli selliseid pikaldasi mõtlikke pilke, ehk mängimist ilma sõnadeta, eriti näiteks Veikko Tääri poolt, ja see oli väga hea ning mõjuv.

Mu mõtted on väga segased ja siia sinna hüplevad, sest ma olen natuke vihane sellepärast, et see algus ja esimene vaatus oli niiiii hea ja selle lõpuga suudeti ikkagi kogu etendus ära rikkuda. Lõpp on ju kõige olulisem! Filmis, see kuidas ta harjutas rääkimist seal viimases stseenis, see oli kuidagi nii mõjuv ning andis kogu filmile hingamise läbi lootuse. Alguse sai uus elu Ada jaoks. Teatris jäeti see ära ja kogu tervik oli mitmeid kordi vaesem ka paljalt sellepärast.

Lugesin, et kellegil olid pisarad voolanud...mina "suur sentimentalist" ise ei tundnud küll muud kui seda, et ebamugav on istuda. Ning rõõmu, et see otsa sai.

Hinnang: 2+ (vähemalt neile, kel Piano film nähtud, neile küll ei soovita. Kui just ei taha kehvemas versioonis plagiaati vaadata, ilma kõigi muude aktsentideta peale sõrme-raiumise. Ma ei suutnud isegi sellele kaasa elada, sest kogu asi oli kuidagi pinnapealne minu jaoks. Kuigi koht ja kujundus olid võimsad ja vaatamist väärt.)

Vaatamas oli ka iginunnu Ines Aru, oma mehe ja lapselapsega(?). Ilmselt on ta hea sõbranna Terje Pennie-ga (sest nad on tihti ja palju viimasel ajal koos mänginud). Ning oma sõbranna üle sai ta küll seal uhkust tunda, sest just Pennie andiski natuke särtsu kogu etendusele. Meie taga istunud inimesed kõva häälega arutasid Ines Aru oleku, tuleku ja mineku kohta. Oh tegelikult pidin ma pärast etendust vaatama üldse, kas need olid ikka täiskasvanud ja täie mõistusega inimesed. See et päris klaverit kohal pole selgus kohe kui eemaldati kate eeslavalt ning seal olid osalt laudadest (nagu klaveriklahvid) mustaks värvitud. Siis umbes 5-10 minutit pärast seda, hakkasid nad üpris kõva häälega arutama, et "polegi päris klaverit ja et see vist ongi see nö. klaver". Ei ma ei või lauslollust kannatada enda ümber, isegi võõrastelt mitte. Jah, olen ülisentimentaalne. Võtan asju südamesse ja hinge, mida pole vaja. Kuid tegelikult ootasin ja lootsin, et see etendus mulle südamesse ja hinge oleks läinud. Kui poleks olnud seda erilist mängukohta, siis vist ununekski kogu tükk hetkega.

Ahjaa, enne etendust käisime Jõgevalt läbi, sest muidu küll sealt mööda sõitnud, aga linna sisse polegi pööranud. See oli päris šokk. Majad olid räämas ja kogu linn tühi. Kuidagi nii kurb tunne tekkis. Tahtsime kuhugi pizzat sööma minna, aga ei suutnud ühtki kohta tuvastada. Tegelikult ei jäänudki muud kui 1 ainuke söögikoht tee kõrvale ja see ei tundunud eriti ahvatlev. Ainult Kultuurimaja oli silmtorkavalt teistest majadest erinev, selline uus ja korralik. Aga kogupilt oli kurb ja masendav. Samas see oli ainult selline kiire esmapilk. Kuid esimene mulje on ju väga tähtis.
*******************************
Tekkis vajadus kirjutada natuke teistmoodi tekst, selline anonüümsem, aga ei hakka ka kustutama eelmist. Sest need olid esmaemotsioonid, siin nüüd juba natuke lahtunud tunded Klaveri kohta:
15 aastat pärast Jane Campioni filmi „The Piano“ nägemist saabub Eesti lavalaudadele (loe:klaveriklahvidele) „Klaver“. Ehk siis teatraalne nägemus sellest filmist. „Teatrimajaks“ Jõgevamaa Kassinurme mäed, mis kui muinajutuliselt hästi sobivad kujundama Uus-Meremaa metsatukka.

Mängukoht koosneb kahest majakesest, mis on ühendatud tagant poolt kaarja ja kõrgetel toigastel seisva purdega ning eestpoolt laugjatetõusvate treppidega mõlema maja suunalt muutudes keskel kokku väikeseks lavaks. Lava ise toimib nii traditsioonilise lavana kui ka klaverina. Sest kui see paljastati katte alt, ilmusid sealt alt lauad, mis olid värvitud justkui klaveriks mustade klahvidega.

Etendus algas sellega, kui ühes majas valmistus mees vastu võtma oma tulevast abikaasat, kes saabumas üle mere. Teises majas askeldab maoori näomaalingutega kergelt tõmmu mees. Värvib wigwam-i ja teeb katla sisse lõket. Nii riietuses kui ka olekus on olemas selge kontrast, üks on peen ärimees, teine ehtne metsamees.

Purre on keskelt katki, sümboliseerimaks mingit nähtamatut kiilu kahe mehe vahel.
Keset vaatajaid, keskmisest vahekäigust saabubki tumm naine oma tütrega. Külamehed ja maoorid aitavad tassida tema kraami. Ja etendus võib alata.

Lugu ise räägibki sellest kuidas see naisterahvas, kelle hing on peidus klaveris, mida tema enda mees ei ole võtnud vaevaks rannast koju toimetada on sattunud maooridemaale tema vanemate kokkulepitud abielukohust täitma. Kuna aga nende naabrimees vahetab tema mehega klaveri maa vastu, saab naabrimees lisaks klaverile ka endale tumma naabrinaise hinge. Klahv klahvi haaval müüb ta klaveri naisele, kelle oma see klaver ju tegelikult on, saades vastutasuks naist näha vähemate riietega ning jõudes nii kaugele, et naine lubab ennast puudutada. Seellest aga kasvab armastus, mis viib jõhkra lõpptulemuseni.

Lugu on üritatatud jutustada võimalikult filmile lähedaselt. Osalt näitlejaid kasutavad isegi eeskujuks olevate filminäitlejate maanere. Üritades kas jäljendada või austust avaldades Oscarivõitjatele nende vapustavat saavutust jäljendamisega austada. Meesnäitlejatel on ehk ka näitlejakogemusest tingituna rohkem enda stiili ning isepäraselt välja joonistatud rollid ehk siis mõnevõrra teistsugused oma filmikolleegidest. Ja see mõjub huvitava ning positiivsena.

Samuti on maitseainena lisatud paar vürtsikat ja vahvat karakterrolli selle sügava armukadeduse ning masenduse keskele, mis mõjuvad kui värvilaigud keset rohelust. Suurem osa harrastusnäitlejaid on kummaliselt kanged, esile tõusevad ehk pastor/sinihabe ning esimene külanaistest, kes kännule jutustama tõuseb.
Kokkuvõttes jääb teatriversioon tugevalt alla filmile. Kindlasti kesksete näitlejate või peaks ütlema näitlejannade pärast, sest nende rollides ei ole midagi uut ega huvitavat. Kuid ka sellepärast, et dramaturg on otsustanud jätta välja kõik dramaatilised stseenid peale ühe. Samuti on jäetud filmis nii oluline lõppstseen teatritükist välja. Sellepärast ei julge otseselt seda soovitada seda etendust. Kuid kellele selline tõeliselt grüünes tehtud teatritüki järele leidub vajadust ning kes hindab, kui kunstnik ning kostüümikunstnik on panustanud kõvasti aega ja vaeva ning jõudnud väga heade tulemusteni, siis nendele on seal silmailu ja naudingut küllaga.

2 kommentaari:

elve ütles ...

Käisin ka seda vaatamas ja paneks hindeks 3+. Mulle meeldis Klaver paremini kui eelmise aasta Kassirabal. vooremaas (www.vooremaa.ee "Kassinurmes häälestatakse "Klaverit"") oli enne esietendust neist artikkel, kus Silja Miks ütleb, et ta pole filmi näinud ja ei vaata ka enne etenduste lõppu, nii et teda plagiaadis süüdistada on vist veits ebaaus, kuigi ta meenutas mulle ka filmi adat. Kes mulle igal pool närvidele käib, on carita Vaikjärv. Mu jaoks on ta igas etenduses ühesugune, selline veic totakas, nagu ta ka klaveris oli. Võib-olla olen ta suhtes ebaõiglane, aga miskit häirib. Terje pennie oli lahe - lemmik tegelane etendusest.
P.S. Olen jõgeval 3 aastat gümnaasiumis käinud. Jõgeva ongi TÄIESTI mõttetu koht. Mitte midagi lahedat seal ei ole. (no tegelt vähemalt sügisesed betti alveri luulepäevad olid lahedad)

Danzumees ütles ...

Hmmm, vaatasin just lõike sellest filmist ja pean tunnistama, et kui Silja Miks ei tee Holly Hunterit maha, siis on lavastaja või kaasnäitlejaid andnud vihjeid kuidas Holly selle rolli tegi. Sest mõned asjad on kohe nii sarnased, et ma lihtsalt ei suuda uskuda, et nii täpselt võiks oma pea järgi seda mängida täpselt selle rolli juba teinud näitlejannaga sarnaselt. See oleks nagu kirjutada mõni laul, mille keegi juba kirjutanud on. Öelgu Silja Miks mida iganes!

Võibolla on ta näinud filmi reklaame või midagi, aga see lihtsalt pole võimalik teha seda rolli nii täpselt järgi!

See on lihtsalt mu isiklik tundmus ja ma ei või sellele midagi parata!

Arvan, et kui ma poleks sellel suvel näinud juba 23 lavastust, siis ehk oleks ka minu hinnang vähem kriitilisem ja hinne kõrgem, aga selle 2+-ga ma asetan ta samale pulgale minu meelest selle tükiga enamvähem võrdsete lavastustega.

Hehh, ma mõistan hästi, miks Carita Vaikjärv võib "mitte meeldida". (Ta pole just minu lemmikuid ka) Minule ta meeldis selles tükis just sellepärast, et ta sobis nii hästi Pennie "seltsidaamiks". Natuke ohmu vanatüdruk, kes on "salaja" visanud Bainesile silma :) Kuigi ma päriselt 100% ei saa nõustuda tema rollide sarnasuses, sest kui näiteks selle rolli kõrvale panna tema roll "Niskamäe kired" etenduses, siis minu jaoks on need erinevad kui päev ja öö. Kuigi kahtlemata mingi sarnane liin tema "koomilistel rollidel" on. Ja sellepärast saan ka Sinust Elve aru. Mul on endal mõnede teiste näitlejatega sama asi. Ja nagu ma ütlesin, ega CV minu lemmikute hulka ka kuulu, aga mul on jäänud mulje, et ta on inimesena vist väga tore. Aitab vist vedada Ugalas seda lastestuudiot ja muidu ka selline hingega inimene...nagu kõik näitlejad ja meie - teatriarmastajad ka :)

Nii kurb on kuulda seda Jõgeva kommentaari! Meile see linn jättis tõeliselt räämas koha mulje, aga ehk kui etteotsa satuks tegus linnapea või KOV on asjalik, siis saadakse linn korda. Vähemalt nii korda, et sealt kõik laiali ei jookseks ning sealt pärit inimesed seal ikka käiksid ning ehk sellised minusugused turistid mõne krooni ka sinna jätaksid...