Hommikul kui ärkasime, otsustasime lapsed õue viia. Et ei tuleks kuiv kodusistumise pühapäev. Ise nad nagunii ei läheks. Ja ega nad ei tahtnud ka selle kutsumise peale tulla. Ja ometi pakkusin ma välja idee minna Mänguasjade muuseumi! Üks vingus, et ei viitsi. Teine vingus et ei taha. Ma lugesin neile ette isegi, mis kõike huvitavat seal on - auruvedurid, nukumajad, puust nikerdatud mänguasjad. Vanad ja uued - mitu korrusetäit. Ja mis kõige parem, see asub meie kodust kõigest 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
Noh, kui meie peres isa midagi juba ette võtab, siis see ka ära tehakse. Kõik riidesse ja kogu kambaga teele. Ainult, et DK, Koolibri 2003. aastal välja antud Stockholmi reisijuht Silmaringi sarjast, suunas meid valele aadressile. Nimelt on Mänguasjade muuseum kokku kolinud Trammide muuseumiga teisele poole Södermalmi. Ei ole midagi, tegime plaani ümber ja otsustasime Muuseumi mõni teine kord minna. Sest tegelikult kodust risti teise suunda minnes, läheks sinna umbes 20 minutit jala.
Natuke kiikusime Mariatorget -i pargis ja otsustasime hoopis minna Katarina lift -iga (Katarinahissen) sõitma. Iseenesest üpris mõtetu, sest kodust oleks sinna ülevalt kaudu väga lihtne ja tasuta minna, aga me mõtlesime, et teeme kogu sõidu ikka ära. Nimelt, see lift ehitati sinna 1883.aastal. Alguses töötas ta auruga, ehk oli "aurulift", kuid 1915.aastal paigaldati sellele elektrimootor. Praegune lift on tegelikult pärit aastast 1936. Üleval on restoran Gondolen (mis oli täna suletud) ja sealt avaneb päris kena vaade nii Djurgardenile kui ka Gamla stan -ile ja lisaks veel Raekojale. Tegime palju pilte ning jalutasime jäätisekokteili-baari kaudu koju.
K õpetas ka P-le fotografeerimist ning Kristin sai nii mööda kõrget kiviäärt kõndida kui ka kukil sõita. S aga ootas pidevalt, et millal koju tagasi lähme. Kogu sellele jalutuskäigule kulus lõpuks ikkagi oma poolteist kuni kaks tundi.
Kodus lugesin natuke K-le "Tappa laulurästast..." sellel ajal kui ta süüa valmistas ja kuigi sellest tundub kujunevat päris hea raamat, tikkus mulle uni silma. Otsustasime vaadata So You think You can dance -i, sest selle põnevuse ja ilusate tantsude nautimisega kaob ka uni kiiresti ja nii ka läks.
Nüüdseks oli alles jäänud 8 paari, ehk 16 tantsijat. Ootused on mul kõrgeks aetud eelmise ja üle-eelmise saate põhjal kolme paari tantsudega. Twitch ja Kherington; Mark ja Chelsie ning Joshua ja Katee. Ega tulnud ka seekord pettuda. Samad kolm paari olid ikka ja jälle parimad. Kuigi neljandana võiks lisada ka Gev -i ja Courtney Galiano Rumba. Parimad 2 tantsu on siin...
1. Kõige paremaks osutus Napoleon-i ja Tabitha Lüürilise Hiphop-i kava Leona Lewise Bleeding love järgi. Esitajateks Mark ja Chelsie. See on lugu paarist, kus mees on töö-narkomaan ning naine ei saa midagi olukorrale parata.
Kohe alguses, kui "on aeg tööle minna" ja nö. aeg peatub, siis naise jaoks peatub see pikemaks ajaks (see annab tooni kogu tantsule). Naine tahakski, et see hetk, kui mees pole veel läinud, kestaks kauem. Kuid mees haarab oma portfelli ning juba tahabki lahkuda. Naine saab mehe siiski hetkeks peatuma, portfelli maha panema ning temale tähelepanu pöörama. Kuid mehele meenub, et ta peab ikkagi minema. Naine virutab portfellile jalaga. Paar korda löövad nende südamed samas taktis ja Leona laulab "I don't care what they say, I'm in love with You..." ja mees üritab naisega olla koos, võibolla, et teise närve maandada (liigutused lähevad sünkroonis). Mees teeb isegi katse läheneda naisele, meelitada ja selgitada olukorda (see koht kus mees tõstab naise käe ja tema pea liigub mööda kätt alla naise peani). Naise näost on kohe näha ka naeratust ja toimub sugupoolte võitlus, ehk teineteisele oma nägemuse selgitamine. Kuid nad liiguvad vastupidiselt teineteisele, ehk kumbki ei taha teist mõista. Siis tuleb tantsus mu lemmikkoht. Ehk mees hakkab liigutama naist enda äranägemise järgi. - naine ilmselt usub ja kuulab, mida mees talle räägib. Kuid tegelikkuses mees sellega ainult "varastab naise südame". Ja naine laseb sellel juhtuda, endal nägu sisemisest valust sügavalt kurb. Naine hakkab märatsema, kuid mees paneb südame lihtsalt taskusse, võtab portfelli ja läheb sirge seljaga, külmalt ja isekalt tööle. Jah lüüriline Hip Hop on kõige ilusam tantsustiil minu meelest!!!!!!!!!! Või mis?
2. Teiseks parim oli minu meelest Joshua ja Katee Samba. Angela Via "Baila, Baila" laulu järgi tehtud tantsu koreograafiks oli Toni Meredith. Tõeliselt seksikas, särtsakas ja hullult hästi tantsitud Samba! Ma tahaks ka nii osata. Samba ja Rumba olid minu leivanumbrid ka, kui ma Ants Taela juures trennis käisin. Need kaks supertantsijat on küll teel võidu suunas:
Hetkel on minu lemmikute edetabel järgmine:
1.Chelsie H
2.Joshua
3.Twitch
4.Kherinton
5.Mark
6.Katee
7.Will
8.Courtney G.
9.Gev
10.Comfort
Saan aru, et hetkel see pidevalt muutub. Kuid tundub, et esiotsa hakkab vaikselt kohale loksuma.
Õhtu lõpetuseks vaatasime K-ga üht uut reality sarja. Kus on stand-up koomikud pandud kokku elama ja neil tuleb läbi teha 8 erinevat reality võistlust. Ma ei saanud vist hetkekski naeru pidama! Sellest võib kujuneda aasta parim uus sari.
(Üks päeva naljadest oli järgnev:
Isa viskas mind kodust välja.....
Ta viskas mind kodust välja, sest ma pissisin voodisse....
Nojah, sellepärast, et ma olen juba 22 aastane, aga pissisin voodisse....
Kapi otsast pissisin...
Nojah ja ta ärkas ilmselt sellepeale üles!
Tobe nali, aga minule mõjus...kas see teeb minust ka tobeda? Kummaline üldse, et viimasel ajal mulle naljad meelde jäävad...ma ei tunne ennast ära!)
Lisaks kõigele muule, mis sai tehtud, nähtud ja loetud, elasin ja tundsin täna kaasa ühele teisele blogipidajale. Nimelt Valgeseelikule ja tema eneseotsingutele.
Tegemist on minu jaoks täiesti võõra inimesega, kes kõigele lisaks elab minust umbes 600-700 km kaugusel (ma ei tea ei seda milline ta v'lja näeb, ega isegi seda mis tema nimi on), kuid ometi on tema lugu mind talle kaasaelama pannud ning minu südame murdnud. Mul on nii kahju, kui keegi peab elama või olema armastuseta. Millegipärast on tema sõnade läbi tekkinud mulle mulje, et tal on väga ilus hing, mis väärib sugulast. Jään ootama ja lootma, et ta selle leiab. Seniks aga loodan, et sõbrad, sõbrannad, blogimine ja blogilugejad talle lohutust pakuvad ning aitavad tal "raskest ajast" üle saada. Meil kõigil on ju vahest vaja sõbralikku patsutust seljale ning sügavalt hingest tulevaid toetussõnu. Mulle on jäänud mulje, et tema ise pole ka kitsi neid jagama!
3 kommentaari:
Loen Su blogist neid ridu ja pisarad voolavad mööda põski alla.
Aitäh Sulle, Danzumees, Sinu sõnadest ja suhtumisest on palju tuge, mulle meeldib Sinu blogi lugeda just seetõttu, et Sa teed asju, mis Sulle meeldivad (käid palju teatris!:D), et Sa armastad oma naist ja lapsi ja teie koosolemised liidavad teid aina tugevamini kokku ja Sa tunned vastutust oma pere käekäigu ja koostoimimise pärast. Sul on väga ilus hing.
Aitäh Sulle minu eneseotsingutele kaasaelamise pärast.
Ma usun, et kõik saab korda oma parimal moel ja elul on mulle ilusaid hetki varuks.
Lootus on see, mis viimasena sureb.:)
Aga seni on tõesti hea, kui peale blogi on ka selliseid sõpru, kellega on hea rääkida ja kelle arvamust kuulda tahan.
Tänu blogile on mulle tulnud mitmeid uusi sõpru, nii selliseid, kellega olen kokku saanud, kui ka neid, keda tean vaid blogi ja kommentaaride kaudu. Aga ühtmoodi väärtuslikud on nad kõik.:)
Tundub, et võin ka Sind oma blogisõbraks pidada. Aitäh sulle heade sõnade eest.:)
Aitäh Valgeseelik ka Sinule ilusate sõnade eest! Sa oledki juba nagu hea sõber!
Aitäh! Kuna Sul on endal ilus hing, siis näed ka teiste hinge ilusana. Aitäh selle eest.:)
Postita kommentaar