Reede, 1. august 2008

Joonista ja arva


Enne veel kui Eestist ära sõitsime, ehk kõige viimasel päeval, just enne laevale minekut, käisime Kristiine keskusest läbi ja ostsime kaasa kõiksugu vajalikke asju. Noh, ja eks ka natuke neid asju, mida niiiiiväga vaja ei olekski. Üks neid asju, ehk "veel üks" lauamäng, rändas samuti kotti ja kaasa.

Eile tegime elutoa põrandale lastega mänguväljaku ning laotasime "uue pereliikme" põrandale laiali. Kell oli umbes kohe 10 saamas, ehk päris hiline ettevõtmine lastega mängimiseks, aga kuna pärast tööd pidime eile K-ga natuke igasuguseid asju korda ajama, siis see mängualustamise-aeg muudkui venis ja venis. Aga meie peres on ju ikka nii, et mis lubatud, see lubatud. Ja polnud võimalik kuhugi omaenda sõnade eest pakku joosta. Ja nii tore tegelikult, et öise mängupõrgu korraldasime, sest mäng osutus tõeliselt lahedaks (ja lõppes alles umbes 00:30)! Kristin muidugi tahtis ka osaleda, aga 2 aastasel pole kahjuks veel niipalju püsivust ega oskuseid, et sellises mängus osaleda. Sellepärast üritasime korda mööda temaga ka mängu kõrvalt tegeleda. Eriti tubli oli P. kes pidevalt temaga koos käis diivani peal hüppamas. Vahepeal loovutasime temale mängu juurde käiva liivakella, sest mängu edenedes õppisime ära ka ilma selleta mängimise. Ja niimoodi oli tema ka justkui otsapidi meie mängus.

Mäng ise on midagi sarnast Alias -nimelisele mängule. Ainult, et siin ei tohi sõnu kasutada sõnade seletamiseks, vaid joonistada! Ja see oli täiesti sobilik ka meie 7-aastasele (Aliase sõnu seletada on tema jaoks palju raskem kui joonistada mingit asja), 12 aastasest rääkimata. Seda saab mängida ka paaridena, kuid me otsustasime mängida nii, et igaüks on enda eest (selle mängu mängimiseks piisab ka kolmest mängijast). Ja kui lahe see kõik oli! P valis muidugi uue kaardi, kui ta just seda sõna ei tundnud, mida ta joonistama pidi ja vahepeal me liigutasime ta nuppu edasi märkamatult, et ta tunneks et on võrdne teistega.

Tegelikult õppis ka natuke oma pereliikmeid mingi uue kandi pealt tundma selle mängu käigus. P on nii konkreetne. Ta joonistas oma asja "valmis" ja siis teised pidid lihtsalt sellega leppima ja üritama sellest sotti saada. Arvata ta veel väga palju ei oska, aga paljalt ajude ragistamine tuleb ka kindlasti kasuks ja midagi ta isegi arvas ära ka. 7 aastase kohta igatahes päris tubli, eriti mis puudutas joonistamist. Ma olin täiesti positiivselt üllatunud!

S oli lausa superarvaja. Minu meelest ta juhtis peaaegu terve mängu aja. Tal on ka mingi imeline komme aru saada sellest, mida P oma piltidega üritas öelda. Neil on mingi õe-venna telepaatia. Vähemalt ühepoolne (see kuidas ta P pildist luges välja, et seal oli kujutatud "koobas", see pani meid K-ga mõlemaid õhku ahmima). Mul oli nii hea meel ja uhke tunne, et ta nii tubli on. Samas arvas ta ka kõige tublimalt nii minu kui K joonistatud asjad ära. Vinge!

K eriti huupi asju ei paku. Ta tahab olla kindel, enne kui midagi ütleb. Lisaks haarab ta millegist kinni, nagu klammerduks selle sõna külge ja siis ei oska teisi asju juurde mõelda. Aga samas tema loogika ja joonistamisel huvitavate selgitavate lahenduste leidmine oli fantastiline. Ta on üldse sõnadega ja enda väljendamisega minu meelest jube osav.

Mina, aga sain teada, et olen meie pere närvipundar. Ma ei saa aru, kuidas teised minust aru ei saa. Lisaks on mul mölapidamatuse sündroom. Kui mu mõte hakkab jooksma, siis ma lihtsalt pakun ja pakun asju. Kuigi strateegia mõttes ei tohiks. Aga mis strateegilist mängu Sa ikka teed kui oma lastega mängid. Siis tuleb neile ikka kõik trumbid kätte anda. Pigem oli hea meel, et S neist minu lõpmatutest pakkumistest kinni oskas haarata. Teiste täiskasvanutega mängiks seda mängu hoopis teisiti...

Jube lahe mäng oli. Sest no kuidas Sa joonistad ilma ühtki sõna, numbrit ehk tähte juurde kirjutamata või ütlemata näiteks "Suur laev mingu kaugele, väike lootsik jäägu ranna ligi", "Kes noorena valetab, see vanana varastab" või "noogutama"? Noogutamisel ma joonistasin pildiseeria, aga isegi "palvetamist" ei pakutud (mis oleks pea allapoole panemisel ka ehk olnud loogiline). Siis joonistasin suurelt näo ja noole üles alla. Sellepeale ütles keegi, et see on nägu ja tema põsest tuleb midagi välja ja läheb tagasi :) Oh, selliseid asju edasi seletada ja kogu seda naljakat olemist selgitada on võimatu. Sellised hetked jäävadki mälestustesse ja teevadki perekonnast pere. Nii lahe oli! Täna õhtul tahaks jälle!

Kommentaare ei ole: