Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, juuli 22, 2011

Petmine - Õisu mõisa projekt


Õisu Mõisast on saanud teater! Viimastel aastatel on Andres Lepik ja Janek Vadi mänginud seal Pinter/Shaffer-i "Rööv"-i, mida minul ei õnnestunud kahjuks näha (tükki on küll palju kiidetud). Küll olen ma näinud sama loo kunagist Rakvere Teatri versiooni, kus teineteisega mängisid psühholoogilisi mänge Eldor Valter ja Volli Käro. Lapsepõlves tuli see ka teatriõhtuna ning loomulikult olen ka videolt viimasel ajal seda paar korda üle vaadanud. Sellepärast jätsin pika sõidu Viljandi taha seekord tegemata.

Ent Petmist ma näinud pole ja sedapuhku tuli kuningad, ehk "omad silmad" kohale viia. Kuigi Pinter ei ole just minu "maitse" materjalina kunagi otseselt olnud. Meenuvad XIV lennu diplomilavastus Avdjuško ja Tättega "Sünnipäevapidu" ja hiljutine Peeter Raudsepp-a lavastus Rakvere Teatris - "Eikellegimaa" Käro ja Suumaniga. Rakvere Teatri "Majahoidja" ja kunagine Linnateatri Andres Noormetsa "Kojutulek" on jäänud nägemata... ehk mõnes mõttes võibolla ka teadlikult või vähemalt alateadlikult. Viga on muidugi minus, sest Pinter on Nobeli võitnud kirjanik ning väga tunnustatud ja kiidetud autor (muide ta suri 3 aastat tagasi, ehk 2008). Samas tema poolt John Fowles-i "Prantsuse leitnandi tüdruk" raamatu põhjal kirjutatud stsenaariumi aluselt tehtud film Meryl Streep-iga peaosas, on üks minu lemmikuid. Võibolla lihtsalt ei istu minule kuidas Eestis Pinterit tõlgendatakse? Või ei istu minule just tema enda kirjutatud lood, aga teiste materjali ümbertöötlejana on ta meisterlik? Ehk ajapikku selgub...

Räägitakse, et "Petmine" baseerub Pinteri enda abieluvälisel suhtel BBC ekraaninäo Joan Bakewelliga, vahemikus 1962-1969. Lavalugu hakkab hargnema aasta pärast suhte lõppu (orgininaalis 1977), kui Emma ja Jerry kohtuvad kohvikus ning Emma teatab, et ta hakkab oma mehest Robertist lahku minema ning tükk lõpeb algusega (originaalis 1968). Kuigi selliste eranditega, et 1977 ja 1973 aastatel toimuv tegevus liigub ka natuke edaspidi, siis tervikuna lugu kulgeb tagurpidi, umbes nagu film "Memento" või tegelikult veelgi sarnasem on see Francois Ozon-i filmile "5 x 2". Ja eks "Petmisest" on ka filme tehtud ja lausa mitu tükki. Eks omal ajal võis see idee olla päris innovatiivne ning originaalne, eriti teatrilaval. Häda ongi selles, et selliselt lugu jutustades on juba ette teada, mis toimuma hakkab... Ma lootsin, et mängitakse siis sellele, et selgitatakse sisulisi tagamaid, et miks ja kuidas see petmine alguse sai - et lugu on peidus mingites psühholoogilistes keerdkäikudes. Kuid selle näidendi sisu on selleks liiga "lihtsake". Mingeid tagamaid ei olegi. Lihtsalt mees tahtis naist voodisse, sest too oli ilus ja naine tahtis kodu mängida. Ja nagu ikka - mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega... stereotüübid, stereotüübid... lihtsalt ei viitsi enam sellist lihtsat lugu. Irooniline, et näidendi tekstis endas on ka sisuline viide sellele - kuna meestegelased on sõpradest "talendijaht" ja "kirjastaja", siis talendijaht on pakkunud kunagi kirjastajale ühte raamatut välja anda, mis räägib "petmisest". Kuid kirjastaja ei võta seda teha, sest "petmisest" lugusid on juba palju ning kõik need erinevad versioonid on juba ära räägitud. No Õisu mõisas hargnenud lugu oli veel eriti stamp.

Kui jällegi otsida positiivseid külgi, siis tegelikult on alati lood, mis räägivad kirjandusest või kasvõi kirjastamise kaudu ka raamatutest minu jaoks millegipärast südamelähedased. Maitsed on ju muidugi erinevad ning eks raamatuid lugedeski inimesed märkavad erinevaid asju ja oma elust tingitult panevad ka rõhku erinevatele teemadele erinevalt ja see tekitab ju ikka huvitavaid vestlusi tõlgenduste ja lugemiselamuste põhjalt. Oleks tahtnud isegi rohkem seda külge... aga eks sellest maksimaalse kaasaelamise saamiseks oleks eeldanud ka seda, et vaidlus oleks käinud mõne enda poolt loetud raamatu üle.

Samas Õisu mõis oli väga huvitava atmosfääriga ja mängis etendusele kaasa. Samuti ilm ja päikese värvivarjundid, mis akendest saali paistsid. Väga lämbe ilm pani ka näitlejad higistama, aga eks see õhustik pidigi neil seal omavahel olema pingeliselt "kuum".

Norida tahaks natuke tõlke kallal... väljandid nagu "sisseoste tegema"... no kes kasutab sellist väljendit? Kui ma ise ütlen kodus, siis ütlen ikka, et "lähen poodidesse", "lähen shoppama", "lähen ostma midagi", aga mitte kunagi ei ütle, et lähen "sisseoste" tegema. Võibolla see olen ainult mina, aga tegelikult oli seal veel selliseid kahtlase väärtusega tõlkekohti.

Lavastaja Andres Lepik on lahendanud ajas tagurpidikulgemise päris sujuvalt - huulepulgaga valgetele pindadele kirjutamisega ning selles on isegi mingit näidendile sobilikku varjatud seksualismi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Carita Vaikjärve hoiak, kuidas ta stseenide vahetudes oma meest Robertit, ehk Lepikut pingega vaatas. See andiski lootust, et mingi tagamaa on olemas-tulemas - miks ta üldse oma meest petma hakkas... et see lugu jõuab selleni välja... kuid nagu öeldud, kahjuks ei jõua...
Janek Vadi, ehk Jerry oli suurima osa etendusest laval. Teised kaks tegelast vahetuvat stseenist stseeni. Välja arvatud see stseen, kui Emma ja Robert, ehk Carita ja Andres Veneetsias on.

Natuke toores on ka koht, kus naine oma armukesele ütleb, et ta rääkis nende omavahelisest suhtest mehele, aga hiljem selgub, et ta tegi seda juba aastaid tagasi. See mõjus naisepoolse valena, ent tavaliselt elus jätavad vähemalt osavad valetajad sellised kohad kaksipidi tõlgendatavaks. Võibolla on see iga inimese rikutuse astmest tulenev oskus. Igatahes on see näidendi üks sõlmpunkte, mida etendusest rääkivad kriitikud tihti välja toovad.

Hinnang: 3 (Olin vist üpris kriitiline? Tegelikult vaadates igav ei hakanud, sest ootasin kogu aeg, et midagi sügavamat ja huvitavamat paljastub kohe-kohe ja seda praktiliselt kuni lõpuni välja. Kuigi see lõpuks jäigi tulemata. Kogu loo oleks saanud kätte ka esimesest vaatusest. Näitlejate kohta ei oska seekord midagi erilist öelda, sest kõik oli ok, sisu oli ju ka olemas, aga see lihtsalt ei pakkunud minule isiklikult midagi. Kunstilise kujunduse kohalt oli valgusega natuke midagi tehtud, aga muidu laud-toolid-voodi-raamatud ja natuke mõisaatmosfääri kaasamängu. Kostüümidest rääkimata - need olid läbi tüki ühed-samad, kuigi aeg stseenides muutus aastatega... Tegijad on kahtlemata toetunud materjali enda kandvusele.
Lahkudes sai Õisust Viljandisse sõites natuke arutatud teatrikaaslasega petmise ja armastuse seostest, kuid tegelikult tükk seda eriti ei lahka. Me jõudsime siiski omavahelistes vestlustes ise huvitavamate ning sügavamate teemadeni mida oleks ka tükist oodanud. Küll toob tükk välja teemana andestamise ja paar võimalikku varianti edasielamiseks. Ka enesepetmise sellises olukorras. See oligi võibolla kõige suurem väärtus või mingisugunegi vastukaal sellele lihtsale loole. Kui kokkuvõttes minult küsida tüki kohta, siis "vaadatav, kuid ei midagi erilist... on ju nähtud neid stereotüüpseid petmiselugusid juba küll ja küll".)

------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

PETMINE
(H.Pinter)

Mängivad: Andres Lepik, Janek Vadi (Ugala Teater) ja Carita Vaikjärv (Ugala Teater).

"Petmine" ("Betrayal") on 1978. aastal valminud Harold Pinteri autobiograafiliste sugemetega näidend, mille teeb põnevaks see, et tegevus algab armukolmnurga lõpp-mänguga ning vaatajal avaneb võimalus jälgida kolme tegelase püüdlusi ja üleelamisi liikudes ajas tagasi õhtusse, kus süütu ja tahtmatu MÄNG muudab igaveseks nende kolme senise elu.

Oma napi, täpse, vaimuka, terava ning eelkõige elulise dialoogiga annab Pinter meile võimaluse näidata tegelaste nii varjatud kui ka osaliselt neile endilegi teadmatuid tegutsemismotiive, mis võivad tunduda lausa absurdsetena, masohhistlikena või isegi perverssetena. Samas õhkub sellest loost mingit seletamatut soojust: oskust andestada, oskust leppida ja edasi minna.

Sildid: ,

kolmapäev, juuli 20, 2011

Sport - 2011 II kvartal

Tundub, et nagu eelmine kevad-suvi, nii ka seekord, elu pressib ennast peale ja vaja on ahmida kogemusi endasse ning sellepärast jääb see kirjutamine lihtsalt suvisel perioodil natuke kõrvale.

Sellel aastal on lisandunud veel sport, mis tundub kujunevat minu keskeakriisi väljundiks, vms. Kooli ajal olin ma klassis üks kehvemaid jooksjaid, vist tagantpoolt teine-kolmas. Ja nüüd järsku, "kõrges eas", olen täiesti armunud jooksmisse. Ega ma ju veel teab mis hea ei ole. 10 km läheb natuke rohkem kui 50 minutiga, 20 km jaoks on vaja viimase jooksu põhjal täpselt 1 tund ja 47 minutit... Ent sügisel on plaanis esimene maraton läbida ja selle nimel tuleb ka kõiki muid lihaseid piinata. Sellepärast käin vähemalt paar korda nädalas spinnitrennis ja paar korda ka kangi tõstmas; sõidan rattaga looduses ja otse loomulikult jooksen nii palju kui vähegi võimalik. Kui aasta algus oligi rohkem siseruumitrennide päralt, siis mida soojemaks väljas läks, seda rohkem ka mina jõudsin jooksuradadele ja muidu õue sportima.

2011.aasta teine kvartal numbrites siis järgmine:

Aprill -
63km jooksu (6 tundi)
300 minutit kangitõstmist
770 minutit siseratast
60 minutit bodyattacki
90 minutit tantsutrenni
24 minutit, ehk 2 korda erilist võhmakat
Kokku 24 treeningkorda.

Mai -
101km jooksu (8,5 tundi)
600 minutit kangitõstmist
460 minutit siseratast
12 minutit erilist võhmakat
Kokku 25 treeningkorda.

Juuni -
130km jooksu (11,5 tundi)
61,55km jalgrattaga õues (peaaegu 3 tundi)
300 minutit kangitõstmist
840 minutit siseratast
170 minutit tantsutrenni
Kokku 31 treeningkorda

Mais olin Prantsusmaal nädal aega ja Koreas ka nädal, sellepärast jäid kõik sisetrennid ära sellel ajal, aga jooksmas sai käidud nii Pariisis kui ka La Baule-s. Eriti La Baule-is, sest seal on Euroopa pikim liivarand ning piki seda oli ideaalne joosta. Täielik paradiis! Koreas jooksma ei jõudnud, sest päevakava oli selletagi liiga tihe.

Juunis sai ostetud uus maastikuratas. Pole veel päris sõidumeheks saanud, sest alati on kas ratas maal ja mina linnas või ratas linnas ja mina maal. Peaks kiiremas korras hankima katusele rataste transportimiseks vastava hoidja. Tahaks tegelikult hoopis auto taga neid transportida, aga mul pole autol konksu ja muud varianti vist pole kui katusele...

Väikest särtsu annavad ka rahvaspordiüritused ellu juurde. Aprillist juulini jõudsin tervelt viiele jooksuvõistlusele. Alguses läks kehvemini, aga viimasel ajal hakkab juba vaikselt korralikumaid tulemusi ka tulema. Siiani parim õnnestumine on Rakvere Ööjooksult. Seal sai enne finišit kilomeetrijagu ühe noore poisiga rinda pistetud, aga viimasel hetkel ta siiski võitis mind sekundiga. Sellest hoolimata tegin oma elu jooksu. Kuigi tegelikult on kiirus isegi tunduvalt paranenud sellest ajast. Seda on selgelt näha Eesti Energia tervisejooksusarja tulemustest. Parematel päevadel on keskmine jooksukiirus kasvanud üle 12 km/h. Ja muidugi see otsus - iga pühapäev joosta 20 km on ka ennast igati õigustanud. Viimasel korral joostud 20km rekord oli vaatet kogu suve seniseks jooksukrooniks. Ka vanemates vanuseklassides on võimalik korralikult trenni tehes saavutada üha paremaid tulemusi!

Vahetult enne suve sai ka tantsutrennidest korralikumalt kinni haaratud. Lubasin treenerile sügisel jälle lavale ka tagasi minna, eks näis kas saab minust veel asja või mitte. Üks konkreetne üritus on juba tegemisel.

Ja siis muidugi see maraton... Septembris nimelt kavatsen oma elu esimese läbida.
Peas olen eesmärgid ka valmis seadnud -
Alustades tähtsamast:
1. Mitte katkestada
2. Joosta kogu tee, ehk 42,192 km
3. Tulemus alla 5 tunni
4. Tulemus alla 4:20:00

Noh, peaasi, et saaks läbitud, kõik ülejäänu on juba boonus :)

Sildid: ,

teisipäev, juuli 19, 2011

Vabrikutüdrukud - Eili Neuhaus-i ja Kukruse polaarmõisa projekt


Girlpower! No on alles vinged naised Eili Neuhaus kokku ajanud! Ma oleks pimesi ka nende naisnäitlejate osalusel lavastatava tüki peale tormi jooksnud. Selline punt tegijaid ei suudagi millegi kehvaga hakkama saada. Ja tõesti täpselt nii oligi!

Tundub, et Neuhaus oma materjalivalikuga rändab minu maitsemaastikul. "Mtsenski maakonna leedi Machbeth"-i võib nimetada lausa suursaavutuseks ja eks see jääb veel aasta(kümne?)teks meelde millegi erilisena. Järgmiseks on tulemas "Kaasavaratu" ja tema CV-s leidub ka näiteks Strindberg... "Vabrikutüdrukud" on klassikalises mõttes vaatet well-made-play, võibolla mitte eriti sügav, kui just ise sealt enda jaoks midagi sügavamat välja ei kaeva. Kuid (teatud mõttes iirilik) lugu viiest töölisklassi naisest, ehk õmblejannast, kes otsustavad hirmu ajendil võtta oma saatuse enda kätesse mõjub liigutavalt oma inimsaatuste kurbade taustadega '(või ühtlasi ka kasinate tulevikuväljavaadetega). Tükis raskeid lahendamatuid sõlmesid ega keerulisi keerdkäike ei leidugi. sisust otseselt puuduvad ka eluliselt emotsionaalsemalt mõjusad sündmused nagu armumised ja lahkuminekud ning sünnid ja surmad, ent ometi on need kõik punutud tegelaste elulugudesse, mida nad "pagasiga" karakteritena endaga kaasas kannavad.


Tükk jaguneb kahte vaatusesse nii, et esimeses tutuvustatakse karakterid, tehakse õmblejannade kehv olukord selgeks. Mingi türann-boss, keda kõik vihkavad ilmub mängu. Päriselt ei saagi aru, et mis kõik sellel mehel viga on. Esiteks need naised kardavad teda. Mingitest juttudest jääb mulje, et ta oleks justkui türann. Hiljem selgub, et ta ei tea õmblemisest palju ning ei vaevu laskumagi sellele tasandile. Siis ilmselt on ta kehv müügimees, kes ei suuda tellimusi sisse tuua. Samas kas sellises vabrikus siis direktor tegeleb ka müügitööga? Naiste jaoks tundubki mees olevat kui kõikide halbade asjade kehastus. Takistus mis tuleb ületada. Teine vaatus ongi see "takistuse ületamine", sest naised hõivavad direktorikabineti ja mõtlevad, et seeläbi ongi võimalik neil ennast kuuldavaks teha ja saavutada sellise teoga "midagi". Kuigi see "midagi" jääb ka mõnevõrra ebaselgeks, sest nad ei taha mitte lihtsalt ainult inimlikke töötingimusi vaid ikka palju enamat. Ja eelkõige vist õigust ning uhkust üles/vastu-astumisest, eneseületusest, koostegemisevaimust ja ometi võidutunnet milleski oma, suuremas osas kaotustest kaotustesse kulgevates õnnetutes eludes.


Karakteritegalerii on piisavalt kirju:


- 70ndates aastates vanatüdruk, kes elab oma 80-aastase õega koos vagurat elu. Aastakümneid õmblusvabrikus töötanud naine, kes eriti oma mõistusega ei hiilga. Ta on südamlik, heatahtlik ning vanaemalikult muretseja-tüüp. Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast :)


- 50ndates aastates naine, kes on matnud nii oma mehe kui lapsed. Sellest hoolimata on leidnud jõudu töötada õmblejana 30 aastat. Võibolla see vabrikutüdrukutepere ongi aidanud teda nendest raskustest üle. Kindlasti on ta proff ja temas on sisukust. Liidritüüp, kes juhibki naised oma õiguste eest võitlema. Samas esimese raskuse ees annab alla ja on valmis tagasi bossi hirmuvalla astuma. Terje Pennie võimas power kumab karakterist läbi igal sekundil, kui ta laval on. Terje mägib ennast peaosaliseks ning kogu lugu mingil hetkel nagu keerlekski peamiselt tema ümber. Eks tema karakteri taust on ka kõige traagilisem.


-40ndates aastates naine, kelle mees on vägivaldne. Seda ilmselt mitte ainult oma tegudes vaid ka psühholoogiline terrorist. Naisel on ka kaks poega, kes jäävad leetritesse. Ainsana viiest naisest ei saa ta ainult iseendale mõelda vaid peab arvestama ka kodus olevate haigete lastega. Tema nimi on Vera ja Lichtfeldt mängibki talle venelanna tausta. Ülle mäng on alati intensiivne, isegi kui ta pole peaosas ja mängu keskmes, nii ka siin. Mõnusalt vaid aimatavalt "purjus", kui ta oma selveri kotis olevate pudelitega naaseb lavale.


-30ndates aastates naine, kes lisaks õmblustööle ka töökaaslastele soenguid oskab teha. Igas kollektiivis on ju ikka "selline" ka, kes teistele vajalik mingis muus mõttes. Ta on otsustanud elust läbi minna ilma meesteta, sest ilmselt on tema vanemate kolleegide elud oma meestega ta ära hirmutanud. Milleks riskida? Milleks üldse abielu? Saab ju suurepäraselt ka üksi hakkama. Kuid nagu elus ikka - need, kes seda enesekindlat iseseisvust kõige sirgeseljalisemalt eksponeerivad, on tegelikkuses olukorra ohvrid ning ka nende südames sügaval põlev soov millegi enam järele. Marin Mägi hoiaks justkui teiste varju. Alles lõpupoole, kui ta ohjad enda kätte on sunnitud võtma tuleb ta natuke välja oma koore seest. Marin on väga armas ja see, et teised teda heaks inimeseks ja heaks töökaaslaseks peavad tuleb tema karakterist väga kergestiusutavalt välja. Nendele intensiivsematele tüüpidele mõnus vastukaal. Kõik ei saagi olla samasuguselt tugevate energiaväljadega. Paljuski tänu Marin Mägi veidi tagasihoidlikumale hoiakule, muutubki kogu kollektiiv usutavaks ning võib sobituda mistahes (Eestigi?) töökollektiivi.


- 20ndates aastates naine, unistaja, avastaja, alles enese otsimise-leidmisega tegelev tütarlaps. Peab Rebeccat (Marin Mägi) oma arvamusliidriks ja eeskujuks. Ta on alles oma iseseisva elu alguses ning tegelikult varustaja, mitte ümblejanna, nagu teised naised. Ta esindab uut generatsiooni, kelle jaoks töö ei ole otseselt püha, sest puudub tegelikult vastutus kellegi teise ees. Kui vaja võib ennast peegle ees passida või pike suitsupausi teha. Muretult ja suuremat panust andmata on tema ka kõige tõenäolisem esimene valladamise saav töötaja. Tal puudub ka selliste olukordade (koondamisoht) karastus ja sellepärast kardab kolleegidest mõnevõrra rohkem teistest sõltuvat, määramatut tulevikku. Natali Lohk ongi kui liblikas - kerge ja õrn, kes lehvib oma ilusate kostüümidega õmblejannade vahel. Tuues mingis mõttes ka värvi muidu nii valgesse, igapäevasesse ja steriilsesse särgiõmblejate tšehhi.


Kunstilises mõttes mängis mängukoht kõige suuremat rolli. Kustnikule ilmselgelt mingit eelarvet pole antud ja ega seal palju vaja pole olnud ka atmosfääri loomiseks. Palju on juba lihtsalt olemas. Ma ei saanud küll sellest irooniast aru, et miks nad valgeid särke punase niidiga õmblesid? Veidi imelik oli :)


Hinnang: 4 (Igatahes sõitu Ida-Virumaale väärt. Inimesi oli saal puupüsti täis ning näitlejannad annavad endast parimat. Iiri näitekirjaniku Frank McGuiness-i näidend sobituks nii mõneski mõttes ka Eestisse, kuigi eestlased ei ole eriti selline "vastuhakkaja" rahvas. Meil ju eriti ei streigita. Samuti ei jagata meil niimoodi oma elu avalikult teistega. Samas mõnes väikelinnas on see ehk tõenäolisem, seal ilmselt teatakse nagunii teineteisest, ka ilma "jagamata". McGuiness-i Linnateatris Eva Klemetsa poolt lavastatud "Et keegi mind valvaks" oli mõnevõrra ehk mõjusamgi, kuid ka vabrikutüdrukud jõuavad publiku südamesse väga lihtsalt ja kiiresti. Mõnusalt lähedale on lavastaja Neuhaus nad toonud ka, niimoodi jääb mulje, nagu publik oleks osa selle vabriku töölistest, kes kogu asja justkui seestpoolt saavad läbi elada. Kui nokkida millegi kallal, siis natuke sügavust oleks tahtnud juurde ja bossiks valitud meesnäitleja Hannes Prikk on olemuselt leebe ja pehmete näojoonte ning olemisega ja tema "tehtud" karakter karmist direktorist mõjus õige pisut "liiga tehtud", et seda päriselt uskuda. Kuid võibolla nagu paljude muudegi küsimärkidega selles tükis oli ka see küsimärk taotluslik - et kas tegelikult naistel oli õigus direktorit süüdistada ja kas ta ikkagi oli lihtsalt olukorra ohver ning tegelikkuses hea inimene või tõesti oma saamatuse taha varjuv paha ja õel inimene? Eks elu olegi üks suur küsimärk. Lahendusi ei leia ilmselt keegi ka Vabrikutüdrukutest. Kuigi endast üle sõita ei tasu lasta kellelgi, ei naistel ei meestel. Mõnikord on see strateegiliselt siiski vajalik või ka möödapääsmatu. Tavaliselt tuleks siiski üritada oma eluohjad tugevalt peos hoida. Ja oma otsused teha ise ja uskuda oma südame häält. Aga siiski peaks natuke enne asjad läbi mõtlema ja planeerima? Eriti tervet elu puudutavad otsused. Kuigi mõnikord on ahvatlus teha nii suur, et alles hiljem vastavalt olukorrale saab mahti edasisele mõelda. Jah, "Vabrikutüdrukud" on taustalt väga eluline. Sellepärast ongi see hea teater.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Vabrikutüdrukud
Viis naist. Üks õmblusvabrik. Viis koondamist. Üks juht. Viimane meeleheitlik samm.

Iiri näitekirjaniku F.McGuinness´i 1982. aastal kirjutatud näidend lahkab ühiskonna sotsiaalseid probleeme - töötus, koondamised, vähekindlustatus jms.

Oskuslikult on tabatud peamist põhjust, mis takistab inimest muutustega kaasa minemisel.

Tragikoomiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele viib üllatava avastuseni. Lahendused on ootamatult lähedal - meie endi sees.

15. – 24. juulini Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoones.

Mängivad: Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk ja Hannes Prikk.

Autor: F.McGuinness
Tõlkija: Martin Algus
Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart

Etendus on kahes vaatuses ühe vaheajaga.

Sildid: ,

kolmapäev, juuli 13, 2011

Ühe tavalise Eesti mehe suvine laupäev

Järgmisel nädalal algab tööl puhkus ning ühtlasi lõpetan oma blogipuhkuse (tänud kõigile kes kirjutasid ja tagasi blogimaailma kutsusid)! Nii mõndagi kavatsen veel suvistest elamustest üles tähendada, vähemalt kõik laekunud soovid...


Suvi on ju olnud nii ilus tänavu! Ja see tähendab muidugi seda, et on saanud palju looduses olla, sporti teha, teatris käia ja raamatuid lugeda. Head filmi pole küll kahjuks juba pikemat aega ette sattunud. Ent eks need parimad filmid tegelikult tavaliselt ilmuvadki aasta lõpus-alguses - koos Pöffi ja Oscarite-jagamisega.


Raamatutega on lood märksa paremad, kuid seda päris 5-tärni raamatut veel minu silmade ette sattunud pole sellel aastal. Samas nii mõnigi on olnud sellele päris lähedal - jaapanlased Osamu Dazai oma sünge enesetapukroonikaga - "Inimeseks kõlbmatu" ja nobelist Yasunari Kawabata kultuurišokk mehest, kes käib geišadel külas - "Lumine maa". Ning miks ka mitte tundeerk Alessandro Baricco "Novecento". Tõele au andes - pole ma spordi kõrvalt nii palju lugeda jõudnudki nagu tavaliselt.


Teatriga on samuti "keskmised" lood. Meeldinud on ju nii mõnedki - Scapini kelmused, Noor Eesti ning siiani suve parim teatrielamus - Peko, aga aasta 10 parema sekka ei paneks ma neist ühtegi. Kusjuures pool suve on praktiliselt läbi. Minu planeeritud 17-st suveteatrist on 8 nähtud - Felix Ormusson, Marquis d'Artiste, Saatuse heidikute kuu, Scapini kelmused, Unustatud hinged, Ebahaige, Noor-Eesti ja Peko. Järge ootavad veel Vabrikutüdrukud, Petmine, Pärast surma Jendalis, Ring, Vargamäe voonake, Tühermaa, Tuhkatriinumäng, Morten lollide laeval ja Läbi klaasi. Kui vähegi saaks, siis vaataks ära ka Tants aurukatla ümber (üsna suure tõenäosusega ostan esimesel võimalusel piletid ära - tegemist ju ikkagi "jooksjatega"!!!!), Sinised kilesussid jalas (täna Arukülas?!), Tuulesaared (kas keegi teab, mis valemiga sealt pärast etendust tagasi mandrile saaks?), Tasandikkude helinad (natuke hirmutav reklaamtekst - ei tea, kas seal üldse räägitakse või toimub tegevus eestlaslikus vaikuses ning "võlu" seisnebki selles?), Adamson: kujud ja killud (ilmselt ei jõua seda vaatama - kuupäevad ei klapi kuidagi), Gilgameš ehk igaviku lõpp (Von Krahlist tehakse kas väga huvitavat teatrit - "Idioodid" ja "Nora" või siis sellist jura nagu "The end" ja "Madame Bovary" - ei tea, kumba lahtrisse Gilgameš langeb?) ja Viimsi suveteatri Limpa ja mereröövlid (Ugala versioon oli väga vahva. Usun, et ka peamiselt nukuteatri näitlejatega tehtud Viimsi versioon meeldiks lastele väga). Mul olid ka päris suve alguses piletid "Head ööd, ema"-le, aga see etendus jäeti ära ning peaks nüüd veel ära vahetama need mõnele augustikuu lisaetendusele. Ehk suveteatri valikuvõimaluste üle kurta küll ei saaks. Oleks nüüd, et mõnest neist kooruks ka tõeline elamus terve teatriaasta mõistes, nagu eelmisel aastal nii mõnestki. Sest kellel nägemata, siis võib vabalt soovitada nii "Vargamäe varjus" kui ka "Iha jalakate all". Ja Linnateatris mängitakse ju seda kõige-kõigemat, ehk Tõde ja õiguse 4.osa... kui kellelgi peaks see veel nähemata olema... Isegi kui keegi vaatas televersiooni, siis kindlasti-kindlasti tasub seda minna otse ja päris teatris vaatama. See on midagi absoluutselt erilist ja võimast!


Aga tegelikult pidin ma ju kirjutama hoopis laupäevast...


Hommikul ärkasin vara, sest ees ootas pikem autosõit Raplamaalt Otepääle. Enne ju veel vaja pihutäitega vaarikaid sisse ajada, sest tänavu on vaarikad juba varakult valmis. Aiast mõni hernekaun ja maasikas ka ning teele. Kell 12 sai stardipaugu Pühajärve järvejooks. Lippasin koos tuhande jooksjaga 10,7 km ümber Pühajärve. See juba sarja 3.jooks ning siiani minu kõige õnnestunum. Kuigi teekond kulges suuremas osas ülesmäge, oli mu keskmine kiirus praktiliselt sama, mis peaaegu poole lühemal Harku järve jooksul. Ju siis ometi mu jooksukiirus on tõusuteel. Eks viimase kuu jooksul igal pühapäeval joostud 20 km on teinud ka oma töö :)


Kokkuvõttes olin keskmiste seas, aga eks siis järgmisel aastal juba tean nii mida oodata ning on lootus ka paremale positsioonile. Medal kaelas, tulemus teada, vahetasin Otepää Maximas riided ja sõitsime Tartusse sööma. Muidugi ei saa Tartus käia kunagi antikvariaatidesse astumata ja saak sai päris korralik - 6 raamatut, mille seas näiteks Calvino ja Waugh. Avastasin ka ühe antikvariaadi, kuhu ma varem polegi sattunud. Lemmikantikvariaadipidajalt küsisin juhtnööre, kus saaks Tartus head sushit või salatit. Üle Tartu sushikoht on muidugi Tokyo, kus ma juba varem käinud olen, aga see on sigakallis ja sinna ma minna ei tahtnud. Tegelikult kiskuski rohkem salatisuunas. Salatikohti otseselt soovitusena ei saanudki. Ei tea, kas Tartus ongi mõnda salatibaari? Anyway, maandusime Ristiisas, kus oli minu meelest Caesar küll väga hea, minu lõunakaaslase meelest, aga natuke liiga majoneesine. Juustkook oli küll rohkem nagu kohupiimakook, aga ka see oli päris maitsev.


Kõht pungil täis - autosse ja Värskasse. Jõudsime 5 ajal kohale. Aga teadlikult pakkisime rattad kaasa, et enne veel natuke ümbrust uurida. See oli ülihea idee, sest sellest kujunes mu elu ilusaim rattasõit. Värska kinnikasvanud metsateedel, kus inimesejalg pole juba aastaid ilmselt käinud... Kõik need värvid ja samblikud - taimed ja see ilu.... Fantastiline. Järsku märkasin midagi ereoranži maas..... korjasime oma mõlemad ratta-joogitopsid täis kukeseeni...

Enne metsast väljasõitmist leidsime paksult metsmaasikaid täis koha, ehk oma veerand tundi sai veel marju peale pugitud. Kuigi metsmaasikate aeg hakkab vist läbi saama, vähemalt nii lõunas...


Lõppude lõpuks kogunes velomeetril paarkümmend kilomeetrit neid metsaradasid kokku, mis polegi paha, sest see oli pidev mägedest üles-alla sõit.


Enne teatrit tegime veel pisikese tiiru, et Värskas üks Värska ära juua :) Ja siis etendusele.


Pekost kujunes selle suve siiani parim tükk. Sellest täpsemalt peatselt, aga mainima peab veel sedagi, et setud pidasid seal pisikest laata kah, ning Setu kali ja värskelt soolatud kurk maitses vaheajal väga hea. Soolaubadest rääkimata.

Sildid: , , , ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default