Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuli 19, 2011

Vabrikutüdrukud - Eili Neuhaus-i ja Kukruse polaarmõisa projekt


Girlpower! No on alles vinged naised Eili Neuhaus kokku ajanud! Ma oleks pimesi ka nende naisnäitlejate osalusel lavastatava tüki peale tormi jooksnud. Selline punt tegijaid ei suudagi millegi kehvaga hakkama saada. Ja tõesti täpselt nii oligi!

Tundub, et Neuhaus oma materjalivalikuga rändab minu maitsemaastikul. "Mtsenski maakonna leedi Machbeth"-i võib nimetada lausa suursaavutuseks ja eks see jääb veel aasta(kümne?)teks meelde millegi erilisena. Järgmiseks on tulemas "Kaasavaratu" ja tema CV-s leidub ka näiteks Strindberg... "Vabrikutüdrukud" on klassikalises mõttes vaatet well-made-play, võibolla mitte eriti sügav, kui just ise sealt enda jaoks midagi sügavamat välja ei kaeva. Kuid (teatud mõttes iirilik) lugu viiest töölisklassi naisest, ehk õmblejannast, kes otsustavad hirmu ajendil võtta oma saatuse enda kätesse mõjub liigutavalt oma inimsaatuste kurbade taustadega '(või ühtlasi ka kasinate tulevikuväljavaadetega). Tükis raskeid lahendamatuid sõlmesid ega keerulisi keerdkäike ei leidugi. sisust otseselt puuduvad ka eluliselt emotsionaalsemalt mõjusad sündmused nagu armumised ja lahkuminekud ning sünnid ja surmad, ent ometi on need kõik punutud tegelaste elulugudesse, mida nad "pagasiga" karakteritena endaga kaasas kannavad.


Tükk jaguneb kahte vaatusesse nii, et esimeses tutuvustatakse karakterid, tehakse õmblejannade kehv olukord selgeks. Mingi türann-boss, keda kõik vihkavad ilmub mängu. Päriselt ei saagi aru, et mis kõik sellel mehel viga on. Esiteks need naised kardavad teda. Mingitest juttudest jääb mulje, et ta oleks justkui türann. Hiljem selgub, et ta ei tea õmblemisest palju ning ei vaevu laskumagi sellele tasandile. Siis ilmselt on ta kehv müügimees, kes ei suuda tellimusi sisse tuua. Samas kas sellises vabrikus siis direktor tegeleb ka müügitööga? Naiste jaoks tundubki mees olevat kui kõikide halbade asjade kehastus. Takistus mis tuleb ületada. Teine vaatus ongi see "takistuse ületamine", sest naised hõivavad direktorikabineti ja mõtlevad, et seeläbi ongi võimalik neil ennast kuuldavaks teha ja saavutada sellise teoga "midagi". Kuigi see "midagi" jääb ka mõnevõrra ebaselgeks, sest nad ei taha mitte lihtsalt ainult inimlikke töötingimusi vaid ikka palju enamat. Ja eelkõige vist õigust ning uhkust üles/vastu-astumisest, eneseületusest, koostegemisevaimust ja ometi võidutunnet milleski oma, suuremas osas kaotustest kaotustesse kulgevates õnnetutes eludes.


Karakteritegalerii on piisavalt kirju:


- 70ndates aastates vanatüdruk, kes elab oma 80-aastase õega koos vagurat elu. Aastakümneid õmblusvabrikus töötanud naine, kes eriti oma mõistusega ei hiilga. Ta on südamlik, heatahtlik ning vanaemalikult muretseja-tüüp. Ines Aru särab Eesti teatri komöödiakuningannana ning keerab oma täiesti loomuliku mängustiiliga vanadaamile omad vindid külge. Telefonimonoloog oma õega, kes parajasti võõraste meestega baaris purjutab on üks selle aasta lahedamaid teatrielamusi. Tõeline pärl. Ja ega iga päev ei näe Ines Aru diskot tantsimas. Tükk väärib vaatamist ka lihtsalt ainult selle rolli pärast :)


- 50ndates aastates naine, kes on matnud nii oma mehe kui lapsed. Sellest hoolimata on leidnud jõudu töötada õmblejana 30 aastat. Võibolla see vabrikutüdrukutepere ongi aidanud teda nendest raskustest üle. Kindlasti on ta proff ja temas on sisukust. Liidritüüp, kes juhibki naised oma õiguste eest võitlema. Samas esimese raskuse ees annab alla ja on valmis tagasi bossi hirmuvalla astuma. Terje Pennie võimas power kumab karakterist läbi igal sekundil, kui ta laval on. Terje mägib ennast peaosaliseks ning kogu lugu mingil hetkel nagu keerlekski peamiselt tema ümber. Eks tema karakteri taust on ka kõige traagilisem.


-40ndates aastates naine, kelle mees on vägivaldne. Seda ilmselt mitte ainult oma tegudes vaid ka psühholoogiline terrorist. Naisel on ka kaks poega, kes jäävad leetritesse. Ainsana viiest naisest ei saa ta ainult iseendale mõelda vaid peab arvestama ka kodus olevate haigete lastega. Tema nimi on Vera ja Lichtfeldt mängibki talle venelanna tausta. Ülle mäng on alati intensiivne, isegi kui ta pole peaosas ja mängu keskmes, nii ka siin. Mõnusalt vaid aimatavalt "purjus", kui ta oma selveri kotis olevate pudelitega naaseb lavale.


-30ndates aastates naine, kes lisaks õmblustööle ka töökaaslastele soenguid oskab teha. Igas kollektiivis on ju ikka "selline" ka, kes teistele vajalik mingis muus mõttes. Ta on otsustanud elust läbi minna ilma meesteta, sest ilmselt on tema vanemate kolleegide elud oma meestega ta ära hirmutanud. Milleks riskida? Milleks üldse abielu? Saab ju suurepäraselt ka üksi hakkama. Kuid nagu elus ikka - need, kes seda enesekindlat iseseisvust kõige sirgeseljalisemalt eksponeerivad, on tegelikkuses olukorra ohvrid ning ka nende südames sügaval põlev soov millegi enam järele. Marin Mägi hoiaks justkui teiste varju. Alles lõpupoole, kui ta ohjad enda kätte on sunnitud võtma tuleb ta natuke välja oma koore seest. Marin on väga armas ja see, et teised teda heaks inimeseks ja heaks töökaaslaseks peavad tuleb tema karakterist väga kergestiusutavalt välja. Nendele intensiivsematele tüüpidele mõnus vastukaal. Kõik ei saagi olla samasuguselt tugevate energiaväljadega. Paljuski tänu Marin Mägi veidi tagasihoidlikumale hoiakule, muutubki kogu kollektiiv usutavaks ning võib sobituda mistahes (Eestigi?) töökollektiivi.


- 20ndates aastates naine, unistaja, avastaja, alles enese otsimise-leidmisega tegelev tütarlaps. Peab Rebeccat (Marin Mägi) oma arvamusliidriks ja eeskujuks. Ta on alles oma iseseisva elu alguses ning tegelikult varustaja, mitte ümblejanna, nagu teised naised. Ta esindab uut generatsiooni, kelle jaoks töö ei ole otseselt püha, sest puudub tegelikult vastutus kellegi teise ees. Kui vaja võib ennast peegle ees passida või pike suitsupausi teha. Muretult ja suuremat panust andmata on tema ka kõige tõenäolisem esimene valladamise saav töötaja. Tal puudub ka selliste olukordade (koondamisoht) karastus ja sellepärast kardab kolleegidest mõnevõrra rohkem teistest sõltuvat, määramatut tulevikku. Natali Lohk ongi kui liblikas - kerge ja õrn, kes lehvib oma ilusate kostüümidega õmblejannade vahel. Tuues mingis mõttes ka värvi muidu nii valgesse, igapäevasesse ja steriilsesse särgiõmblejate tšehhi.


Kunstilises mõttes mängis mängukoht kõige suuremat rolli. Kustnikule ilmselgelt mingit eelarvet pole antud ja ega seal palju vaja pole olnud ka atmosfääri loomiseks. Palju on juba lihtsalt olemas. Ma ei saanud küll sellest irooniast aru, et miks nad valgeid särke punase niidiga õmblesid? Veidi imelik oli :)


Hinnang: 4 (Igatahes sõitu Ida-Virumaale väärt. Inimesi oli saal puupüsti täis ning näitlejannad annavad endast parimat. Iiri näitekirjaniku Frank McGuiness-i näidend sobituks nii mõneski mõttes ka Eestisse, kuigi eestlased ei ole eriti selline "vastuhakkaja" rahvas. Meil ju eriti ei streigita. Samuti ei jagata meil niimoodi oma elu avalikult teistega. Samas mõnes väikelinnas on see ehk tõenäolisem, seal ilmselt teatakse nagunii teineteisest, ka ilma "jagamata". McGuiness-i Linnateatris Eva Klemetsa poolt lavastatud "Et keegi mind valvaks" oli mõnevõrra ehk mõjusamgi, kuid ka vabrikutüdrukud jõuavad publiku südamesse väga lihtsalt ja kiiresti. Mõnusalt lähedale on lavastaja Neuhaus nad toonud ka, niimoodi jääb mulje, nagu publik oleks osa selle vabriku töölistest, kes kogu asja justkui seestpoolt saavad läbi elada. Kui nokkida millegi kallal, siis natuke sügavust oleks tahtnud juurde ja bossiks valitud meesnäitleja Hannes Prikk on olemuselt leebe ja pehmete näojoonte ning olemisega ja tema "tehtud" karakter karmist direktorist mõjus õige pisut "liiga tehtud", et seda päriselt uskuda. Kuid võibolla nagu paljude muudegi küsimärkidega selles tükis oli ka see küsimärk taotluslik - et kas tegelikult naistel oli õigus direktorit süüdistada ja kas ta ikkagi oli lihtsalt olukorra ohver ning tegelikkuses hea inimene või tõesti oma saamatuse taha varjuv paha ja õel inimene? Eks elu olegi üks suur küsimärk. Lahendusi ei leia ilmselt keegi ka Vabrikutüdrukutest. Kuigi endast üle sõita ei tasu lasta kellelgi, ei naistel ei meestel. Mõnikord on see strateegiliselt siiski vajalik või ka möödapääsmatu. Tavaliselt tuleks siiski üritada oma eluohjad tugevalt peos hoida. Ja oma otsused teha ise ja uskuda oma südame häält. Aga siiski peaks natuke enne asjad läbi mõtlema ja planeerima? Eriti tervet elu puudutavad otsused. Kuigi mõnikord on ahvatlus teha nii suur, et alles hiljem vastavalt olukorrale saab mahti edasisele mõelda. Jah, "Vabrikutüdrukud" on taustalt väga eluline. Sellepärast ongi see hea teater.)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Vabrikutüdrukud
Viis naist. Üks õmblusvabrik. Viis koondamist. Üks juht. Viimane meeleheitlik samm.

Iiri näitekirjaniku F.McGuinness´i 1982. aastal kirjutatud näidend lahkab ühiskonna sotsiaalseid probleeme - töötus, koondamised, vähekindlustatus jms.

Oskuslikult on tabatud peamist põhjust, mis takistab inimest muutustega kaasa minemisel.

Tragikoomiline lähenemine sotsiaalsetele probleemidele viib üllatava avastuseni. Lahendused on ootamatult lähedal - meie endi sees.

15. – 24. juulini Kukruse Polaarmõisa kõrvalhoones.

Mängivad: Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie, Marin Mägi, Natali Lohk ja Hannes Prikk.

Autor: F.McGuinness
Tõlkija: Martin Algus
Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstnik: Reili Evart

Etendus on kahes vaatuses ühe vaheajaga.

Sildid: ,

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default