Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, juuli 22, 2011

Petmine - Õisu mõisa projekt


Õisu Mõisast on saanud teater! Viimastel aastatel on Andres Lepik ja Janek Vadi mänginud seal Pinter/Shaffer-i "Rööv"-i, mida minul ei õnnestunud kahjuks näha (tükki on küll palju kiidetud). Küll olen ma näinud sama loo kunagist Rakvere Teatri versiooni, kus teineteisega mängisid psühholoogilisi mänge Eldor Valter ja Volli Käro. Lapsepõlves tuli see ka teatriõhtuna ning loomulikult olen ka videolt viimasel ajal seda paar korda üle vaadanud. Sellepärast jätsin pika sõidu Viljandi taha seekord tegemata.

Ent Petmist ma näinud pole ja sedapuhku tuli kuningad, ehk "omad silmad" kohale viia. Kuigi Pinter ei ole just minu "maitse" materjalina kunagi otseselt olnud. Meenuvad XIV lennu diplomilavastus Avdjuško ja Tättega "Sünnipäevapidu" ja hiljutine Peeter Raudsepp-a lavastus Rakvere Teatris - "Eikellegimaa" Käro ja Suumaniga. Rakvere Teatri "Majahoidja" ja kunagine Linnateatri Andres Noormetsa "Kojutulek" on jäänud nägemata... ehk mõnes mõttes võibolla ka teadlikult või vähemalt alateadlikult. Viga on muidugi minus, sest Pinter on Nobeli võitnud kirjanik ning väga tunnustatud ja kiidetud autor (muide ta suri 3 aastat tagasi, ehk 2008). Samas tema poolt John Fowles-i "Prantsuse leitnandi tüdruk" raamatu põhjal kirjutatud stsenaariumi aluselt tehtud film Meryl Streep-iga peaosas, on üks minu lemmikuid. Võibolla lihtsalt ei istu minule kuidas Eestis Pinterit tõlgendatakse? Või ei istu minule just tema enda kirjutatud lood, aga teiste materjali ümbertöötlejana on ta meisterlik? Ehk ajapikku selgub...

Räägitakse, et "Petmine" baseerub Pinteri enda abieluvälisel suhtel BBC ekraaninäo Joan Bakewelliga, vahemikus 1962-1969. Lavalugu hakkab hargnema aasta pärast suhte lõppu (orgininaalis 1977), kui Emma ja Jerry kohtuvad kohvikus ning Emma teatab, et ta hakkab oma mehest Robertist lahku minema ning tükk lõpeb algusega (originaalis 1968). Kuigi selliste eranditega, et 1977 ja 1973 aastatel toimuv tegevus liigub ka natuke edaspidi, siis tervikuna lugu kulgeb tagurpidi, umbes nagu film "Memento" või tegelikult veelgi sarnasem on see Francois Ozon-i filmile "5 x 2". Ja eks "Petmisest" on ka filme tehtud ja lausa mitu tükki. Eks omal ajal võis see idee olla päris innovatiivne ning originaalne, eriti teatrilaval. Häda ongi selles, et selliselt lugu jutustades on juba ette teada, mis toimuma hakkab... Ma lootsin, et mängitakse siis sellele, et selgitatakse sisulisi tagamaid, et miks ja kuidas see petmine alguse sai - et lugu on peidus mingites psühholoogilistes keerdkäikudes. Kuid selle näidendi sisu on selleks liiga "lihtsake". Mingeid tagamaid ei olegi. Lihtsalt mees tahtis naist voodisse, sest too oli ilus ja naine tahtis kodu mängida. Ja nagu ikka - mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega... stereotüübid, stereotüübid... lihtsalt ei viitsi enam sellist lihtsat lugu. Irooniline, et näidendi tekstis endas on ka sisuline viide sellele - kuna meestegelased on sõpradest "talendijaht" ja "kirjastaja", siis talendijaht on pakkunud kunagi kirjastajale ühte raamatut välja anda, mis räägib "petmisest". Kuid kirjastaja ei võta seda teha, sest "petmisest" lugusid on juba palju ning kõik need erinevad versioonid on juba ära räägitud. No Õisu mõisas hargnenud lugu oli veel eriti stamp.

Kui jällegi otsida positiivseid külgi, siis tegelikult on alati lood, mis räägivad kirjandusest või kasvõi kirjastamise kaudu ka raamatutest minu jaoks millegipärast südamelähedased. Maitsed on ju muidugi erinevad ning eks raamatuid lugedeski inimesed märkavad erinevaid asju ja oma elust tingitult panevad ka rõhku erinevatele teemadele erinevalt ja see tekitab ju ikka huvitavaid vestlusi tõlgenduste ja lugemiselamuste põhjalt. Oleks tahtnud isegi rohkem seda külge... aga eks sellest maksimaalse kaasaelamise saamiseks oleks eeldanud ka seda, et vaidlus oleks käinud mõne enda poolt loetud raamatu üle.

Samas Õisu mõis oli väga huvitava atmosfääriga ja mängis etendusele kaasa. Samuti ilm ja päikese värvivarjundid, mis akendest saali paistsid. Väga lämbe ilm pani ka näitlejad higistama, aga eks see õhustik pidigi neil seal omavahel olema pingeliselt "kuum".

Norida tahaks natuke tõlke kallal... väljandid nagu "sisseoste tegema"... no kes kasutab sellist väljendit? Kui ma ise ütlen kodus, siis ütlen ikka, et "lähen poodidesse", "lähen shoppama", "lähen ostma midagi", aga mitte kunagi ei ütle, et lähen "sisseoste" tegema. Võibolla see olen ainult mina, aga tegelikult oli seal veel selliseid kahtlase väärtusega tõlkekohti.

Lavastaja Andres Lepik on lahendanud ajas tagurpidikulgemise päris sujuvalt - huulepulgaga valgetele pindadele kirjutamisega ning selles on isegi mingit näidendile sobilikku varjatud seksualismi. Aga kõige rohkem meeldis mulle Carita Vaikjärve hoiak, kuidas ta stseenide vahetudes oma meest Robertit, ehk Lepikut pingega vaatas. See andiski lootust, et mingi tagamaa on olemas-tulemas - miks ta üldse oma meest petma hakkas... et see lugu jõuab selleni välja... kuid nagu öeldud, kahjuks ei jõua...
Janek Vadi, ehk Jerry oli suurima osa etendusest laval. Teised kaks tegelast vahetuvat stseenist stseeni. Välja arvatud see stseen, kui Emma ja Robert, ehk Carita ja Andres Veneetsias on.

Natuke toores on ka koht, kus naine oma armukesele ütleb, et ta rääkis nende omavahelisest suhtest mehele, aga hiljem selgub, et ta tegi seda juba aastaid tagasi. See mõjus naisepoolse valena, ent tavaliselt elus jätavad vähemalt osavad valetajad sellised kohad kaksipidi tõlgendatavaks. Võibolla on see iga inimese rikutuse astmest tulenev oskus. Igatahes on see näidendi üks sõlmpunkte, mida etendusest rääkivad kriitikud tihti välja toovad.

Hinnang: 3 (Olin vist üpris kriitiline? Tegelikult vaadates igav ei hakanud, sest ootasin kogu aeg, et midagi sügavamat ja huvitavamat paljastub kohe-kohe ja seda praktiliselt kuni lõpuni välja. Kuigi see lõpuks jäigi tulemata. Kogu loo oleks saanud kätte ka esimesest vaatusest. Näitlejate kohta ei oska seekord midagi erilist öelda, sest kõik oli ok, sisu oli ju ka olemas, aga see lihtsalt ei pakkunud minule isiklikult midagi. Kunstilise kujunduse kohalt oli valgusega natuke midagi tehtud, aga muidu laud-toolid-voodi-raamatud ja natuke mõisaatmosfääri kaasamängu. Kostüümidest rääkimata - need olid läbi tüki ühed-samad, kuigi aeg stseenides muutus aastatega... Tegijad on kahtlemata toetunud materjali enda kandvusele.
Lahkudes sai Õisust Viljandisse sõites natuke arutatud teatrikaaslasega petmise ja armastuse seostest, kuid tegelikult tükk seda eriti ei lahka. Me jõudsime siiski omavahelistes vestlustes ise huvitavamate ning sügavamate teemadeni mida oleks ka tükist oodanud. Küll toob tükk välja teemana andestamise ja paar võimalikku varianti edasielamiseks. Ka enesepetmise sellises olukorras. See oligi võibolla kõige suurem väärtus või mingisugunegi vastukaal sellele lihtsale loole. Kui kokkuvõttes minult küsida tüki kohta, siis "vaadatav, kuid ei midagi erilist... on ju nähtud neid stereotüüpseid petmiselugusid juba küll ja küll".)

------------------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

PETMINE
(H.Pinter)

Mängivad: Andres Lepik, Janek Vadi (Ugala Teater) ja Carita Vaikjärv (Ugala Teater).

"Petmine" ("Betrayal") on 1978. aastal valminud Harold Pinteri autobiograafiliste sugemetega näidend, mille teeb põnevaks see, et tegevus algab armukolmnurga lõpp-mänguga ning vaatajal avaneb võimalus jälgida kolme tegelase püüdlusi ja üleelamisi liikudes ajas tagasi õhtusse, kus süütu ja tahtmatu MÄNG muudab igaveseks nende kolme senise elu.

Oma napi, täpse, vaimuka, terava ning eelkõige elulise dialoogiga annab Pinter meile võimaluse näidata tegelaste nii varjatud kui ka osaliselt neile endilegi teadmatuid tegutsemismotiive, mis võivad tunduda lausa absurdsetena, masohhistlikena või isegi perverssetena. Samas õhkub sellest loost mingit seletamatut soojust: oskust andestada, oskust leppida ja edasi minna.

Sildid: ,

5 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Soovitaksin võimalusel kindlasti vaadata Heiti Paku lavastatud "Petmist":
http://www.teater.ee/teater_eestis/lavastused/Petmine.play_id-3330?date=2011-07-03&month=07&year=2011
Võrrelduna Lepiku lavastusega sain aru, KUI palju täpsem-loogilisem-põhjendatum selles lavastuses kõik oli. Õisu projektis libiseti olulistest kohtadest sageli üle, paljud olulised reageeringud jäid täiesti välja mängimata. Ka oli Piret Laurimaa Emma rollis peenem ja tundlikum.
Ja Raivo E. Tamme lõpustseen (ehk siis kogu stoori käivitaja) oli mõjuvalt esitatud ja hea kulminatsioon tükile. Õisus jäi ebamäärane saba-ja-sarvedeta tunne.

Sellised muljed.

25 juuli, 2011 12:51  
Blogger Danzumees said...

Aitäh soovituse eest! Võimalusel võtan tõesti ette. Siiani on sobivatel päevadel mängitud seda ainult Saaremaal või Tartus ja sellepärast on jäänud ka vaatamata. Laurimaa-Tamm oleks päris huvitavalt teistsuguse tunnetusega näitlejate kooslus.

Ja tõesti aktsente ning tundeid oleks oodanud Õisus rohkem. Väga tabav kõnekäänd tüki kohta - saba ja sarvedeta - täpselt nii oligi!

25 juuli, 2011 14:30  
Anonymous Anonüümne said...

Vaatasin siin blogis natsa ringi ...
Kuna sul oli huvi "Head ööd, ema" teemal ja näisid lootusetu, siis julgustaks kindlasti kontakteeruma ja endale piletit küsima:
Varasematele etendustele piletid ostnud inimestel on võimalus piletid tagasi müüa või vahetada ümber teistele etendustele.
Lisainfo: 52 91 410.

Ise näinud pole, soovitus ei tulene sellest :)
Ja veel, et kuuldavasti on Kuressaare Linnateater oma "Hinda" etendamas Draamateatetris 7. novembril.

Jooksuhullule teatrilembile lisaks ka hoiatusena ühe arvustuse:
http://www.tartupostimees.ee/512070/naitlejad-jooksevad-labi-romaani/

29 juuli, 2011 14:44  
Blogger Danzumees said...

Aitäh soovituse eest! Ma kindlasti kontakteerun homme ja proovin saada Head ööd ema piletid vahetatud.

Ja veel suurem tänu Kuressaare Linnateatri külalisetenduse vihje eest. Kohe kui need piletid müüki tulevad, olen platsis!

Mis puutub aurukatla ümber tantsimisse, siis see "hoiatus" tuli õige tsipa hilja (nii umbes 1 tunni...) Jõudsin juba oma koha lunastada sellele tükile. Aga samas jooksuhulluna - võibolla see tükk ongi mõeldud minusugustele? Jään lootma, aga eks hiljem siis paistab... mõned kommentaarid selle artikli all andsid natukenegi lootust :)

31 juuli, 2011 03:00  
Anonymous Krissu said...

Samad mõtted Õisuga seoses. Ilus koht, head näitlejad, aga nõrk materjal. Puänt jäigi tulemata.. Et näiteks tegelikult on naised omavahel üldsegi mehi petnud vms. "Rööv" oli selles mõttes kordades tugevam - põnevus säilis viimase minutini.

03 august, 2011 22:00  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default