Öökuninganna - Teater Nuutrum - 2024 Suveteatripäevik 9.sissekanne

„Öökuninganna“ annab terava sutsaka otse puändisõprade teatrisoonde 

Nuutrumi tänavusuviselt „Öökuninganna“ esietenduselt koju jõudes sai üles kirjutatud kolm seekordse teatrielamuse märksõna: „puänt“, „Ülle“ ja „mängukoht“.

Meie teatripildis pole võõras see, et samal ajal lavastatakse mitmes teatris Shakespeare’i, Tšehhovi või McDonagh’ ilmakuulsate näidendite põhjal valminud lavastusi. Sügisel peaksid etenduma näiteks Ibseni „Nukumaja“ uuslavastused nii Endlas kui ka Vanemuises. Maailmaklassika, sealhulgas moodne klassika kõnetab lavastajaid-teatritegijaid oma oluliste teemade ja sildadega. Kuid pole sugugi tavaline, et mõne eesti nüüdisaegse näitekirjaniku näidend jõuab neljanda mängukorrani. Kivirähk ja Tätte võivad selle üle uhked olla. Ent on suisa fenomenaalne, et Eesti nüüdisaegse naisnäitekirjaniku teose põhjal tuleb vaatajate ette neljas lavastus ning seda lausa viimase seitsme aasta sees!

Krimkalik ülesehitus

„Öökuninganna“ on ootamatute puäntidega lugu, mille keskmes on üks tasahilju avalduv suurem saladus......

Loe tervet arvustust siit:

https://epl.delfi.ee/artikkel/120309548/arvustus-ookuninganna-annab-terava-sutsaka-otse-puandisoprade-teatrisoonde

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed pildid misanstseenidest on pärit Mari Rostdeldt'i fotokast):

ÖÖKUNINGANNA

Teater Nuutrum

Autor Piret Jaaks

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Jana Wolke

Helikunstnik Tobias Tammearu

Valguskunstnik Margus Ruhno

Etenduse juht Inge Kaseleht

Osades: Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Miika Pihlak, Jaanis Valk

Piret Jaaksi näidend "Öökuninganna" on pinev lugu kahe väga erineva inimese kohtumisest. Nooruses kuulsas ooperiteatris edukalt lauljana töötanud Elli peab pärast traagilist sündmusteahelat toime tulema eluga Eestis, olles iga päev tunnistajaks oma paratamatule allakäigule. Põnev sündmustik käivitub kui noor ja ilus sotsiaaltöötaja Jakob ilmub Elli ukselävele. Oma müstiline roll on täita mehel keda nimetatakse Meemeheks. Kes ta on? Mis asju ta ajab ja mis roll on tal täita Elli elus? Vastused võivad olla üllatvad.

Piret Jaaksi näidend kõneleb ühteaegu humoorikalt ja traagiliselt kahe erineva elusaatuse näitel tunnete, mõtete ja arusaamade kokkupõrkest, lahtitõukest ja "parim enne möödas" hirmust. Samuti sellest, mis meist jääb maha hetkest, kui meid enam ei ole.

Etenduse kestvus 2h 20min, ühe vaheajaga.

Esietendus 04.07.2024  Kolga Mõis, Kuusalu kihelkonnas Harjumaal.

Õppetund - Teater Nuutrum - Suveteater2023 8.külastus

Mitte ainult minu, vaid terve maailma ühe lemmikuima absurdimeistri Eugene Ionesco 2 tuntuimat näidendit on vast „Ninasarvik“ ja „Kiilaspäine lauljanna“. Esimene vaimustas ja vapustas hiljuti Eesti Noorsooteatri mängukavas, teine saabub meieni Tallinna Linnateatri repertuaaris järgmisel hooajal. Theatrumis mängiti ka hiljuti tema „Kuningas sureb“… ja nüüd jõudis, muide esimest korda Eesti teatrilavadele Teater Nuutrumis tema „Õppetund“.

Kihtiderikas, allegooriatest pungil, justkui kreizi, kuigi mõne jaoks võib näida ka tobenaljakas, aga mis seal kõik peidus on, ma arvan, et mina ei suutnudki lahti hammustada, sest seda mida suutsin, oli niigi palju, et jagub mõtlemist pikemaks.

Kõigepealt peab tõdema, et leitud mängukoht – uus anatoomikum – sobis nagu rusikas silmaauku sellele materjalile. Esiteks juba "Tartu" ja sellepärast, et pindmiselt on loo lähtekohaks see, et professori juurde saabub noor naine, kellel on juba 2 bakalaureuse kraadi ning nüüd soovib ta saada ka doktorikraadi. Kuid lisaks see anatoomikumi saal paneb publiku istuma koolilastena loengus… ehk alatajus asetab meid vaatajaidki laval toimetava doktorihakatisega ülekantud tähenduses samasse rolli. 

Huvitav, et praktiliselt täis saali publiku keskmine vanus kaldus sinna kusagile 65-70-kanti (puhtalt isiklik hinnang), aga tegelikult sisulises mõttes ma arvan, et see võiks ja peaks kõnetama hoopis nooremaid. Neid, kellel on värske(ma)d tunded õpetajate totalitarismilaadse võimu kohta koolis. Või siis lapsevanemaid, kellel võsu parajasti just ongi kooli- või ülikooliõpilane. Sest no kes julgeb näiteks õppejõuga vaidlema minna? Tema käes on ju õigus hinnata, läbi lasta või läbi kukutada tarkuseomandaja…aga samas on õppejõudki inimene ja seega tal on tunded ning võib vabalt ja ilmselt võtabki igasugust suhtlust isiklikul tasandil ka. Ma ei taha sellesse sügavamale siin laskuda – ilmselt mõistad, mida mõtlen (vähemalt õpilase või lapsevanema seisukohast). Ja see on vaid pealmine sellest sibulalaadsest Ionesco näitemängust, kus iga kihi alt paljastub mingi uus suhestus või teema või allegooria või absurdlik nõks, mille alla on peidetud omakorda mõtteniidistike kogum.

Jah, pindmiselt on ka kõik jälgitav ning komöödiana võetav, aga tegelik geniaalsus paljastub ning täis naudingu saab ikkagi vaid siis, kui asjad ka peas ära ühendad. Üks neid näitemänge, mis kaugelt vaadates annab suure pildi, aga kui luubiga vaatad, siis näed, et pilt kokku tekib väiksematest piltidest.

Netist võib leida pikki analüüse ja tegevuse lahtikirjeldusi andes igale taustanõksule omad tähendused, aga minu jaoks lisaks õppejõudude ja mistahes autoriteedi totalitarismile, on see ka ere näide sellest, kuidas õpetajad enda asja õpilastele peale suruvad. Ja seda ükskõik, kas see õpilane tahab või taha, on valmis või ei ole valmis tema pakutut vastu võtma – õpetaja on JUMAL ja tema arvamus on seadus! Siin tuleb innukas ja tahet täis (liigagi suurte ambitsioonidega) noor tütarlaps kohtuma professoriga, kellelt loodab saada õpetust. Alguses matemaatika ja algebra ning edasi filoloogia. Välistest hoiatustest ja sisemistest häältest (professori häärberi teenijanna Iris Viru inimkehastuses) hoolimata.

Minule meeldib, et tegelikult mitmeski kohas palju ähmasemaks jäetud autoripoolset on lavastaja Priit Strandberg teinud konkreetsemaks (ka see, mis näiteks professori pintsaku alt paljastub). Samas omalt poolt lisanud mingid lavastuslikud asjad ning kui juba on korra lasknud professori (suurepäraselt hoogsas vormis Karol Kuntseli poolt lahendatud) "puurist välja", ehk meie ja oma õpilasega ühte tuppa, siis laseb tal ka muudkui kerida endale hoogsust ja ühtlasi võimu juurde, kuniks too panebki kõigest teerulliga üle, kuni loo haripunktini välja. Samas kui õpilase jõud ja hoog on Lena Barbara Luhse kehastatud tegelases vastupidise energiaga – just nagu eluski ju! Seal haripunktis jällegi muutub ka võimuvahekord mainitud sisemise hääle, ehk "teenijatüdrukuga". Kõik mahlaselt näitlikustatud ning päris eluga paralleelidevedamislikus intellektuaalses ühenduses.

Päris lõpus kogu see sildistamise nõks kutsus esimese “lisandiga” esile ehmatuse, kas tõesti tahetakse teha mingi tobe poliitiline avaldus Euroopa Liidu vastu (kuigi oma ülemliku võimu kaudu ju siiski ühendus olemas… aga õige pea tekkisid juba hoopis teised sildid ja teised mõtted), muuhulgas hetkel väga aktuaalse tühistamiste teemani, ehk kui keegi on kellelegi vastuvõetamatu, siis kleebitakse talle veel igasuguseid märke ja suunatakse süüdistavaid sõrmi juurde… Aga maailmas ikkagi eriti midagi ei muutu. Protsessid lähevad ikka ja jälle samas ringluses edasi. Mis omakorda näiteks viis mõtteni, et kuigi teame ja oleme näinud sõja koledusi, siis ikka ka praegusel ajal alustatakse uusi sõdasid. Aga ka üksikinimese tasandil… ehk näiteks õpetaja, isegi kui näeb ja teab, kuidas need asjad käivad ja õpilastele mõjuvad, siis ikka on oma rutiinis kinni ja lõppude lõpuks suurt midagi ei muutu…kui inimene ise ei taha astuda sellest kõrvale. Õnneks on ka selliseid õppejõude… isegi kui loomult me olemegi kõik ju kes vähem kes rohkem laisad ka ja seda eriti sissetöötatud radadel ja üha rohkem, mida vanemaks me saame.

Kui esiti matemaatikakursuse ajal veel millestki täpselt aru ei saa, et miks nii ja miks naa, siis on see kõik ikka üksjagu naljakas tõesti. Naljakas on tegelikult kogu aeg, sest autor on selle nii kirjutanud ning nii Karol kui Lena Barbara mängivad vaimukalt, aga ka täpselt. Ja kuna juba teksti on kirjutatud üksjagu vaataja ettekujutust sisse, siis haaratakse lennult kaasa. Leidub ka situatsioonidesse peidetud keelemänge, mille eest võib vist ka lavastajat ja tõlkijat (Marius Peterson) tänada… näiteks - teenijanna ulatab professorile taldriku ja too kahemõtteliselt tiuskib talle, et „ära tule siia oma NÕU andma“ ja annab talle taldriku tagasi (minu külastatud etenduse ajal olin küll üks väheseid, kes selle peale naerma puhkes).

Filoloogias, ehk täpselt pooleteisetunni pikkuse etenduse teises pooles, muutuvad asjad juba märksa tõsisemaks (ehkki ka seal on omad huumorihetked). Ja ega selliste abstraktsemate lugude puhul ei oska ka muidu arvata, mis järgmiseks juhtub ning milliseid vabadusi või trikke on tegijad veel kasutanud asjadest kujundlikus keeles rääkimiseks, et selle sisu ise avastades ja lahti muukides eriti silmiavavalt kohale jõuaks. Ja mis eriti oluline, siis ka lõpp on korralik!

Tekkis tunne, et lausa kohustuslik vaatamine kõigile õppejõududele, aga ka „oma arvamusest fanaatilise tarmuga kinni hoidjatele“, kes klapid peas ajavad oma asja ja näevad ainult enda maailmamudeli ainuõigsust ning on seeläbi ka vaid omades väljakujunenud arvamustes kinni ning ei oska ega tahagi teisi kuulata (teised on ju kõik rumalamad – viidates siin sellele „õpilasele“) ja just nii nad sõidavadki kõigest ja kõigist üle. Ehk ka selles mõttes vägagi oluline lavastus… kuigi mul on tunne, et need piiratud mõttemaailmaga inimesed ei oskagi siit selliseid uksi avadagi.

Ühest küljest on see inimpsühholoogia rambivalguses lahkamine, kuidas prääniku andmisest piitsani jõutakse. Niiöelda õpilase nurka-ajamise strateegia „tahvlile kirjutamine“. Kuidas kehtestab end türann? Kahtlemata kriitika (ning just avaldamise ajal, aga seda kummalisem, et ka tänapäeval) natsivõimule, läbi absurdse prisma, ehk antud juhul õppejõu kaudu. Kui ma kõiki oma avastatud siduseid hakkaks siin üksipulki lahti kirjutama, siis poleks kellelgi lugejal endal avastamisrõõmu sealt ammutada, aga ühe siiski veel luban. Õpetaja ja õpilane on siin nimedeta, aga see „südametunnistus" või "sisemine hääl“ ehk teenijanna nimi on Marie. See on ka Inesco enda tütre nimi. Näidendi ilmumise ajal, ehk 1950, oli Marie 6-aastane… kas ehk peidetud sõnum, et me peaksimegi rohkem kuulama oma lapsi, nad näevad kõrvalt asju, mida me ise ei hooma. Neid võib vabalt kasutada seeläbi ka iseenda südametunnistusena, mõeldes, et kuidas lapsel oleks hea... Või isegi nii, et kuidas me ise lapsena kõrvalt vaadates iseenda tegutsemisele hinnangu annaksime?

Me ju kõik teame kuivõrd äge ja hoogne suudab Karol Kutsel oma rollides olla (võtame või näiteks tema vaimustava, teatriliidu aasta parima meespeaosa auhinnaga pärjatud Arnolphe’ rolli „Naiste kool“is). Praeguses, siiani üsna väheste meespeaosa-tippudega teatriaastal torkab ta (oma loorberitega pärjatud rollist veelgi märksa kalkuleerituma tempomängu ja avatud, kuni pea „kurjast-vaimust-vaevatud“ ning kogu saali, kuni anatoomikumi viimaste kõrgete ridadeni täitva rolliga) kahtlemata silma. Oli üks hetk, mil ta seal müristas ja oma hispaania keele praktiliselt seosetut õpetust (autorilt ilmselgelt teadlik sürrealism) jagas silmade põledes nii, et aru temast ei saa, aga oli tunda kuidas küünarnukkide all Karoli hääle võimsusest tingitult laud sõna otseses mõttes värises!!! Metsik…ehk Kuntsel on seal tõesti nagu loodusjõud! 😊

Lena Barbara roll on mõneti isegi komplitseeritum, sest tal tuleb oma tegelast mängida vastupidise energiaga, aga egas näitleja saa ju sellegipoolest palli käest lasta ning õnneks on ka tekstist leitud väikseid, aga mõjuvaid trikke, kuidas oma tegelast siiski nii rollijoonises kui kontekstis duaalselt maksma panna selles Karoli täielikus publiku-powerhouse-peoshoidmise kõrval. Nõnda näiteks pea tantsulise liigutusena näitab näitlejanna oma tegelase kogu keha valu või tegelikult ka see pidev edutu „põgeneda“ proovimine. Kuigi ka ometi see, kuidas ta tuli alguses, täis õhinat ja unistusi, on pidevalt "allakäiguga" paralleelselt vaimusilmas saatmas.

Iris Viru käbe ning ühel hetkel alistuv, siis jälle domineeriv müstiline naine on siin siiski kahe peaosalise kõrval üsna marginaalne, kuigi särav ja isemoodi, ehkki teistega samasuguse energiatasemega. See on omamoodi fenomenaalne, kuidas ta silmad (alati!) mängides säravad (kõrvalmärkusena, muide lootsin, et temagi osaleb saates „Laske mind lavale“, sest temas olekski nagu mingi looduse poolt antud lavaline sära)!

Hinnang: 4

See pole kahtlemata igaühele, vaid rohkem rafineeritumale maitsele(?) ning vast veel eriline maiuspala teatriuurimusest vaimustuvatele või tõsisemate teatrifanaatikute pärusmaa. Sellest on kirjutatud nii maailma näitekirjanduse kui teatriajaloo kontekstist lõputult palju analüüse, sest autor, kuigi kasutab hämamiseks absurdiloori, jätab siiski üksjagu niidiotsi noppimiseks, ehk siis tõesti ka on, mida analüüsida! Teater Nuutrumi versioonis lavastaja Strandberg lisab nii mõndagi ka omalt poolt, ent ka ulatab vaatajale neid niidiotsi kätte oma tõlgitsustega. Ionesco selle oma absurdsustesse kalduva kooli-võimusuhte läbi, oleks nagu laiemalt totalitarismi paroodia ja ühtlasi ka ohte vilgutavaks majakaks ja 70 aasta tagant meie praeguses ühiskonnas toimuvale kriitiliselt sõrme viibutamas (klassika tunnus!). 

Kuigi kohe pole paista, siis lõpu eel juba väga selge viitega poliitiline teater. 

Ja ikkagi lõpetuseks - tulles tagasi algusesse, ehk pealmisse kihti - jah, on õpetajaid, kes suretavad õpilaste õppimistahet, aga õnneks on ka teistsuguseid õpetajaid… Paraku on nii, et veelgi rohkem leidub selliseid lapsevanemaid, kes selle õpihimu tapmisega lastel juba kodus edukalt hakkama saavad. Ja kas me mitte igaüks ei tea selliseid tuttavaid, kelle kodudeski elatakse "lapsevanemate kehtestatud totalitarismi all"? Ehk Ionesco pritsib lõppude lõpuks meie kõigi pihta oma “õppetundi”!

Tekst lavastuse kodulehelt (fotod on pärit teatri FB seinalt, pildistas Rasmus Kull):

Õppetund

Autor Eugene Ionesco

Tõlkija Marius Peterson (Theatrum)

Lavastaja ja Helikujundaja Priit Strandberg (Vanemuine)

Kunstnik Liisa Soolepp

Valguskunstnik Margus Möll (LendTeater)

Etenduse juht Aire Pajur (LendTeater)

Osades: Karol Kuntsel (Vanemuine), Lena Barbara Luhse (Vanemuine), Iris Viru

Ühel päeval saabub autoritaarse professori koju järjekordne noor õpihimuline tütarlaps, kel on tuline soov õppida ja omandada hea haridus. Õppetund algab kergemate ainetega nagu ikka – liitmise ja lahutamise ning aastaaegade tundmisega, kuid lõpeb kõige hullemaga – filoloogiaga. Just filoloogia õppetund viib aga ootamatute sündmusteni, kus ei ole enam võimalik eristada küsimusi vastustest, tegelikku näilisest ega tõde valest. Heast huumorist, teravatest teemadest ning värvikatest tegelastest laetud näidend annab kaasaelamise rõõmu ka kõige nõudlikumale vaatajale. Tõik, et Eugene Ionesco „Õppetund“ on olnud Pariisi „Theatre de la Huchette“ mängukavas tervelt 66 aastat, räägib juba enda eest.

Etenduse kestvus 1h20 ühes vaatuses.

Esietendus 09.06.2023, Uus Anatoomikum (Näituse 2, Tartu)

Kuninganna ja Viinakurat - Teater Nuutrum

MEREteater (Teater Nuutrum), MEREtrupp, autor Loone Ots ja lavastaja Jaanus Nuutre viivad meid aastasse 1933, ühte majja Käsmus, kus elavad Käptn (Jaanis Valk) oma noore naise (Siret Tuula), virtini (MER(l)E Palmiste) ja äsja kurbadel asjaoludel koju naasnud tütrega (Amanda Hermiine Künnapas). Niigi närvilisse ellu selles rannaküla segases ajas sekkuvad noor ja agar piirivalvur, kes peretütresse armunud (Miika Pihlak), kohalik väikemafioosik, naistevallutaja (muuhulgas siin ühel naisel pea segi ajanud) "Viinakurat" (Tanel Saar) ning keegi salapärane, vanglast põgenenud, rase naine, keda tuntakse kui piirituse"kuninganna"t (Merilin Kirbits). Rannast (ja majast) leidub nii mõndagi ja kas selles ajas, seal kohas päris puhas oli keegigi, sest isegi kui pingutada aus olla, kaovad ju põhimõtted kui kaalul on armastus või näiteks oma lapse tervis!

Veel võrdlemisi noore lavastaja (ja veelgi noorema teatrijuhi) jaoks on see ligikaudu 10.lavastus (ise olen näinud 8 ja just lavastuslikult on see siiani kahtlemata kõige tugevam! Jah, Jaanus Nuutre on lavastajana siin randa “kohale jōudnud”. Kaasa mängimas muidugi ka väga hea trupp, suvelavastusele ja eriti just sellele lavaloole ideaalne mängukoht ning isegi esietenduse soe ja kuiv suveõhtu ilm. Huvitavate, dramaatiliste nüanssidega - on selleks siis revolvritest paukuv ehe tulevahutus, noorte armunute salakohtumine, purjakil frustreeritud preili ehmatavalt naljakas alastikiskumine (nii täpselt lahendatud, et sa näed, aga ei näe ka ja jääb maitsekaks, aga meeltülendavaks), võrratu virtini, kõike nägev-kõike teadev kohalolu, lava keskel või nurga taga, muutes ta maja südameks kes küll sehkendab kõigi teiste asjad joonde, ent pole iseenda elu, seda kõige olulisemat, suutnud niimoodi ajada, nagu südames tahaks. Lisaks veel vana kapteni keeruline kõige vahele paigutamine, nagu kuningas kõikide teiste malendite keskele, kes küll isepäine ja tark, aga naiste suhtes siiski mitte kõige teravam pliiats karbis. 

Mere ääres võib olla tuuline ja helivõimendusega on ka ideaalselt mängitud, isegi nii hästi, et tekkis küsimus, kas seda just nendel näitlejatel üldse ikkagi vaja on... aga no niimoodi on igatahes “iga ilmaga” kindel. Kui üldse midagi timmida, siis 1 pikem stseen Viinakuradi ja Käptn’i vahel piiisut oli tempo ja särtsuga teisiti kui kõik ülejäänu (aga sedagi vast ainult luubiga vaadates). Kunstnik Jana Wolke on siin igasuguste detailidega mänginud, kuigi kunstiliselt asukoht ise, näiteks suure avatud meremuuseumi akna ja üldse kogu majaga annab juba ise nii palju, ent kõige rohkem lavastuse ülesehitusele ning õige tunnetuse tekkimisele just kunstnikutööna sisendit lisav (ja Jana puhul alati) on tabav (ning huvitav) ajastu- ja kostüümikunst, mis kohati aitab isegi ka karaktereid ehitada. 

Ja karakterid on siin nii selged ja puhtad, nagu oleks kusagilt välja lõigatud. Eks see ole ka palju autori (Loone Ots) teene, kes nad nii konkreetseks ja selgepiiriliseks on joonistanud (loe: kirjutanud), aga nende paberilt elusalt laval elamapanek, omade psühholoogiliste ja iseloomuomaduslike pagasitega on ju just näitlejate töö. 

Merle virtin on tark naine, kes siin-seal hetkega heldib, isegi korra nagu silmad veekalkvele, mis veel omakorda tema tegelase nii sümpaatseks, elavaks ja kaasakiskuvaks muudab. Kõigi meestega saab see tegelane hakkama, sest Merle annab talle kamaluga pealehakkamist, jõulise kohe-käed-külge-ja-asjaks -loomuse, samas kui vaja, siis natuke ootab ja vaatab distantsilt, enne kui sekkub- tõesti tark ja tegus naine kokkuvõtlikultki. Jaanise Käptn on tema enda jaoks nagu loomingulise ringi täissaamine. Üks aegade parimaid eesti dokfilmi (“Ahto”) režissööriks oli just tema ning see ju jutustaski ühest meremehest seiklejast, siin saab ta karakteri mõttes vanuseliselt Ahto hilisemat otsa mängida ja oma olemuselt palju rahulikumat meest. Meeldivalt selge diktsiooni ja kahe jalaga maapeal, rahulikjõuline, kaptenlik, mitte mingist linnuluust paat, vaid selgelt tammepuust! 

Tanel Saar lihvib oma altkulmu kanget meestegelast veelgi, peaaegu karikatuurini välja, ent siiski püsib psühholoogilise tegelase siinpool eheduse piiri, tuues sisse suure annuse närvilisust ja seda nii kaastegelasse kui vaatajasse. Eriliselt elama lõi ta tegelase stseenid Merlega, kus naine vaest meest torkis sõnadega hinge pihta ja see ju magus ka huumori mõttes, just kuidas Taneli "kõva mees" sellele reageeris. Ent ka kõigis action-steenides Merilini või siis Miikaga. Hädapätaklust pole Taneli loodud tüübis grammigi, aga 30ndate 40ndate ameerika filmide gangsterid saavad siin eesti kurikaelana omale võrdväärse paralleeli. Noore, pehmeloomulise peretütrena, kannab Amanda ideaalselt oma tegelase suurt küsimust (kes on ta ema?), samas on temas mitmel põhjusel palju kurbust, ent tasakaaluks ja rõõmusädemeks värske, tärkav armastus ja kulminatsioonis ka korralik ehmatus...Tema tegelasele vastuarmastajana, on Miika Pihlaku lavale loodud ontlik korravalvur ja riigiesindaja, kelle sisemised väärtused ka korduvalt proovile pannakse kui ta seal aru saab ridamisi, kes ja millised need inimesed tal seal ümber tegelikult toimetavad. Miika antud tarmukus oma tegelasele annab edasi ühtviisi nii nooruse uljust, aga ka mitmeid võtmeid koomikaks ja nii mõnus nii temalt kui tegelikult igalt trupiliikmelt saada tugevat energilist laengut oma rollides (võibolla on see seotud ka sellega, et lavastaja ise on näitleja ning osanud mitte minna kompromissidele selles osas üheski misanstseenis kellegagi) ja nõnda ühtlasi mõnusalt püsib ka kogu see pingelaeng tegevustikus pidevalt algusest kuni lõpuni välja. Merevaade, oma ilu ja rahuga seal ümber ja taustal, on muidugi olemuslikult loo osa, aga samas seda dramaatilisemaks ja värvikamaks ning kontrastemalt põnevamaks muutub atmosfäär (viimati vist Roman lavastas samas kohas Shaw klassikat, aga pikalt juba teatrite poolt kasutamata, ehkki ikka vägagi mõnus, "vaatega" mängukoht).

Kuid see oli Siret, kes kutsus esile publiku spontaanse aplausi oma vastiku, meestpetva kärkijana, kui ta “Manona, Manona, viina pead Sa jooma” purjutajana ühe koomilise pärli just sekelduslikult (ja parastamist esilekutsuvalt) õhku viskab, ent eks Merle enesekindel ja teiste hämmingus tegutsemine seal juures ka aitab kaasa. See suvi saab taaskord tõdeda tiheda(ma)lt, et need vastikud tegelased annavad nii näitlejatele endale palju arenguvõimalust kui ka mahlaselt avatud mängulisust, mis muidugi publikule meeldib õigeannuseliste süstidena, nagu ka Sireti puhul siin. Ja laast, aga mitte liist siinkirjutaja seekordne vast lausa lemmikkarakterilahendus (no igatahes vähemalt koos Merle omaga) - Merilini “ajalooga” naisterahvas, rase, kes kui tuju tuleb viskab ikkagi pläru suhu ja varjab, vassib, on hirmul, põgenemas, varanduse ja uue kamba kokkupanemise ja ma-ei-tea-mille jahil veel siin kõike üheaegselt. Siiski just see, kellele selles valemis (natuke isegi seletamatult) ikkagi pöidlaid hoidsin. Merilini loodud käre karakter lihtsalt kannab endas ka seda, et temale on liiga tehtud. Samas ei osale ta ka üheski kohmetuses (mida mõnedes stseenides siiski selles näitemängus on). Vau! 

Tundub, et seda lavastust on ilmselgelt ka "vaja", sest paljud publikust peale etenduselt lahkumist tõstatasid ümberringi oma vestlustes, et ikkagi ei tea sellest ajast ja piiritusevedamisest kuigi palju. Keegi väitis, et Käsmus seda ei tehtudki, sest seal olla olnud nii palju ametivõimude tähelepanu ja kohalikud mehed selleks liiga uhked (olen seda ka varem kuulnud ja lihtsam olekski ju kusagile kõrvalisemas kohas sellise päevavalgust kartva asjaga tegeleda. Aga antud juhul ju dramaatiline vabadus absoluutselt lubatud ning tekstiski ei käinud vist otseselt “Käsmu” kordagi läbi...ehkki ma pole ei ühes, ega teises asjas 100% kindel). Loonel tuleb seal tekstis klišeesid ning tuttavaid (eriti iroonilisi ja sarkastilisi) ütluseid nagu varrukast, kõik nad on juba varasemast tuttavad, aga siin oskuslikult ja tabavalt dialoogide sisse seotud ja toimivad kohe eriti mõnusalt, muutes selle elusaks ja särtsakaks tekstiks, langemata ajaloo seletamisse, vaid keskendudes inimsuhetele ning olukordadest tingitud ilmsetele juhtumitele, mis tolles ajas võisid (igapäevaelus muidugi mitte nii kontsentreeritult ja dramaatiliselt, aga kui, siis ju isegi veelgi dramaatilisemalt) rannaäärsete inimeste jaoks päriselus esile kerkida. Publiku seas tribüünilt lahkudes tõdeti kõikjal ümberringi- hea lugu ja hästi mängitud ning ise ka ühtin teiste arvamusega.

Hinnang: 4

Kui ma mõtlen praegu sellele suvisele elamusele tagasi, siis kuigi seal olid karmid teemad ning actionit rohkem kui keskmises teatri- või isegi suvelavastuses, siis ometi läheb süda miskipäras soojaks. Eks ju seal kõigi nende inimeste murede ja ajastustki tingitud raskuste vahelt imbus siiski südamlikkust. Paljuski ilmselt nagu liimiks kõigi nende tegelaste vahel olevale virtinale... ja eriti kuidas Merle Palmiste selle just "selliseks" mängis. Isegi kui see viinakurat oligi nii kuratlik, kuninganna nii plahvatusohtlik ja Käptni naine selline, nagu ta oli... siis ikkagi noorte armastus ja vast ehk veelgi rohkem see kõige viimane stseen on nii oluline, et seegi nagu mahendas ka kõige paha. Ja üldse nii elavad karakterid olid nad seal kõik ning imeliselt kaasamängiv mängukoht... Praeguseks ju juba lõppenud suvehooaja TOP10 teatrielamus kahtlemata (kokku suveteatrist haaratud 35st erinevast lavastusest).

PS. Naljakas juhtum päriselust…kuigi kunagi Käsmus käidud nii pereliikmete suvilas, teatrietendustel kui Tallinki firmasuvilas, siis ei mäletanud enam täpselt kus seal see Meremuuseum täpselt on…jõudsin viimasel hetkel, parkisin auto etenduse jaoks mõeldud parklasse, aga sealt ei näinud veel õiget mängukohta, Küsisin parklapoisilt, kuhu suunda teater jääb? Sain vastuseks, et siin ei olegi mingit “teatrit”…Juba jõudsin mõelda, et äh? kas tulin tõesti valesse kohta, kui ta juba jätkas…”aga sinna tee otsa muuseumi juurde on nad mingi lava üles seadnud.” Huhh…😅

Lavastuse turunduslik tekst (siinsed fotod tegi Mari Rostfeldt):

Salapiirituse lugu 1930. aastate Eestis.

Autor Loone Ots

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Jana Wolke

Muusika Valter Soosalu

Valgus Jaanus Tüli

Etenduse juht Inge Kaseleht

OSADES:

Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM)

Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Amanda Hermiine Künnapas

Siret Tuula

Tanel Saar (VAT Teater)

Miika Pihlak

Jaanis Valk (Tammsaare Teater)

Sisu kirjeldus

Suvi 1933. Soome on tühistanud karskusseaduse. Eesti randade senised piiritusekuningad peavad alustama uut elu. Mõnel on see kerge. Arnold Eerik (1892- d?) hüüdnimega Viinakurat on juba ammu Toompea meestele oma semu. Tema kaaslane Käptn, endine kaugsõidukapten, tahab tulivee smugeldamist lõpetada. Kuid kui annad kuradile sõrme, viib ta su kättpidi põrgu.

Viinakurat on paljude vaenlane. Nooruke piirivalvur, kes võitleb Eesti riigi eest ja nimel, ei tohi teada, et just Arnold Eerikul lasub süü, mille eest kättemaks oleks raudne. Kui aga Harku vanglast põgeneb Eeriku rivaal, piiritusekuninganna Hilda Warma (1902-1993), algab rannal suur mäng, hingede ajujaht, mille saak on liiga suur, et panusteks poleks elu ja surm. Kas Käptni kaunis tütar lööb jalad alt piirivalvuril? Miks Käptni proua on Eeriku poolt ja oma mehe vastu?

Kõike seda näeb ja kõigi mängijate eest kannab hoolt Virtin, Käptni maja hea vaim. Inimesel peab ju olema kodu, kui ta väsib vete ja viinade maailmast.

Etendus kahes vaatuses ja kestus 2h ja 40 min

Esietendus 22.07.2022

Kiri kodukandist - Teater Nuutrum

“Kiri kodukandist” on lavastaja ja noore teatrijuhi Jaanus Nuutre teine lavastus väljaspool Harju- ja Virumaad, ehk täpsemalt Tartumaal, Elvas (uute teede tõttu Põltsamaa juurest keerates põhimõtteliselt Tallinnast sama kaugel kui Tartu, ehkki kogu lapsepõlv tuli sünnilinna vanaema juurde suvesid veetma sõita läbi Tartu "ringide"). Naljakas isiklik kokkusattumus just selle teatriga, et isa poolelt vanavanemate juures Virumaal said veedetud kõik need teised pooled suvedest ja koolivaheaegadest ja Teater Nuutrum ka siiani just minu juurte juures tegutsenud. Aga jah, kuigi Elva on linn ja vanaema elas seal Arbimäel, siis ikka sai öeldud, et “lähme maale vanaema juurde” (muide veel üks naljakas kokkusattumus, et praegusel ajal meie toonases kodu-toidupoes, kus sai nii nõuka ajal vorstisabades seistud kui ka Kosmose-tuube mägede viisi ostetud, tegutseb praegusel ajal hoopis Elva LendTeater!).

Ent Elva on minu jaoks kaugeks jäänud. Umbes nagu lavastuse Marta (Eva Püssa) pole ka mina seal juba pea 30 aastat käinud. Sellepärast enne kui ilusate ja kõrgete mändide alla Verevi järve ääres liikusin, tegin Elva linnas ka ühe kiire tiiru... Tunne oli linnas sama, sest üldine paigutus ju ka - linn ümber selle ühe ringi, aga kõik oli kuidagi väiksem, lähem... ilusam - ülespuhutum, aga natuke ka võõras. Õnneks rohelust on endiselt palju alles - see hoiab omalaadse hinge linnas sees. Suur üllatus oli, et rannahoone on täiesti kadunud! Oma viimasel Elva-külastusel istusime veel selle sees asunud restoranis või oli see nüüd rohkem ikkagi baari-laadne toode, koos Elvas elanud sugulase Üllega). Veel minu Elva-ajal ehitati sinna uus ja uhke kino (vana puumaja-kino on ka veel napilt meeles... ja need "abonomendid" - heh, noorem lugeja ilmselt ei saa sellest üldse aru :)), aga praegu oli seal kohas hoopiski uhkem paviljon. Vanaema töötas rongijaamas ning teadis-tundis tervet Elva elanikkonda… See rongijaam ise on küll vuntsitud, aga näeb ikka enamvähem samasugune välja…Elva “süda”🙂

Enne etenduse vaatamist teadsin vaid seda, et sisu jaoks koguti Elva inimestelt lugusid värvikatest inimestest ja juhtumitest, mida kohalikud kõik teavad. Ja sedagi, et lugu jutustab kahest kunagisest sõbrannast, kelle teed on lahku läinud, aga nüüd tuleb linnadaam maanaisele kodukanti külla. Põrkuvad linna- ja maainimese maailmad, aga ka kunagised ühised mälestused ja vanad jutud kisutakse maadejagamiseks välja. Seda kõik see on ka, aga ma arvasin millegipärast, et Eva on see elvakas ja Viire Valdma tegelane tuleb talle linnast külla…oli hoopis vastupidi…ning vaadates täitsa mõistab, et vast just niipidi ongi huvitavam. Sest Viire teeb siin väga hea karakteri just sellise natuke kohmetu maanaise rollis ja Eva saab sajaga särada ning temperamenditseda!

Neid Elva-lugusid ma tegelikult eriti ei teadnud (peale Verevi järves ujuvate…😀), kuigi nagu ähmaselt tundusid tuttavad nii kaksikud kui ka see “pea” (ent kõikides väikekohtades on ju selliseid - nii värvikaid tüüpe, aga ka isegi mõrvajuhtumeid), mille Andra Teede oma näidendisse on nõtke käega süžeeliini saateks puistanud. Tegemist on ju uue eesti algupärandiga ja muide väga hea, kohati lausa kirjanduslikul tasemel huvitavate, tabavate ja leidlike sõnavalikute ja mõnusalt teravate 2 naise vaheliste dialoogisõnelustega rikastatud. Tutvustustest olid teatavad ootused tekkinud ka sisule, ehk arvasin, et lavalugu saab olema soojalt nostalgiline, südamlik ning vast dramaatilinegi. Jah, lõpuks läks ju ikka vägagi südamlikuks ka, aga teekond sinna oli puhas komöödia! Suu oli suurema osa ajast muigel ning mitmed korrad kiskus korralikult naerma ka! Mõnus suvine meelelahutus, aga mitte pinnapealne või lihtsake, vaid täitsa sügavalepugev oma äratundmiste ja samastusvõimalustega. 

See mängukoht ka imeline nii mitmeski mōttes. Juba ainuüksi see, et õues oli sääsed, aga sees mitte. Ja üldse oli selle lavastuse juures tähtis see “hõng”. Esialgu natuke mahajäetud, aga siis (ja väga lihtsate kunstiliste vahenditega) muutus ka lava nagu uueks, mis omakorda käis käsikäes loo sisuga, mis nii positiivsete nootidega tõstis esile “uute alguste” võimalikkuse ja (tegelikult ka käeulatuses olevate vahenditega) võime elu taas õitsele löömiseks. Ükskõik kui raske see siis ka pole. Ja tore, ehkki natuke kummaline ka, kui tuleb selline “müstiline kiri” kodukandist, mis kogu sündmuste ahela võib käivitada! Aga kui oled rööpast välja aetud, võibolla siis tulebki hoopis oma kodukanti tagasi minna ja sealt alates uuesti uued rööpad valida, kui tahta edasi sōita? Nii tore ju, kui seal on ees aitamas Su vana hea parim sõbranna või sõber…sest eks me ju teame, et naised-mehed võivad tulla ja minna, aga tõelised sõbrad - nemad jäävad elu lõpuni…Võibolla sellepärast on täitsa sügav mõte ka selles, et oma elukaaslane peakski olema ühtlasi nii armastatu kui ka see kõige parem sõber? Eks see sõpruski pole muud kui teatud sorti armastus.

Lisaks lavasõprusele peavad ka näitlejad Eva ja Viire olema muidu head sõbrad, sest see kahe naise lavakeemia siin on sõnulseletamatult tugev ja hea. Seal kus lõppes üks, seal algas teine. Nii ehe ja just sellepärast ka nii mõjuv. Ent kui Eva puhul isegi võis ette kujutada sellist rolli (ja see sähvakus ning nõelkiire reageerimine on just tema loodult karakterile nii loomuldane ja kümnesse tabatud), siis Viire loodud terviklik karakter oli läbinisti üllatav. Valitud ja läbivalt ka väljamängitud tegelase isikupärane maneer suheldes, isegi näoilmetes ja reaktsioonides tõstab (vast näiliselt lihtsagi) rolli (siiski) kõrgemasse klassi. Vaatajad on ka selles saalis nii lähedal (mängulava meenutas oma pikisuuna ja tugeva, ehkki teistsuguse atmosfääriga Kellerteatrit), et miski ei jää varjatuks ja iga väikseimgi detail muutub suureks. Lavastaja nii mõnusalt laseb ka keset etendust suve saali, pannes tegelased aknaid avama. Kuigi seda saaks ju mängida kus tahes ja ka teistel aastaaegadel, siis just seal ja just niimoodi on lavastusel see kõige ehedam suveteatri maik küljes. 

Lõpetuseks mainin, et Tõnu Tepandi laulud sobivad oma sõnadega sõnumitoojatena ka lavastuse sisusse. Lavastuse pealkiri ongi tõukunud ühest neist, kuigi teatav (liba)sidusus on ju ka loo endaga. Kõik laulud on hästi ja mõttega valitud ning tugevdavad omalt poolt seda nostalgiasegust hõngu veelgi. Mõnusast ja ehedast atmosfääriloomest ning kõigist nende pisidetailide kiitusest ja läbikomponeeritusest hoolimata nokin Jaanuse kallal nii kaua kuni ta teeb ühe lavastuse, kus ei ole ainsatki sellist stseeniüleminekut, mis poleks eelmisest stseenist välja kasvamiseta🙂 Siin oli seda siiski minimaalselt ja kõik on sellest hoolimata orgaaniline. Samas nii huvitavalt lööb ta lavastajatöödes (ja siin eriti) välja tema näitlejataust. Ehk oma lavastamisel “mängib” ta ka publikuga, aga teeb seda just lavastamise pinnalt. Seda peab ise kogema, et sellest aru saada ja “Kiri kodukandist” on just hea võimalus, sest siin on lisaks sellele nii lugu, näitlejad kui mängukoht väärt avastamist. 

Hinnang: 4

Kogu see aura selle lavastuse ja ettevõtmise ümber kiirgab suure südamega tehtud Eesti väiketeatri toredatest, ausatest ambitsioonidest, millele tulekski igakülgselt hoogu anda. Minule pole sellist soolikat antud, vaid ikka tagasisidestan ausalt enda arvamust muust taustsüsteemist hoolimata, ehk antud juhul siiski ei teinud ma mitte mingit hinnaalandust, vaid oligi hea meel täiel rinnal kiita ja soovitada. Südamikuks on siin ju muidugi hea teatrielamus, kus lugu tõmbab kohe esimesest hetkest kaasa, paneb nii mõtlema kui ka nende tegelaste hingeeluga paralleele tõmbama (nii enda kui tuttavate omadega), sest nõnda saab veelgi paremini aru, mida üks või teine või mõni nendega seotud inimene tunneb. Autor Andra Teede on selleks uksed loonud ning võtmed paljude inimese elukogemustega riivamiskohtadele peitnud. Lavastaja Jaanus Nuutre on tekitanud sellest loost füüsilise aegruumi, omade värvide, lõhnade, helide, hõngu ja õhustikuga, mille loost tingitud terviknägemusest saab ka ilus ja haarav tervik vaataja jaoks. Näitlejad Eva Püssa ja Viire Valdma kehastuvad kaheks sõbrannaks, kelle umbes mõnekuise kestvusega laval toimuv suhtlemine peidab endas palju pikemat ajalugu, aga koos autori ja lavastajaga antakse võimalus kärbsena seinalt kõik jälgida, ent lisaks ka aimu, mis loo väliselt ja ka peale seda veel toimunud või toimumas on. Kunstnik Jana Wolke on nende naiste karaktereid rõhutanud, aga ka kogu seda ajahambalt oma pitseri saanud tegevuskohta teatava naiselikkusega kostitanud ning millegipärast on tunne, et vaid naiseliku käega on võimalik ja ka oskus mõne ilusa padja ja uue lapiteki ning kardinatega anda nagu 2 sekundilise silmamoondusega kogu kohale täiesti teine tunnetus! Hämmastav, BRAVO Jana! Margus Möll hoiab toonid soojad ja heligi on ju oma ajastuliku vaibiga ning kogu korraldus Aire Pajuril ja Verevi Motellil selline, et kõik, kes saabuvad sinna, tunnevad end automaatselt nagu oma inimesena ja kogu südamest teretulnuna! Teatrikülastus, mis ongi nagu kellegi juures "külas käimine".

Vot on suveteater.! Vot on hingega tehtud asi. Kusjuures vaheajal Verevi Motelli teatrikohviku maitsvat pasta"pärlitega" salatit süües tabasin end mõttelt, et ongi nagu üks Eestimaa suveteatrisse peidetud pärl, mis on igas mõttes nagu "leid" või avastus. Süda läheb soojaks ka veel paar nädalat hiljem kogu teatrikülastusele tagasi mõeldes.

Lavastuse ametlik tutvustustekst:

Verevi Motelli kuurilaval (Elva pioneerilaagri söökla)

Lavastaja Jaanus Nuutre

Autor Andra Teede

Kunstnik Jana Wolke

Heli/Valgus Margus Möll

Etenduse juht Aire Pajur

 

Mängivad Eva Püssa ja Viire Valdma (Eesti Draamateater)

 

Sisu kirjeldus

 

Marta ja Helgi on lapsepõlvesõbrannad, kelle elu on lahku viinud – Marta kolis juba aastakümneid tagasi Tallinnasse ja Helgi jäi nende sünnipaika ühes Eesti väikekohas. Juba aastaid ei ole naised kokku puutunud. Ühel päeval aga saab Marta kirja kodukandist ja see satub just ajale kui terve tema maailm on kildudeks lennanud. Ilma abikaasast, suurest majast ja heast töökohast, otsustab Marta tagasi maale kolida.

Seal kohtubki ta jälle Helgiga, kes aitab läbi tülide ja leppimiste, naeru ja pisarate, tantsu ja tralli, meenutada, kes Marta päriselt on. Kas on võimalik üldse juba küpses eas uuesti alustada ja miks me kipume põgenema selle koha eest, kust me pärit oleme? Ajal, mil paljud kolivad tagasi väikestesse kohtadesse pakku nii iseenda, koroona kui sõjasegaduse eest, tunneme ennast kõik ära selles südamlikus uuesti alustamise loos. Ja, mis peamine, tunneme ennast ära Eesti väikekohtade kirjute tegelaste hulgas.

Esietendus: 09. juuni 2022

Tson Lemberi uus elu - Teater Nuutrum

Üks suveteatriga kaasnevatest rõõmudest on see, et teatrit tehakse kõikvõimalikes uutes ja huvitavates paikades. Nõnda on etendusele minnes hea võimalus ka samaga Eestimaad avastada - muuta kodumaa kaarti enda jaoks avaramaks ja tuttavamaks üheaegselt. Ka siinkirjutaja juured on ühest otsast just nimelt Virumaal (Tamsalus... teisest Tartumaal, Elvas), kuid sellest hoolimata pole veel oma (võrdlemisi) pika elu jooksul kordagi sattunud Eismasse. Nüüd siis ometi, Teater Nuutrum mahitusel, sest lavastaja Jaanus Nuutre on valinud selle oma uue lavastuse mängukohaks. Möödunud aasta Nuutrumi suvelavastust "Jutt jumala õige" mängiti küll üsna ligidal, naaberkülas - Vainupea kabelis. Tookordses materjalis toimusid "vestlused jumalaga", seega kabel kui selline sobitus mängukohaks ideaalselt. Nüüd, mil materjali autoriks on üks meie kolmest tuntuimast "mere"kirjanikust - August Mälk (teisteks pean Aadu Hinti ja Herman Sergot, otsapidi ju Smuul ka ning eks neid ole ju veelgi... Mälk pole mitte sugugi "ainuke", nagu tihti ekslikult öeldakse) - on mängukoha valikul taaskord sama suur "kaasroll" mängida, nagu lavaloo inimtegelastel. Selleks nimelt on seekord paadikuur! Vaid kiviviske kaugusel merest!

Kuna eelmise aasta kõige suurema elamuse pakkunud suveteater oli Kuressaare Teatri vabas looduses, paljude näitlejate ning isegi kohaliku koori kaasategemisel Madis Kalmeti poolt lavastatud Mälk (ja eks ole vast ka “Õitsev meri” tema peateos), siis olid ka ootused selle suve Mälgule päris kõrgeks kruvitud - võibolla isegi nii kõrgele, et nende ületamine polekski enam olnud võimalik. Kuid Eismas mängitav on hoopis teisest puust ja selles mõttes pole võrdlus siin isegi kohane - kaalud lihtsalt on hoopis teised. Teatrilavastuse "Tson Lemberi uus elu" alusmaterjal on põhijoones samanimelisest Mälgu novellist Sven Karja poolt dramatiseeritud, aga teiste lugude lisanditega ning 1 tegelane on täiesti juurde kirjutatud. Kammerlik, kõigest 3 näitlejaga - Siret Tuula, Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu - siseruumitükk. Kusjuures kohaspetsiifilisuse seos materjaliga pole selle lavastuse ainus erilise kokkukõlaga komponent. Nimitegelast Tsoni mängiv Mihkel alustab ka nö. selle lavastusega oma "uut elu", sest see on tema esimene roll vabakutselise näitlejana peale aastaid NUKU/Eesti Noorsooteatri ridades mängimist. 

Lavastaja Jaanus Nuutrel on ilmselgelt tekkinud lausa suurepärane klapp kunstnik Jana Wolkega, sest ka siin on just sobivalt sisustatud see rannaküla "kodu" - paadikuuri enda õhustiku maitsekate aktsentidega rõhutamise ning õigest ajastust tuttavate esemetega, aga lisaks täiesti suurlavastuse mõõtu kostüümikunst (igal tegelasel on vähemalt 2 eri mänguriietust, lisaks ööriided - WOW (rääkimata ka mõnedest disainimängudest. Ja suurlavastuse mõõtu on ka Robin Täppi valgus kujundus sellises väikses ruumis, ehk kammerlikul laval - kohtvalgustused, värvikaart ja misanstseenidele live’s valgusrežiiga kaasamäng! Mis omakorda tõestab, et kunstiketöödega on võimalik nii palju lavastusterviku väärtust veelgi tõsta.

Loo lähtekohaks on olukord kus mingi karune "meremees" satub üksiku piiga koju purjuspäi ja sealt edasi läheb "ofkoors" nendevaheliseks armumänguks (vahvad ingliskeele valestitõlgendusest tekkivad segadused olid ka siinse teksti mõnusaks koomiliseks kõrvalnähuks). Asjasse on segatud ka oma nina kõikjale toppiv naabrinaine, kes samuti mehejanuline! 😀 Mõnus ajastukohane tekst ning näitlejad edastavad seda justkui nagu lavastajasuunitluselt teravalt ja selgemast selgelt artikuleeritult, iga repliik lõikaks nagu õhust vahedalt läbi (tuleb mh. Anu Lamp meelde). Kusjuures mäng toimus helide mõttes ka ruumist väljaspool, sest tegelaste lähenemine majale oli kosta juba kaugemalt, ehk aegajalt krõbisesid mõnusalt sammud - seegi lisas omakorda kohaspetsiifilisust! Ja tagantjärgi mõeldes, siis oleks seda ehk režiis rohkem ja mitmekülgsemaltki võinud ära kasutada. Kõike kroonimas lõpus ka üks vahva ja naljakas üllatuspuänt!

Kriitilises mõttes jäin pause igatsema. Esialgu kinkis neid ainsana vaid natukenegi paaris kohas Siret Tuula, aga alles teise vaatuse Eva Püssa ja Mihkel Tikerpalu kahekesi stseenis loksus nagu midagi paika (tegemist oli esietendusega ja sissemänguks publikuga läheb ehk 1-2 mängu aega). Mihklil tuleks nagu suurem osa tekstist karjudes (tegemist on kahtlases kainusastmes alfaisasega), sest nii tunneks nagu see tegelane, et teda kuulatakse ja tema soovid muutuvad omamoodi käskudeks. Sestap jäi karakter minu jaoks pisut üheplaaniliseks, ent andis omakorda hea kontrasti ning rõhu just sellele võtmestseenile, kus see käratseja pihtide vahele võetakse ja vähemalt korraks ta niiväga karjuda ei tahakski - otse vastupidi. Siret Tuula Kaju Marisel (miks nad seda küll "KaIu"na hääldavad?) on vähemalt paar plaani rohkem, sest ühest küljest on ta paratamatus olukorras - oma naabrinaise ninatoppimiste lõksus, teisalt mingi kahtlane isane tikub talle ligi, aga kolmandast küljest ta ju ise ka natuke nagu tahab seda - üksik noor naine tormituulte käes rannamajakeses - küljesoojendaja kuluks ju marjaks ära... Mängulises mõttes oli sellele kahetasandilisele tõrksusele kaastegelaste suunal mõnus ka lõpus (kui ta puänti paljastab) selline armastust täis muhelev-jutustav mäng (üldse see lõpu valgustega mäng ja kord ühe, siis teise poole "taamale" hämarasse viimine ja veel toimivalt lahendatuna nii väiksel laval, oli väike lavastuslik ja mitmeseletuslik nauding). Kuid sellest triost kõige mahlasem roll oligi vast just see "lisand"... ehk käre ja rannaküla naisele kohaselt natuke nagu vintske kuid ennast justkui teistest paremaks pidav "naabrieit" :) Küla kuulujuttude levitamise meister! Eva Püssa tõi sellise teatraalse elu ja särtsu sisse, mida nende kahe ajastule kohaselt (ja siin siiski ka nooremate) kuidagi kohmakalt armunu vahel supikeetmiseks sobilik, aga lisaks süstis teataval määral ka kogenuma inimese pahelisust, mis on näiteks teiste (tegelikult ju heade ja pea süütute) tegelaste kõrval vürtsiks lausa hädavajalik. Ja tegelane ning kogu lugu lõi veel eriliselt elama siis kui ta seal oma strateegilise mahhinatsiooni paljastab, ehk mehelt välja hakkab pressima... Kuid iga rohkemgi sõna sisu kohta oleks juba liiga paljastav. 

Teater Nuutrumi teine tulemine annab August Mälgu "Tson Lemberile uue elu". Noorel lavastajal-teatrijuhil Jaanus Nuutrel tundub olevat head kätt ja silma nende mängukohtade valikuga. Teine lavastus ja teist korda materjalist lähtuvalt kümnesse. Tegelikult ju hoopis näitlejaharidusega, on selgelt lavastamine ka mingil määral veel alles arenemisprotsessis, kuid see toimub niimoodi "tehes" jõudsasti ning eks ka kogenumad lavastajad pole kunagi rohkem valmis, kui parajasti nende viimane töö. Omalt poolt tahaks ka soovida edu sellele, praeguseks siiski veel võrdlemisi uuele teatrile!

Hinnang: 4-

Selle loo sees seal paadikuuris istudes ning kogu seda merelähedast õhku endasse ahmides, tundus elamus suuremgi kui pärast kõigele tagasi mõeldes. Lugu on ju mõneti lihtne ja väike ja tuttavgi, aga aeg läheb vaadates kiiresti, seega järelikult lahutab meele arjest kenasti ära. Eriline mängukoht on vaatet pool võitu, teine pool ongi see, mille tegijad endast sellele, seda pea 100-aasta tagust tegevustikku elustades juurde annavad. Kuigi paaris nüansis tekkis aasimise tuju ka, ehk pani uurima, et millal ikkagi Eestis hakkasid naised kandma kõrvarõngast kõrva heeliksi osas? Kuid suutsin vaid tuvastada, et maal ja rannakülades tollel ajal eriti üldse naised kõrvarõngaid ei kandnud - see oli linnapreilide/daamide teema - 30ndatel oli üldse rõhk lokkide tegemisel... samas mitte ainult ja eks vast ikka oli erandeid ka ning ehk just sellised, nagu see Eva Püssa karakter siin. Kõrvarõngaste kasutamine on üldse olnud selline üles-alla populaarsusega. Alles kusagil 1950ndatel muutusid nad püsivamalt populaarseteks. Tore, kui tänu teatris märgatud detailidele saab ka ise juurde uurides targemaks... Rääkimata sellest, et Mälgu lugemise isu tekitasid nad selle Tson Lemberi looga jälle ka! :)

Tekst lavastuse FB lehelt (vabandan fotode halva kvaliteedi pärast, ei suutnud tuvastada teatri enda ametlikke fotosid):

Suvelavastus Tson Lemberi uus elu/Eisma sadama paadikuuris/Tikerpalu-Tuula-Püssa

”Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?”

August Mälgu merenovellide põhjal

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Dramatiseerija: Sven Karja (Vanemuine)

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundaja: Lauri Närep

Valguskujundaja: Robin Täpp

Etenduse juht: Inge Kaseleht

Laval: Siret Tuula, Eva Püssa, Mihkel Tikerpalu (Eesti Noorsooteater)

Väike Eestimaa rannaküla pühitseb aasta tähtsaimat päeva, uue laeva vettelaskmise pidu. Üksiku noore naise Marise majja eksib joomase peaga meremees, kes peab hommikul laevale minema. Naine pole terve oma elu jooksul kodukülast kaugemale saanud, mees on aga läbi sõitnud kõik maailma mered ja ookeanid. Tema värvikad ja lustlikud lood lummavad nii majaperenaist kui uudishimulikku naabrinaist, kellel ei jää märkamata üksi pisiasi. Kes räägib tõtt ja kes valetab, kust algab tõde ja kust tõelisus? Neljas tähtis tegelane selles loos on aga meri, kel sügaval vee all oma enda rajad ja teed - samamoodi kui kulgeb üks tee naise südamesse. Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest - kuid kuidas nendeni jõuda?

Kuigi tegevus viib meid 1930 aastate teise poolde, siis Saaremaa kirjandusklassiku August Mälgu sulest ilmus novell 1967. aastal. Rahvalikult humoorika novelli „Tson Lemberi elu” lavaversioonis on hõlmatud mitmete Mälgu merejuttude motiive.

Etendused toimuvad Lahemaa rahvuspargi läheduses paikneva Eisma sadama paadikuuris, vaid mõnekümne sammu kaugusel merest.

Jutt jumala õige - Teater Nuutrum

Sõit Vainupeale (Haljala vallas, Lääne-Virumaal) läbi Lahemaa Rahvuspargi, on juba elamus omaette. Maaliline koht, Eestimaa põhjarannikul, kus puud muutuvad üha madalamaks ning kui siis lõpuks mere äärde välja jõuad, asub seal ka üks kena pühakoda - Vainupea kabel. Ei teadnudki enne, et selles on näiteks filmitud üks 10 aasta taguseid lemmikfilme, norrakate-rootslaste "Kongen av Bastøy" (Kuradisaare kuningas), kus teiste seas mängis ka näiteks Stellan Skarsgård - poistekoloonia karmikäelist juhti.

Sedapuhku on Vainupea kabelis Stellani eakaaslane (küll paar aastat noorem) Harry Kõrvits jumala käänuliste teedega kimpus. Autoriks vaimuliku taustaga Miina Piir, kelle näidendit on ka varem Eesti lavale toodud, nimelt Tartus, lavastajaks Peeter Volkonski ja peaosas Ants Ander (praeguseks tema viimane roll). Ja kuigi olemuslikult on selle sisuks niiöelda ühe vana mehe vestlused jumalaga, pole see lugu tegelikult oma sügavas sisemuses mitte otseselt jumala-usust, ega ka mitte jumalast, vaid eelkõige ikkagi inimesest. Üksindusest, elust, armastusest, perest, sõpradest ja sellest, mis tegelikult on tähtis, see mis meile kätte jääb elu viimases osas - mälestustest. Ja inimlikkuse olemusest - ükskõik kui vanad me oleme, ikka vajame me kedagi teist, olgu selleks või "jumal", kellega vestelda. Peaasi, et see toimuks meie enda tahtest, meie enda valitud tingimustel. "Ego surm", milleni autor oma looga välja jõuab, näidates ühe inimese hirmu läbi tema jaoks "selle kehastust" siin maamunal, on see kõige hullem, see kõige kardetum, see kõige viimane. Parem ja ennem siis juba päris surm, mil (loodetavasti) saab oma naise ja sõprade juurde...

Kogu selle tutvustuse juures on vast ehk kummalinegi mõelda ja veelgi kummalisem ilmselt aru saada, et tegelikult on tegemist üsna lõbusa ning kui lõpp kõrvale jätta, siis kohati isegi helge looga. Vanamehel on ju veel olemas ka poeg, kes teda aeg-ajalt külastab ning oma papsi eest muretseb. Ja muidugi "jumal", kes on vaatet parim vestluskaaslane üldse - kuulab ja vaidleb isegi kaasa, kui rääkija sisetunne niimoodi ütleb. Teised sõbrad on kõik juba "ülakorrusele" edasi liikunud. Isegi armastatud naine on juba teispoolsuses ees ootamas. Kuid mehel on olnud pikk ja täisväärtuslik elu seljataga, sealt on nii mõndagi sünnipäevakoogi ja -kohvi kõrvale jumalaga vestlustes lauale panna, mille üle mälestusi mõlgutada või mille üle kasvõi lõpmatuseni filosofeerida. Kõik need teemad ja küsimused puudutavad ka meist igaüht iseenda elu pinnalt ja selles mõttes on see tekst universaalne ning mõjub mõtteid ja kaasanoogutamist, vastuvaidlemist ja/või äratundmist tekitavalt mistahes vanuses inimesele. Tekstilises mõttes mitmete tuttavate klišeelike ütlustega, a la "jumal sa näed ja sa ei mürista", aga needki muudavad loo veelgi tuttavlikumaks-lähedasemaks. Seejuures üks eriline maiuspala (kui alles lähed seda vaatama, siis kuula tähelepanelikult ja otsi see sealt tekstist üles!), mis vähemalt siinkirjutaja kõrvu paitas, nimelt kui Harry alustab rõhutatult üht repliiki "Hea sõbra jaoks...."... ning lause edasi liigub küll hoopis teises suunas, ent pea sees läks see ometi sealt edasi "on valla, mu uksed ja mu hing" ning jälle tõmbab vähemalt minuealised ja vanemad vaatajad omakorda tegelase teekonna sisse veelgi sügavamale kaasa...

Harry on nagu ilmutus viimastel aastatel oma teatrilavale naasemisega mänginud vähemalt juba kolmandat aastat jutti oma rollidega end teatriaasta parimate sekka. 2018 - "Meretagune paradiis", 2019 - "Tasa, vaikselt sõudvad pilved" (mõlemad Kuressaare Teatris) ja nüüd 2020 saab see teekond väärilise järje Teater Nuutrumis "Jutt jumala õige" näol. (Ei saa siinkohal jätta kiitmast ka tema karikatuurset sutsakat "Talve" filmis!) Kuigi lavastaja (ja verivärske teatrijuht - on see ju Eestimaa uue teatri "Teater Nuutrum" esimene esietendus) Jaanus Nuutre ise tema tegelase pojana paar korda ka lavalt läbi käib, on see suures osas peaaegu, et monoetendus. Ja Harry kannab seda kindlalt. Esietenduse päris alguses oli selline, vaid millisekundi kestev võõristav tunne, et kuidas see nüüd minema hakkab, kas tegelane jutustab lugu vaatajatele või on ta ikka "seal ruumis" oma jumalaga kahekesi... aga kui jutt jooksma hakkas, siis oli see huvitavalt loodud sümbioos neist kahest tundest, mis antud kontekstis töötas lavsatuse ja loo tarbeks hästi. Olgugi, et Harry tegelane on seal tõesti oma jumalaga kahekesi või isegi "üksida tema palge ees"... siis ometi läheneb ta oma rollile mängulise võtmega ning seeläbi saab ka publik vaadata "mängu", mitte ühe inimese kuivi sisemonolooge, mida häälega välja öeldakse. Ja see mäng, mida Harry pakub on võluv. Emotsionaalne, aga mitte ülemängitud. Selle piiri ligidal liikuv, aga kiivalt hoitud realistlikuna. Umbes nagu kelle tahes vanaisa omaette maal askeldades endamisi arutades "endast targemaga" või umbes nii :) Tema ekspressiivne näomiimika annab nii palju dünaamikat lavastusele ja kannab seda tegevustikku ja ometi ei muutu üleloomulikuks. Ühel teisel, maailmamastaabis "miljon-maski-minutis-mehel", ehk Jim Carrey'l oleks Harrylt palju selles suhtes õppida, kuidas mitte muutuda ebaloomulikuks, tobedaks ja lasta seda asja üle võlli, ehk niiöelda käest. Harry seob vaataja veel tihedamalt oma mänguga enda pihku. Lausa nii kõvasti, et ei saa hetkeksi temalt pilku kõrvale lasta, sest lihtsalt ei raatsi, kuna muidu tekib tunne, et midagi sellest niigi lühiajalisest heast läheb veel kaduma. 

Kui Harryt seal kabelis askeldamas vaadata, siis võrdlemisi kammerlikus - piiratud ja väikses mänguruumis ning ma ei tea kui rohkem- või vähemteadlikult lavastaja Jaanus Nuutre suunatult või näitleja enda valikutest tingitult, muutus ta vaheldumisi küll suuremaks, kui mängis lava eesotsas, inimestele lähemal ja siis jälle väiksemaks, kui liikus laval sügavamale, ent see, paaris filosoofilise tekstiga viis mõtted paratamatult ka selle juurde, et meie elud on vahel meid ennast rohkem ja siis jälle vähem täis. Kord on inimene suurem, siis jälle väiksem. Tegelikult ju ei midagi fenomenaalset, nii ongi ja ometi seda teatrit vaadates seda mõtestada ning enda jaoks paralleele tõmmata annab avastamisnaudingut ka minimalistlikule režiile suurema plaani. Sest mida seal väikses kabelis palju ikka "lavastada" olekski võimalik, rohkem lavale "seada". Ja ometi on Jaanusel omad väiksed trumbid taskus. Minule meeldib sellises olukorras tuua võrdlus luulekogudega. Loed mõnda luuleraamatut ja no paratamatult kõik raamatu luuletused ju kunagi ei "mõju". Luuleraamat või -kogu muutub, aga automaatselt "heaks" (väärtuslikuks), kui leiad sealt kasvõi selle ühegi üles, mis sügavale soonde lõikab. Siin, üsna alguses on Jaanus koos valguskujundaja Robin Täpp'iga lavastanud sisse "jumaliku sekkumise". On selline hetk, mil kogu kabelis tuled nagu kustuks ja samas vilgatab tumesinise värvusega tuli sisse. See on millisekundi täpsusega õigel hetkel, mil peategelane on lava ees keskel seljaga, käed välja sirutatud ning ta vibutab oma sõrmi külgedele. Ja see (vähemalt esietendusel) oli nii täpne, nii targalt leitud hetk, nii vaimustav, et ausalt öelda rohkem minu jaoks polnudki vaja, et seda lavastustööd kõrgelt hinnata. Vot see oli "fenomenaalne"! Jah, eks seal ole muud lavastuslikku ka, aga "selline" hetk on klassist "aasta lavastushetked teatris". Sellepärast isegi oli natuke kahju, et kui sama efekti teine kord kasutatakse, siis see ei ole enam nii täpne, ega ka sisuga 101% haakuv ning oleks tahtnud, et see oleks jäänudki selleks "ainsaks" korraks. Või kui, siis tegelikult on küll veel üks teine koht lavastuses, kuhu see sobiks - siis kui poeg nagu puudutaks isa maalitud maali ja justnagu toimuks midagi "jumalikult" seletamatut... kuigi ka siis on see ju juba tegelikult "varem" (ilmselt just selle teise kasutatud valgusefekti ajal) toimunud, sest pojal jääb vaid imestada... [täpsustus: Selgus, et see teine kord oli tegemist tehnilise viperusega! -tunduski imelik, eks ikka juhtub... no oligi "PÄRIS" jumalik sekkumine!]

Rääkides sellest maalist, siis selle näitamine/nägemine on üks lavastuse tipphetki. Publik saalis suisa kahises tollel silmapilgul. Nimelt Hannes Võrno on maalinud heategevusliku oksjoni tarbeks ühe asukohaga seotud imeilusa maali, mida etenduse jooksul näidatakse vaid põgusa hetke (pärast saab seda minna muidugi täpsemalt uurima-vaatama ja fotot maalist saab näha ka Teater Nuutrumi FB lehe seinal) ja kõigil on võimalik teha oma salajane pakkumine pärast etendust, pannes pakutava summaga sedel etenduse juhi Inge Kaselehe käes olevasse karpi. Salajase oksjoni võitja, ehk suurima summa pakkunu saab maali endale ja see raha kasutatakse Vainupea kabeli katuse renoveerimiseks. 

Ilus mõte. Ilus teatrielamus. Ilusate, inimlike väärtustega sisu. Ilus mäng.

Hinnang: 4- (tegelikult võiks hinnang olla ka kõrgem, antud juhul on selle suurimaks mõjutajaks tema väiksus-kammerlikkus-lühidus. Teisalt ka igapäevafilosoofia, ehk mõtted, mida nagunii juba oled mõelnud ja mõtled paratamatult üha uuesti ja uuesti. Aga nagu näha, siis ma siin proovin seletada, miks see hinnang pole kõrgem, ehk leian õigustusi endale, miks pole hinnanguks andnud 4 või 4+... Ehk seegi näitab selle elamuse tegelikku väärtust - see on tegelikult "kõrgem" ja väga hea ning minu arvates igati soovituslik vaatamine! Eelkõige Harry mängu pärast ja just nende äratundmiste, kas siis enda või oma lähedaste, eelkõige vanemate ja vanavanemate läbi. Muidugi ka tekstis mainitud lavastuses toimuva "jumaliku hetke" pärast. Ent lisaks veel huvitav asukoht, mis eriti suveteatrile annab sellise tabavuse tõttu palju juurde. Usutavasti sobib ka Kuressaarde, kus seda septembris mängitakse ja mujalegi kammerlikesse mängukohtadesse. 

Jah, jutt jummala õige, et "Jutt jumala õige" igatahes tasub vaatamist-kogemist-kaasamõtlemist.)

Tekst lavastuse FB lehelt (fotode autor olen ise):

Ühel palaval juulikuu hommikul ärkab ta oma järjekordsel sünnipäeval. Vähemalt ta ise arvab, et täna võib ta sünnipäev olla. Kuid keda külla kutsuda, kui pea kõik su ümbert lahkunud on? Ei jää muud üle, kui veeta päev Jumala seltsis - selleks ei pea ju ise usklik olema? 

See on südantsoojendav lugu kõige isiklikematest tunnetest, headusest ja kurjusest ning üksindusest. Või hoopis sõprusest?

Esietendus: 18. juuli

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Laval: Harry Kõrvits

Kunstnik: Jana Wolke

Helikujundajad: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik

Valguskujundaja: Robin Täpp

Etenduse juht: Inge Kaseleht

Autor: Miina Piir