Danzumees

Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, september 29, 2009

Billy Elliot - Victoria Palace Theatre

Mis Londoni külastus see ikka on, kui mõnel õhtul teatrisse ei saa?! :) Ei olnud ka seekord erand... ja kui on aeg nii piiratud, siis millegipärast kisub ikka sinna muusikalide valdkonda need valikud (kuigi samal ajal olid nii Rachel Weisz-i Tramm nimega iha kui ka Kevin Spaceyga peaosas mingi kohtudraama Londoni teatrite repertuaaris.) Eestis oli ka vahepeal muusikalidega asjad päris hästi, kuid viimasel ajal on see žanr natuke ära vajunud (minu jaoks). Kuigi, kus edetabel terendamas, seal on see ka oma süsteemist vaja välja lasta :))) Ehk kolm tippu võiksin siinkohal, kuigi neil antud tükiga mingit seost pole, nö. "õhku visata" - 1.Vampiiride tants (Linnahallis); 2.Evita (Siiri Sisaskiga Tartus Reakoja ees); 3.Chicago (Tallinna Laulukaare ees). Kuigi paar kolm on veel täiesti head... ning terve rida "vanu häid" Estonia muusikale on ju veel ka, nagu näiteks "Viiuldaja katusel", "Rose Marie" jne jne... Aga jah, millegipärast ei õnnestu need enam samal tasemel praegusel ajal. Võibolla on põhjus valikutes, mis tehakse - "Ämbliknaise suudlus"-esse kutsuti Koit Toome peaossa... aga oleme ausad, mis näiteja ta on? Noh, ega sealt pole muud loota, kui et "äkki" üllatab (vanarahvas ütleb selle kohta "äkki" on püksis:) Oli ta ju ka "Vampiiride tants"-us päris palju esil - aga samas võib ka tolle tüki nõrgima lüli tiitli temale osutada)... ja sama suur kui mitte suurem retsimine on "Evita"-ga, kus täiesti oma oleku vastaselt on topitud Argentiina esileedi rolli Maarja-Liis Ilus... ei saa sellest castingust aru.... õnneks on Tommingas ja Matvere kah.. ehk veavad välja - lavastajaks ju Malvius ja tema on ikka kvaliteeti tootnud. Eks "time will tell". Ja ma luban oma sõnu süüa ja eelarvamusi kukutada ausalt, kui siin praegu eksin. Peaasi, et nad oma s-e ei susistaks :)

Aga tagasi Billy Elliot-i juurde. Eks natuke hirm oli minna vaatama asja, kus peaosades lapsed. Ma mõtlen 10-12 aastased lapsed! Samas lavastajaks ikkagi Stephen Daldry ise! Mees, kelle CV-s on täpselt 3 täispikka mängufilmi: Billy Elliot, The Hours ja The Reader ning mees on absoluutselt iga oma täispika filmiga kandideerinud "Parima filmi Oscarile"!!! Ja kõik kolm filmi on ka minu meelest väga head filmid, eriti esimesed 2 (Ettelugeja rikkus natuke see ära, et raamat oli enne filmi nägemist loetud ja see lihtsalt oli niipalju parem kui film). Lisaks sellele, on muusikali muusika autoriks Elton John! Ja kuna filmiversioon nähtud ning see meeldis väga, siis tekkis huvi, et kuidas see teatrilavale on toodud. Kindlasti mängis ka rolli tüki valikul see suur kära, mis muusikali ümber käib alates sellest kui tükk Ameerikamaa versioonis hunniku Tony-sid koju kahmas, parim muusikal sealhulgas...

Väike poiss, kes tantsis-laulis-näitles Billy osa oli VAPUSTAV tantsija, näitlemine seevastu oli hämmastavalt häiriv - ebausutav, kimedahäälne - isegi kergelt vinguv näitleja. Ja laulmise kohta ma ei oskagi mingit erilist seisukohta võtta - "tasapaks ja unustamisväärne(?)" Kuid tegelikult piisas täiesti tema tantsuoskustest ning tantsu sisse-elamisest - eriti lõpu "prooviesinemise" ajal oli poiss ikka midagi täiesti fenomenaalset. See pisike poiss minus, kes "selles vanuses" lapsena 5 korda nädalas 2 tundi tantsutrenni tegi... tundis ilmselt sügavrohelist kadedust. Tema teeb seda, millest mina kogu lapsepõlve unistasin. Lisaks sai ju laulukooris käidud, ansamblis lauldud, näiteringis kaasa löödud - the whole nine yards, mis utiliseerimata jäi... Muidugi tänases päevas pole kahetsusi ega ka kadedust. Kuid alataju võib trikke mängida endale seda teadvustamata.

Tantsimise seisukohalt ei ületagi keegi laval olevatest (isegi "päris balletitantsija") peaosalise tunderikkust ja trikimeisterlikkust. Laulmise seisukohalt ei torganud keegi erilise andega silma. Koori osad olid üldse "mitte minu maitse" ning hämmastav, aga ükski Elton John-i lauludest ei tunginud otseselt hinge. Isegi "pealaul", kui seda nii võib nimetada, ehk "Electricity"... mõjus pigem koomilisena, kui ilusa ja võimsana. Jah, muusikalises mõttes oli see kõige suurem pettumus - tegemist oli ju ikkagi "muusikaliga". Kuid oleme realistid - ma siin vingun võrreldes perfektsusega, mitte keskmise tasemega. Ehk siis kuulamist on siin ikka küllaga.

Näitlemise seisukohalt meeldis mulle "koomiline" vanaema. Ja eks see tantsuõpetajagi oli ok, kuid filmis selle rolli teinud Julie Walters oli ikka midagi erilist ja sellest "erilisusest" jäigi minu meelest nendes kõigis rollides (peale vanaema) midagi "puudu".

Arvestama peab ka sellega, et tegemist on lähiaalooga - Thatcher-i ajastuga, mil toimus ka suur kaevurite streik ning kõik need tunded olid minu jaoks natuke fabritseeritud. Võibolla sellepärast, et ma ei mäleta seda ning ei tunnetanud ju otse loomulikult seda omal nahal. Minu jaoks kõige lähedamale sellele tundele on assotsiatsioon muusikavideoga "Come on Eileen". Ma ei mäleta seda muusikavideot, aga oskan manada selle atmosfääri endale ette, mida lapsena seda vaadates/kuulates tundsin ning see seostub millegipärast selle tundega, mis ehk võis olla seal punastest tellistest kitsaste rivimajakorterite fassadide mustrikirjas. Nendel tänavatel poistega autoteel jalkat mängides ja poksi või tantsutrennis käies. Perel polnud raha, aga lapsel oli ikka vaja trennis käia. Lootused ja nende purunemised või vastupidi nende elluviimised iga hinnaga - need on õilsad tunded ja need lõidki kõige paremini ka Billy Ellioti teatriversioonis puhkele. See "audition"-i stseen meenutas mulle ühte teist 80ndate muusikavideot - Paula Abdul-i "Cold hearted" :)

Kunstilises mõttes oli jälle tehniliselt lahedate lahendustega tegemist, nagu suurtele Londoni muusikaliproduktsioonidele ikka kombekohane. Meeldis, et vahepeal, eriti et tants mõjule pääseks, koristati kogu lava dekoratsioonidest puhtaks. Aga leidlik kujundus oli sama kiiresti ja kergelt tagasi, nagu ta sealt kadunud oli enne tantsu.

Ära peab ka märkima need pisikesed balletitüdrukud. Valitud natuke pontsakamad plixid, kuid seda vahvamad. Nende tants mõjus küll robotlikuna, kuid võibolla sellepärast just, et Billy enda tants eriliselt orgaanilise ning sujuvalt plastilisena mõjule pääseks. Võibolla oli see lavastaja kaval trikk, aga võibolla koreograafi nõue, et liigutused lõpetatud saaksid ning tants ikkagi tantsu moodi välja paistaks :) Seda ei saa vist kunagi teada.
Ahjaa, Billy parima sõbra rollis olnud transvestiitlike kalduvustega prillidega poiss oli ka hästi vahva! Rahvas hakkas kohe naerma, kui teda pärast esimest "seelikute proovimist" kasvõi hetkeksi laval näha oli. Hästi "loodud" karakter, ei saa midagi öelda. Aga selle eest kuulub palju au ka kirjanikule - Lee Hall -ile, kes oma raamatu on ise dramatiseerinud.
Hoiatama peaks ka, et kes inglise keelt ei oska, see võib cockney-t kuulates jänni jääda, sest nad ikka mõnuga väänavad seda murret seal :)
Hinnang: 4 (Paraku on eelmise aasta "Londoni muusikal" ikka veel tugevalt meeles ning võrdlus kontrast "Wicked"-iga on nii suur, et kõrgemat hinnangut on fantastilisele tantsule ning eakohaseid võimeid ületava lapsnäitleja uskumatutest trikkidest hoolimata lihtsalt võimatu panna. Tükk aega läks ka aega, enne kui sai sellesse olustikku sisse - see on ikkagi liiga britilik selles suhtes - kaevurite streik, briti poliitika jne. Aga elamus oli ju produktsioon sellest kõigest hoolimata ning õhku ahmima võttis selle väikse poisi soolo küll. Tegelikult sellest alates hakkaski kogu tükk "elama" - vaimustuma panev efekt lõi paratamatult tunde, et otsus just seda tükki vaatama minna nii suure valiku hulgasat, sai ikkagi õigustatud. Aga kui keegi Londonisse läheb ja minult küsib, et mida vaatama minna, siis Billy Elliot-i ma küll esimeseks ei soovitaks...)

Sildid:

Jutud - Andrus Kivirähk

Kivirähki huumor minule üldjuhul sobib. See on selline fantaasiarikas, lennukas ja isegi tihti soe ning minu meelest natuke rahvalik kuid siiski laskumata labasustesse ega nõmedasse laadapalagani. Just selline muhe, kuidagi eestilik ning sellesse maailma peab sisse minema, et see mõjuks ja tõesti naerma ajaks. Ehkki mitte just kuldaväärt "huumor", kuid segu tõsisematest teemadest, mis on ridade vahele peidetud ning sellega kokku ikkagi "kuldaväärt" :)

Pean siiski tunnistama, et tema "pikemad" vormid sobivad minule veelgi enam kui need lühijutud ja tema näidendid. Sest nii "Rehepapp" kui ka "Mees, kes teadis ussisõnu" on minu jaoks pika vahega kõrgemal tema muust loomingust. Kuigi neid eredamaid tippe on ka nii draamas kui lühijuttudes. Ja enamvähem kõik on vähemalt üle keskmise... kui nüüd ise labaselt hinnanguid lahmida.

Juttude kaante vahel on nii uusi kui ka juba tuttavaid lugusid, ehk siin nad kõik järjekorras on väikeste meeldetuletavate "paroolidega":
Püha Graal (Püha Kondenspiim);
Kotkas (Kotkas, kes põgenes loomaaiast, et aru saada, et loomaaias on ikkagi parem);
Vaene Üliõpilane (lõuapoolik Üliõpilane);
Paljad (Vend Johannes, kellele tegid muret viimasel ajal igal pool ette sattuvad paljad inimesed);
Pastori poeg (Kuidas Veroonikast Taaveti abiga sai kommunistist Kristlane);
Viimnepäev (Ussid, kes peavad söödud laibad tagasi toimetama);
Olen jumal (Rätsep, kes leiab oma lõpu nii et rinnas on nool millel silt "Olen jumal");
Mees, kes sündis liiga vara (Vargamäe Sauna Madis ja Juss ja kirikuõpetaja ja vingerdavad roosad kehad kraavis);
Romeo ja Julia;
Retk läbi Euroopa;
Tormine rand (Tõnu, Ram, Ernesaks ja Petrov);
Kuus monoloogi raha asjus;
Põrgu väravas (Kalevipoeg ja Sarvik).

Minu lemmikuteks: Kotkas, Viimnepäev ja Retk läbi Euroopa. Millegipärast üldse sellised loomadega seotud lood olid kuidagi paremad... ja ma pole üldse mingi looma-inimene :) Lihtsalt see huumor oli minu jaoks lahedam ning nendes lugudes läks Kivirähk kuidagi eriti särama oma tekstiliste mängude ja üldse sisuliste vallatustega. Samas eks neid häid lugusid oli veel mitu-mitu, ehk mitte ainult need kolm mis ma välja tõin. Väga hooga läks edasi, sest pidevalt olli huvi, et millega järgmises loos Kivirähk hakkama saab... kugu ta ettekujutluse piire lükkab :) Eks midagi tuttavat oli ka siin-seal, aga see ei häirinud mind, pigem oli just põnev vaadata, et kuidas see selles raamatus lahenduse leiab - näiteks see "Olen jumal" sildiga noolte lugu... Sellest on nii filme kui multikaid kui raamatuid ja lugusid, kuid ikkagi oli põnev lõpuni lugeda.

Ainus, mis mulle ei meeldi, on see kui võetakse täiesti tuttav põhi ning hakatakse sinna peale oma looma. Näiteks ei meeldi mulle üldse kui Kivirähk neid oma Vargamäe lugusid kirjutab. Need lihtsalt ei mõju mulle naljakana, ega ka mitte huvitavana. See on kuidagi tema enda pooltki juba ära leierdatud ja sealt pole justkui enam midagi kaevata. Sellepärast olid ehk ainsad kehvad lood kogumikus "Mees, kes sündis liiga vara" ja ega mulle see Tormine rand ka eriti peale ei läinud. Ja kui kolm on kohtu seadus, siis liidaks siia ka "Vaene üliõpilane", aga rohkem ei olekski võimalik, sest ülejäänud meeldisid kõik ja ka Üliõpilase loos olid omad voorused :)

Väike näide mahlakast Kivirähki tekstist, mis pärineb minu selle raamatu ühest lemmikloost "Retk läbi Euroopa":
Ka Tambet Täitmatuks kutsuti teda tema üüratu isu tõttu, ning polnud veel nähtud sellist jänest, kes oleks suutnud rohkem sünnitada kui Tambet tema peret süüa. Sellepärast austati ja armastati teda metsas ning karu Manivald ja ilves Uku tervitasid hunti aupaklikult ega paljastanud oma kihvu.

Hinnang: 4 (Kivirähk kunagi ähvardas, et ta ei taha enam pikka raamatut kirjutada. Oh kuidas ma loodan, et ta seda tõsiselt ei mõelnud. Ta ju ikka natuke naljavend ja vast seegi oli selline sünnitusvalude järgne olukord, mis ehk muutub kunagi loomisvajaduseks :) Aga ka tema lühijutte olen alati valmis lugema. Ja see kogumik on ju päris rikkalik nii juttude arvu kui heade juttude kui ka laheda sisu poolest. Kivirähki fännidele täiesti "kohustuslik" :) aga usun, et üks või teine lugu meeldiks ka neile, kes just hullemad fännid pole...)

Sildid:

esmaspäev, september 28, 2009

Man tänker sitt / Burrowing (Rootsi 2009)

Režissörid ja stsenaristid: Henrik Hellström ja Fredrik Wenzel
Olulisemad näitlejad: Sebastian Eklund

Loo lähtekoht: Umbes 10 aastane poiss jutustab, mis tema väikelinna või eeslinna naabruskonnas toimumas. Millises olukorras on inimesed tema ümber. Film jälgib ka poisi enda suhet emaga ning tema mõttemaailma ja küsimusi, mis selles vanuses maailmaavastajat mõtlema panevad.

Film on kummaline mix - sisult väga realistlik kuid ühtlasi mõjub kui unenägu. Hüpnootiline ja rikastatud koorimuusikaga, mis samaga loob atmosfääri kui ka rõhutab ängistavat emotsiooni.

Eriti meeldis mulle kuidas see film algas. Must taust, millel algustiitrid olid oli taustaks ka filmi algusele. Nimelt oli tegemist ööga, mis vaikselt hakkas majade ja puude piirjooni looma. Just nii nagu hommikuti maailm pimedusest välja tulebki. See mõjus kuidagi originaalse ja tooniloovana. Tekkis huvi, et mis kõiki huvitaviad lahendusi on veel filmitegijad välja mõelnud.

Samad auteurid olid ka paari aasta taguse Rootsi Oscarikandidaadi parimale võõrkeelsele filmile saadetud "Farväl Falkenberg" taga. Kunstnike käekirja tunneb ära ka sellest filmis. Neil on tuntav oma stiil, mis tegelikult üldse lööb laineid viimase aja Rootsi filmikunstis. Selline "realistlik" lähenemine.

Ma ise eelistan sellist enda üle naermisega pikitud filmi nagu "De Ofrivilliga". Kuigi "Man tänker sitt"-is oli mõningaid helgemaid noodte ka sees, oli rõhk ikkagi masendusel. Eriti mida film edasi, seda kurvemaks kuidagi see olustik muutus. Muidugi mõista, seda rohkem aru saad kogu seda olustikku ka. Filmis just sõnadega ei liialdata. Peamine sõnaline osa ongi see, mis pisikese poisiga juhtub ja mida ta oma mõtlemise läbi vaatajale jagab. Film ise on jagatud väiksemateks lugudeks, ehk mis ühe või teise tegelasega toimub. Vaatajale antakse vabad käed mõelda, et mida need tegelased võiksid mõelda. Midagi ette ei anta, ega räägita. See on ühtlasi hea, aga samas jääb liiga palju lahtiseks, et mida need inimesed ikkagi tundsid või tahtsid. Pidevalt oli õhus ka tunne, et kohe keegi ennast ära tapab. Või veel hullem - mees lapsega - et ta tapab (uputab) oma lapse ära... kuid mingit erilist haripunkti ei saabugi. See on ju lõiguke elust... ja seal polegi haripunkti. Pidev väikelinna-elu läheb ikka oma igapäevaga edasi.

Mingis mõttes need kontrastid tekitasid minus imestust. Näiteks see kui laps süles mees parklas inimestelt raha küsib, aga keegi ei taha anda. Korralik mees, laps süles.. ma küll hakkaks mõtlema, et mis selle küsimise taga on... Aga hetk hiljem kui ta oma lapse paneb parkla asfaldile pikali ja hakkab tal mähkmeid vahetama, siis tuleb "sotsiaalselt teadlik" tädi juurde ning ähvardab kutsuda ametnikud.

Kogu sellest filmist tervikuna jäi selline tunne, et inimesed on muidu üksikud, aga kui neil on lapsed, siis nad ei ole üksi... see on piisav põhjus edasielamiseks ja -pingutamiseks. Ja lapsed on vanemate tähelepanu väärt! Ükskõik kui omapärased/tavalised nad on, kui vanad nad on (ka täiskasvanud lapsed) või kui omaette nad olla tahavad/kui isepäised nad on... Läbi laste ei ole me kunagi päriselt "üksi".

Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil päris head kriitikat ja samuti on Rootslased ise päris kõrgelt seda teost hinnanud. Ma kaldun siiski arvama, et see on rohkem selline festivalipublikute pärusmaa. Mitte igaühele. Kaugeltki mitte igaühele. Minule ka mitte. Selleks on vaja sõgavat põhja, et tunnetada seda kõike läbi iseenese. Mul on praegu just kuidagi pinnal kõik. Mõnel teisel eluhetkel vaadates võiksin olla sellest vaimustuses.

Hinnag: 1+ (see film on tüüpiline selline film, mida vaadates ma ootasin, et lõppeks see ometi, kuid samas seal oli tegelikult palju mõtteainest ning kummitama jääb ka. Aga selliste filmide vaatamiseks peab olema teatud meeleolus, ehk valmis vastu võtma seda ning laskuma ise sellesse transsi või tundeolustikku. Minul aga vaatamise hetkel hakkas just vastupidi mehhanism tööle. Ei tahtnud seda ängi enam vastu võtta. Pisikesele poisile elasin küll täiega kaasa. Nii kurb, et tal mingit sõpra polnud... see lõik kus ta oma ettekujutatud sõpradega peitust mängib, see on nii kurb ja ühtlasi üllatav... Jah, selle filmi väärtus on palju suurem kui mu hinnang laseb oletada. Aga see lihtsalt oli minu jaoks praeguses ajahetkes liiga raske vastu võtta - omad lapsed ju kaugel ning ma isegi siin Rootsis sisserännanud inimene... ei tahaks küll, et minu tee seda rada läheks... Filmi kodulehel on kellegi kriitiku kommentaar, et see film viib transsi - täpselt seda see teebki! Kunst.)

Filmi treiler:

Sildid:

laupäev, september 26, 2009

Tule, ma jutustan Sulle loo - Noori autoreid '08


Lugesin selle noorte autorite kogumiku suvel rattaga sõites. Jah, sõna otseses mõttes - ratta seljas, sõites! :)

Suurem osa lugudest olid parajad sopakad või koolikirjandid koolihindele 3 ja alla selle :) Oli küll tunda, et lugu jookseb autoril silme ees, aga selle edasi andmiseks pole lihtsalt vahendeid. Mõni oli selles mõttes naeruväärselt "põnev" - põnev küll kahjuks ainult kirjutajale endale. Aga mis ma siin ikka materdan ja kirun. Tegemist polegi suuremas osas "kirjanikega", vaid kirjutamise harjutajatega. Selles suhtes on keskmine blogi ka huvitavam lugemismaterjal kui suurem osa nendest nö. "lugudest". Lugusid kahjuks aga tegelikult oli nende kaante vahel väga vähe. Seda parem meel muidugi, kui tõesti mõni "hea lugu" sinna vahele ära oli eksinud.

Kui kanda üle raamat arvude maailma, siis lugusid oli kokku 19, neist "häid lugusid" oli 2, päris loetavaid lisaks 4 ja siis vähem või rohkem saast ülejäänud 13. "13" - sobiv arv kah :) Okei, ma olen tsipa karm, tegelikult oli nende hapude seas ka ühel või teisel kombel huvitavat lugemist. Näiteks kasvõi see Rootsis lapsehoidja ametit pidanud tütarlaps. Kirjutamismaneerilt oli see ka selline koolikirjand a la "mida tegin suvel" ja tema kogemused Rootsis on minu omadest hoopis teistsugused, aga elud ongi ju erinevad ning inimesed näevadki asju eri moodi. Ja selles suhtes oli seda lugu ikkagi päris huvitav lugeda :) Ma ei tahagi maha teha kedagi eraldi, sest tore kui kirjutatakse ja harjutatakse kirjutamist. Ka minul oli vabadus iga kell lugemine pooleli jätta. Nagunii ostsin selle raamatu kõvasti allahinnatuna, sellepärast ei ole üldse pettunud, ega vihane, ega isegi mitte kurb... aega ka ju ei raisanud... tegin samal ajal trenni :)

Kuid eraldi tahaks siiski need head ja lootustandvad esile tõsta. Need kaks kohe PÄRIS HEAD LUGU olid:
* Oja - Redel, millelt ulatus Linnuteed jooma
See oli nii armas ja ilus lugu. Pandud koostajate poolt kavalalt raamatu lõppu. Ju nad said ise ka aru, et selle loo puhul on tegemist millegi tõeliselt heaga, et niimoodi suhkruna põhjale panid :) Mõnus oli nostalgitseda ja oma lapsepõlve maakohale ja vanaemale mõelda. Loen seda lugu kindlasti uuesti!

* Aedma - Robot üksikul planeedil
See oli nii lahedalt minimalistlik. "Stiilne" on vist kõige õigem sõna kirjeldamaks seda. Samas ka armas... natuke tuli Wall-E meelde, kuigi mitte millegis muus mõttes kui "Robot üksikul planeedil" mõttes (Ja see Eesti mehe lühilugu oli minu meelest parem kui too ameerikameeste multikas). Ja see "raamatukogu" teema oli ka nii nunnu :) Mulle vist üldse meeldib, kui raamatutes kuidagi teemad on raamatute või raamatukogudega seotud (selles suhtes meenub Zafon-i Tuule vari...aga sellel on veelgi vähem kui Wall-e-l selle looga pistmist :)

Väga lootustandvatena näitasid end läbi oma "lugude" ka:

Jaaks (Puhtad pinnad), Ashilevi (Paula Demidova (2008-0000)), Sauter (Huulepulgadraama) ja Rohelend (Mustade kaantega kaustik).

Sauter peab muideks päris mõnusat filmiblogi. Ja lugu jooksis ka mõnusalt ja ladusalt nagu film. Kummaline, aga ma olin Rohelend-u siiani meheks pidanud, nime järgi vist (ma olen enda nimega ristipidi sama nähtust kogenud).

Kuigi, ega ühe loo järgi ei saa neile teistele noortele kirjanikele nagunii üldistavat arvamust esitada. Harjutavad veel ja varsti ongi meistrid :)

Hinnang: 2 (Mida tähele panin, oli see, et mitmed detailid või loo osad olid juba kusagilt tuttavad ja mõnede lugude viga oli selles, et kui alguses läkski liikvele, siis varsti vajus ära. Ning mis peamine, ennast väljendada ei osata nii, et seda lugeda oleks vähemalt mõnus. Puuduvad huvitavad tektilised mängud. Kui proovitaksegi "mängida", siis kukub kuidagi naeruväärselt lapsikult välja. Mõnes kohas oli üldse kurb, et autor oli valinud mingi "stiili", millega oli siis üritanud asja huvitavamaks või stiilsemaks teha, kuid välja kukkus hoopis vastupidi :( Samas ma olen vist natuke erinevast "põlvkonnast" kah... kõige vanemad olid kah minust 6-7 aastat nooremad. Samas, ma ise ei suudaks nendegi tasemel kirjutada. Seega siinolev kriitika ei ole sugugi mitte kriitika, vaid koer tunneb koera tunne :) Ei olegi midagi rohkem öelda... aga kui raamatut osta ei plaani ning raamatukogust ka võtta ei viitsi, siis lugege Aedma ja Ots-a lood raamatukogu riiuli ees läbi... need on lühikesed ja seda väärt! Kunagi on lahe lugeda seda teksti siin, kui keegi neist on kirjutanud korralikult hea, pika, suure ning austusväärse romaani :) Teinekord võiks siiski kääre rohkem kasutada koostamisel - ma mõtlen kui on ikka päris saast ja pigem otsida kauem või laiemalt neid "häid lugusid".)

Sildid:

reede, september 25, 2009

Arturi laulud ja aastad - Ugala



Ennekõike pean ära ütlema, et ma tagantjärgi ei saa aru, miks ma seda tükki üldse vaatama tahtsin minna? Ilmselt suurest armastusest Ugala vastu, mis on paljude aastatega tekkinud. Mingi sisemine vajadus kõik selle armsa teatri tükid ära näha? On ju sealt pärit vanad head lavastused Rein Malmsteni ja Leila Säälikuga. Samuti pärlid Elmo Nüganeni/Piret Kalda/Noormetsade ajast... Ja viimasest ajastust 20.lennu noorte osalusel head tükid. Samuti ühed viimase 10 aasta Eesti teatri tipplavastused - Niskamäe kired ja Anna Karenina... Kui nüüd vaadata nende esietenduste aegu, siis tõeliselt headest asjadest viimane oli "Börs ja börsitar" ("Küünlad põlevad lõpuni" erandina meeldis mulle küll ka, aga ikkagi mitte päris sellel tasemel), mille esietendus jääb 2 aasta taha. Ugala teater on viimastel aastatel olnud kuidagi eriliselt liimist lahti. Võigemast, Soomets ja Murel läksid ära. Leila Säälik läks ära (kuhu ta küll kadus? Meelitage ta ometi tagasi!!!!). Muidugi terve rida suuri lemmikuid on ju seal ka laval veel täna, aga kui midagi ei muutu, siis kui kauaks? Nii kaugele sõitmiseks tuleb ka planeerida eriti palju ning hoolega. Loodan südamest, et saadakse sellest "vahepeatusest" üle ja uued head lavastused muudavad Ugala sama huvitavaks kui ta paar kolm aastat tagasi oli. Väga hea märk on näiteks novembris Normeti poolt lavastatav "Nii nagu taevas"... filmina oli see väga südantliigutav ja armas ning ilus lugu ühest väikeasula laulukoorist - armastusest ja inimsuhetest. Kui Normetil õnnestub, siis võib sellest saada Ugala repertuaari lipulaev... Kuhu ma selle pika sissejuhatusega jõuda tahtsin on see, et peab ehk rohkem valivamaks muutuma. Kõik tükid ei ole ja ei saagi olla kulda väärt... muidu ei tunnekski seda "tõeliselt head" ära :)


Aga nüüd tagasi "Arturi laulud ja aastad" ja Artur Rinne enda juurde. Ehk nagu esimestest lausetest aimata võis, see tükk ei meeldinud mulle kohe üldse. Usun, et palju ka sellepärast, et ma pole kunagi, ehk siis ka lapsepõlves juba, Artur Rinne muusika austaja olnud. Mäletan teda esimest korda vist mingist Artur Rinne lauludega filmikesest või oli see nüüd hoopis "Viljaveski" või "Prillitoos", kus ta laulis. Vanem, hallipäine, paksuke härra. Kelle hääl pani ilmselt selleaegsed vanemad daamid heldima. Võibolla oli selles fänluses midagi sarnast Arnold Rüütli sündroomiga... seda ma enam tänaseks ei mäleta ja võibolla ei saanud ka seda sellel ajal aru. Igatahes ei olnud Ugala tükis laval Artur Rinnet. Ja selles mõttes ehk oleks pidanud olema tänulik või rahul. Aga samas ega seal laval ka midagi muud huvitavat olnud. Selle tüki konks või probleemiasetus või mõte oli kuidagi kahvatult emotsioonitu. Või kui mitte emotsioonitu otseselt, siis kuidagi pinnapealne. Lisaks ei osanud üks Arturitest eriti hästi laulda ja see häiris kõrva. Seevastu tüki tugevaim asi üldse oli Jüri Aarma laulmine. Teda oli mõnus kuulata ning isegi mingi neist lauludest mõjus päris hästi. Mõnus oli ka Kadri Lepp -a näha, kuigi tema roll oli väga kõrvaline ning temast pigem hakkas kahju mitte sellepärast, et millise mehe kõrval ta elab vaid sellepärast, et ta selles tükis oma annet peab raiskama. Talle pole juba tõeliselt kaua väärilisi rolle antud... või vähemalt mina pole sattunud nägema. Niskamäe ehk oligi viimane... kustutatakse see ägedus temas, mis oli näiteks nende lennu tükis "Tšehhov ja šõubisnes"... kurb on seda jälgida...

Mõningaid kõrvalosi oli hoopis piinlik vaadata. Mõned Ugala näitlejatest lihtsalt ei küündi "professionaalsele" tasemele. Midagi pole teha... ja see omakorda kisub kogu tüki väärtuse alla. Võibolla on massi saavutamiseks vaja kaasata ka majas mitte-näitlejatena töötavad inimesed, aga noh, ausalt öeldes, sellel on oma hind. Kuigi meeldiva erandina Enn Kose, kellel selge kõlav hääl...

Mind häiris ka see, et sellisest mömmist mehest, kes laskis endast lihtsalt üle sõita, et just temast on tükk repertuaari valitud. On ju palju huvitavamaid ja austusväärsemaid inimesi, ka Eesti kultuuriajaloos, kellest tükke teha ning lavale tuua. See kuidas teda Siberisse saadeti ja siis ta tagasi tulles laskis ennast lükata tõmmata, see ehk oli tüki ainuke selline emotsionaalse pagasiga misanstseen, kuid sellest jääb kahetunnise tüki jaoks väheks. Muidugi tikutulega võib neid pisitillukesi mõttepoegi veel leida, kuid millegipärast jääb ikkagi tunne, et mahlakamad ning huvitavamad asjad selle mehe elust pole lavale jõudnudki. Kelle tahes keskmise Eesti mehe elust leiab neid teravaid hetki märksa rohkem, niiet kuidagi igavaks kippus kogu lugu.

Liigitaksin selle samasse patta koos Ugala teise lavastuse - "Linnapea"-ga. Kumbki omab väärtust ehk just sellega seotud inimestele. "Linnapea" viljandlastele endile ning "Arturi laulud ja aastad" peategelase kaasaegsetele, kes tõesti tema muusikast lugu on pidanud. Kuigi samas "Artur Rinnet", nagu mainisin, mina seal laval küll ei näinud.

Hinnang: 1+ (pluss läheb Jüri Aarmale... Mis seal salata - ootasin lõppu. Tänaseks kui sellest vaatamisest on juba kulunud ka mõned nädalad, ei mäleta ma praktiliselt midagi muud kui seda, et vabandasin pidevalt kaasa ees, et teda seda vaatama sundisin... Mäletan Jüri Aarmat ka, kes peaaegu terve etenduse on laval, ta võiks rohkem teatrisse tagasi tulla! See kahe eri aja Arturite lavastuse läbi kohtumine mõjus kuidagi häirivalt ning mitte üldse huvitava lahendusena. Meeldis ka veel kostüümikunstniku töö, sest see oleks justkui ainus, mis ajastuhinge natukenegi sisse tõi. Muidu ei oleks seda üldse tunnetanud. Näitlemisest sai aru ainult mõnede väheste puhul, et käitumisnormid on võrreldes selle ajaga muutunud. Lahja, ütleks isegi, et lurr värk oli... Pole kohe tahtnud sellest kirjutadagi sellepärast. Üritasin siin siiski jätta piksenoolte suunad otseselt täpsustamata, sest need lähevad ikka samasse "väravasse"... aga midagi pole teha, kui samad süüdlased ebaõnnestumistes, nagu varem...

Ahjaa, vähemalt Luule Komissarov teeb ühe vinge rolli! See kuidas tema mängib erinevaid tegeleasi, see on tõesti nagu väärtus omaette sellele tükile. Alates parukaga tibilikust ettekandjast lavastuse alguses, kuni sellele plaadiostja-daamini välja. Ja Anne Valge sekundeeris talle tädikeste-paaris ka väga hästi :) Aga need kohatised "kooris näitlemised", mida vahest ikka harrastatakse teha... selleks peab olema ilmselt tipplavastaja, nagu näiteks Elmo Nüganen Linnateatris, et sellist trikki varrukast välja tõmmata... Ugala on mitu korda juba sellesse lõksu langenud, no ei ole mõnus vaadata, ei ole...)



Tekst lavastuse kodulehelt:

Mati Põldre, Margus Vaher «ARTURI LAULUD JA AASTAD»

Muusikaline lavalugu Artur Rinnest

Lavastusrühm: Margus Vaher, Jaak Vaus, Peeter Konovalov, Oleg Titov
Mängivad: Jüri Aarma (külalisena), Juss Haasma (külalisena), Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Merle Liinsoo, Annabel Liinsoo (külalisena), Kata-Riina Luide, Tanel Ingi, Martin Mill, Tarvo Vridolin, Gert Kark, Andres Oja, Andres Tabun, Janek Vadi, Aarne Soro, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Enn Kose (külalisena), Margus Vaher, Meelis Rämmeld, Kiiri Tamm, Anne Valge, Luule Komissarov, Peeter Konovalov ja teised.

Muusikalise lavaloo "Arturi laulud ja aastad" keskmes on Artur Rinne, rahva laulik.
Tema laulud, mis kõnelesid lihtsatest, igaühele omastest asjadest - kodukotusest, rukkiväljast, mühisevast metsast, vanast vokist - saatsid meie rahvast läbi paljude aastakümnete. Nad ühendasid põlvkondi ja tuletasid keerukatel aegadel meelde õdusaid inimlikke väärtusi.
Rinne oli poole sajandi jooksul oodatud igas Eestimaa nurgas, ta laulis oma rahvale ning tegi koos rahvaga kaasa kõik kuldsed ja vähemkuldsed ajad. Mahtusid ju Artur Rinne eluaastatesse esimese Eesti Vabariigi aeg, aga ka järgnevad võimud, sõda, repressioonid ja okupatsioon. Nii on "Arturi laulud ja aastad" ühtlasi ka meie rahva lugu. Lugu nii pealesunnitud kui vabatahtlikest valikutest ajaloo pöördelistel aegadel.

Artur Rinne rõõmsameelse artistifassaadi taga peitus palju kahtlusi, otsinguid ja pingeid. Ta nautis armastust ja tuntust rahva laulikuna, ent jäi ikka unistama rollidest ooperilaval. Tema eraelu oli piisavalt kirev, et sellest võiks ainest saada seebiooper...

"Arturi laulud ja aastad" püüab läbi sõna, muusika ja Artur Rinne elu loo mõista ja meenutada aegu, mis polegi meist nii kaugel, ning inimest, kes on olnud osa meie, meie vanemate või vanavanemate elust.

Esietendus 4. aprillil 2009 Ugala suures saalis.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi.

Sildid:

kolmapäev, september 23, 2009

Ma just armusin... Oxfordi


I just fell in love... with Oxford :)

Kella viiese kiirronginga Londonist Oxfordi sõit võttis aega umbes tunni. Jaamast otse Merton College-isse ning sisenedes meie koolitus- ja ööbimis-"kooli", avaneb kõigepealt ülevalaoleval fotol olev vaade.... aaaahhhh... sellised kohad on olemas ainult filmides :))) Rääkimata sellest aiast ja nendest muruplatsidest ja teistest majadest, mis kampuse juurde kuuluvad - nagu muinasjutt :) Sellises kohas õppides tekivad paratamatult head ideed ning inspiratsioon kirjutamiseks :)

Praegu on kell juba 3 öösel (Eestis seega 5 hommikul). Homme samal ajal võin öelda, et olen Oxfordis õppinud ja "koolis käinud"... siin, kus on koolitatud 38 Briti peaministrit. Aga juba täna võin uhkustada sellega, et olen söönud sama laua taga õhtust (ma tegin selle nimel erandi ja sõin pärast kella 18-t), kus näiteks on õhtustanud J.R.R.Tolkien. Ta töötas siin ingliskeele õpetajana.


Lisaks näiteks Nobeli võitnud T.S.Eliot ja noorkirjanik Mark Haddon või ka näitleja Kris Kristofferson, ajaloolane Ian Kershaw (kelle raamatuid on ka mh. Varrak välja andnud) või siis Jaapani kroonprints Naruhito on samas ruumis einestanud. Ainult nemad on siin olnud õpilastena, ehk nemad sõid nendes pikkades laudades, mis fotolt on näha. Meie aga istusime "õpetajatelauas".

Ka mitmed Harry Potteri filmide Sigatüüka stseenid on siin filmitud (kohalikud räägivad mingitest trepistseenidest). Lisaks kasutati ka päriselt selles koolis õppivaid lapsi filmis ära ja seda sama söögisaali kasutati Sigatüüka söögisaali maketina. Muidu oleks autentselt kohapeal filmitud, aga saal oli jäänud filmi tarbeks liiga väikeseks ja sellepärast ehitati miljoneid maksnud "stuudio-saal".

Meile antud elutoad on kolossaalsed. Ei tea, kas õppejõudude omad või õpilaste... Majadel on aadressid - minu oma on minumeelest nii romantiline - Rose Lane 2.

Akadeemiline õhustik on tegelikult vaimustalt tugev terves linnas, et lihtsalt hingamisestki tekib tunne, et saab targemaks. Pärast teretulemast õhtusööki viidi meid ka kohalikku ööelu vaatama pubisse - U have 2 feel it 2 believe it :)

Sildid: ,

kolmapäev, september 16, 2009

2009. aasta suur Suveteatri kokkuvõte

2009. aasta teatrisuvi... 2009. aasta suveteater

Sellel suvel oli teatrivalik kuidagi tagasihoidlikum ning eks mõned olid ju ka nähtud juba eelmistest aastatest. Igale poole ei jõudnud ka kõige suurema tahtmise juures - töö, pere ja muud tegemised takistasid sellel suvel kohe eriti palju nii suurt rõhku teatrile panemast, nagu näiteks eelmisel suvel. Ja ega mitmed tükid ei kutsunud kah kohe üldse mitte. Mitme koha pealt jäi küsimuseks, et "miks see tükk, just nüüd ja just Eestis?" Mõned sellised võtsin siiski ette kah ja iga kord tegelikult tõdesin, et oleks pidanud oma eelarvamusi uskuma. Samas on ju neid näiteid küll, mil olen mõelnud, et no see tükk pole küll minu jaoks, aga sobivalt asjade kokkulangemisel olen läinud vaatama ning üllatunud...

Kokkuvõttes käisin Eestis 17 erinevat etendust vaatamas suve jooksul (eelmisel aastal 26). Surun siin need elamused edetabelitesse, nagu ka eelmisel aastal, aga minu puhul on ikka nii, et tegemist on hetke-emotsioonidega. Aasta pärast võivad need natuke teistsugused olla. Kuid üldplaanis parimad on ikkagi parimad, ükskõik mis järjekorras. Tõmban need tabelid natuke koomale võrreldes eelmise aastaga, sest tahaks säilitada neis ikkagi mingi "taseme". Et sellised "keskmiseski" ei saaks eraldi tähelepanu, ikka alates "üle keskmise"... tegelikult võrreldes eelmise aastaga on neid tükke nähtud umbes 2/3, katsun ka tabelites samavõrra kokku tõmmata:

TOP 7 etendused:
07 Imearst (Tammistu küün-kontserdisaal) - See etendus üha kasvab mu sees edasi. See lapse surma teema ja Volkonski kurbus jättis minusse kustumatu jälje
06 Aiapidu (Ohtu mõis) - Väga huvitav topeltlavastus. Majas nähtud osas olid Vahtrik ja Toompere huvitavad ning huvitavate sündmuste keerises. Sügavam kui oleks arvanud.
05 Ballettmeister (Endla küün) - Nii mõnus Eesti oma lugu. Road-näitemäng, kus mehed, kelle rahvatantsukostüümide mustrisse on õmmeldud salajased koodid ning nad peavad Pätsu päästma Siberis vabaks... oh milline lahe trall!
04 Onu Tomi onnike (NO-teatri suur saal) - Omapärane ja ühtlasi kummaline lähenemine klassiku seisuses olevale romaanile. Kunstiline lähenemine teeb tükist veel täiesti erilise.
03 Mtsenski maakonna leedi Macbeth (Ontika mõis) - Millised kired, milline lugu ja mitu lahedat lavastuslikku lahendust. Head näitlejad ning mõjub!
02 Toatüdrukud (Rakvere SEB pamgasaal) - Milline naisnäitlejate trio! Üks ägedam kui teine. Mõrvamäng vanni ümber. Nii sisuline kui visuaalne nauding. Lavastajal on ikka vingelt nutti! Kõik oleks justkui täie mõnuga seda asja teinud! Selline armastus kumab kogu projektist läbi!
01 Kiivad armastajad (Dominiiklaste kloostri õu) - Uskumatult lahe komöödia. Noored on pannud kogu oma talendi ja oskused mängu ning see tasub ära ja jõuab kohale. Natuke armastust ka veel ja ongi täiuslik suveteater! Lahe ning sobilik koht ka. Kolm tundi läks lennates!

---

TOP 3 etendused, mille nägemata jäämisest on kõige rohkem kahju:
03 Teekond valguse riiki - Padise kloostris oleks olnud lahe seda vaadata
02 Ürgmees - Suure tõenäosusega võtan ette oktoobris... õnneks pole see ainult suvine ettevõtmine...
01 Igavene kapten - Saaremaale ei jõudnud kuidagi, aga huvitavad näitlejad ja Eesti oma tekst. Sellest oleks tahtnus osa saada, kui vaid oleks mängitud lähemal.

---

TOP 8 naisnäitleja rolli:
07-08 Kaili Viidas - Ballettmeister - kõik väiksed rollid, nii lahedad!
07-08 Liis Laigna - Ballettmeister - sellest tüdrukust veel räägitakse palju! Uus avastus ning peatselt lemmikute nimistus :)
06 Liina Vahtrik - Aiapidu - Lõpuks ometi on Liina Vahtrik ka tagasi teatri juures. Viimati nägin vist Külmetavad kunstnikus, kus ta oli ka superhea. Ta ongi superhea! Ja Aiapeos on tal sügav ning kurb roll. Mina vaatasin kogu tükile läbi tema silmade...
05 Ines Aru - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Oi milline luksus on vaadata sellist meistrit! See roll on nii sobiv talle, nagu olekski see loodud nii. Vajalik koomiline moment tõsise ning kurva loo juurde. Fantastiline - ma olen Ines Aru fän!!!
02-04 Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud - Selle aasta naisnäitleja on suveteatri kahes tükis selgunud! Milline eneseohverdus, milline mängulust - seda ei näe just tihti teatris
02-04 Tiina Mälberg - Toatüdrukud - täpselt nagu Ülle - superhea paar - täiendavad teineteist ja on samas täiesti omalaadsed. Mälberg on ühe parem ja parem!
02-04 Anneli Rahkema - Toatüdrukud - Hmmm kui mahlakas ja kui õige valik sellesse rolli. Lahe, et need naised olid just niimoodi jaotatud. Rahkema on muidu ka üks mu viimaste aastate suuri avastusi, aga no siin tema mõnus bravuuritsemine saab täiesti vinge hoo sisse ja on näha, et ta teeb seda kõike mõnuga! Lust ka vaatajale...
01 Ülle Lichtfeldt - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Ühtlasi raske roll, kuid Lichtfeldt paneb selle näima, nii loomulikuna. Tõeliselt hea - pingestatud, elektrit täis, kuid kui vaja siis ka murtud ja alandatud ning üdini kurb. Just selline see Leedi Macbeth võikski olla! Väga tabav ja tark lahendus!

---

TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 naised lavastuses "Kiivad armastajad" - no kõik olid superhead! Ei oska ühtki eraldi välja tuua...
01 naised lavastuses "Onu Tomi onnike" - Neist maskidest hoolimata sai ikka aru, kes on kes. Aga kõik said särada ning kõiki oli väga põnev jälgida!

---

TOP 8 meesnäitleja rolli:
08 Indrek Saar - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Tugev esitus nii mehe kui sõdurina. Temas on mingi eriline lavasarm, mis mõjub kõikides tema rollides. Ja see siin pole erand.
07 Hannes Kaljujärv - Imearst - Laiali kõrvadega "kolmas lüli". Huvitav karakter on ainult tänu näitlejameisterlikkusele. Sest loos iseenesest minu meelest mitte nii oluline kui teised kaks... rohkem nagu kolmas ratas vankri all, aga Kaljujärv mängib oma tegelase oluliseks.
06 Ago Anderson - Ballettmeister - Milline energia! Vinge!
05 Roman Baskin - Aiapidu - Jõuline ja hea lüli sellises tähtede paraadis!
04 Peeter Volkonski - Imearst - Kui valus roll. Volkonskist õhkub seda valulisust ning kurbust igast sõnast ja liigutusest!
03 Hendrik Toompere sen. - Aiapidu - Justkui perversne mees, kuid samas tekitab õhustikku küsimärgi, et mis tema taotlus on.... nii mitmekihiline, meisterlik esitus.
02 Kristjan Sarv - Mtsenski maakonna leedi Macbeth - Selline elekter. Tema karima tuleb viimasel ajal üha rohkem esile. Selliseid rolle oleks talle veel ja veel vaja! Nii julged valikud ja kuidagi oma olemusest on ta ka viimasel ajal, aga eriti selle rolliga lahti mänginud.
01 Mikk Jürjens - Kiivad armastajad - Koomiline pärl. Ja ma usun, et koomikat on kõige raskem "hästi" mängida. See oli tõeline õnnestumine. Ning seda mitte ainult "alles õppiva näitleja" kohta, vaid üleüldse mistahes meesnäitleja kohta! Lemmik on "sündimas" :)

---

TOP 2, kes ei mahtunud tabelisse, aga on väärt tähelepanu:
02 mehed etenduses "Onu Tomi onnike" - no absoluutselt kõik olid väga lahedad ja olulised lülid!
01 mehed etenduses "Kiivad armastajad" - Jürjens sai eraldi tähelepanu, kuid ka kõik ülejäänud mehed olid väga huvitavad ning tegid head rollid!

---

TOP 10 tükid teatrite sügisrepertuaarist, mida kõige rohkem ootan:
10 Maarja kuulutamine - Theatrum - Tahaks teada saada, et mida Teatriliidu žürii pidas eelmise aasta "kõige paremaks" ning võrrelda seda oma lemmikutega. Kas see tõesti oli niiii eriline, üpris tugeval teatriaastal (vähemalt minu jaoks)...
09 Esimesed suudlused - Endla - Piret Laurimaa on nii vinges vormis ja "I'm a sucker for some love" :)
08 Cyrano de Bergerac - Rakvere Teater - Mul siiani Üllar Saaremäe supermegapalju kiidetud roll nägemata. Pilet juba olemas kah...
07 Maetud laps - Vanemuine - Seda kunagi Linnatearis mängiti. Huvitav külalislavastaja ning põnevad näitlejad. Igatahes huvitav asi!
06 Kui Harry kohtas Sallyt - Rakvere Teater - Ülle Lichtfeldt on nii vinges vormis. Ja film oli kunagi päris lahe... nii huvitav on seda nüüd nö. eesti kastmes maitsta.
05 Metspart - Draamateater - Klassika, mida tahaks igas versioonis näha. Pole justkui maha veel võetud, kuigi mängukavast ka ei leia...
04 Hirvekütt - NO - teater on öelnud, et see on neil veel kavas... endiselt ootan ja loodan...
03 Ma armastasin sakslast - Linnateater - Nüganen ja Tammsaare - see ei saa muud olla kui väga hea!
02 Nii nagu taevas - Ugala - Normet on võtnud rootslase Kay Pollaki ette. Ja see lugu on nii ilus -saab nii naerda kui nutta. Ei jõua ära oodata.
01 Kes kardab Virginia Woolfi? - NO - Minu lemmiknäidend ja nüüd siis peaosas Vaarik ja Toompere - nii lahe!!!! Vares ja Pohla ka justkui loodud "külalisteks"... let the "mind"games begin :)

---

TOP20 meeldejäävamat ja mõjuvamat steeni 2009.a. suve teatritükkidest. (Tegemist ei ole ainult konkreetselt selle kohaga, mille siia kirjutan, vaid kogu stseeniga. Järjekorda suhtuda väga "läbi sõrmede"... suure tõenäosusega ei tulnud mõni oluline stseen meelde kah...)
20 Dannebrog, Pitka ja keisrid - Paadi müümine
19 Tuult tiibadesse - hundiks jooksmise kroonika
18 Kon-Tiki - Ex deus machina ja pannkoogid
17 Pimedusega löödud - kassi ja hiire mäng pimedas
16 Aiapidu - võrgutamine
15 Pimedusega löödud - pätt vaatab akna taga
14 Onu Tomi onnike - Esimene stseen, kui maskid saabuvad lavale
13 Ballettmeister - Sõlekese tants
12 Mtsenski maakonna - see tema titt on "sokid"
11 Kiivad armastajad - kotis
10 Toatüdrukud - Tule, tule mu juurde
09 Kiivad armastajad - laul müüril
08 Mtsenski maakonna - mine minema, ära mine ära ja kõik stseenid Lichtfeldti ja Sarvega
07 Imearst - Viimane Volkonski monoloog
06 Toatüdrukud - gde že vašõ rutški
05 Kiivad armastajad - Mikk Jürjensi tegelane räägib oma armsamast
04 Toatüdrukud - juukseidpidi üle lava
03 Mtsenski makonna - Ines Aru tegelane, ehk ema taevast saabub...mis sa tütreke teinud oled?
02 Ballettmeister - baleriinid räägivad ballettmeistrist
01 Toatüdrukud - mõrvamäng vannis

---

TOP2 suurimat positiivset üllatust, ehk etendused, millelt ma eriti ei oodanud midagi, kuid need osutusid väga heaks:
02 Aiapidu - Olen viimasel ajal Baskini tükkides pettunud... nüüd aga mitte. Huvitav ning mõtteid äratav lugu. Kaasakiskuv - elasin sisse, nagu osalisena "aiapeo külalistest"...
01 Kiivad armastajad - Kes oleks oodanud noortelt midagi nii küpset ja leidlikku?!

---

TOP2 suurimat pettumust, ehk etendused, millelt ootasin palju, kuid need ootused jäid täitmata:
02 Augustikuu teemaja - Matvere ei suutnud päästa seda ühe naljaga liiglihtsat lookest. Minu jaoks piinavalt igav ning ootasin lõppu...
01 Käsu Hansu ajalootund - Viinistu tükid on teinud endale vinge maine... Nüüd aga jättis kangesti vägisitehtud mulje. Kahju hakkas osalejatest ning oma ande sissepanejatest. Suve suurim pettumus, kuigi eks seal mõned ütlused ja hea muusika ning ka head näitlejad ju olid...

Sildid:

teisipäev, september 15, 2009

Aiapidu - MTÜ Kell kümme


Roman Baskini lavastatud Ayckbourn-i draamakomöödia oli minu jaoks eriline väga mitmest aspektist. Konkreetsuse mõttes toon need (peamiselt) positiivsed emotsioonid siin loeteluna välja. Ühtlasi rõhutades, et järjekorral pole muud olulisust kui see, et selles järjekorras need mulle meenuvad:

- Ometi jälle meeldib mulle Roman Baskini lavastus! Viimati oli see vist "Südamete murdumise maja"... Kuid "Täiskuu", "Augustikuu teemaja", "Lärmab ja veiderdab" ning isegi mingis mõttes "Vihurimäe"... on ridamisi olnud sellised, millega ma otseselt ei haakunud. Nüüd siis lõpuks ometi! Loodetavasti algab sellest uus "ajajärk" :)

- Etenduse esmane erilisus on see, et see toimub samaaegselt kahes kohas korraga - õues aias ning majas söögitoas. Minul õnnestus seda vaadata majas, justkui kutsutuna sellele lõunale, ehk peaaegu "laua ääres" :) Olen kuulnud jutte, et õues oli etendus koomiline, isegi midagi jandilikku. Seetõttu usun, et ma seda versiooni vist näha ei tahagi. Eriti kui arvestada ka sellega, et milliseid "sutsakaid" näitlejad õuest majja tegid. Nende tunne, olme ning teemad ei haakunud kuidagi üldse sellega, mis toas toimus. Ehk siis need olid nagu kuidagi "vägisi" sinna tuppa pandud. Ühes kohas isegi Liina Vahtriku tegelane kehitas õlgu, sest ta ei saanud ka aru, et mis toimub...

- Kuid see, mis toimus majas, see polnudki üldse komöödia. Ja sellepärast ehk mulle see meeldiski. Teemad olid üksteise järel tõsised ning võiks öelda, et sügavalt kurvad. Sellepärast puges see lugu isegi natuke hinge.

- Kaks peamist teemat, mis minu jaoks kuua aga tagasi nähtud lavastusest meelde on jäänud on esiteks pereema kurbus ja võiks öelda isegi et "needus". Ta on abielus mehega, kelle armastus on kahtlase väärtusega. Nimelt petab too üsna valusalt naist tema silme all ning pikalt ja pidevalt. Sellest needusest vabanemiseks pole muud teed kui lahkuda mõisast ning jätta see mees. Konks on selles, et mees on poliitik õigemini teda palutakse kandideerima... ning neil on ka tütar ja suur majapidamine, ehk kõik polegi nii lihtne. Eriti kuna see kuidagi lapsik mees, kes ise ka, oma positsioonist hoolimata, ei tea mis ta tegelikult elult tahab. Justkui mehe teatud iseloomuomaduste kokkukogutud pakett - lõbujanuline, kuidagi laisk ning napsulembeline, iga seeliku järel jooksev, võibolla isegi keskeakriisi põdev ebameeldiv tüüp. Kes ühel hetkel tahab oma naiselt uut võimalust ning tolle tähelepanu ning järgmisel hetkel jookseb juba napsusena ringi, küllatulnud Prantsuse näitlejanna sabas.

Teiseks olulisemaks teemaks tõusis minu jaoks armukolmnurk. Ehk peretütar ning temasse salamisi sissevõetud "naabripoiss". Naabripoiss aga on tüdruku jaoks kuidagi tühine ja igav. Teda paelub hoopis külla saabunud isa sõber. Ehk poliitik, kes tema isa kandideerima on tulnud paluma. Mees saadab välja mingeid võnkeid (väga hästi mängitud Hendrik Toompere poolt), pisikeste komplimentide ning mingi perversse huvi näol tüdruku vastu. Ja tüdruk omalt poolt alustab võrgutusmängu. Siinjuures on oluline ära märkida, et tütarlaps on võimujanuline noorpoliitik ning oma kooliski vist mingi aktivist. See nende kassi-hiire või ma ei oskagi öelda, mis mäng ning need tagamaad, miks üks või teine seda tegi oli minu jaoks päris huvitav mõtlemismäng. Sest lavastus jätab õnneks selle iga vaataja enda otsustada ning üles korjata. Minu jaoks olid need kaks teemat täiesti piisavad, et kogu see muu tramburai selle aiapeo ümber ja jooksul siduda huvitavaks looks.

- Eriline on ta ka kahtlemata selle näitlejatenimistu pärast! Wow!!! Kogu see tähtede paraad - milline luksus publikule! Ühelt pool ka vinge näha sellist kooslust, teisalt näitlejaid, ked eriti tihti ei näegi. Nende hulgas oma siinse tööga särasid eriti eredalt kaks näitlejat - Liina Vahtrik ja Hendrik Toompere (on ta nüüd sen või ikka jr? mõnes kohas kasutatakse ikka vana tiitlit, aga selle lavastuse ühenduses on teda seenioriks nimetatud). Vahtriku kurb ning sügav karakter on ilmselt justkui maiuspala ühele naisnäitlejale. Kuid seda sügavust ka vaatajale pakkuda, see on ainult meistrite võimuses ning Vahtrik seda kahtlemata ka on. Ma tundsin tema valu ja tema muret tuleviku pärast. Ma kujutasin ette, mida tähendas tema tegelase jaoks vaadata seda maali iga päev seal seinal tuletamas meelde, millises needuses ta on. Seda tunnet, et kui enam miski enam ei aita mehega, siis tõesti parem on ta oma elust lihtsalt välja lülitada... Ja Toompere kibestunud mehenäss, keda on julmalt petetud... võibolla oleks ta ise see kandidaat praegu kui poleks olnud üht intsidenti tema minevikus. Ning kas see oli mingis mõttes proov kättemaksta kadeduses nüüd sellele praegusele "kandidaadile", lähenedes tema tütrele... kuid kuna vanamehel silmad kilasid hoopis küllatulnud näitlejanna sabas, siis haiget tegi ta rohkem hoopis jällegi pereemale. Kusjuures see pinge, mis tekkis vestluses ema ning tema tütrega mingit kahtlast armumängu mängiva, võiks öelda isegi pervertliku mehe vahel - see oli üks suveteatri pärle. Kõik need tunded nii ühelt kui teiselt poolt. Ei saanud ju täpselt aru, et mis mängu see Toompere tegelane ikkagi mängib. Tahab ta seda tütart või mitte või tahab ta hoopis tema ema või tõesti lihtsalt kadedusest mingit kummalist kättemaksu? Või hoopis lunastust iseenda jaoks, viies mängu nii kaugele kui võimalik ning siis näidata üles "iseloomu"... see küsimus paelub ja kui sellised rõhud joonistuvad välja tükist, siis see ongi see, mis minu jaoks ühele teatritükile au teeb! Ehk minu mõtted hakkavad jooksma nende tegelaste sisemisi tundemaastikke mööda...

- Kui rääkida teistest näitlejatest, siis pean tunnistama, et mind üllatas Raivo Rüütel. Ta ei tohiks osaleda ainult nendes üheplaanilistes komöödiates. Temasse on tekkinud ka see mingi sügavam kurbusenoot, mis andis igatahes tema siinsele "petetud mehe" karakterile väga tugeva tooni. Ta oli justkui mingisse lõksu jäänud loom. Ta ju armastas oma naist, kuid ühtlasi austas oma sõpra. Ja olla seal vahel ning üritada kuidagi lepitust leida nii selle olukorraga kui ka iseendaga selles. Ta ei tahtnud ju ka ilmselt oma naist kaotada... mul on kahju, et nii tema kui tema naist mänginud Harriet Toompere lahkusid "õue mängima"... see asi jäi kuidagi lõppude lõpuks poolikuks, kuid sellest oleks vabalt võinud saada kolmas huvitav liin näitemängu. Ka Harriet Toompere oli hea oma pisitillukeses "majarollis", kuid ta on viimasel ajal alati hea... Siin ta väga karakterit luua ei jõua, kuid siiski on hea teda kasvõi vilksamisi näha :) Teiseks üllatajaks oli Roman Baskin. Kummaline karakter, ühtlasi kuidagi jõuline, kuid samas ju tegelikult nõrk mees. Nii mõneski mõttes stereotüüp, kuid Baskin paneb oma nõksud karakterile juurde ja see tuleb lausa meisterlik välja. Tema üles-alla meeleolu on loomulik ja isegi tema olemus mängib rollile sobivalt kaasa (see vist häiris mind tema Täiskuu Normanis kõige rohkem - ta lihtsal ei olnud "Norman"). Ülle Kaljuste bravuusikas primadonna on samuti ilmselt rohkem õuemängudes osaline ja kuigi Ülle on üks mu lemmiknäitlejaid, siis tema karakteri lahkumisest õue oli mul pigev vist heameel :) Tema autojuhti mänginud Carmen Mikiver oli aga just selline tõsine ja närviline tegelane, kes oleks sellesse olustikku sobinud, kuid võibolla oleks see tasakaalust ikkagi terviku ära ajanud ning seega oli see balanss niimoodi hea. Kõik need väiksed majast läbilippamised olid siiski kuidagi tobedad. Ja siis veel see täiesti sobimatu "Sina oledki tema isa" stiilis väike lõiguke Eespäev-Smeljanski-Närep-i vahel oli täiesti üleliigne. Kuigi Kaili Närep-i karakter sobis sinna majja küll hästi, justkui toomaks sellist kergemat vastukaalu ning ägedalt rõõmsameelset päikest majja :)

- Eraldi tahaks kirjutada kahest lavaka näitlejast, ehk siis Marta Laan ja Hendrik Toompere jr. Tegemist on kindlasti oma kursuse tippu kuuluvate tulevikulootustega Eesti teatris. Kuid nende proffide staaride kõrval oli minu jaoks kummaline, et Marta Laan mõjus natuke toore näitlejana. Ometi oma kursusega koos tehtud tükkides on ta alati säranud just kõige eredamalt. Võibolla see aukartus on võtnud julguse, sest just mingi julgus tema kursusetöödes on mind võlunud? Või paistavad need traagelniidid lihtsalt valmisnäitlejate kõrval paremini silma? Kuigi tegemist on siiski täiesti piisavalt hea rolliga, et see lavastust karvavõrdki ei riku. Mingitel võrgutushetkedel oli isegi näha seda tema "tegelikku talenti". Samas oli noor Toompere justkui parem kui kunagi varem! See kummaline olukord, kus ta oma päriselu isa vaatab sehkendamas oma päriselu kursakaaslasega... see ei oleks tohtinud üldse mõjuda seda teatrit vaadates. Sest tegemist on ju teatri ja karakteritega... kuid ma ei võinud oma mõttejooksule midagi parata... (võibolla mõjutas sellele mõtlemist ka see, et nägin kui isa poeg autoga koos saabusid mõisaalale... noorem tõstis tõkke just autolt eest sellel ajal kui ma autost prillidel järel käisin...) Kuid ma nautisin ka Toompere jr. sellist tagasihoidlilkku ning justkui ümber palava pubru käimist ümber oma "armastuse"... See mõjust ühtlasi koomiliselt sooja ning armsana kui ka ehedalt elulisena.

- Etteaimatavus on Roman Baskini lavastustega kummaline - ma mõtlen näiteks seda, et kui Täiskuus oli see diivan seal niimoodi laval, siis ma olin kindel, et mingil hetkel ta sinna lamama ise läheb. Samuti siin oli selliseid pisikesi nüansse, nagu näiteks siis kui Epp Eespäev paneb toidukandiku toolile... ma sosisatasin kohe K-le, et pane tähele Baskin tuleb ja istub sellele peale... Ei teagi kas see on positiivne või negatiivne... omamoodi ju tekib hea tunne, et oioioi kui tark ma olen, et selliseid asju ette oskan aimata, kuid teisalt etteaimatavus pole ju ikkagi lavastuslikus mõttes positiivne. Noh, igatahes ei võtnud see seekord seda meeldivust vähemaks. Ja kui Allik pidas Baskini "Augustikuu teemaja" mingis mõttes täiuslikuks suvelavastuseks... siis mina pigema annaks sama tiitli hoopis "Aiapeole" :) Ja ma usun, et kes otsib tükist midagi muud, ehk võibolla ka rohkem koomikat... see ilmselt saab seda seal õues mängitud tükist, aga seda ma täpselt ei tea. Sest lugedes inimeste arvamusi õues toimunud tüki kohta, siis tundub, et tegemist oleks justkui kahe täiesti eri rütmis kulgeva tükiga.

Hinnang: 4 (mina soovitaksin seda majas see küll väga vaadata! Loomulikult juhul kui neil õnnestub kogu kamp näitlejaid kokku ajada ka järgmisel suvel. Nii Vahtriku kui ka Toompere rollid on väga tugevad ja seda mitte ainult "suveteatri" kontekstis. Natuke isegi üllatavaid pöördeid pakkuv draamakomöödias on õige annus nii üht kui teist, ehk siis nii tõsiselt mõtlemapanevat draamat kui ka kergelt muigele ajavat mahedat ja mõnusat huumorit. Siiski mingis mõttes isegi draama kasuks... ja see on hea! Unustasin kiidusõnad saata teele ka kunstnik Ann Lumistele. Mulle meeldis nii see koht kui ka kõik kunstilised valikud olid sobivad ning kõik tundus väga ehe. Miinuse poolele ehk see liigne õuepoolse tegevuse sekkumine tuppa... see kaldus vahepeal ka sinna lahtrisse, et "mis see siis oli?" Aga noh, niimoodi sai ikkagi aimu, et õues samal ajal toimub ka midagi. See lõpukummarduste jooksmine tegi näitlejatele endile niimoodi nalja, et endal oli ka muhe sealt tõsiste mõtete seast mõisast lahkuda. Väga hea ning kammerlik tundus kogu näitemäng. Pean tunnistama, et Ayckbourn-i annab teha hästi küll. Baskin ilmselt on jõudnud tema "hingele" lähedale...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
AIAPIDU
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor Alan Ayckbourn
Lavastaja Roman Baskin
Kunstnik Ann Lumiste
Mängivad
Carmen Mikiver
Ülle Kaljuste
Epp Eespäev
Harriet Toompere
Liina Vahtrik
Pirjo Levandi
Marta Laan
Kaili Närep
Hendrik Toompere sen.
HendrikToompere jun.
Raivo Rüütel
Roman Baskin
Mihkel Smeljanski
Eduard Salmistu
Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette?
Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid.
xxx

„Jälle Ayckbourn!“ õhkavad paljud. Tõsi see on. See on mees, kelle näidendid „Täiskuu“ ja „Intiimsed tehingud“ on juba MTÜ Kell Kümme repertuaaris. Juba mitmendat aastat. Ja mis siis sellest. Tegemist on ühe maailmas enim mängitud komöödiakirjanikuga, ühe väga vaimuka, Inglise teatritraditsioonis kirjutava, absoluutset elukuulmist omava Suurmeistriga - ühesõnaga sir Alan Ayckbourniga.Ja jälle suudab ta olla originaalne. Tema järjekordse näidendi „AIAPIDU“ lavastamise teeb seekord eriti põnevaks asjaolu, et loo tegevus kulgeb kahe erineva publiku silme all. Nagu tutvustuses juba märgitud, saab seda mitmekordselt sõlme läinud perede elu jälgida kas mõisahoones või mõisa pargis. Väga palju tegelasi, väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti. Nii et kohtumiseni Ohtu mõisas!

Publikul on võimalus seda pidu vaadata kas MAJAST või AIAST
Esietendus 6. augustil 2009 Ohtu mõisas

Sildid:

esmaspäev, september 14, 2009

Vahepeatus

Ei.... ma sedapuhku ei räägi Uusbergi fantastiliselt heast lavastusest, vaid lihtsalt annan märku, et elan ja hingan.

Tegelikult on mingi blokk ees kirjutamisel. Ehk ei tea, kas sellel kõigel siin on üldse pointi. Omamoodi tahaks kogemustest jälje maha jätta, aga nii palju juhtub kogu aeg, et kuidagi ei jõua. Võibolla peaks keskenduma ainult teatrile, ehk jõuaks siis... Viimane "Teater, muusika, kino" viitas ka siinsele blogile, mis andis nagu natuke tõuget, et ehk siiski peaks jätkama. Kuid vestlused teemal, et kriitika on tegijatele valus ning mina ei oska ka oma kogemustest "ainult" positiivsetest asjadest rääkida, niimoodi jääks ju kogu pilt poolikuks. Ja sedasi ei paistaks "hea" ka nii hästi välja... a mis õigusega üldse kritiseerida "loojaid". Ma ju üdini austan igat inimest, kes suudab midagi "luua". (Meenub üks kunagine kirjandusõpetaja, kes ei tahtnud kellegi kirjandile alla täispunktide anda.)

Ei tee seda ju siin ka "ametlikult", ehk ei vali sõnu, ega ka mõtle läbi ega ka struktureeri oma kirjutisi. Kirjutan just nii nagu parajasti pähe tuleb ning mida tegelikult ning ausalt tunnen ja arvan. Ehk sisse lipsab ka isiklikke märkuseid ning tobedaid mõtteid, mida hiljem kahetsen, et välja olen paisanud. Aga lõppude lõpuks, kellele seda kõike ikkagi vaja on? Kas minule endalegi... ma enam ei tea.

Katsun nüüd siiski kokku võtta ennast ja vähemalt natuke jätkata, eks näis, võibolla tuleb ind tagasi. Kirjutamata on ju nii Baskini projekti "Aiapidu" kui ka Ugala "Arturi laulud ja aastad"... üks päris hea... teine... no mitte eriti... ja terve rida loetud raamatuid ning filme... Sügiseks olen ka planeerinud juba päris pika rea kõiksugu kultuuri. Kui "Aiapeoga" ühele poole saan, siis teen mingi kokkuvõtte ka suveteatrist... sellel aastal oli saak küll üsna kasin - vaid 17 lavastust... (eelmisel aastal oli neid rohkem kui topelt nii palju... ei olnud nagu valikut ning samas võimalusi töö pärast). Kuid siiski oli ka selliseid lavastusi, mis kogu aasta teatripildis tugevat rolli mängivad.

Ka Draama-festival oli seekord just ajal, mil minule ei sobinud kuidagi Tartusse sõita... ja eks mul suurem osa neist asjadest seal oli ka juba nähtud... Alliku lavastatud "Tapatöö jumal"-at oleks küll tahtnud väga näha... kardan, et nad selle varsti kavast maha võtavad... aga Saaremaale sõit on ju minusuguse jaoks hoopis raske (kuigi neljapäeval ma töö pärast just sinnapoole oma sammud seangi)...

Viimasel ajal olen avastanud ka "Facebook"-i ning sealt leidnud üles mitmed armsad ja head ja huvitavad inimesed. Soovitan kõigile soojalt! See on nii populaarne üle maailma, et mida rohkem inimesi seal sees olemas, seda lähemal me teineteisele kõik oleme. Ja lähedus on ju positiivne, või kuidas Teie arvate? Mina igatahes olen leidnud üles nii parima sõbra kui ka mitu klassikaaslast. Lisaks veel palju häid inimesi nii praegusest ajast kui ka aastate tagant. Ja inimesed on huvitavad!!!

Kes tunneb mind, saatke vihje raamatud@hotmail.com, et teaksin "nägude maailmas" "sideme" luua.

Sildid: ,

pühapäev, september 06, 2009

Mehed köögis vol.1 - Magusad majoneesiküpsised


Ok, kultuurifanaatikud, kes siia blogisse on eksinud... Sedapuhku ei saa siit teatrit, kino, kirjandust, muusikat ega ka mitte telesaadeteinfot. Jutustaks hoopis kunstist, nimelt kokakunstist :)

Täna saab mu tütar 14 aastaseks ning hommikusest telefonikõnest selgus, et nad seal kaugel - teise riigi teises kodus - söövad tema lemmiktoitu - lasagnet. Meie mehed (st. mina ja mu poeg) oleme juba pikemat aega pidanud ka ühist kokkamise-plaani ning selline peomeeleolus päev, kui päike Stockholmi taevas sirab - isegi võiks öelda mõnusalt suviselt - ja plixid seal väikest viisi pidutsevad (päris sünna otsustasime pidada järgmisel nädalavahetusel, kui meil õnnestub ka kodumaad väisata), tundub justkui ideaalne kokakunstniku tööpõlluga tutvumiseks.

Juba enne veel, kui chikad ära kodumaale kolisid ning isegi enne veel kui me tagasi Söderisse kolisime, küpsetas K minu leitud retsepti järgi "magusad majoneesiküpsised". Need läksid lastele niimoodi peale, et ma sain vist paarist plaaditäiest ainult 1-2 küpsist... Sellest ajast peale on pidevalt meeles mõlkunud ning P-le ka pidevalt lubatud, et ükskord võtab tema kulbi ja mina poti ning "teeme ära". Ja see päev jõudis siis nüüd lõpuks kätte. Ühtlasi mõtlesin, et miks ka mitte alustada blogis uut "teemat", ehk siis kokakunsti saladuste avastamist... seegi ju tegelikult nö. osa kultuurist :) Jääb märk ka maha, et mis on hea ja mida teinekord uuesti teha.


Kõigepealt retsept:
200 g majoneesi
2 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
5 dl e. 280 g nisujahu
1 tl söögisoodat

Olgu ette ära öeldud, et ma tegin poole koguse (siinsetest mõõtudest) ja sain täpselt nii palju küpsiseid nagu ülevalt fotolt on näha, ehk siis kahele kõhnale mehele täiesti piisavalt!

Kõigepealt tuleb majonees, suhkur ja vanill omavahel korralikult läbi segada. Edasi lisada jahu ning sooda. Minul soodat polnud kodus ning kasutasin K nõuande kohaselt küpsetuspulbrit. Panin seda siiski "poolest koguses" natuke rohkem, see on vist soodast lahjem. Olgu ka öeldud, et ma tegin enam-vähem silma järgi tavalise teelusikaga. Ainult jahu ja suhkrut mõõtsin detsimeeter-mõõdikuga. Majoneesi oli mul 600ml purk Vita d'Or-i ja ma panin umbes pool purki. See on selline paksemat sorti majonees, umbes nagu Hellmans-i oma (aga maitselt isegi natuke soolasem). Eelmine kord, kui ma õieti mäletan, siis K tegi tavalise Eesti provatsaaliga. Tema taigen oli palju vedelam ja selline nätske, mis sõrmede küljest lahti ei tulnud, minu oma aga selline hästi õline ning tuli ilusti lusika küljest lahti. Aga nagu mainisin, siis ka eelmine kord tulid nii superhead, et tegelikult lõpptulemust arvestades-võrreldes, polegi vahet millist majoneesimarki kasutada...

Tavaliselt olen ma suur taignamaias, aga seda - majoneesi järele kuidagi õliselt ja soolaselt haisvat möksi ma küll suhu panna ei suutnud :) Isegi ahjus olles tulid veel sellised kahtlased aroomid... Ette rutates võib öelda, et kui plaadid ahjust välja võtsin, siis oli juba päris hea "küpsiste lõhn" :)


Tainas valmis, panin ahju sooja ning taigna külmkappi hetkeks seisma. Ahi peab olema 18o kraadi ning nagu ülevalt piltidelt näha, peaksid need taignakakukesed olema isegi veel väiksemad kui mina tegin. Ma võtsin teelusikaga, sest ei tahtnud sõrmi määrida (see on see "tüüpiline mees" minus vist :)), vajutasin kahvliga natuke lömmi ka ja panin ühele plaaditäiele tulevastele küpsistele peale kaneelsuhkrut ja mõnedele kohe päris kaneeli. Ja kuigi mõlemad plaaditäied tulid väga head, siis järmine kord ma siiski kaneeli ei paneks. Aga see on muidugi maitseasi. Sama korraga sai ju ikkagi niimoodi kaht natuke teineteisest erineva maitsega küpsist.
Retsepti järgi peavad plaadid ahjus olema 10 minutit, aga mul läks pealmise plaadiga 12 minutit ja teist plaati hoidsin veel paar minutit otsa. Võibolla sellepärast, et ma nad korraga ahju lükkasin, aga tegelikult, eks ahjud on kõik natuke ummamuudu erinevad...

Ja need mis sealt ahjust siis välja tulevad on absoluutselt oivalised krõmpsud küpsised. Kuigi alguses kui nad veel kuumad, siis on veel tsipake pehmed. Hetkega aga teeb toatemperatuur oma töö ja küpsised muutuvad "küpsisteks" :) Väga vabalt võiks taignasse panna ka mandlipuru või pähkliterasid või kellele maitseb, siis hakitud rosinaid. Siis oleks nende maitse (ma kujutan ette) midagi Valeri küpsiste suunda...

Niimoodi jääb neile küll õrn pikantne maitse, kuid tegelikult ega sellest eriti aru ei saa, et nad oleks majoneesiga tehtud. Ja seda võib päriselt ka uskuda, sest mu poiss ei söö mitte kui midagi, mis on "millegi erilise maitsega". Ma ladusin need kaussi ning aknale veel tuulduma... ja mõne hetke pärast olidki pooled neist otsas :)


Postituse pealkiri sai siiski mõneti eksitav... Poiss, kes küll hommikust peale käis peale, et "teeme-teeme juba", sättis end tegemise hetkeks arvuti taha Marble Blast Gold -i mängima ja sõbraga MSNis lobisema. Kui ma ükskord kööki jõudsin, vajalikud toiduained välja võtsin ning "suurt kokka" kohale kutsusin, lubati, et "kohe-kohe tulen" - hea mees muidugi see kes lubabki. Tegelikult oli ju esialge plaan selline, et mina olen abikokk ning tema on see, kes ained kokku segab ning kontrollib, et kõik oleks nii nagu peab.... Aga võibolla see toimibki nii, et abikokk teeb kogu töö ära ning peakokale jääb rohkem selline kontrollfuktsioon - ehk on keegi kes kamandaks, et töö tehtud ka ikka saaks :)

Kui küpsised ahjus juba olid, tuli P, pani käe mulle õlale ja ütles, et nii tore on koos küpsetada :) Ma siis võtsin pildistamise jaoks tema koju toodud kastani... et niimoodi on tema "touch" ka küpsistel :)

Aga kuigi kogu jutust ning sellest kiidulaulust oma enda "kunstile" juba välja võis lugeda, siis ma ikkagi ei väsi kordamast. et need on tõeliselt maitsvad küpsised - lihtne valmistada ja kiiresti valmis! Julgeb kindlasti ka külalistele pakkuda!

Hinnang: 5 (Esimene kokandussaade... ja kohe täistabamus!)

Lisamärkus: mul oli aken lahti ning alt pargist kostus superhead muusikat. Kaks blondi Rootsi tüdrukut kitarridega laulsid Tina Turneri "Proud Mary"-t ja Rihanna "Umbrella" -t a capella ning täiesti omas versioonis, selliste armsate ja superheade häältega.... kostus siia kõrgustesse välja... Küpsised, hea muusika ning päikesepaiste - milline pühapäevane idüll!!!

Sildid: ,

laupäev, september 05, 2009

Onu Tomi onnike - NO99


Kui rääkida "Onu Tomi onnikese" tükiga seonduvast päris alguste algusest, siis esimeseks peaks vist mainima, et raamatut pole ma varem lugenud. Soomes elades oli see meil küll kohustuslikuks kirjanduseks, kuid mäletamata põhjust jäi see mul ikkagi lugemata (ju oli mingi asendusraamat, mille ma siis lugesin). Küll aga mäletan lapsepõlvest seda raamatut maal riiulis (samasuguse kaanega nagu see, mida etenduses ette loeti).

Mingil hetkel jõudis teadvusesse, et NO-teatri tänavuaastane suvetükk ongi just nimelt see, ilmselt neegritest ja orjakaubandusest ja töörassimisest rääkiv maailmaklassika. Olin esimesest hetkest elevil ning ootel - pidasin seda kogu suve põnevaimaks teatritükiks, ostsin pileti ka esikale esimestel päevadel, et ei peaks pärast kahetsema... Umbes sellel ajal tulid mingid jutud NO-teatri ees viljakasvatamisest, mida võib veebi kaudu jälgida - lahe - jälle midagi erilist - ootused kerisid veelgi rohkem üles... ei tea, kas sellel kõigel on mingit seost etendusega? NO-teatrist ei tea ju kunagi... Äkki hakkavad neegrid seda vilja lõikama tükis või midagi...

Kodulehele ilmunud reklaamtekst oli segane - Ei saanud sotti, kas oodata on midagi väga originaalset ja kreisit või klassikale truuks jäämist. Tundus, et kreisit, kuigi teatripoolne soovitus käis kusagilt läbi, et pole mõtet tormata raamatut lugema...


Igatahes kolisin suvel oma "Eesti-kodu" praktiliselt NO-teatri naabriks - hea lähedal käia, sest nagunii on plaanis kõik nende tükid ära vaadata... ja ega teisedki teatrid kaugele jää (ok, ausalt öeldes oli see ikka paljas juhus...mulle lihtsalt meeldib nii mõelda :))) Esietendusepäeval läksime ikkagi tsipa varem teele... mis siis sellest, et umbes 3 minutiga kohal olime. Esimene positiivne üllatus oli "kavaleht". Olen juba pikemat aega K-le rääkinud, et miks Eestis ei tehta selliseid raamatu-moodi kavalehti, nagu mujal maailmas. Ja "lõpuks ometi" on mu palvet kuulda võetud... "mõtete lugejad" (viides ka näiteks "Kes kardab Virginia Woolfi" etenduse näitlejatevalikule - Ohhhh kuidas ma lootsin, et Marthat hakkab mängima Marika Vaarik ja hiirekest Mirtel Pohla... ning meeste valikuga olen ka igati rahul - George-i rollis Hendrik Toompere jr ja tema "uus kooleeg" ning hiirekese mees - Sergo Vares - väga vinge "valik", aga eriti rõõmus olen ma Marika Vaariku üle. See on kahtlemat üks mu kõigi aegade lemmiknäidendeid ja Marika või Martha rollis imesid teha! Nüüd aga tagasi Onu Tomi onnikese juurde...) :) Kava oli mitmest kohast päris põnev ja lugemist väärt - kõige paremad veel need vähesed neegrinaljad... Eriti see konna ja neegri lugu :))) Aga tegelikult oli seal nii mõndagi veel - artikleid, koomikseid ja mida kõike...

Üks teemasid, mille peale pidime äärepealt ka kihla vedama oli see, et kas Risto Kübar võtab end jälle paljaks või mitte. K arvas, et võtab, mina ütlesin et mitte. Etterutates võib vist öelda, et mina oleksin selle kihlveo võitnud :) Sellega on ka see teema ehk tulevikuks ammendatud. Ei - ta ei võta igas rollis end pool või päris alasti :)

Saalis ootas meid vanade magamismattidega kaetud lava....ilmselt ei lähe (väljas, maja ees ja "Tasa, vili kasvab" -siltide taga) vilja korjamiseks. Heal juhul korjatakse "puuvilla", millega need magamismatid on täidetud... jällegi võib etterutates öelda, et mul oli jälle õigus :) Dämn, ma olen päris hea... või on siis tõesti etteaimatav seekord see alati nii etteaimamatu NO teater...

Aga täpselt nii palju mul seda selgeltnägemise-kunsti oligi... ma arvasin, et tükk saab olema täiega kreisi... ei saanud... tuli hoopis sõna otseses mõttes "raamatu teksti järgiv" lugu mustade orjade elust. Lugu on muidugi hea, isegi kurb. Tubli ning südamliku tööorja Onu Tomi lahkumisest oma heast kodust, kus oli hea peremees, tõelise orjapiiskuri piinamise alla... ja sealt edasi kuni "paratamatu lõpuni" välja. Lisaks veel mitmeid kurbi kõrvallugusid mustade õiguste puudumisest... eriti valus muidugi see, mis puudutab lapsi... ka need võeti neilt ära ning müüdi maha... Orjadel ju polnud mingit "vara"... "varal" endal pole ju "vara" - nagu seda sellel ajal võeti. Ka orjade lapsed kuulusid "peremeestele". Mõned valged olid muidugi ka "head" ja mõned mustad "pahad". Nagu see maailm meil on ikka... ka tänapäeval... miski pole päriselt must-valge.

Tükk kui selline, ma mõtlen just lavastuslikult, ei oleks pakkunud mulle küll mitte kui midagi, kui sellega koos poleks olnud seda kunstnikutööd. See andis lavastusele oma mõõtme, võiks öelda oma "erilisuse". See oli nagu vundamendiks ka pudikeelte rääkimisele... inimesed ju rääkisid erinevaid keeli ning kõik kõigist alati aru ei saanud. Selles suhtes oli ka vaataja hetketi mõne tegelasega samas olukorras ning sai otsustada käitumise põhjal, mida üks või teine tüüp räägib - see töötas lausa harukordelt hästi. Tulid meelde kunagised tummfilmid, kus kogu tegevus edastati lihtsalt liikumisega, vaid vahele näidati "teksti". "Ettelugeja" ja Onu Tom oligki siis see "vahetekst", sest nende jutt oli alati publikule mõistetav. Tomi "keel", kui nii võib öelda, oli kuulaja/vaatajaga sama... ehk neegrid, need oleme meie (siit võib teha omad filosoofilised järeldused - ehk kavalalt on sisse kodeeritud see, et vaataja on Tomiga ühel poolel... kõikide nende võõramaakeelsetega eri tasandil :)

Kuid jah, Semper on loonud oma kunstilise nägemusega ning andnud karakteritele nagu mingid värvid - mitte et näitlejad samuti neid värve ise ei oleks loonud, kunstnik lihtsalt on aidanud nö luua neid või siis rõhutada - milline sümbioos rolliloomiseks... Näitlejatest rääkides, siis kogu trupp oli väga hea. Mis mulle silma või õigemini kõrva torkas oli see, et oma "pudikeelt" rääkisid kõik justkui mingi "oma" aktsendiga. Näiteks Inga Salurand justkui midagi slaavipärast, Mirtel Pohla kuidagi jaapani keelega sarnast, Rasmus Kaljujärv -e "keeles" oleks justkui olnud itaalia keele mõjutusi. Ainult Maarika Vaarik pani puhast eestilikku "pudi"... Ei, tegelikult oli seal mitmeid varjundeid - eelkõige prantsuse, sest ka paljud mustad ju sellel ajal rääkisid prantsuse keelt... ja kõrgem klass samuti... jah, tema nii keel kui mäng oli kuidagi eriliselt tabav! Samuti on Mähar, alati kindel tase! Huvitav oli näha Eva Klemets-it mängimas üle pika aja ning natuke suuremas rollis. Viimati vist saingi teda näha eelmise aasta suvetükis "Ruja". Tema vallatu must pisike plika oli lahe ning tõeliselt temperamentne pisike neegritüdruk :) Samuti oli Risto Kübar hea oma naljaka, valgete juustega paruka ja hobusehammastega :) (see mask oli ikka tõeliselt naljakas). Rasmus Kaljujärve mask oli midagi sinna "loomariigi" suunda viitavat - tegelane ju ka tegelikult üks paras "siga"... Mirtel Pohla "tüdrukud" ka tabavad - kuidagi erinevad olid küll tema ja Klemetsi karakterid - kuigi nad on oma suuruselt üsna segaminiaetavad ja nägusid ju näha polnud. Inga Saluranna ja Sergo Varese rollid väga esile ei pääsenud, või igatahes praeguseks ei mäletagi midagi rohkemat kui seda Saluranna "aktsenti".


Selline "ettelugemine" kindlasti ärritab paljusid, kes ootavad "teatri" moodi teatrit ning jälestavad raamatust teksti ettelugemist lavalt. Kuid kas kunsti, ka teatrikunsti üks ülesandeid polegi mitte "heas mõttes" ärritada... Kui ärritas miskitpidi mingit närvi või tunnet või tundmust, siis võib tüki kordaläinuks lugeda(?)! Minule igatahes selline "jutustav" kuid ühtlasi ka mainstreamist kõrvalekalduv lahendus meeldis. Ja ma olen teatri suhtes üsna konservatiivse maitsega... Kuigi mõnes mõttes võiks ju ka öelda, et hoopis "konservatiivsusele" oligi selle ettelugemisega vint veel otsa keeratud...

Lõppu oli sisse toodud veel üks dimensioon, nimelt Neil Armstrong oma lauluga "What a wonderful world". Ehk paratamatult läksid mõtted sellele, milliseks lootuse kehastuseks võis see laul ja Armstrong ise mustade olukorras olla sellel ajal, kui Armstrong või ka teised mustad lauljad omal ajal kuulsa inimesena normaalset raha teenisid ning isegi mingit austust said - isegi "valged" austasid neid. Nad olid "peaaegu et inimesed"... kuigi võibolla võtsid ka sellel ajal suurem osa "valgeid" seda nii, et klounil võib lasta end lõbustada... ei tea. Minule on see laul alati meeldinud - selles on nagu mingit kevadet ja helgust...või justnimelt lootust. Selle laulu sõnum on justkui kontrastiks sellele julmusele, mis laval toimus, kuid samas mõjus see mulle ka kui Onu Tomi hinge peegel - just nii ilusa ja hea hingega see tegelane ju oligi (And I think to myself, what a wonderful world. The colors of a rainbow - so pretty in the sky, are also on the faces - of people going by. I see friends shaking hands, saying "How do you do!" They're really saying "I love you".... või kuidas need sõnad seal lähevadki täpselt...)


Hinnang: 4 (Millegipärast tuli mulle assotsiatsioon pulmadega - ehk ebausk, mida öeldakse on pruudil vaja altari ette astudes, et tulevane kooselu oleks igati õnnelik - "old, new, borrowed and blue", ehk siis "old" -video kasutamine NO-tükis, vanad madratsid lava põrandal ja vana hea Louis Armstrongi lugu; "new" - lavastus tervikuna ja võiks ka öelda, et lähenemine ning need maskid; "borrowed" - millegipärast meenus natuke "Kuningas Ubu" kunstiline lähenemine... justkui oleks sealt ideid "laenatud" ja viimasena "blue" - seda võib võtta kui "tunnet" mitte "värvi", ehk "kurbust", mis tükis sügaval sees oli. Igatahes on sellega ka nagu jälle mingi ajajärk NO-teatris läbi saanud...ehk "80ndad"... numbriks ju lavastusel sedapuhku "NO80"... ilmselt on algamas "abieluiga"... ja niimoodi on hea ja kindel seda "abielu" alustada, sest tükil olid "kõik tingimused täidetud" :) Igatahes soovitan eriti neile, kellel raamat lugemata! Aga muidugi ka kõigile teistele NO teatri omapära austajatele. Otseselt selle raamatu lugemise isu küll ei tekitanud - sisu nii "puudutav" ka ei olnud, kuid just nende maskide pärast oli siiski kogemus "eriline". Eraldi tasuks veel tähele panna Semperi "kostüüme" neegritele, mulattidele ning valgetele... see mulattide "mummudega" värk oli omakorda koomiline...Cool!!! Kokkuvõttes sinna suveteatrite TOP5- piirimaile...)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Onu Tomi onnike
Beecher-Stowe / Ojasoo / Semper

"Onu Tomi onnike" on orjandusvastane romaan, mis pärast avaldamist 1852. aastal mõjutas tugevalt Ameerika Ühendriikide avalikku arvamust. Orjuse patud nähti nüüd läbi, tõsteti relvad hädamere vastu ning neegrite ahelad sõlmiti lahti. Lihtsast ja sentimentaalsest loost sai müüt, millest toitusid miljonid.

Tänasel päeval on müüt murenenud. Esiteks sai klaariks, et orjus ei kadunud tänu moraalsele revolutsioonile, vaid majanduslikule paratamatusele: masinad tegid paremini tööd kui neegrid. Teiseks ei ole kuhugi kadunud töö kaudu inimeste alandamine, rassism, töö ahistav loomus ja nii edasi. Ning kolmandaks sai juba 60ndatel selgeks, et Onu Tom ei olnud mitte vabadusvõitleja, vaid verevaene kompromisside otsija. Kuid enam ei aita palvetamine ning leppimisele kutsumine, nagu tegid Martin Luther King ja Onu Tom. Nüüd on vaja midagi enamat – midagi, mis ei lepi allumise, alandamise ja tööorjusega.

"Onu Tomi onnike" on traagiline lugu neegerorjast, kes müüakse julmadele peremeestele. Aeg-ajalt tärkab ka lootuskiir, mõni hea sõna, mõni hea peremees, enam-vähem okei töö, kuid siis lõpeb kõik – kõlab viimane silp sõnast "dollar" ning Onu Tom on taas maha müüdud. Uus amet, endised alandused.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus toetub Harriet Beecher-Stowe'i samanimelisele romaanile. Osades Andres Mähar, Marika Vaarik, Eva Klemets (külalisena), Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Inga Salurand, Sergo Vares.

Esietendus 8. augustil 2009.
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 45 minutit, üks vaheaeg.
NB! Lavastus ei ole mõeldud lastele!

Sildid:

Eesti eelmise sajandi TOP 200 raamatut ja TOP 100 lasteraamatut ja Rootsi 100 parimat raamatut + 1 boonus raamatutabel

Mul on selline tunne, et pole seda enne siia riputanud, aga üks vana ja huvitav tabel, mille hääletamise teel kunagi Eesti kirjanikud ja muud kirjandustegelased kokku meisterdasid. Kui ma ei eksi, siis see avaldati vist kunagi ajakirjas Luup või siis Eesti Ekspressis... mitte enam ei mäleta - kopeerisin selle toona Exceli- faili ja nüüd avastasin jälle :) See on minu meelest päris heaks lähtekohaks lugemisvalikute tegemisel. Ehk "200 raamatut, mida iga eestlane peaks olema lugenud enne surma", või siis "Eesti 20.sajandi TOP raamatud":) Tegelikult on tabelis veel 10 raamatut, aga need said 2 või vähem häält ja ma ei hakka neid siia ümber kopeerima. Ahjaa... pealkirja järel on punktide arv - see on ka mingiks indikaatoriks):

1. A.H. Tammsaare «Tõde ja õigus» - 548
2. O. Luts «Kevade» - 502
3. K. Ristikivi «Hingede öö» - 449
4. J. Kross «Keisri hull» - 424
5. A. Gailit «Toomas Nipernaadi» - 413
6. V. Luik «Seitsmes rahukevad» - 371
7. E. Vilde «Mäeküla piimamees» - 368
8. A.H. Tammsaare «Põrgupõhja uus Vanapagan» - 353
9. - 10. A. H. Tammsaare «Kõrboja peremees» - 303
9. - 10. M. Unt «Sügisball» - 303
11. J. Kross «Kolme katku vahel» - 276
12. K. Ristikivi «Rohtaed» - 251
13. A. Kivikas «Nimed marmortahvlil» - 240
14. F. Tuglas «Väike Illimar» - 223
15. F. Tuglas «Felix Ormusson» - 213
16. B. Kangro «Jäälätted» - 203
17. K. Ristikivi «Rooma päevik» - 199
18. A. Gailit «Ekke Moor» - 186
19. - 20. M. Metsanurk «Ümera jõel» - 171
19. - 20. E. Vilde «Mahtra sõda» - 171
21. E. Tode «Piiririik» - 169
22. E. Vilde «Külmale maale» - 163
23. - 24. J. Kross «Paigallend» - 149
23. - 24. K. Ristikivi «Rõõmulaul» 149
25. M. Unt «Tühirand» - 144
26. A. Kalmus «Juudas» - 138
27. A. Mälk «Hea sadam» - 136
28. - 29. E. Bornhöhe «Tasuja» - 132
28. - 29. M. Saat «Võlu ja vaim» - 132
30. M. Traat «Tants aurukatla ümber» - 131
31. A. Gailit «Karge meri» - 126
32. - 33. V. Uibopuu «Janu» - 120
32. - 33. V. Uibopuu «Keegi ei kuule meid» - 120
34. K. Rumor «Krutsifiks» - 117
35. M. Unt «Öös on asju» - 116
36. A. H. Tammsaare «Ma armastasin sakslast» - 115
37. J. Undusk «Kuum» - 108
38. - 39. N. Baturin «Karu süda» - 106
38. - 39. J. Kross «Professor Martensi ärasõit» - 106
40. I. Talve «Maapagu» - 105
41. K. A. Hindrey «Urmas ja Merike» I-II - 101
42. M. Traat «Puud olid, puud olid hellad velled» - 99
43. J. Semper «Armukadedus» - 95
44. K.A. Hindrey «Sündmusteta suvi» - 92
45. M. Traat «Karukell, kurvameelsuse rohi» - 86
46. A. Kalmus «Jumalad lahkuvad maalt» - 84
47. A. Jakobson «Vaeste-Patuste alev» - 82
48. E. Vetemaa «Pillimees» - 76
49. K. Ristikivi «Nõiduse õpilane» - 75
50. E. Mihkelson «Matsi põhi» - 74
51. - 52. A. Gailit «Leegitsev süda» - 73
51. - 52. I. Talve «Maja lumes» - 73
53. B. Alver «Viletsuse komöödia» - 70
54. A. Hint «Tuuline rand» - 67
55. - 56. L. Meri «Hõbevalge», «Hõbevalgem» - 66
55. - 56. I. Talve «Juhansoni reisid» - 66
57. - 58 K.A. Hindrey «Loojak» - 63
57. - 58. E. Mihkelson «Nime vaev» - 63
59. - 60. M. Kõiv, V. Vahing «Endspiel: Laskumine orgu» - 61
59. - 60. A. Valton «Arvid Silberi maailmareis» - 61
61. - 63. A. Kalmus «Toone tuuled üle maa» - 60
61. - 63. B. Kangro «Taeva võtmed» - 60
61. - 63. M. Metsanurk «Jäljetu haud» - 60
64. A. Mägi «Karvikute kroonika» - 58
65. H. Kiik «Tondiöömaja» - 57
66. T. Õnnepalu «Hind» - 55
67. - 68. P. Sauter «Luus» - 52
67. - 68. M. Traat «Üksi rändan» - 52
69. - 70. V. Luik «Ajaloo ilu» - 50
69. - 70. Ü. Mattheus «Läheb ega peatu» - 50
71. - 72. A. Mälk «Surnud majad» - 49
71. - 72.G. Helbemäe «Ohvrilaev» - 49
73. - 74. N. Baturin «Leiud kajast» - 48
72. - 74. M. Traat «Minge üles mägedele» I-V - 48
75. - 77. N. Baturin «Kuningaonni kuningas» - 47
75. - 77. M. Mutt «Hiired tuules» - 47
75. - 77. K. Ristikivi «Õige mehe koda» - 47
78. - 79. E. Vetemaa «Kalevipoja mälestused» - 46
78. - 79. A. Mälk «Õitsev meri» - 46
80. - 82. A. Beekman «Kartulikuljused» - 44
80. - 82. M. Kõiv «Kolm tamme» - 44
80. - 82. V. Uibopuu «Kaks inimelu ajapöördeis» - 44
83. - 84. M. Metsanurk «Tuli tuha all» - 43
83. - 84. A. Mälk «Tee kaevule» -43
85. E. Mihkelson «Korter» -42
86. - 87. H. Kiik «Arve Jomm» - 41
86. - 87. J. Parijõgi «Semendivabrik» -41
88. - 92 A. Thoen «Hallide mägede maa» -40
88. - 92. K. Ristikivi «Viimne linn» -40
88. - 92. B. Kangro «Kuus päeva» -40
88. - 92. E. Vilde «Prohvet Maltsvet» -40
88. - 92. V. Õun «Uus evangeelium» - 40
93. - 95. J. Kross «Tabamatus» -39
93. - 95. O. Luts «Tagahoovis» -39
93. - 95. T. Vint «Lõppematu maastik» -39
96. - 98. F. Tuglas «Käsu Hansu noorus» -38
96. - 98. A. Valton «Teekond lõpmatuse teise otsa» -38
96. - 98. K. Ristikivi «Lohe hambad» -38
99. - 102. M. Unt «Mattias ja Kristiina» - 37
99. - 102. J. Peegel «Ma langesin esimesel sõjasuvel» - 37
99. - 102. Kuusberg «Südasuvel» - 37
99. - 102. L. Anvelt «Vabanemiskatse» - 37
103. E. Krusten «Nagu piisake meres» - 36
104. - 106. R. Sirge «Maa ja rahvas» - 35
104. - 106. A. Kitzberg «Ühe vana tuuletallaja...» - 35
104. - 106. A. Kork «Neli musketäri» -35
107. - 108. M. Metsanurk «Taavet Soovere elu ja surm» -34
107. - 108. O. Luts «Soo» -34
109. - 112. A. Gailit «Isade maa» -33
109. - 112. E. Toona «Lotukata» -33
109. - 112. A. Vanapa «Riiulid» -33
109. - 112. T. Vint «Kojamehe naine» -33
113. - 118. J. Ehlvest «Ikka veel Bagdadis» -32
113. - 118.O. Luts «Suvi» -32
113. - 118. M. Metsanurk «Kutsutud ja seatud» -32
113. - 118. T. Raudam «Tarzani seiklused Tallinnas» -32
113. - 118. E. Vetemaa «Munad hiina moodi» -32
113. - 118. A. Viirlaid «Ristideta hauad» -32
119. - 120. G. Helbemäe «Sellest mustast mungast» -31
119. - 120. M. Unt «Kuuvarjutus» -31
121. K. Ristikivi «Tuli ja raud» -30
122. -124. G. Helbemäe «Õekesed» -29
122. -124. B. Kangro «Joonatan, kadunud veli» -29
122. -124. K. Ristikivi «Imede saar» -29
125. -126. M. Unt «Mõrv hotellis» -28
125. -126. A. Valton «Õndsusesse kulgev päev» -28
127. -128. M. Raud «Kirves ja kuu» -27
127. -128. K. Ristikivi «Põlev lipp» -27
129. E. Nõu «Pidulik marss» -25
130. - 134. Eessaare Aadu «Linnupriid» -24
130. - 134. M. Raud «Turg» -24
130. - 134. H. Susi «Sarviku sulased» -24
130. - 134. A. Valton «Üksildased ajas» -24
130. - 134. E. Vetemaa «Monument» -24
135. - 142. M. Berg «Ma armastasin venelast» -22
135. - 142. J. Kruusvall «Sügisdivertisment» -22
135. - 142. M. Kõiv «Aken» -22
135. - 142. A. Mägi «Uputus» -22
135. - 142. A. Mälk «Läänemere isandad» -22
135. - 142. L. Promet «Primavera» -22
135. - 142. B. Russow «Liivimaa kroonika» -22
135. - 142. E. Toona «Puuingel» -22
143. R. Kolk «Küla põleb kahest otsast» -21
144. - 145. H. Raudsepp «Viimne eurooplane» -20
144. - 145. V. Uibopuu «Markuse muutumised» -20
146. - 150. E. Bornhöhe «Vürst Gabriel» -19
146. - 150. V. Gross «Tiivasirutus» -19
146. - 150. A. Kalmus «Prohvet» -19
146. - 150. R. Kaugver «Nelikümmend küünalt» -19
146. - 150. M. Traat «Pommeri aed» -19
151. - 152. I. Jaks «Talu» -18
151. - 152. E. Vetemaa «Möbiuse leht» -18
153. - 154. H. Nõu «Kass sööb rohtu» -17
153. - 154. M. Unt «Via regia» -17
155. - 160. T. Kallas «Corrida» -16
155. - 160. H. Kiik «Eluraev» -16
155. - 160. J. Kärner «Naine vaesest maailmast» -16
155. - 160. R. Morn «Tee ja tõde» -16
155. - 160. A. Mälk «Taeva palge all» -16
155. - 160. E. Tode «Printsess» -16
161. - 163. H. Nõu «Tiiger, tiiger» -15
161. - 163. J. Pärn «Oma tuba, oma luba» -15
161. - 163. R. Sirge «Häbi südames» -15
164. - 166. A. Jakobson «Igavesed eestlased» -14
164. - 166. S. Kivisildnik «Loomade peal katsetatud inimene» -14
164. - 166. M. Mutt «Rahvusvaheline mees» -14
167. - 174. B. Kangro «Peipsi» -13
167. - 174. L. Kibuvits «Kass arvab, et...» -13
167. - 174. E. Kippel «Suure nutu ajal» -13
167. - 174. J. Liiv «Vari» -13
167. - 174. A.H. Tammsaare «Elu ja armastus» -13
167. - 174. M. Traat «Hirm ja iha» -13
167. - 174. E. Vetemaa «Tulnuk» -13
167. - 174. E. Õunapuu «Olivia. Meistriklass» -13
175. - 176. B. Kangro «Emajõgi» -12
175. - 176. V. Vahing «Sina» -12
177. - 179. M Berg «Seisab üksi mäe peal» -11
177. - 179. E Peterson-Särgava «Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama» -11
177. - 179. H. Susi «Hall malev» -11
180. - 181. V. Adams «Esta astub ellu» -9
180. - 181. K. Ainver «Ainult üks aasta» -9
182. - 186. V. Gross «Müüa pooleliolev individuaalelumaja» -8
182. - 186. J. Kross «Wikmani poisid» -8
182. - 186. A. Mägi «Karneval» -8
182. - 186. R. Sirge «Rahu! Leiba! Maad!» -8
182. - 186. R. Sirge «Tulukesed luhal» -8
187. - 189. T. Kallas «Eiseni tänav» -7
187. - 189. A. Saal «Vambola» -7
187. - 189. M. Saat «Mida teha emaga?» -7
190. M. Metsanurk «Vahesaare Villem» -6
191. - 196. L. Anvelt «Eluhirm» -5
191. - 196. L. Anvelt «Viirastusi valges öös» -5
191. - 196. A. Jakobson «Vana kaardivägi» -5
191. - 196. J. Jõerüüt «Raisakullid» -5
191. - 196. J. Kross «Rakvere romaan» -5
191. - 196. P. Krusten «Vehklemõisa aednik» -5
197. - 199. A. Kork «Sulid ja võmmid» -4
197. - 199. J. Liiv «Armas Liisi!» (kirjad L. Goldingule) -4
197. - 199. Ü. Mattheus «Kuma» -4
200. - 203. U. Masing «Rapanui vabastamine» -3
200. - 203. K. Ristikivi «Surma ratsanikud» -3
200. - 203. A. Viirlaid «Seitse kohtupäeva» -3
200. - 203. T. Vint «Väikelinna romaan» -3

Kui hääletus toimuks praegu, siis oleks nii mõnedki kirjanikud nimistus sees. Usun, et näiteks Kivirähk-i "Rehepapp" kui ka "Mees, kes teadis ussisõnu"; Rein Raud "Pisiasjad, mis omavad tähtsust" ja "Hector ja Bernard"; Jaan Kross "Tahtamaa"; Leo Kunnas "Sõdurjumala teener"; Mats Traat "Haamri all"; Eeva Park "Lõks lõpmatuses"; Jan Kaus "Tema"; Tiit Aleksejev "Valge kuningriik"; Ene Mihkelson " Katkuhaud"; Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"; Mehis Heinsaar "Rändaja õnn" ja mu oma suur lemmik Leelo Tungal "Seltsimees laps" ja kuna tegemist tundub olevat täiskasvanute "juturaamatutega", siis luule ja lasteraamatud ei kvalifitseeru... kuigi kus läheb piir laste ja täiskasvanute raamatute vahel? Viidates näiteks "Kevade"-le...
Hmmm, tegelikult ongi Eno Raud "Naksitrallid" 2 häälega jagamas kohti 204. - 209...
--------------------------------

Aga siin on siis veel lisaks sajandi TOP100 lasteraamatut:

01. Oskar Luts - Kevade
02. Aino Pervik - Kunksmoor. Kunksmoor ja kapten trumm
03. Silvia Rannamaa - Kadri
04. Eno Raud - Naksitrallid
05. Oskar Luts - Nukitsamees
06. Eno Raud - Sipsik
07. Edgar Valter - Pokuraamat
08. Marta Sillaots - Trips, Traps, Trull'i sari
09. Ellen Niit - Pille-Riini lood
10. Ernst Enno - Üks rohutirts läks kõndima
11. Jaan Rannap - Agu Sihvka annab aru
12. Julios Oro - Hiir rätsepaks
13. Karl Ristikivi - Semud
14. Irma Truupõld - Rohelise Päikese maal
15. Silvia Rannamaa - Kasuema
16. Aino Pervik - Arabella, mereröövli tütar
17. Karl Ristikivi - Sellid
18. A. H. Tammsaare - Meie rebane
19. Tiia Toomet - Vana aja lood
20. Richard Janno - Vutimehed
21. Enn Kippel - Meelis
22. Jüri Parijõgi - Tsemendivabrik
23. E. Peterson-Särgava - Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest
24. Jaan Rannap - Viimane Valgesulg
25. Richard Roht - Jutte loomadest
26. Vladimir Beekman - Aatomik
27. Juhan Jaik - Kaarnakivi
28. Elar Kuus - Memmemusi
29. Viivi Luik - Kõik lood Leopoldist
30. Ellen Niit - Rongisõit
31. Ellen Niit - Triinu ja Taavi uued ja vanad lood
32. Hando Runnel - Mõtelda on mõnus
33. Karl Eduard Sööt - Lapsepõlve Kungla
34. Ansomardi - Jalgsemaa Kitse-eide muinasjutud
35. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
36. August Kitzberg - Lastejutte
37. Iko Maran - Londiste, õige nimega Vant
38. Ellen Niit - Krõlli-lood
39. Harri Jõgisalu - Maaleib
40. Jaan Kross - Mardileib
41. Heljo Mänd - Karuaabits
42. Eduard Vilde - Minu esimesed triibulised
43. Juhan Jaik - Pombi-sari
44. Juhan Jaik - Võrumaa jutud
45. Boris Kabur - Rops
46. Jaan Lattik - Meie noored
47. Jüri Parijõgi - Jutte
48. Jaan Rannap - Koolilood
49. Friedebert Tuglas - Väike Illimar
50.Karl August Hindrey - Jaunart Jauram
51. Karl August Hindrey - Kill Martuse lood
52. Karl August Hindrey - Pambu-Peedu
53. Kalju Kangur - Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid
54. Felix Kotta - Tublid loomad
55. Viivi Luik - Tubased lapsed
56. Mihkel Mutt - Näärivana
57. Ellen Niit - Suur maalritöö
58. Eno Raud - Roostevaba mõõk
59. Leelo Tungal - Vana vahva lasteaed
60. Alide Dahlberg - Mutionu pidu
61. Lehte Hainsalu - Pikurilli
62. Karl August Hindrey - Lõhkiläinud Kolumats
63. Harri Jõgisalu - Kärp
64. August Kitzberg - Lastenäidendid
65. Elar Kuus - Jänesepoeg, kes luuletas
66. Henno Käo - Dondijutud
67. Viktor Masing - Sinasõprus tammega
68. Heljo Mänd - Toomas Linnupoeg
69. Ellen Niit - Karud saavad aru
70. Ellen Niit - Midrimaa
71. Ellen Niit - Suur suislepapuu
72. Helga Nõu - Pea suu!
73. Jüri Parijõgi - Jaksuküla poisid
74. Jüri Parijõgi - Külaliste leib
75. Holger Pukk - Rohelised maskid
76. Asta Põldmäe - Mitmekesi maateral
77. Jaan Rannap - Nublu
78. Richard Roht - Laaned ja veed
79. Paul-Eerik Rummo - Kokku kolm juttu
80. Paul-Eerik Rummo - Lugemik, lugemiki
81. Karl-Eduard Sööt - Lastelaulud
82. Silvia Truu - Silja - sari
83. Leelo Tungal - Kristiina, see keskmine
84. Robert Vaidlo - Lood Kukeleegua linnast
85. Heino Väli - Hundikäpp
86. Heino Väli - Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel
87. Ott Arder - Mine metsa!
88. Ernst Enno - Juss oli väike peremees
89. Karl-August Hindrey - Piripilli-Liisu
90. Karl-August Hindrey - Seene-Mikk
91. August Jakobson - Suur onu ja väike vennapoeg
92. August Jakobson - Ööbik ja vaskuss
93. Juhan Kallak - Summ-summ
94. Reinhold Kamsen - Küll on kena kelguga
95. Jaan Kaplinski - Kes keda sööb, kes mida sööb
96. August Kitzberg - Piibelehe neitsi
97. Andrus Kivirähk - Kaelkirjak
98. Andrus Kivirähk - Sirli, siim ja saladused
99. Henno Käo - Kui mind üldse olemas ei oleks
100 . Uno Leies - Tipp ja Täpp
101. Iko Maran - Pikk päev
102. Heljo Mänd - Oakene
103. Heljo Mänd - Pillerpall
104. Jüri Parijõgi - Teraspoiss
105. Eno Raud - Kalevipoeg
106. Richard Roht - Väleküüs ja Tuhknai
107. Hando Runnel - Mere ääres metsa taga
108. Karl-Eduard Sööt - Upa, upa oalill
109. Irma Truupõld - Öömori okaslinn

Kui tabel koostataks nii, et ka selle sajandi 10 aastat tuleks sisse, siis võib aimata, et nimistust võiks leida ka näiteks sellised raamatud (see on mu enda prognoos:)):
Aino Pervik - Maailm sulelise ja karvasega; Paula-sari
Leelo Tungal - Marjajuur lume all
Aidi Vallik - Ann -i sari
Andrus Kivirähk - Lotte raamatud; Limpa ja mereröövlid
Heino Kiik - Kuresaapad
Henno Käo - Printsuss; Napakad jutud
Katrin Reimus - Haldjatants
Piret Raud - Sanna ja salakütid
Jaan Rannap - Nelja nimega koer
Ilmar Trull - Iseloomuga loom; Järvevaht ja joogivesi
Jaanus Vaiksoo - Neli hommikut ja üks õhtu
Kristiina Kass - Käru-Kaarel; Petra lood
Peeter Sauter - Laiskade laste raamat
---------------------------------------------

Rootslaste rahva suur hääletus, kus osales 21000 inimest, toimus 1997 ning tulemus oli järgmine (Kirjutan sulgudesse järele ka eestikeelse tõlke, kui mul parajasti meelde tuleb, et see on ilmunud - täiendused ja kommentaarid on igati teretulnud!!!):

1. Romanen om utvandrarna - Vilhelm Moberg (1949-59) (Väljarändajate -sari)
2. Pippi Långstrump - Astrid Lindgren (1945) (Pipi Pikksukk)
3. Bröderna Lejonhjärta - Astrid Lindgren (1973) (Vennad Lõvisüdamed)
4. Romanserien "Stad" - Per Anders Fogelström (1960-1968)
5. Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige - Selma Lagerlöf (1906-07) (Nils Holgerssoni ilmeline teekond läbi Rootsi)
6. Emil i Lönneberga - Astrid Lindgren (1963) (Vahtramäe Emil)
7. Röde Orm - Frans G. Bengtsson (1941-45) (Orm punane)
8. Mio min mio - Astrid Lindgren (1954) (Mio mu Mio)
9. Ronja rövardotter - Astrid Lindgren (1981) (Röövlitütar Ronja)
10. Juloratoriet - Göran Tunström (1983) (Jõuluoratoorium)
11. Jerusalem - Selma Lagerlöf (1901-02) (Jeruusalemm)
12. Aniara - Harry Martinson (1956)
13. Simon och ekarna - Marianne Fredriksson (1985) (Simon ja tammed)
14. Händelser vid vatten - Kerstin Ekman (1993)
15. Ondskan - Jan Guillou (1981) (Kurjus)
16. Jack - Ulf Lundell (1976)
17. Den allvarsamma leken - Hjalmar Söderberg (1912) (Tõsine mäng)
18. Mor gifter sig - Moa Martinson (1936)
19. En komikers uppväxt - Jonas Gardell (1992) (Koomiku lapsepõlv)
20. Böckerna om Bert - Anders Jacobsson/Sören Olsson (1987- ) (Bert-i sari)
21. Kejsaren av Portugallien - Selma Lagerlöf (1914) (Portugali keiser)
22. Strändernas svall - Eyvind Johnson (1946)
23. Nässlorna blomma - Harry Martinson (1935)
24. Doktor Glas - Hjalmar Söderberg (1905) (Doktor Glas)
25. Dvärgen - Pär Lagerkvist (1944) (Kääbus)
26. Den som vandrar om natten - Marianne Fredriksson
27. Jag saknar dig, jag saknar dig - Peter Pohl
28. Anna, Hanna och Johanna - Marianne Fredriksson
29. Böckerna om Sune - Anders Jacobsson/Sören Olsson (Sune -sari)
30. Din stund på jorden - Vilhelm Moberg (Sulle antud elupäevad)
31. Vinterviken - Mats Wahl
32. Tordyveln flyger i skymningen - Maria Gripe (Sitasitikas lendab videvikus)
33. Villospår - Henning Mankell (Valejälg)
34. Vägen till klockrike - Harry Martinson (Klockrike teekond)
35. Markurells i Wadköping - Hjalmar Bergman (Markurell)
36. Barabbas - Pär Lagerkvist (Barabbas)
37. Agnes Cecilia: en sällsam historia - Maria Gripe
38. Molnfri bombnatt - Vibeke Olsson
39. Vendetta - Jan Guillou
40. Den femte kvinnan - Henning Mankell
41. Mördare utan ansikte - Henning Mankell (Näota mõrvarid)
42. Ormens väg på hälleberget - Torgny Lindgren (Mao tee kalu peal)
43. Böckerna om Alfons Åberg - Gunilla Bergström
44. Alla vi barn i Bullerbyn - Astrid Lindgren (Bullerby lapsed)
45. Trägudars land - Jan Fridegård
46. Vem älskar Yngve Frej? - Stig Claesson (Kes armastab Yngve Freyd?)
47. Steget efter - Henning Mankell
48. Saknaden - Ulf Lundell
49. Den vita lejoninnan - Henning Mankell
50. Rid i natt - Vilhelm Moberg (Ratsuta täna öösel)
51. Bombi Bitt och jag - Fritiof Nilsson Piraten
52. Madicken - Astrid Lindgren (Madlike)
53. Gentlemen - Klas Östergren
54. Lars Hård - Jan Fridegård
55. Raskens - Vilhelm Moberg
56. Gäst hos verkligheten - Pär Lagerkvist (Maailmas võõrsil)
57. Kallocain - Karin Boye (Kallokaiin)
58. Kvartetten som sprängdes - Birger Sjöberg
59. Hans nådes tid - Eyvind Johnson (Tema helduse aeg)
60. Rövarna i Skuleskogen - Kerstin Ekman
61. Hummelhonung - Torgny Lindgren (Kumalasemesi)
62. Janne, min vän - Peter Pohl (Janne, mu sõber)
63. Bara en mor - Ivar Lo-Johansson (Ainult ema)
64. Ett drömspel - August Strindberg (Unenöomäng)
65. Bränt barn - Stig Dagerman (Kes kõrvetada saanud...)
66. Stjärnor utan svindel - Louise Boije af Gennäs
67. Bock i örtagård - Fritiof Nilsson Piraten
68. Blindgång - Marianne Fredriksson
69. Böckerna om Karlsson på taket - Astrid Lindgren (Karlsson katuselt)
70. Comédia infantil - Henning Mankell
71. Herr Arnes penningar - Selma Lagerlöf (Härra Arne varandus)
72. Miranda och pärlhalsbandet - Kerstin Sundh
73. Romanen om Olof - Eyvind Johnson
74. Vävarnas barn - Per Anders Fogelström
75. Pappan och havet - Tove Jansson (Muumitroll)
76. Tjuven - Göran Tunström (Varas)
77. Häxringarna - Kerstin Ekman
78. Vinter i paradiset - Ulf Lundell
79. Coq rouge - Jan Guillou
80. Böckerna om Kulla-Gulla - Martha Sandwall-Bergström
81. Vi på Saltkråkan - Astrid Lindgren (Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses)
82. Evas bok - Marianne Fredriksson
83. Skuggan över stenbänken - Maria Gripe
84. Fru Björks öden och äventyr - Jonas Gardell
85. Kvinnor och äppelträd - Moa Martinson
86. Merabs skönhet -Torgny Lindgren
87. Frestelsernas berg - Jonas Gardell
88. Böckerna om Pettson och Findus - Sven Nordqvist (Pettson ja Findus -sari)
89. Statarna - Ivar Lo-Johansson
90. Fiendens fiende - Jan Guillou
91. Dikter - Karin Boye
92. Kyssen - Ulf Lundell
93. Barnens ö - P C Jersild (Laste saar)
94. Utvald att leva - Jerzy Einhorn
95. Clownen Jac - Hjalmar Bergman
96. Löwensköldska ringen - Selma Lagerlöf (Löwensköldi sõrmus)
97. Mormor gråter och andra texter - Jonas Gardell
98. Syndafloden - Marianne Fredriksson
99. Efter floden - P C Jersild
100. Århundradets kärlekssaga - Märta Tikkanen (Sajandi armastuslugu)

Kui hääletuks toimuks praegu, siis oleks tabelis kindlasti ka Stieg Larssoni triloogia, millest Lohetätoveeringuga tüdruk on juba eesti keeles ka ilmunud ning kohe ilmuvad ka järgmised osad. Hetkel on kõige suurem kirjandusfenomen siinmail Lars Kepler -i "Hypnotisören". Selle õigused müüdi 30-sse riiki jube enne raamatu rootsi keeles ilmumist :))) Rootsi krimkadekultuur ruulib nii Rootsis kui terves maailmas (Mari Jungstedt, Arne Dahl, Camilla Läckberg, Henning Mankell, Håkan Nesser, Stieg Larsson, Åsa Larsson, Liza Marklund, Maj Sjöwall, Karin Alvtegen jne, jne, jne)!
--------------------------------------

Bonusena veel üks nimekiri aastast 2006, mis kinnitab niigi teada-tuntud raamatute olulisust.
Nimelt Briti raamatukogutöötajate "30 raamatut, mida iga täiskasvanud inimene peaks olema lugenud".
Sellest hoolimata on mul veel mõned neist lugemata... õnneks siiski üksikud :)

Harper Lee - Tappa laulurästast...
Piibel
JRR Tolkien - Sõrmuste isand
Charles Dickens - Jõululaul
Charlotte Bronte - Jane Eyre
Jane Austen - Uhkus ja eelarvamus
EM.Remarque - Läänerindel muutuseta
Phillip Pullman - Tema tumedad ained triloogia
Sebastian Faulks - Linnulaul
John Steinbeck - Viha kobarad
William Golding - Kärbeste isand
Mark Haddon - Kummaline juhtum koeraga öisel ajal
Thomas Hardy - D'Urbeville'ide Tess
AA Milne - Karupoeg Puhh
Emily Bronte - Vihurimäe
Kenneth Grahame - Tuul pajuokstes
Margaret Mitchell - Tuulest viidud
Charles Dickens - Suured lootused
Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
Alice Sebold - Armsad luud
Khalil Gibran - Prohvet
Charles Dickens - David Copperfield
Paulo Coelho - Alkeemik
Mihhail Bulgakov - Meister ja Margarita
Yann Martel - Pii elu
George Eliot - Middlemarch (seda vist polegi veel eesti keeles?)
Barbara Kingsolver - The poisonwood bible (seda vist kah pole?)
Anthony Burgess - Kellavärgiga apelsin
Aleksander Solženitsõn - Üks päev Ivan Denissovitši elus

Panin kõrvaltulpa linke juurde erinevate raamatutablite kohta - Näiteks 2 erineva aastakäigu "1001 raamatut, mis peaks elu jooksul olema läbi loetud" (mul on olemas ka Rootslaste versioon sellest raamatust, ehk kunagi jõuan need üles kirjutada...seal on umbes kolmandik rootsi kirjandus, seega eestlaste jaoks mõnevõrra tundmatu, aga seda põnevam) ja muudki huvitavat. Loodetavasti kuluvad need tabelid marjaks ära...

Sildid: ,

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default