Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, september 28, 2009

Man tänker sitt / Burrowing (Rootsi 2009)

Režissörid ja stsenaristid: Henrik Hellström ja Fredrik Wenzel
Olulisemad näitlejad: Sebastian Eklund

Loo lähtekoht: Umbes 10 aastane poiss jutustab, mis tema väikelinna või eeslinna naabruskonnas toimumas. Millises olukorras on inimesed tema ümber. Film jälgib ka poisi enda suhet emaga ning tema mõttemaailma ja küsimusi, mis selles vanuses maailmaavastajat mõtlema panevad.

Film on kummaline mix - sisult väga realistlik kuid ühtlasi mõjub kui unenägu. Hüpnootiline ja rikastatud koorimuusikaga, mis samaga loob atmosfääri kui ka rõhutab ängistavat emotsiooni.

Eriti meeldis mulle kuidas see film algas. Must taust, millel algustiitrid olid oli taustaks ka filmi algusele. Nimelt oli tegemist ööga, mis vaikselt hakkas majade ja puude piirjooni looma. Just nii nagu hommikuti maailm pimedusest välja tulebki. See mõjus kuidagi originaalse ja tooniloovana. Tekkis huvi, et mis kõiki huvitaviad lahendusi on veel filmitegijad välja mõelnud.

Samad auteurid olid ka paari aasta taguse Rootsi Oscarikandidaadi parimale võõrkeelsele filmile saadetud "Farväl Falkenberg" taga. Kunstnike käekirja tunneb ära ka sellest filmis. Neil on tuntav oma stiil, mis tegelikult üldse lööb laineid viimase aja Rootsi filmikunstis. Selline "realistlik" lähenemine.

Ma ise eelistan sellist enda üle naermisega pikitud filmi nagu "De Ofrivilliga". Kuigi "Man tänker sitt"-is oli mõningaid helgemaid noodte ka sees, oli rõhk ikkagi masendusel. Eriti mida film edasi, seda kurvemaks kuidagi see olustik muutus. Muidugi mõista, seda rohkem aru saad kogu seda olustikku ka. Filmis just sõnadega ei liialdata. Peamine sõnaline osa ongi see, mis pisikese poisiga juhtub ja mida ta oma mõtlemise läbi vaatajale jagab. Film ise on jagatud väiksemateks lugudeks, ehk mis ühe või teise tegelasega toimub. Vaatajale antakse vabad käed mõelda, et mida need tegelased võiksid mõelda. Midagi ette ei anta, ega räägita. See on ühtlasi hea, aga samas jääb liiga palju lahtiseks, et mida need inimesed ikkagi tundsid või tahtsid. Pidevalt oli õhus ka tunne, et kohe keegi ennast ära tapab. Või veel hullem - mees lapsega - et ta tapab (uputab) oma lapse ära... kuid mingit erilist haripunkti ei saabugi. See on ju lõiguke elust... ja seal polegi haripunkti. Pidev väikelinna-elu läheb ikka oma igapäevaga edasi.

Mingis mõttes need kontrastid tekitasid minus imestust. Näiteks see kui laps süles mees parklas inimestelt raha küsib, aga keegi ei taha anda. Korralik mees, laps süles.. ma küll hakkaks mõtlema, et mis selle küsimise taga on... Aga hetk hiljem kui ta oma lapse paneb parkla asfaldile pikali ja hakkab tal mähkmeid vahetama, siis tuleb "sotsiaalselt teadlik" tädi juurde ning ähvardab kutsuda ametnikud.

Kogu sellest filmist tervikuna jäi selline tunne, et inimesed on muidu üksikud, aga kui neil on lapsed, siis nad ei ole üksi... see on piisav põhjus edasielamiseks ja -pingutamiseks. Ja lapsed on vanemate tähelepanu väärt! Ükskõik kui omapärased/tavalised nad on, kui vanad nad on (ka täiskasvanud lapsed) või kui omaette nad olla tahavad/kui isepäised nad on... Läbi laste ei ole me kunagi päriselt "üksi".

Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil päris head kriitikat ja samuti on Rootslased ise päris kõrgelt seda teost hinnanud. Ma kaldun siiski arvama, et see on rohkem selline festivalipublikute pärusmaa. Mitte igaühele. Kaugeltki mitte igaühele. Minule ka mitte. Selleks on vaja sõgavat põhja, et tunnetada seda kõike läbi iseenese. Mul on praegu just kuidagi pinnal kõik. Mõnel teisel eluhetkel vaadates võiksin olla sellest vaimustuses.

Hinnag: 1+ (see film on tüüpiline selline film, mida vaadates ma ootasin, et lõppeks see ometi, kuid samas seal oli tegelikult palju mõtteainest ning kummitama jääb ka. Aga selliste filmide vaatamiseks peab olema teatud meeleolus, ehk valmis vastu võtma seda ning laskuma ise sellesse transsi või tundeolustikku. Minul aga vaatamise hetkel hakkas just vastupidi mehhanism tööle. Ei tahtnud seda ängi enam vastu võtta. Pisikesele poisile elasin küll täiega kaasa. Nii kurb, et tal mingit sõpra polnud... see lõik kus ta oma ettekujutatud sõpradega peitust mängib, see on nii kurb ja ühtlasi üllatav... Jah, selle filmi väärtus on palju suurem kui mu hinnang laseb oletada. Aga see lihtsalt oli minu jaoks praeguses ajahetkes liiga raske vastu võtta - omad lapsed ju kaugel ning ma isegi siin Rootsis sisserännanud inimene... ei tahaks küll, et minu tee seda rada läheks... Filmi kodulehel on kellegi kriitiku kommentaar, et see film viib transsi - täpselt seda see teebki! Kunst.)

Filmi treiler:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default