Ennekõike pean ära ütlema, et ma tagantjärgi ei saa aru, miks ma seda tükki üldse vaatama tahtsin minna? Ilmselt suurest armastusest Ugala vastu, mis on paljude aastatega tekkinud. Mingi sisemine vajadus kõik selle armsa teatri tükid ära näha? On ju sealt pärit vanad head lavastused Rein Malmsteni ja Leila Säälikuga. Samuti pärlid Elmo Nüganeni/Piret Kalda/Noormetsade ajast... Ja viimasest ajastust 20.lennu noorte osalusel head tükid. Samuti ühed viimase 10 aasta Eesti teatri tipplavastused - Niskamäe kired ja Anna Karenina... Kui nüüd vaadata nende esietenduste aegu, siis tõeliselt headest asjadest viimane oli "Börs ja börsitar" ("Küünlad põlevad lõpuni" erandina meeldis mulle küll ka, aga ikkagi mitte päris sellel tasemel), mille esietendus jääb 2 aasta taha. Ugala teater on viimastel aastatel olnud kuidagi eriliselt liimist lahti. Võigemast, Soomets ja Murel läksid ära. Leila Säälik läks ära (kuhu ta küll kadus? Meelitage ta ometi tagasi!!!!). Muidugi terve rida suuri lemmikuid on ju seal ka laval veel täna, aga kui midagi ei muutu, siis kui kauaks? Nii kaugele sõitmiseks tuleb ka planeerida eriti palju ning hoolega. Loodan südamest, et saadakse sellest "vahepeatusest" üle ja uued head lavastused muudavad Ugala sama huvitavaks kui ta paar kolm aastat tagasi oli. Väga hea märk on näiteks novembris Normeti poolt lavastatav "Nii nagu taevas"... filmina oli see väga südantliigutav ja armas ning ilus lugu ühest väikeasula laulukoorist - armastusest ja inimsuhetest. Kui Normetil õnnestub, siis võib sellest saada Ugala repertuaari lipulaev... Kuhu ma selle pika sissejuhatusega jõuda tahtsin on see, et peab ehk rohkem valivamaks muutuma. Kõik tükid ei ole ja ei saagi olla kulda väärt... muidu ei tunnekski seda "tõeliselt head" ära :)
Aga nüüd tagasi "Arturi laulud ja aastad" ja Artur Rinne enda juurde. Ehk nagu esimestest lausetest aimata võis, see tükk ei meeldinud mulle kohe üldse. Usun, et palju ka sellepärast, et ma pole kunagi, ehk siis ka lapsepõlves juba, Artur Rinne muusika austaja olnud. Mäletan teda esimest korda vist mingist Artur Rinne lauludega filmikesest või oli see nüüd hoopis "Viljaveski" või "Prillitoos", kus ta laulis. Vanem, hallipäine, paksuke härra. Kelle hääl pani ilmselt selleaegsed vanemad daamid heldima. Võibolla oli selles fänluses midagi sarnast Arnold Rüütli sündroomiga... seda ma enam tänaseks ei mäleta ja võibolla ei saanud ka seda sellel ajal aru. Igatahes ei olnud Ugala tükis laval Artur Rinnet. Ja selles mõttes ehk oleks pidanud olema tänulik või rahul. Aga samas ega seal laval ka midagi muud huvitavat olnud. Selle tüki konks või probleemiasetus või mõte oli kuidagi kahvatult emotsioonitu. Või kui mitte emotsioonitu otseselt, siis kuidagi pinnapealne. Lisaks ei osanud üks Arturitest eriti hästi laulda ja see häiris kõrva. Seevastu tüki tugevaim asi üldse oli Jüri Aarma laulmine. Teda oli mõnus kuulata ning isegi mingi neist lauludest mõjus päris hästi. Mõnus oli ka Kadri Lepp -a näha, kuigi tema roll oli väga kõrvaline ning temast pigem hakkas kahju mitte sellepärast, et millise mehe kõrval ta elab vaid sellepärast, et ta selles tükis oma annet peab raiskama. Talle pole juba tõeliselt kaua väärilisi rolle antud... või vähemalt mina pole sattunud nägema. Niskamäe ehk oligi viimane... kustutatakse see ägedus temas, mis oli näiteks nende lennu tükis "Tšehhov ja šõubisnes"... kurb on seda jälgida...
Mõningaid kõrvalosi oli hoopis piinlik vaadata. Mõned Ugala näitlejatest lihtsalt ei küündi "professionaalsele" tasemele. Midagi pole teha... ja see omakorda kisub kogu tüki väärtuse alla. Võibolla on massi saavutamiseks vaja kaasata ka majas mitte-näitlejatena töötavad inimesed, aga noh, ausalt öeldes, sellel on oma hind. Kuigi meeldiva erandina Enn Kose, kellel selge kõlav hääl...
Mind häiris ka see, et sellisest mömmist mehest, kes laskis endast lihtsalt üle sõita, et just temast on tükk repertuaari valitud. On ju palju huvitavamaid ja austusväärsemaid inimesi, ka Eesti kultuuriajaloos, kellest tükke teha ning lavale tuua. See kuidas teda Siberisse saadeti ja siis ta tagasi tulles laskis ennast lükata tõmmata, see ehk oli tüki ainuke selline emotsionaalse pagasiga misanstseen, kuid sellest jääb kahetunnise tüki jaoks väheks. Muidugi tikutulega võib neid pisitillukesi mõttepoegi veel leida, kuid millegipärast jääb ikkagi tunne, et mahlakamad ning huvitavamad asjad selle mehe elust pole lavale jõudnudki. Kelle tahes keskmise Eesti mehe elust leiab neid teravaid hetki märksa rohkem, niiet kuidagi igavaks kippus kogu lugu.
Liigitaksin selle samasse patta koos Ugala teise lavastuse - "Linnapea"-ga. Kumbki omab väärtust ehk just sellega seotud inimestele. "Linnapea" viljandlastele endile ning "Arturi laulud ja aastad" peategelase kaasaegsetele, kes tõesti tema muusikast lugu on pidanud. Kuigi samas "Artur Rinnet", nagu mainisin, mina seal laval küll ei näinud.
Hinnang: 1+ (pluss läheb Jüri Aarmale... Mis seal salata - ootasin lõppu. Tänaseks kui sellest vaatamisest on juba kulunud ka mõned nädalad, ei mäleta ma praktiliselt midagi muud kui seda, et vabandasin pidevalt kaasa ees, et teda seda vaatama sundisin... Mäletan Jüri Aarmat ka, kes peaaegu terve etenduse on laval, ta võiks rohkem teatrisse tagasi tulla! See kahe eri aja Arturite lavastuse läbi kohtumine mõjus kuidagi häirivalt ning mitte üldse huvitava lahendusena. Meeldis ka veel kostüümikunstniku töö, sest see oleks justkui ainus, mis ajastuhinge natukenegi sisse tõi. Muidu ei oleks seda üldse tunnetanud. Näitlemisest sai aru ainult mõnede väheste puhul, et käitumisnormid on võrreldes selle ajaga muutunud. Lahja, ütleks isegi, et lurr värk oli... Pole kohe tahtnud sellest kirjutadagi sellepärast. Üritasin siin siiski jätta piksenoolte suunad otseselt täpsustamata, sest need lähevad ikka samasse "väravasse"... aga midagi pole teha, kui samad süüdlased ebaõnnestumistes, nagu varem...
Ahjaa, vähemalt Luule Komissarov teeb ühe vinge rolli! See kuidas tema mängib erinevaid tegeleasi, see on tõesti nagu väärtus omaette sellele tükile. Alates parukaga tibilikust ettekandjast lavastuse alguses, kuni sellele plaadiostja-daamini välja. Ja Anne Valge sekundeeris talle tädikeste-paaris ka väga hästi :) Aga need kohatised "kooris näitlemised", mida vahest ikka harrastatakse teha... selleks peab olema ilmselt tipplavastaja, nagu näiteks Elmo Nüganen Linnateatris, et sellist trikki varrukast välja tõmmata... Ugala on mitu korda juba sellesse lõksu langenud, no ei ole mõnus vaadata, ei ole...)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Mati Põldre, Margus Vaher «ARTURI LAULUD JA AASTAD»
Muusikaline lavalugu Artur Rinnest
Lavastusrühm: Margus Vaher, Jaak Vaus, Peeter Konovalov, Oleg Titov
Mängivad: Jüri Aarma (külalisena), Juss Haasma (külalisena), Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Merle Liinsoo, Annabel Liinsoo (külalisena), Kata-Riina Luide, Tanel Ingi, Martin Mill, Tarvo Vridolin, Gert Kark, Andres Oja, Andres Tabun, Janek Vadi, Aarne Soro, Arvo Raimo, Peeter Jürgens, Arvi Mägi, Enn Kose (külalisena), Margus Vaher, Meelis Rämmeld, Kiiri Tamm, Anne Valge, Luule Komissarov, Peeter Konovalov ja teised.
Muusikalise lavaloo "Arturi laulud ja aastad" keskmes on Artur Rinne, rahva laulik.
Tema laulud, mis kõnelesid lihtsatest, igaühele omastest asjadest - kodukotusest, rukkiväljast, mühisevast metsast, vanast vokist - saatsid meie rahvast läbi paljude aastakümnete. Nad ühendasid põlvkondi ja tuletasid keerukatel aegadel meelde õdusaid inimlikke väärtusi.
Rinne oli poole sajandi jooksul oodatud igas Eestimaa nurgas, ta laulis oma rahvale ning tegi koos rahvaga kaasa kõik kuldsed ja vähemkuldsed ajad. Mahtusid ju Artur Rinne eluaastatesse esimese Eesti Vabariigi aeg, aga ka järgnevad võimud, sõda, repressioonid ja okupatsioon. Nii on "Arturi laulud ja aastad" ühtlasi ka meie rahva lugu. Lugu nii pealesunnitud kui vabatahtlikest valikutest ajaloo pöördelistel aegadel.
Artur Rinne rõõmsameelse artistifassaadi taga peitus palju kahtlusi, otsinguid ja pingeid. Ta nautis armastust ja tuntust rahva laulikuna, ent jäi ikka unistama rollidest ooperilaval. Tema eraelu oli piisavalt kirev, et sellest võiks ainest saada seebiooper...
"Arturi laulud ja aastad" püüab läbi sõna, muusika ja Artur Rinne elu loo mõista ja meenutada aegu, mis polegi meist nii kaugel, ning inimest, kes on olnud osa meie, meie vanemate või vanavanemate elust.
Esietendus 4. aprillil 2009 Ugala suures saalis.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar