Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, september 29, 2009

Billy Elliot - Victoria Palace Theatre

Mis Londoni külastus see ikka on, kui mõnel õhtul teatrisse ei saa?! :) Ei olnud ka seekord erand... ja kui on aeg nii piiratud, siis millegipärast kisub ikka sinna muusikalide valdkonda need valikud (kuigi samal ajal olid nii Rachel Weisz-i Tramm nimega iha kui ka Kevin Spaceyga peaosas mingi kohtudraama Londoni teatrite repertuaaris.) Eestis oli ka vahepeal muusikalidega asjad päris hästi, kuid viimasel ajal on see žanr natuke ära vajunud (minu jaoks). Kuigi, kus edetabel terendamas, seal on see ka oma süsteemist vaja välja lasta :))) Ehk kolm tippu võiksin siinkohal, kuigi neil antud tükiga mingit seost pole, nö. "õhku visata" - 1.Vampiiride tants (Linnahallis); 2.Evita (Siiri Sisaskiga Tartus Reakoja ees); 3.Chicago (Tallinna Laulukaare ees). Kuigi paar kolm on veel täiesti head... ning terve rida "vanu häid" Estonia muusikale on ju veel ka, nagu näiteks "Viiuldaja katusel", "Rose Marie" jne jne... Aga jah, millegipärast ei õnnestu need enam samal tasemel praegusel ajal. Võibolla on põhjus valikutes, mis tehakse - "Ämbliknaise suudlus"-esse kutsuti Koit Toome peaossa... aga oleme ausad, mis näiteja ta on? Noh, ega sealt pole muud loota, kui et "äkki" üllatab (vanarahvas ütleb selle kohta "äkki" on püksis:) Oli ta ju ka "Vampiiride tants"-us päris palju esil - aga samas võib ka tolle tüki nõrgima lüli tiitli temale osutada)... ja sama suur kui mitte suurem retsimine on "Evita"-ga, kus täiesti oma oleku vastaselt on topitud Argentiina esileedi rolli Maarja-Liis Ilus... ei saa sellest castingust aru.... õnneks on Tommingas ja Matvere kah.. ehk veavad välja - lavastajaks ju Malvius ja tema on ikka kvaliteeti tootnud. Eks "time will tell". Ja ma luban oma sõnu süüa ja eelarvamusi kukutada ausalt, kui siin praegu eksin. Peaasi, et nad oma s-e ei susistaks :)

Aga tagasi Billy Elliot-i juurde. Eks natuke hirm oli minna vaatama asja, kus peaosades lapsed. Ma mõtlen 10-12 aastased lapsed! Samas lavastajaks ikkagi Stephen Daldry ise! Mees, kelle CV-s on täpselt 3 täispikka mängufilmi: Billy Elliot, The Hours ja The Reader ning mees on absoluutselt iga oma täispika filmiga kandideerinud "Parima filmi Oscarile"!!! Ja kõik kolm filmi on ka minu meelest väga head filmid, eriti esimesed 2 (Ettelugeja rikkus natuke see ära, et raamat oli enne filmi nägemist loetud ja see lihtsalt oli niipalju parem kui film). Lisaks sellele, on muusikali muusika autoriks Elton John! Ja kuna filmiversioon nähtud ning see meeldis väga, siis tekkis huvi, et kuidas see teatrilavale on toodud. Kindlasti mängis ka rolli tüki valikul see suur kära, mis muusikali ümber käib alates sellest kui tükk Ameerikamaa versioonis hunniku Tony-sid koju kahmas, parim muusikal sealhulgas...

Väike poiss, kes tantsis-laulis-näitles Billy osa oli VAPUSTAV tantsija, näitlemine seevastu oli hämmastavalt häiriv - ebausutav, kimedahäälne - isegi kergelt vinguv näitleja. Ja laulmise kohta ma ei oskagi mingit erilist seisukohta võtta - "tasapaks ja unustamisväärne(?)" Kuid tegelikult piisas täiesti tema tantsuoskustest ning tantsu sisse-elamisest - eriti lõpu "prooviesinemise" ajal oli poiss ikka midagi täiesti fenomenaalset. See pisike poiss minus, kes "selles vanuses" lapsena 5 korda nädalas 2 tundi tantsutrenni tegi... tundis ilmselt sügavrohelist kadedust. Tema teeb seda, millest mina kogu lapsepõlve unistasin. Lisaks sai ju laulukooris käidud, ansamblis lauldud, näiteringis kaasa löödud - the whole nine yards, mis utiliseerimata jäi... Muidugi tänases päevas pole kahetsusi ega ka kadedust. Kuid alataju võib trikke mängida endale seda teadvustamata.

Tantsimise seisukohalt ei ületagi keegi laval olevatest (isegi "päris balletitantsija") peaosalise tunderikkust ja trikimeisterlikkust. Laulmise seisukohalt ei torganud keegi erilise andega silma. Koori osad olid üldse "mitte minu maitse" ning hämmastav, aga ükski Elton John-i lauludest ei tunginud otseselt hinge. Isegi "pealaul", kui seda nii võib nimetada, ehk "Electricity"... mõjus pigem koomilisena, kui ilusa ja võimsana. Jah, muusikalises mõttes oli see kõige suurem pettumus - tegemist oli ju ikkagi "muusikaliga". Kuid oleme realistid - ma siin vingun võrreldes perfektsusega, mitte keskmise tasemega. Ehk siis kuulamist on siin ikka küllaga.

Näitlemise seisukohalt meeldis mulle "koomiline" vanaema. Ja eks see tantsuõpetajagi oli ok, kuid filmis selle rolli teinud Julie Walters oli ikka midagi erilist ja sellest "erilisusest" jäigi minu meelest nendes kõigis rollides (peale vanaema) midagi "puudu".

Arvestama peab ka sellega, et tegemist on lähiaalooga - Thatcher-i ajastuga, mil toimus ka suur kaevurite streik ning kõik need tunded olid minu jaoks natuke fabritseeritud. Võibolla sellepärast, et ma ei mäleta seda ning ei tunnetanud ju otse loomulikult seda omal nahal. Minu jaoks kõige lähedamale sellele tundele on assotsiatsioon muusikavideoga "Come on Eileen". Ma ei mäleta seda muusikavideot, aga oskan manada selle atmosfääri endale ette, mida lapsena seda vaadates/kuulates tundsin ning see seostub millegipärast selle tundega, mis ehk võis olla seal punastest tellistest kitsaste rivimajakorterite fassadide mustrikirjas. Nendel tänavatel poistega autoteel jalkat mängides ja poksi või tantsutrennis käies. Perel polnud raha, aga lapsel oli ikka vaja trennis käia. Lootused ja nende purunemised või vastupidi nende elluviimised iga hinnaga - need on õilsad tunded ja need lõidki kõige paremini ka Billy Ellioti teatriversioonis puhkele. See "audition"-i stseen meenutas mulle ühte teist 80ndate muusikavideot - Paula Abdul-i "Cold hearted" :)

Kunstilises mõttes oli jälle tehniliselt lahedate lahendustega tegemist, nagu suurtele Londoni muusikaliproduktsioonidele ikka kombekohane. Meeldis, et vahepeal, eriti et tants mõjule pääseks, koristati kogu lava dekoratsioonidest puhtaks. Aga leidlik kujundus oli sama kiiresti ja kergelt tagasi, nagu ta sealt kadunud oli enne tantsu.

Ära peab ka märkima need pisikesed balletitüdrukud. Valitud natuke pontsakamad plixid, kuid seda vahvamad. Nende tants mõjus küll robotlikuna, kuid võibolla sellepärast just, et Billy enda tants eriliselt orgaanilise ning sujuvalt plastilisena mõjule pääseks. Võibolla oli see lavastaja kaval trikk, aga võibolla koreograafi nõue, et liigutused lõpetatud saaksid ning tants ikkagi tantsu moodi välja paistaks :) Seda ei saa vist kunagi teada.
Ahjaa, Billy parima sõbra rollis olnud transvestiitlike kalduvustega prillidega poiss oli ka hästi vahva! Rahvas hakkas kohe naerma, kui teda pärast esimest "seelikute proovimist" kasvõi hetkeksi laval näha oli. Hästi "loodud" karakter, ei saa midagi öelda. Aga selle eest kuulub palju au ka kirjanikule - Lee Hall -ile, kes oma raamatu on ise dramatiseerinud.
Hoiatama peaks ka, et kes inglise keelt ei oska, see võib cockney-t kuulates jänni jääda, sest nad ikka mõnuga väänavad seda murret seal :)
Hinnang: 4 (Paraku on eelmise aasta "Londoni muusikal" ikka veel tugevalt meeles ning võrdlus kontrast "Wicked"-iga on nii suur, et kõrgemat hinnangut on fantastilisele tantsule ning eakohaseid võimeid ületava lapsnäitleja uskumatutest trikkidest hoolimata lihtsalt võimatu panna. Tükk aega läks ka aega, enne kui sai sellesse olustikku sisse - see on ikkagi liiga britilik selles suhtes - kaevurite streik, briti poliitika jne. Aga elamus oli ju produktsioon sellest kõigest hoolimata ning õhku ahmima võttis selle väikse poisi soolo küll. Tegelikult sellest alates hakkaski kogu tükk "elama" - vaimustuma panev efekt lõi paratamatult tunde, et otsus just seda tükki vaatama minna nii suure valiku hulgasat, sai ikkagi õigustatud. Aga kui keegi Londonisse läheb ja minult küsib, et mida vaatama minna, siis Billy Elliot-i ma küll esimeseks ei soovitaks...)

Sildid:

5 Comments:

Anonymous liina said...

Aga mida sa siis esimesena soovitaks?
Mingi vahe sai kord aastas Londonis käidud ja iga kord vähemalt 2 muusikali ära vaadatud. Eestiga võrreldes pole midagi isegi võrrelda...taseme vahe on ikka suur. Ja nüüd on pikem vahe jäänud, aga varsti ehk jälle plaanis - seega palun soovita, mida võiks vaatama minna. Nähtud on juba Mamma Mia, Phantom of the Opera, Blood Brothers, Rat Pack, Whistle down the Wind, Josep and the Technicolor Dreamcoat, Anything Goes, Guys and the Dolls, We Will Rock You, Daddy Cool. Oeh, kõik vist:)

30 september, 2009 09:46  
Blogger Danzumees said...

Mina soovitaks Wicked-it. Jah, see on muinasjutt, aga mis siis! Laulud ja muusika on superhea! Ja kunstnikutöö on vist üldse vingeim, mida kunagi näinud olen. Tõeline elamus - mul oli suu ammuli peas algusest kuni lõpuni :)

Aga praegusel hetkel on vist 2 tükki kõige kuumemad, sest need mõnevõrra uuemad ka - Priscilla,Queen of desert ja Sister act. Neist vist räägitakse kõige rohkem, aga mul on mõlemad nägemata, sellepärast ei oska kindlalt soovitada...

30 september, 2009 10:09  
Anonymous Anonüümne said...

Mul oleks abi vaja. Tütre klass (7.kl, 13.-14aastased) tahab teatrisse minna ja palusid mõned etendused välja pakkuda, mis neile sobiksid. Ma siin oma aruga midagi valisin välja aga sa äkki aitad. Etendused siis peaksid kõik Tallinnas olema:
Mängud tagahoovis (seda me oleme ise näinud aga kahjuks vist ei mängi draama seda enam sel aastal?)
Nukuteatri "Mängurid" (etenduse aluseks olev tekst on küll neile raske aga etendus ise selle-eest huvitav), Nõks, Kas sulle meeldib porno ja Pal-tänava poisid. Huvitavaid filme vist hetkel sellisele vanusele ei ole? Kuidas kommenteerid?

01 oktoober, 2009 09:53  
Blogger Danzumees said...

Hmmm, mul ka vanem tütar 14-aastane. Võtan siis aluseks, need tükid, mida oktoobris mängitakse ja soovitaks neid:
Linnateatris: "Kivid Sinu taskutes", "Hecuba pärast", "Tõde ja õigus - 2.osa"(väga pikk ja minu tütrele ei meeldinud. Sellepärast, et kui kunagi käisime vaatamas, siis paar venekeelset lõiku jäid talle arusaamatuks.. aga 13.-14 aastased on juba natuke vene keelt õppinud.. seda on tegelikult kaduvväike osa seal, niiet see ei olegi nii oluline. Aga minu meelest on see üks parimaid asju, mida hetkel Eesti teatrid mängivad). "Ohvrit mängides" ja "Nõks" - ma päris kindlalt ei soovitaks - nende suhtes on arvamused natuke lahku minevad. Minule need meeldisid ja usun siiski, et nö. "sobiks küll", aga võibolla on siiski natuke vara?

Draamateatris:
Seal on küll palju häid tükke praegu, aga sellele vanusele on raske midagi soovitada... "Mängud tagahoovis" oleks vist jah ideaalne selles vanuses, aga seda tõesti ei mängita enam. Vombat ja Grönholmi meetod oma puäntide ja üllatavate pööretega, aga millegipärast arvan, et need poleks ikka päris sobivad... Vombat, ehk veel, aga teise jaoks on ikka natuke vara...
Rakvere teater mängib Tallinnas Cyrano de Bergerac-i, see ju klassika ja kiidetakse, aga ma pole veel ise näinud (lähengi varsti kohe ise ka vaatama).

NO99- teatris on ju selline valik - et seal on kõik huvitav... ja usun, et 14-15 aastastele juba ehk hakkab vaikselt sobima ka. 13 aga jääb nooreks... kummaline kas pole? Mitmed asjad lähevad roppuste piirile... aga jah - seal on "minu jaoks" kõik hea :) Näiteks "Kuidas seletada pilte"... Risto Kübar jookseb seal peaaegu alasti ringi ja toimub "Kappakusemisvõistlus"... aga samas tervikuna on see ju päris fantaasiarikas. Lapsevanemana teisele lapsevanemale siiski soovitada ei julge.
Minu enda suur lemmik on "Pea vahetus", aga ka see on ka võibolla selles vanuses natuke vara? Kuigi see on üks neid selle aasta parimaid asju üldse!!!

VAT teater teebki peamiselt sellele sihtrühmale tükke. Misantroop näiteks on päris omapärane... küll värsivormis, aga minu meelest lahedalt originaalne. Väärvid oli "päris" ropp, aga hoogne action-teater. Kas sulle meeldib porno ja Pal tänava poisid on nägemata. Aga esimest kiidetakse ja teist käis mu tütar vaatamas - talle meeldis.

Ahjaa - Estonia ballett "Kolm musketäri" pidavat ka hea olema... iseasi kui mitmed lapsed on "valmis" balletti vaatama.

Muidu on ju Rakvere teatris "Creeps" ja Ugalal "Poks" otse sellele vanuserühmale, aga neid vist Tallinnas ei mängita oktoobris...

Kinos on "Fame", mis selles vanuses sobiks, aga ma pole ise veel näinud, ei oska kindlalt soovitada. Harry Potter-it on kindlasti kõik juba näinud.

Tuleb tunnistada, et päris raske on soovitada. Usun, et kõige sobivamad oleks Linnateatri "Hecuba pärast" ja "Tõde ja õigus" ja "Kivid..." või VAT-teatri tükid.
Nukuteatri "Mängurid" ehk ka (mulle isiklikult jäi see natuke igavaks, aga võibolla 13.-14.aastastele just sobib... Nukuteatri mõttes täiesti imeline tase. Tasub vaadata lavale lähedamalt ridadest, sest siis näeb neid pisikesi nukke ning nende liikumist oma detailidega.

Kui on aega ja viitsimist, siis võib neid vasakul tulbas olevaid arvamusi lugeda... ehk saab mingitki aimu ja abi nendest kirjutistest :)

01 oktoober, 2009 10:40  
Anonymous Anonüümne said...

Supersuured tänud sulle!

01 oktoober, 2009 14:36  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default