Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, september 01, 2009

Ma armastasin teda - Anna Gavalda

Anna Gavalda kaks eelnevat loetud raamatut ("Koos, see on kõik" ja "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" - mõlemad on ilmunud eesti keeles) meeldisid mulle väga. Ei teagi, et miks ma selle kolmandaga nii kaua venitasin. Oleks pidanud juba ammu kätte võtma. Sest kui kirjanik on "nii" hea, siis on kõik tema looming hea... ja nii oligi! Järjekordne mõtteid äratav teos, mis mängib lugeja tunnetel. Andes võimaluse karakteritele kaasa elada ja kujutada end nende olukordadesse. Gavalda teeb seda mängleva kergusega. Eriti arvestades seda, et tegemist on lühiromaaniga (paar-kolm tundi vist kuluski lugemiseks).

Iseenesest on tegemist kahe inimese dialoogiga armastusest ja õnnest, kuid selle jutuajamise sees on nii mitu kihti ning lugu või õigem oleks vist öelda, et selle kaudu avanevad taustad, mis mängivad kogu raamatu loos oma rolli.

Mu lugemisest on juba natuke aega möödas ja sellepärast on praeguseks meeles ainult need peamiselt kõnetanud teemad. Ei taha neid siin ridamisi välja tuua vaid hoopis oma mõttearendused või tunded üles märkida.

Eelkõige muidugi see võõras või kompromiteeriv tunne, mis tekkis läbi selle, et vanamees tahtis oma ex-miniale selgitada ümber nurga kui tubli oli ta poeg, et julges vastu võtta otsuse oma naine maha jätta. Et tema omal ajal seda ei suutnud. Ma ei saanud sellest vanamehest aru. Ma oleks selle naise asemel talle virutanud vastu vahtimist vist.

See naise ja temast lahku läinud mehe teema ongi nagu rohkem taustal pidevalt küdemas. Peamiselt keskenduks nagu lugu vanamehe armusuhetele. Sellele kuidas ta ei suutnud oma naist maha jätta ja ometi tõmbas teiste naistega ringi... ehk siis pettis ja tegi oma naisele haiget nii mis jaksas. Ma ei suutnud talle kuidagi kaasa tunda, ega tema moraalitsemist või taganutmist taluda. See ärritas mind nii, et ma mingil hetkel isegi mõtlesin, et ma ei taha seda raamatut lõpuni lugeda. Kuid tegelikult polnudki minu jaoks "see" raamatu point. Raamatu point saabus alles kahel viimasel leheküljel. Kirjutan selle lõigu siia ka. Nimelt kogu loo kontekstis polegi see niiväga oluline, aga tegelikult isegi lühiloona justkui mõistukõne igale lapsevanemale... ja kui läheb hingepihta, nagu minul läks, siis on ilmselt põhjust sellele loole tagasi mõelda, kui jälle lastel keelata midagi:

"Ühel päeval, juba tükk aega tagasi, läksin oma väikese tütrega saiapoodi. Seda juhtus harva, et ma oma tütrega saiapoes käisin. Seda juhtus harva, et ma tal käest kinni hoidsin, ja veelgi harvem, et ma temaga kahekesi olin. Ilmselt oli pühapäeva hommik, saiapoes oli rahvast, inimesed ostsid maasikakorvikesi ja vahukoorekooki. Väljudes küsis mu tütar, et ma saiakontsu talle annaksin. Ma keeldusin. "Ei", vastasin ma, "ei. Laua ääres saad". Läksime koju ja istusime lõunalauda. Väike kena perekond. Mina lõikasin saia. Mulle meeldis seda teha. Tahtsin oma lubadust pidada. Aga kui ma kontsu tütrele ulatasin, andis ta selle oma vennale. „Aga sa ju ise ütlesid, et tahad seda...“ „Enne tahtsin jah,“ vastas ta oma sülerätti lahti voltides. „Aga see maitseb praegu täpselt samamoodi,“ käisin ma peale, „see on täpselt seesama...“ Ta pööras pea kõrvale. „Ei, aitäh.“"

See pani mind tõsiselt mõtlema, et millised allasurujad me lapsevanemad tihti oleme. Et mis õigusega me lastel selliseid asju keelame. Ise teeme küll mis tahame, alati ja kohe... Kui näiteks sellel mehel, kes tütrega saiapoes käis oleks endal olnud vastupandamatu saia-isu sellel hetkel, siis vean kihla, et ta oleks endale tüki murdnud... aga laps tahtis - siis ei anna... "lapse iseloomu kasvatamine", mõtles ta ehk sellel hetkel. Jah, eks mindki vanaema keelas alati, et toiduga õue ei minda... see oli kunagi, enne kogu seda burgerigeneratsiooni, mingiks käitusminormiks, et tänaval ei sööda. Okei... Aga see kuidas see vanamees seda mõtles ning et see talle aastateks hinge jäi... see tähendab ikkagi, et ta tundis, et käitus valesti. Kui jälle mõelda lapse seisukohalt, siis kui ilus ja armas ja hea oli see olukord - isaga pühapäevahommikul saiapoest koju jalutades - käsikäes... ja kui siis veel seda mõnusat värsket saiakontsu saaks närida... see maitse oleks olnud just siis ja selles olukorras hoopis midagi muud kui hiljem laua ääres... onju?! Ja nii lihtne ongi teisele haiget tegemine, lapse tahte allasurumine omaenda tahtele või isegi mugavusele ehk siis mõeldes asjadele ainult enda seisukohalt...

Loo mõttes võikski tõmmata paralleeli sellega, et ta oleks ka ise pidanud hoiduma armusuhtest teise naisega. Nii palju on ikkagi inimese enda otsustamisest kinni. Tundsin seda eriti tugevalt kui otsustasin, et ei taha enam paks ja ülekaaluline olla. "Otsustasin" seda! Ja siis võtsin 50 kilo alla. See OLI minu otsustamisest kinni. Sama lugu on ju armusuhetega... ma armastan oma naist ja olen temaga juba 15 aastat koos olnud. Olen näinud kõrvalt teiste inimeste suhteid lagunemas... valede tekkimist ja muud sellist jama... Ka mul on olnud võimalusi (Keegi kunagi ütles, et kui mees ei peta oma naist, et see on "võimaluse puudumine"... vaidlen sellele tugevalt vastu!), isegi viimasel ajal on neid võimalusi ette sadanud... aga mina olen otsustanud mitte rikkuda seda head, mis mul on oma naisega. Ma ei taha ja ei viitsi end halvasti tunda. Sellepärast ma ei mõistnud seda vanameest selles raamatus. Kusjuures tihti on veel ju ka nii, et alguses armutakse ülepeakaela... jäetakse oma pere maha, aga siis avastatakse kui saabub igapäevarutiin, et ega see uus naine ka midagi nii erilist ei ole... tavaliselt veel seda, et vana oli isegi parem - rohkem ühiseid mälestusi ning noores suhtes ksvatakse täiesti teistmoodi kokku kui hilisemas elus... muidugi on ka erandeid ja siis tõesti ei tasu oma kooselu venitada, kui selles olemasolevas suhtes pole hea olla. Muidugi kogu see teema on märksa sügavam, kui siin jõuab nende mõne reaga selgitada, mis kõik nende mõtete juurde veel kuulub. Võibolla peaks kunagi pikemalt sellest kirjutama...

Raamatu stiili juurde tagasi tulles, siis selliseid Gavaldalikke loetelusid on ka selles raamatus ja minule need meeldivad. Lisaks selliseid vahvaid tabavaid sõnapilte või tundemetafoore. Või ka humoristlikke elulisi kilde võib tekstist leida mitmeid. Ning need lihtsad, lühikesed laused võivad kergelt jätta mulje ka lihtsameelsetest elufilosoofiatest või -teooriatest... kuid Gavald teksti taga on siis palju rohkem kui esialgu paistab.

Toon siinkohal ära 4 lühikest näidet raamatust just selliste vahvate Gavalda sõnakõlksude kohta:

„Tüdrukud“ käis ka minu kohta... Jooksime kilgates trepist üles. Nii hea on olla kaheksa-aastane.

(siis kui vanamees kutsus oma ex-miniat ja tolle väikseid tütreid)
***

„Tal polnud nime, me ütlesime ikka „Kus ta n’d on?“, sest ta oli kogu aeg kuhugi kadunud... Sellepärast ta muide surma saigi... Oh jah... Kuidas me teda küll armastasime... Joonistused olid suurepärased. „Kus ta n’d on?“ oli pikkade mustade vuntside ja puhmaskulmudega pruun foksterrier.
***

Ah jaa, ma ei öelnud teile, et juhtumisi olin ma selle poisi naine. Teate küll, naine, see praktiline asjake, keda igale poole kaasa veetakse ja kes naeratab, kui teda kallistatakse.

(selliste lausete alusel võib seda raamatut ehk õigusega pidada ka naistekaks? Ent minule kui mehele läks see ka korda.)
***

Ma olen olnud suur argpüks ja nüüd korraga olen ma silmitsi mõttega oma surmast ja... Ei, ma palun, ära katkesta mind... Mitte praegu. Las ma teen selle rusika lahti. Kas või natukenegi.

(just see rusika võrdsustamine olukorraga - huvitav, et seda pole varem kasutatud... nii tabav minu meelest... nagu luule)
***

Veel soovitan tähelepanu pöörata lõigule raamatus, kus naine (Chloe) ütleb, et Kas armastus on ainult bullshit... et see ei see ei saagi toimida... ja vanamees (Pierre) vastab talle, et muidugi saab. Aga selle nimel peab võitlema. Iga päev natuke. Samas peab julgema olla sina ise, otsustada olla õnnelik... - see lõik on just täpselt õige... Gavalda paneb selle nii lihtsasse keelde. Kahe inimese dialoogi - just nii olen minagi seda täheldanud, et korraliku ja toimiva ja hea suhte nimel peab tööd tegema. Mitte lasta kõigel omasoodu minna. Aga inimesed on ju loomult laisad... ja nii palju annab kaasa aidata omaenda otsustega! Ka otsusega "olla õnnelik"!

Gavalda kirjutas selle raamatu pärast omaenda lahutust, seega ta teab, millest ta räägib. Otsides justkui õigustust ka teisele poolele... üritada mõista ka seda mõistetamatut. Tark naine. Vapustavalt hea tekst!

Tegemist on Gavalda esimese "romaaniga". Mis siis sellest et lühiromaaniga. Originaalis ("Je L'Aimais") ilmus 2002. Ja minu jaoks on see juba kolmas täistabamus! See tähendab seda, et tulevikus loen ka kõik temalt ilmuvad raamatud!

Hinnang: 5- (Gavaldal on oskus luua oma raamatutesse sisemaailmu ning karaktereid, ning tundlikke tasandeid inimeste vahele, mis ei tohiks küll kedagi külmaks jätta, sest tema tegelastel on vead või voorused, mis üht või teistpidi peaksid mingil tasandil puudutama igaühe hinge. Tegelikult sobiks selline dialoog ka hästi teatriks või kuuldemänguks. Lisaks väga hea tõlge Triinu Tamm-elt! Ei jõua lausa ära oodata, et millal järgmise Gavalda raamatu eesti keeles saab kätte võtta!)

Gavalda on kunagi ühes intervjuus öelnud:

"Je l'aimais [Someone I Loved], was a story about the courage it takes to be happy. I seem to like characters who are fragile, wounded, adrift. I think most people are like that. The ones that aren't are either hiding it or are utter fools. I think our sensitive side is the essence of being human. Between those who never doubt their situation on this planet and those who ask themselves every day why they're here and how it all makes sense, of course I prefer the questioners."
(Foto on pärit 2008.a. aprillist)

Tekst kirjastuse kodulehelt:
Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde.

Sildid:

5 Comments:

Blogger Sehkendaja said...

Kas sa Coelhot oled lugenud? Minu arvates oli see raamat oma "lihtsuselt" just nagu Coelho. Viimane pakub ka mõtteainet ja puha, ladus lugeda, otseselt närvi ei aja. Aga lõpuks tuleb ikkagi selline imelik tunne - Gavalda selle raamatu puhul selline puust ette ja punaseks tunne nagu Coelho puhul.

01 september, 2009 17:14  
Blogger Danzumees said...

Olen Coelholt lugenud Alkeemiku, Venornika otsustab surra ja Istusin Piedra jõe kaldal ja nutsin.

Ma ei liigitaks neid ühte ja samma patta. Kuid arvan, et mõistan, mida Sa ehk mõtled. Ma leidsin Gavalda raamatust lahedaid tekstinüansse ja stilistikat. Lisaks olid need suhted minu meelest komplitseeritumad kui Coelho karakterite suhted. Just see olukord, et naine on koos mehega, kelle poeg on ta maha jätnud. Ja see mees räägib talle lugu oma armastusest, justkui andes au oma pojale inimese ees, kelle too on maha jätnud. Ja naine omakorda püüab teda mõista... Ei minu jaoks on Gavalda puhul sügavama asjaga tegemist, kui esimesel pilgul paistab.

Kuid on komponente, just selle mõistuloo seisukohalt, kus tõesti võib mingeid tinglikke paralleele tõmmata.
Muideks Coelho Alkeemik meeldis mulle lastemuinasjutuna, Veroonika ei meeldinud üldse ja Piedra jõe lugu paiguti meeldis - seal olid mõned head mõtted, aga üldiselt kogu see usuteema ja suurem osa raamatust siiski mitte minu jaoks... Seega ei saa neid ka selles suhtes võrrelda... Gavalda kõik kolm eestikeelset raamat on mulle meeldinud.

01 september, 2009 18:47  
Blogger Sehkendaja said...

Tegelikult ma saan aru, mis sa mõtled. Nõus. (Kusjuures olen Coelholt ka just neid kolme raamatut lugenud).

02 september, 2009 09:16  
Blogger Heleena said...

Ma lugesin seda raamatut kunagi ammu ja see jättis mulle tookord väga, väga sügava mulje. Siis ei saanudki päriselt aru, miks see raamat mind niimoodi köitis.
Aga nüüd sain ja aitäh selle ilusa ja "selgitava" postituse eest. Mõnikord on vaja, et keegi teine enda mõtted sõnastaks.

02 september, 2009 09:27  
Blogger Elaiza said...

Ja mina lähen koohe oma otsaga RR'i :)
Tähh sellise lähema tutvustuse eest!

05 november, 2009 15:28  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default