pühapäev, 11. mai 2008

Anna Gavalda - Koos, see on kõik

Anna Gavalda on ju tuttav juba oma lühijutukogumikuga - Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks. Sellest piisas, et võtta kätte see päris kopsakas romaan. Ja ei tulnud ka pettuda, otse vastupidi. Lugu haarab endasse juba algusest peale. Ning kuigi ei pea palju lugema, kui on juba teada, kuidas see lugu kulgeb kuni lõpuni, on Gavalda oskus kirjutada oma loosse sisse väiksemaid lugusid, mis teevad kogu teekonnast kuni viimase leheküljeni välja väga nauditava (näiteks Marvin Gaye lugu või miks ka mitte lihtsalt kõikide raamatutegelaste taustad).

Selles raamatus on palju kahekõnet ning seetõttu liuglevad leheküljed näppude vahelt väga kiiresti. Ja samas kuigi ma siin just väitsin, et loo sisu on väga ette aimatav, jäi ikkagi peaaegu kuni viimase hetkeni põnevus, et kuidas see kõik laheneb. Ega nende prantslaste peale või alati kindel ka olla ;-)

Ma isiklikult hoidsin pool raamatut pöialt Philibert-ile, et tema oleks ikkagi see, kes Camille -i südame vallutab. See Franck mulle ei meeldinud peaaegu kolmveerand raamatut, ehk peaaegu sinnani kus ta räägib sellest, et vanemaid ei pea austama, kui nad seda pole väärt. See kogu lugu oleks justkui minule räägitud. Eriti siin emadepäeva hakul on see valus teema (minu ema ju ütles minust lahti). Aga minu meelest samuti tuleb ka vanematel oma laste austus välja teenida. See ei saa kumbagi pidi olla iseenesest mõistetav. Olles ise nii lapsevanem kui laps, siis ma arvan, et tean millest räägin. ja nii tore oli lugeda, et ka Anna Gavalda läbi oma tegelaste arvab samuti.

Nii hea oli lugeda kuidas peategelane pidevalt joonistas ning kui hästi ta joonistas. See mõjus kuidasgi alatajule väga positiivselt ja meeli ülendavalt. Tal on oskus mis teda elatab ja mida keegi ei saa temalt ära võtta.

Minu meelest näitab ka see kirjaniku talenti mingis mõttes, kui ta suudab kirjutada mingid mõtted või tegevused nii, et need kerkivad mingi ütluse või lisategevusena üles hiljem raamatus uuesti. Seda on raske seletada, aga selles raamatus näiteks see, mis juhtus Camille-i röstsaiade teemaga. Siis kui need hiljem korraks mängu tulid, see tegi südame nii soojaks.

Ja muidugi heal raamatul on ka hea lõpp. Gavalda seob raamatu epiloogis kokku ka need sülmed, mis tal tavapeatükkidega jäävad selgitamata (näiteks õe-teema). Epiloog annab üldse väga mõnusa lõpplahenduse, justkui tasu paksu raamatu lugemise eest. Usun, et suurem osa lugejaid saavad mitmeski mõttes rahulduse, et kõik läks nagu läks. Mis sest, et see kogu lugu on kui Hollywoodi suhrumagus armastuslugu. Vahest on ka selliseid mõnus lugeda, eriti kui need on nii intiimsed s.t. inimestelähedased ja nii hästi voolavalt kirjutatud (mulle meeldivad näiteks Gavalda kasutatavad ülipikad loetelud. See oleks kui tema stiilile iseloomulik, sest mäletan ka selles eelmises raamatust mingit sellist loetelu-stiili kasutamist).

Nii mõnigi kord ajas lugu muigele, kas siis situatsioonikoomika, kahekõne või lihtsalt südamesoojuse pärast. Ja paar korda oleks äärepealt ka pisarad välja kiskunud, see on hea raamatu märk!

Lisaks otsisin ma kohe Vivaldi üles ning kuulasin lugemisele taustaks nagu raamatutegelasedki Nisi Dominus -t. Tundsin elavalt kuidas olin seal korteris koos nendega, samastudes kord ühe kord teise tegelasega. Igati soovitatav lugemine romantika austajatele. Hinne 5-

P.S. Raamatu järgi valminud film Audrey Tatou-ga peaosas on väga mage. Kogu tunnetepagas, mida raamatu tegelased endaga kaasas kannavad ning eriti lõpp jääb raamatule niipalju alla, et soovitan filmist "Ensembe c'est tout" suure kaarega mööda minna - raamatut lugema! Film järgib küll raamatu tegevusliini, kuid tobeduseni pinnapealselt. Ma usun, et filmivaatajatel jäävad õhku nii mõnedki küsimused ja lisaks kogu viimane rongijaama stseen, see on raamatus nii liigutav...ja muidugi see lapse saamise teema, raamatus on see jälle üks selline teema, millest räägitakse poole peal ning siis lõpus...filmis aga läheb kogu point kaduma. Samuti ei joonistanud ta filmis pooltki nii palju kui raamatus, ometigi see oleks olnud väga visuaalne asi mida ära kasutada ning kogu see võltsingute teema oli hoopis välja jäetud...Gavalda ei saanud küll sellise käkiga rahul olla, mis tema heast raamatust tehti.

1 kommentaar:

kaidi ütles ...

aitäh mõtete eest.
olin terve puhkuse selle raamatu lummuses..