Pühapäev, 18. mai 2008

1 aasta ja 10 kuise tütarlapse eripärad

Kell siin Rootsis on viis minutit 8 läbi pühapäeva hommikul ja me oleme K.-ga rääkinud viimase pool tundi raamatutest ja elust. Suuremad lapsed alles põõnavad. Eile kui ma öösel neid magama ajasin siis kell oli juba üle mõistuse palju. Aga ma mäletan kuidas ma lapsena vihkasin seda kui mind ennast magama aeti ja sellepärast on meil kodus teistsugune kokkulepe, et "magama" pole kohustatud keegi kunagi minema, küll aga voodisse. Ja voodis võib näiteks lugeda. See süsteem tegelikult töötab päris hästi, sest tavalisetel päevadel nad ärkavad hommikul kooli minekuks väga vara ja kustuvad paratamatult ise enamvähem normaalsel ajal. Ahjaa, eraldi oleme ka kokku leppinud, et kui koolist hakkab kostma nurinat, et nad on kuidagi väsinud või ei jaksa koolitööst osa võtta, siis on diil katki ja kehtestame magamamineku aja. Siiani erilisi probleeme siiski tekkinud ei ole. Ja hämmastav, aga nii 12 tütar kui 7 aastane poeg armastavad raamatuid! Nad loevad nii meelsasti ka muul ajal kui "kohustusliku voodisolemise ajal". See on hea, sest kui lapsena raamatuharjumust ei teki, siis hiljem on väga raske sellesse "usku" kedagi meelitada. Aga meil on ju raamatuid nii palju (16 raamaturiiulit kokku nii maal kui siin ja siin nende kolimiste tõttu on lisaks veel maal umbes 10 kasti raamatuid täis)!

Aga niimoodi pühapäeva hommikul Dajm -i kooki näksida ja rahulikult juttu vesta, õigemini nüüd siis blogi kirjutada, on kuidagi eriliselt mõnus. Dajm -i kook on liiga magus ja vahepeale on hea näiteks haput viinamarja hammustada ja kõik on jälle tasakaalus. Õues on selline vihmaeelselt hämar, aga on ju ka veel alles hommik. Ees ootab üpris töine päev, sest ma mõtlesin osa homsetest kohustustest täna juba ette ära teha. Sest kahe tähtsa töö tähtaeg on homme ning miks siis mitte kindlustada valmisolekut?!

Juba mitu päeva on mingi vajadus panna kirja Kristini praegu hetke oskused ja eripärad. Ehk nagu tekitada verstapost selle kohta, mida omast on just nimelt selles vanuses temale.

Esimene isepärasus, mis tema puhul kohe meelde tuleb on see, et talle meeldib oma pöialt lutsutada. Eriti siis kui ta vajab turva-tunnet. Nagu näiteks magama jäädes või sülle pugedes. See on alati üks ja sama pöial. Teine pöial on vale ja seda ta ei taha. Seda pakub ta vahest mulle. Viimasel ajal on aga teine käsi hoopis lutsumise ajaks vaja hoopis naba juurde panna. Ei tea mis värk on? See on nagu tema enda sisemine kood. Vanaema maal ei luba ta üldse pöialt lutsutada, aga mina arvan, et küll ta sellest omal ajal võõrandub. Hambad on suus õiges asendis ning tugevad, milleks siis last traumeerida?!

Tema kaks suurt lemmikut on "Imelised" ja "Kikerikii". Ehk tema keeli "Imeisd" ja "Kukk". Kui Kikerikii algab, siis on kindlasti vaja ka üks tantsuring temaga keerutada, sest "Algab päev" on parim disco-lugu. Hehh, tantsida meeldib talle ka teiste laulude järgi, eriti püsijalu meie voodis, sest see annab mingil kummalisel kombel rütmi juurde.

Rääkimisega tal otseselt probleem pole. Ta üritab ja mõningaid sõnu ka tuleb, kuigi mitte eriti selgelt, aga noh, võrreldes eelmise lapsega ikka päris hästi! Esimene laps rääkis meil ju juba õige varakult ja kohe üpris selgelt. Aga Kristinil tuleb ja ma polegi hetkeksi mõelnud sellepärast muret tunda.

Kui me käime jalutamas ning on vaja ta sülle võtta, siis ta annab käega hoogu juurde, nagu kõnniks ise. Üldiselt ta peab vahest ka jalutuskärus sõitma, aga ta muidugi eelistab süles rännata.

Viimasel ajal on ta hommikuti ärgates ja oma toolis istudes hakanud "putru" nõudma. Muidu kah, sööb ja joob ta enda toolis väga tublisti, kuigi eelistaks istuda meie toidulaual ja võtta meie taldrikust seda, mis talle suhu antakse (või kui ei anta, siis on ju tal endal ka käed). Aga ta väga meeleldi sööb ka näiteks juustu ja singiga täidetud makarone, ehk ravioolisid. Üldiselt maitsevad talle ka väga kommid. Palju neid lapsi on, kes komme ei armasta - nõuab "ommi". Aga nendega on ta ka üpris valiv. Batoonikesed ei kõlba, aga näiteks hapud pudelid lähevad hästi peale.

Sõnadest veel... meil siin on kevadeti sipelgad. Tulevad ei-tea-kus-kohast ning neid kutsub ta "apalgad", vanema õe nime ütleb ta millegipärast "Lollu" ja vend on "Pati".

Ja oi kuidas talle meeldivad kiisud. Kui ma arvuti avan, siis mul tuleb enne sisenemist kiisupoja pilt ja siis ta "kiisu"-tab nii mis jaksab. Maal kassid on tema erilise tähelepanu all. Ta võib lakkamatult ja väsimatult neil järel käia ning nendega toimetada. Ostsin talle ka särgi, mille peal on kiisu ning vahest me räägime temaga sellest kiisust ja teeme talle pai (siia üürikorterisse meil pole lubatud loomi võtta).

Autoga sõites oma turvatoolis ta ju meelsasti ei istuks, aga võrreldes eelmiste tüüpidega, on tema nagu kullatükk. Istub küll kui vaja. Üldiselt tahab ta väga "õue" minna. Nii kui korraks mainid, et varsti lähme, siis ei saagi rahu enne, kui tõesti riidesse hakkame panema ja kodust välja lähme. Ülaloleval fotol tuleme kusagilt koju ning kaunitar on kustunud oma autotooli. Nii mugav on teda siis üles ajamata kõige täiega koju kanda!

Alles hiljuti saime kirja, et augustist on ta saanud lasteaiakoha. See on nii hirmus, et juba "see" aeg on käes, kus ta hakkab vaikselt meie käte vahelt ära libisema ja omi samme seadma. Nii kurb ja nii hirmus! Siin Rootsis hakkavad lapsed pooleteise aastaselt lapsed lasteaias käima. Ohh, kõigepealt lasteaed, siis kool ja ongi täiskasvanu valmis ning pesast ära lend...niiiiiiiiiii hirmus! Vanim laps on ju juba sügise alguses 13! Mõelda vaid, et kui mina tema vanune olin, siis läks veel 9 aastat ja olingi isa! Ei ei ei. Elama peab hetkes ning nautima seda mis on praegu. Praegu on kõik kodus ja kõik on terved. See on peamine. Ja meil on koos nii sõnulseletamatult hea ja mõnus ja lahe ja tore!

Kommentaare ei ole: