No kui Eesti teater niimoodi siia Stockholmi-koduõuele kätte tuuakse, on see ühel kultuurilembelisel, korralikul teatrit armastaval inimesel lausa patt jätta vaatamata. Eriti veel kuna tükk on nägemata!Täna õhtul oli Rakvere teater, eesotsas Ülle Lichtfeldt -iga külas Stockholmis ning etendati Vasastadis, teatris - Studio Lederman, Kati Murutari kurbnaljakat vaatemängu "Mina, naine". Olen seda juba varem korduvalt tähele pannud, et siin-seal Eestis seda välja müüdud saalidele mängitakse. Ise, oma peas, olin selle jõudnud panna küll nende lavastuste hulka, mis mul jäävad nägemata. Seda järgnevatel põhjustel ja tähtsuse järjejekorras (alustades olulisemast):
1. Kehv kriitika inimestelt, kes seda on juba näinud;
2. Näitekirjanik Kati Murutar jätab mind täiesti külmaks ning pigem tõukab teatrist eemale;
3. Teema - mingi labiilne naine kirub meest ja mehi taga - ehk näitleja peab mingeid näitekirjaniku omi kibestumisi välja valama;
4. Mõne aasta tagune teise Ülle, nimelt Ülle Kaljuste, "peaaegu" monotükk - Minu oivaline lahutus, mis oli enamvähem samal teemal kuid kindlasti palju paeluvam ning naljakam;
5. Kõik need ürgmehed ja ürgnaised ning samateemalised monotükid on sarnaste teemadega üleuputanud "teatri" või õigem oleks vist öelda "etenduste"maastiku. Ja mind tegelikult see ei tõmba.
Aga jah, nagu juba öeldud sai seda tükki nüüd vaatama mindud sellise harukordse võimaluse avanedes. Eesti kutselist teatrit ollakse siin Rootsis üldse nähtud viimase 10 aasta jooksul vaid ühe käe sõrmedel loetavad korrad.
Õnneks oli saal täiesti täis müüdud! Ehk see annab tõuke ka edaspidi Eesti teatrite esinemiseks Rootsis. Suur tänu Estetic-ule ja Sirlele ja Taavele ja REL-ile ja ma ei teagi, kes kõik selle ettevõtmise taga veel olid, sest etendus ise osutuks hoopis paremaks kui seda eales oleksin uskunud!
Tõsi, alustades tekstist, polnud see eriti originaalne. Pisikesed lookesed nagu näiteks sinisest sidemetereklaami vedelikust, ütlused nagu tütarlapsest sirgub mees, need on kõik juba aastaid olnud kasutuses ja sellepärast andsid sellist "kahtlast" tooni. Samuti on minu jaoks roppude sõnade kuulmine lavalt ebameeldiv, sest ma enda elus neid eriti ei kuule ega ka kasuta neid ise. Mulle nad ei meeldi. Õnneks vähemalt polnud siin tükis nendega üritatud odavat koomuskit välja pressida, nagu näiteks mõnedes Vana Baskini teatri tükkides (kuigi pärast Hotel Californiat ma polegi enam nende tükke käinud vaatamas, see oli nagu viimane pisar...ja võibolla ma teen neile liiga). Mõni roppus (neid polnud tegelikult üldse nii mitu, 3-4 korda) oli võibolla isegi õiges kohas.
Kuid ma pean tunnistama, et teine vaatus oli palju parem ja isegi püant oli natuke nihkes sellest, mida ma arvasin, milleni asi läheb. Kahtlemata jäi natuke selline maitse sellest asjast, et Murutaril on mure meeste pärast ning samas suur vajadus tunda armastust. Kuna minu enda elust oli see lugu väga kaugel, ma ei tundunud kordagi ei ennast, ega oma naist sellest loost ära, välja arvatud ehk ühest, üldse mitte loo olulisest teemast, ehk mitte naiste -meestevahelistest suhetest, siis tundus, et see kõik on kuidagi võõras. Ma aiman, et ka sellist elu võib keegi elada, kuid kuna ma tunnen "nii" lähedalt üldse väga väheseid inimesi, siis jääb see kogu lugu mõnes mõttes minu jaoks "kaugeks". Mõnes kohas tundsin, kuidas tahaksin Murutariga rääkida või õigemini küsida, et kas ta päriselt näeb seda või teist asja niimoodi või on see tal lihtsalt lambist võetud või mõnest seebiseriaalist, sest niimoodi päris elus pole ning samas oli minu meelest mingi üldistus täiesti vale ja mind pani mõtlema, et kas ta omal nahal on seda või teist tundnud elus. Ei tea... olid need ta mõtted või lihtne ettekujutus. Kuigi tunnetasin, et mingid asjad või mõtted olid tema enda elust maha kirjutatud.
Kui Murutari oleksin ma tahtnud raputada, et ärka üles ja vaata ringi - asjad pole nii, siis näitlejast ning peategelasest, Ülle Lichtfeldt-i kehastatud Naisest, oli mul südamest kahju! Tegelikult on see tema elu nii valus ja ebaõiglane (minu meelest elu on niiiiiiii lühike ning seda ei saa selliste tunnete peale raisata). Kahtlemata on ta ka ise selles oma olukorras sama palju süüdi kui tema elukaaslane, kuid ikkagi. Inimlik kaastunne on ju vaatajana automaatselt tema poolel - tema ju jutustas meile seda lugu. Oi ja kuidas ta seda jutustas! Ülle Lichtfeldt-ist on vaikselt, aga kindlalt tõusnud, no kui veel mitte päris A klassi teatrinäitlejanna siis B klassi kindlasti. See roll õnnestus tal eriti hästi! Ma kujutan ette, et sellist üksinda kaks tundi välja vedada on mitte ainult raske, aga ka kõigi nende laulude ja liikumisega päris korralikult koormav. Aga ta on ka vapustavas vormis! Liikumise suhtes oli see moderntants seal vahepeal parem kui need Kanuti Gildi saali...okei, ma ei taha öelda mis... ja minu meelest Teatriliidu 2007 aasta parima näisnäitleja nominatsioon täiesti õigustatud! Ja kui tore ning inimlik inimene tundub ta olevat. See lisamärkus pärast etenduse lõppu on nii õiges kohas sellise tüki lõppedes! Aga ei hakka seda siinkohal ära tooma, seda peab iga "mees" ise minema kuulama. Mul jäi meelde üks tema žest kui ta rääkis oma emaga ning see oli see miski, mis teebki temast näitleja suure eesnimetähega! K.-le meeldisid need "venitatud vanaema" näod ja üldse oli kuulda naiste naeru saalist palju rohkem kui meeste oma, kuid samas üks hallipäine härra esireas naeris küll kogu südamest. Ja eks minulgi oli teise vaatuse ajal pidev irvitus ees. Esimesest vaatusest meeldis mulle "Lapsed Montparnassil". See oma kohatuses mõjus tõeliselt koomilisena.
Üldse oli omapärane tearis olla, kui vaatajatest pooled on mingil määral tuttavad näod. Esindatud olid nii laste koolikaaslaste vanemad kui ka saatkond, Eesti Maja rahvas kui ka Eesti Instituut. Ja mis eriti üllatav, siis suurem osa vaatajatest olid noored. Hallipäiseid memmesid lugesin ehk kokku umbes 5. Ja mis väga tore, et meid mehi kah päris päris palju - vähemalt kolmandik!
Oi ma loodan, et Eesti teatrid hakkavad siin ikka vähemalt korra aastas külas käima!
Hinne etendusele tugev keskmine 3 (Üllele 5+). Kuigi ma kellelegi seda tükki otseselt soovitada ei julgeks - loodan, et kes soovivad sellist naise elu kõrgendatud toonil kurbust vaadatata-kuulata ning samaga tunda, kui hea ikka endal on, et ei ela sellist elu... ning kes soovivad vaadata üht vinget rolli Ülle Lichtfeldt -ilt, siis saab sellest tõsisest teemast hoolimata läbi laulude, tantsude ning pisikeste naljade, hea tüki oma mälestustepagasisse!
Kaks lisamärkust veel: Mulle väga meeldis kavalehes trükitud lavastaja Toomas Suumani luuletus Ülle Lichtfeldt -ist/-ile. Ja mulle väga meeldib, kuidas Ülle purjus naist mängib. Ta oskab seda väga hästi koomilises võtmes teha. Nautisin seda ka "Lesed" - etenduses!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar