pühapäev, 4. mai 2008

Koidula veri Vanemuises e. Noored naised & nisuleib-need ei püsi kaua värsked

Ma olen nii õnnelik, et Eesti näitekirjandus on nii elus, nii huvitav ning nii õiges suunas arenev! Mul on selline tunne, et see tükk meeldis mulle peamiselt tänu kolmele inimesele. Kuigi neile kolmele lisaks tooksin veel vähemalt topelt sama palju inimesi suurte aplauside saatel lavale, tänu kellele kuuluksid samuti suured tänusõnad.

Ehk siis need kolm kõige tähtsamat:
- Muidugi lavastaja Ain Mäeots. Selline ”suur”lavastuse maik jäi suhu. Kui oluline tükk tegelikult Vanemuisele ning samas kogu Eesti Teatrile. See oleks justkui Eesti Teatriaasta teine tulemine. Suur tänu, et julgesid võtta sellise tüki lavastada ning tegid sellest tükist ühe vapustava elamuse, mis pakub nii sürri, päris ajalugu, väljamõeldud põnevust, nalja ning kogu seda suurepärast kompotti väga ilusate kunstiliste võtetega. Mäletan hetki kui sain naerda, mäletan hetki kui tundsin, et mul tulevad külmavärinad peale liigutusest. Mäletan hetki kui mõtlesin kui huvitavaid lahendeid ikka veel lavastajad välja mõtlevad, ajastul kui ”kõik näikse juba tehtud olevat”.

- Loone Ots, kelle loominguga kohtusin ma esmakordselt. Kuivõrd huvitav lähtekoht – kui hullu sonimistel oligi tõsi taga? Minu jaoks oli see olulise tähendusega otsustamisel, kas minna või mitte minna seda etendust vaatama. Kui juba lähtekoht on nii geniaalse tagapõhjaga, siis see on juba pool võitu! Ja nii ta kahtlemata oligi. Kõik muu tundus nagu oleks ise kirjanikul paika loksunud. Aga muidugi, eks selleks kõigeks oli vajalik ka paras annus ajaloo ning temaatika tundmist, paras annus julgust ja väga palju oskusi kõik see kokku seada nii, et vaataja kogu selles kirjus tegelaste virrvarris, libaajaloos ning vürtsikates stseenides ei kaotaks niidiotsa ning kokkuvõtteks usuks või õigem oleks vist öelda suudaks vastu võtta seda mis lavalt silmadesse-kõrvadesse voolab. Ja sellega on Loone väga meisterlikult hakkama saanud. Lisamärkusena tahaksin välja tuua ühe ütluse, mis polnud kaugeltki ainus pärl, millest võiks aegade kuludes saada kultuslause a la mõned Viimse reliikvia või Kreisraadi ütlused, nimelt ”Noored naised ja nisuleib – need ei püsi kaua värsked”

- Rein Pakk. Uskumatu näitlejatalent! Tema papa Jannsen on nii energiline, särav ja huvitav karakter , et ma usun, et Eesti teatrite näitlejatest ei oleks keegi teine sellesse rolli paremini sobinud. Kavalehes olevaid fotosid vaadates oleks justkui Indrek Taalmaa kui Jannseni suust kukkunud ning usun, et ka Taalmaa oleks selle rolli auga ära teinud, kuid siis oleks ära jäänud selline särav tähelend! Mingil hetkel märkasin, et ootan pidevalt millal jälle ”Papa Jannsen” lavale tuleb. Need erinevad emotsioonid, mis ta laval läbi elab ning tema tegelaskuju pani mind ka kõige rohkem mõtlema, et mida mina tema asemel oleksin teinud.

Edasi tõstaksin esile juba mainitud Indrek Taalmaa, kes teeb vapustava rolli Treffner – Mauruse koolipapa rollis. Kuigi astub ta ju põgusalt üles ka Luiga -na. Oleksin isegi natuke veel rohkem seda ”Maurust” tahtnud näha. Ootasin, et kui ta Juhan Liivi ära saadab, siis ütleb ka selle lause, et kui tema veel noor oleks, siis ta kindlasti läheks ka kaasa, kuid näitekirjanik oli selle teadlikult ära jätnud ning hoidis Treffnerit väga tugevasti ohjes, lastes tal ainult väga õrnalt Maurusele ligi.

Veel meeldis väga Ott Sepp, kuid pigem Aleksandri kui Juhan Liivina. Eriti üllatav aga oli Alina Karmazina Maria Uljanova, ehk siis Lenini ema rollis. Minu jaoks oli see tema siiani veel üpris lühikese karjääri tipphetk! Samas Tsaari kukutaja Sofja-na tundsin jälle ära eesti keelt raskelt väänava vene piiga, kes minu meelest sobibki Eesti teatrisse ”ainult” selliseid üheilmelisi rolle tegema ning Alinakene kahjuks on juba ammendanud selle rolliprisma. Kuid WOW, Maria Uljanova elas Vanemuise suurel laval tollel õhtul! Näitlejatest veel Jüri Lumiste tiirase Kreutzwaldina. Kuid tegelikult ka tema vene vutsidega ohvitser oli samuti mahlakalt õnnestunud karakterroll. Ning viimane, kes samuti minu jaoks täiesti üllatavalt õnnestunud rolli teeb on härra Adlas. Ma pean kahjuks tunnistama, et olen tavaliselt pettunud, kui tema nime kavalehelt leian. Kuid tõele au andes, seekord nautisin ja imestasin, kui hea ta olla võib. Ja viimased kiidusõnad muusikalistele kujundajatele ning valguskunstnikule. Mõlemad väga olulised selles etenduses ning väga tabavad! Eriti Sofia Rubina (kui see oli üldse Sofia, tegelikult kõlas nagu Alla Pugatšova?!) ning see mürin, mis käis läbi kere! Ja muidugi Alenderi lõpulaul selle filmi juurde ilmselt sulatas ka nende südamed, kes muust etendusest midagi aru ei saanud! Ja valguskunstniku avamisantseeni panus, see (tegelikult läbi etenduse kasutatav) kohtvalgustus ning hämar lava andis nii palju emotsioonidele juurde.

Kui üldse nuriseda millegi kallal, siis selle, et Vanemuise suure lava tagaosas läks üks Tanel Jonas –e ehk Jakobsoni tekst kaduma, üldse oli akustikaga probleeme, kuid kõrv harjub mingil määral etenduse jooksul sellega ära. Veel oli mul kahju, et peategelast, ehk Koidula –t näitles Ragne Pekarev. Ma saan aru, et noortele näitlejatele tuleb ka anda suuri rolle, et nad areneksid ning jõuaksid rahva südamesse. Kuid kui muu tükk oli nii tugev, siis seekordne peosalise valik ”arenemisvõimaluseks” minumeelest polnud õigustatud. Oli ju ka hetki, kus ta ka meeldis mulle, kuid stseenid, kus ta mängis teiste ”nõrkade” näitlejatega, nagu näiteks siis kui ta Köhlerile modelliks käis või abielu Michelsoniga, need olid minu meelest etenduse nõrgimad.
Kõige rohkem üllatas mind, kui halvasti mängis Merle Jääger. Tema diktsioon on kuhugi kadunud ning kuigi ma saan aru, et ta läks oma rolli väga sisse ning pingutas isegi natuke üle, kuid õige proff ei aja sõnu nii sassi, et jutust kaob loogika. Väga kurb ning ma loodan, et ma luban hoiduda nendest tükkidest kus tal natukenegi ”suuremad” rollid on. See Kreutzwaldi abikaasi rolli oli õnneks väga väike ning ei mõjutanud kogu lavastust, eriti kuna seal kõrval oli Jüri Lumiste!

Veel nendest koerustükkidest, siis mulle üldse ei meeldinud, et rase Koidula pandi purjutama kuid väga meeldis, et Juhan Liiv –i kuue andmine Luigale Estonia ehitamiseks ning mitmed muud päriselt aset leidnud juhtumised oli tükki osavalt sisse kirjutatud.
Hinne 5- (Siiani selle aasta parim etendus!!!! Väga naudinguline maiuspala moonutatud ajaloo austajatele. Ehk midagi sarnasesse žanri kui Draamateatri “Sürrealistid” või Kivastiku Viinistu tükid või miks ka mitte Linnateatri “Tšapajev ja pustota”!)

1 kommentaar:

V. ütles ...

Kummaline. Aga inimestel ongi eriarvamused. Minu meelest oli lavastus ja dramaturgia kohutav ning vähesena hiilgas vaid Ragne Pekarev. Maitse üle ei vaielda. :)