P. käis täna klassiga Rootsi politseidel ja tuletõrjujatel külas. Nad said ratsapolitseinike hobuseid näha, ronida politseiautosse ning kuulata piii-paa-d, politseikoeri paitada, tuletõrje paate uurida, ronida mingis kõrges kohas kolme kaupa ning mis kõige vahvam - elavat kulupõlengut kustutada. Ehk siis trampida põlevat kuiva rohtu. Eks muidugi ka kõiksugu muud infot, mida tulekahju korral teha. Kui ma talle kooli järele läksin oli ta nii õhevil kogu päevast. See on minu meelest vapustavalt tore, kuidas neil seal koolis iga nädal korraldatakse midagi erilist. Mõnikord isegi mitu korda. Ja niimoodi elu nähes saavad nad ehk rohkemgi mingi koha pealt teada kui nelja seina vahel näiteks tuletõrjujaid ja tulekahju joonistades. Ja eks muidugi nüüd ongi palju huvitavam ja rohkem "nagu päris" neid ka joonistada.
Ülejäänud peret vaevab kõhugripp. Kõik öökisid üksteise võidu. Kuigi Kristin on nüüd sellest üle saanud (tema ongi selle kurja juur ja haiguse maaletooja). Praegu neid ridu kirjutades mul ikka süda täiesti paha ja selline olek on kiusanud terve päeva!
Mõtlesin, et kirjutan ka hetke telemaastikust, sest vaikselt hakkavad kevadised sarjad läbi saama ning telehooaeg purki, aga minul sellel teemal veel sõna võtmata. Kuid hetkel olen küll täiesti omadega läbi ning valmis kustuma. Kell on alles 00:21, ma ei mäletagi, millal viimati nii vara magama oleks läinud...vähemalt mitte viimasel kolmel-neljal kuul...head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar