Esmaspäev, 21. aprill 2008

Alfred Döblin - Berliin, Alexanderplatz

Hurraa, ligi 500 leheküljeline Döblini "suurteos" sai K.-le ette loetud ning nüüd on ta läbi! Läbi, lõppude lõpuks. Tundub nagu me oleksime seda lugenud terve igaviku. See ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ning võttis igasuguse lugemisisu ära. Ikka vummm vummm ja tadaridaa ja tadaradaa.

Tõeline õudusunenägu, nii sisu kui tekstistiili poolest. Vaene tõlkija! Sellist asja tõlkida on minu meelest tõeline vastupidavuse kontroll. Enesepiinamine. Ma pean tunnistama, et umbes pool raamatut ma süüdistasin oma mõttes tõlkijat, et selline käkerdis, kus vahele on pikitud täiesti seosetuid lauseid. Kuid siis kui mõistsin, et see ongi selline karikatuurne dekadentlik pildike ühest aastast ühe mehe elust suurte maailmasõdade vahelisel rahuajal. Siis mõistsin, et ilmselt on see tõesti mingi autori "stiil" kirjutada koomiksitest tuttavad hääled teksti sisse. Kuid ma usun, et mingi osa oli ka tõlkimatusel selles, et kohati mingist teksti sees olevast lausest või tema ülesehitustest ma lihtsalt ei saanud aru. Kuid tõele näkku vaadates, ei suuda ma mitte kunagi mitte kellelegi seda raamatut soovitada. Äärmisel juhul inimesele, kes on 1920-ndate fänn, lisaks Berliini kui linna ajaloo fänn ning kõige lisaks peab selle raamatu lugeja vastu pidama naiste alandamisele, robustsete ja moraalivabade inimeste "hängimisele" ja nendele vumm vumm -idele.

Raamat on sisuliselt kirjeldus Berliinist ning inimestest, kes väga raskel ajal seal üritavad eksiststeerida ja leida elu mõtet. Peategelaseks Berliini linnale lisaks võib pidada Franz Biberkopf -i, raamatu alguses vanglast vabanevat mees, kes on otusustanud hakata head ja ausat elu elama, mis tahes hinnaga. Kusjuures vanglasse pandi ta oma tüdruksõbra tapmise eest ehk vägivald voolab sügaval tema soontes. Kas sellisel inimesel on üldse võimalik reformeeruda? Eriti kui teda ümbriteb selline linn? Põhiliiniks võiks pidada tema teekonda oma surmani või kas ta ikka sureb seal lõpus... seda peab igaüks ise lugema... ning kohtumiste ja juhtumistega sellel teekonnal nii "heade" kui "halbade" inimestega, kes kõik ise ka otsivad võimalust "elada". Kuid kõike muud ja igasuguseid kirjeldusi kõigest muust on rohkem selles raamatus kui seda nö. "põhiliini".

Minu kujutlustes olid kõik need mehed seal pätid ja kaabakad, kergelt a-sotsiaalid ja prügimägede elanikud, kes enda meelest elavad suurelt. Kõik naised olid "maailma vanimas ametis", eelkõige sellepärast, et niimoodi oli perel võimalik ära elada kuid samas oli see ka nende naiste meelelahutuseks. Millegipärast kujutasingi ma kõiki neid naisi väga kõhnade ja pikaks veninutena. Eranditult kõik kandsid kogu aeg kombineesid, neil oli sigaret huulte vahel ning peas selline laineline soeng, nagu selle aja saksa naised armastasid (kui nad ões käisid, siis kindlasti baret või kübar).

Seda teksti praegu kirjutades, saan ma ehk mingis mõttes aru ka selle raamatu geniaalsusest, kuid minule isiklikult sellised raamatud ei meeldi. Neid on nii raske lugeda, sest nende inimestega ei taha samastuda ja neist ei leia midagi positiivset. Nad on üpris ebahuvitavad nii inimesed kui sellised raamatud tervikuna, kuigi "Berliin, Alexanderplatz" -is hakkab selline kerge põnevusliin jooksma kusagilt raamatu poole pealt ning lõpus on tegemist lausa mõrvalooga... Mis mulle meeldis selle raamatud juures oli see, et paar korda suutis kirjanik mind üllatada. Korra kui ühe tegelase seksuaalsuse kohta anti mõista ning teine kord kogu see juhtum Miisu, Reinholdt-i ja Karliga seal lõpupoole. See lõpu-juhtum ja selle ümber tee ning tegelased selle teema ümber olidki selleks millegiks, mis andis jõudu seda raamatut "mitte" pooleli jätta, sest ma olin üpris mitu korda päris lähedal alla andmisele.

Hinne 2- (oleks võinud anda ka kõige kehvema hinde, kuid kui mõelda sellele raamatule kui tervikule, siis ei saa minu meelest keegi väita, et see tunne mille ta kokkuvõttes tekitas oli kuidagi autentne ning läbi selle võiks ehk mõelda, et on võimalik aru saada või isegi tunda, kuidas oli elada Berliinis 1920-ndate lõpu poole. Ma täiesti mõistan, miks see raamat on klassik).

Kommentaare ei ole: