Teisipäev, 1. aprill 2008

Runar & Kyllikki - Ugala teater

Külasaaga, komöödia, tragöödia, tõsielulugu - silte võiks sellele Taago Tubin -a lavastusele laduda ridamisi. Kuid eelkõige, mis oluline - see oli LUGU. Selles tükis oli niiiiiii palju head, et ma ei teagi kohe kus kohast kiitmisega pihta hakata.
Kõigepealt, mis lavalt vastu vaatas oli mingi konstruktsioon, mis hiljem osutus väga praktiliseks lavakujunduseks. Selle konstruktiooni sisse oli "peidetud" suurem osa lavakujundusest. Ehk lisaks olid vaid valged pilved taevas,millele valgust suunates sai eri värvide abil kujundada tunnetust, mis parajasti tekstiga haakusid. Laval olnud"puuplaatidest ja metallkarkassist koosneva konstruktsioooni" seest tulid välja nii pood, salaurkad (seksimiseks), surnuaed, kirikurist kui ka kõiksugu sillad või alused, mis iganes parajasti vajalik oli. Väga geniaalne, kuigi mitte just esmakordne, sellist nõksu on ka korduvalt varem kasutatud eri lavastustes. Ristide maha saagimine mootorsaega tekitas küll ehedat tunnet, et iga kord kui nad seda tükki mängivad, siis kas peavad need samad ristid sinna külge tagasi liimima või tegema iga kord uued puust ristid. Laval oli ka kirst, mis juba teist korda satub kolme viimase lavastuse sees mu ette laval (eelmine kord Endla Vee mälu-s). Loodan et see pole mingi enne, sest tegelikult on surnukirstu nägemine mistahes olukorras, ka teatrilaval kuidagi rusuv ja kahtlemata mõjuv. Eriti kui "kujutada ette", et Kadri Lepp seal sees on.

Kui rääkida selle tüki näitlejatöödest, siis see oli tase täiesti omaette klassis. Kõigepealt muidugi töö maht ja keskendumisvõime, mis selliste rollide puhul nagu selles lavastuses, on minu meelest väga suur ja raske. Näitlejaid on laval väga palju ja tihti toimus mõlemas lava otsas "midagi", isegi kui tekst tuli korraga ainult ühest kohast. Siis kahtlemata on ansamblimäng esimene sõna mis "Runar"-i puhul keelele tuleb. Sellist ansamblitunnetust või "kambavaimu" kohtab vahest ehk mõnes paremas teatrikooli ühises "kursuse-etenduses". Ja ometi olid ka selles etenduses tähed, kes veel eriliselt selles koosluses särasid.

Andres Tabun, kes selle rolliga teiste hulgas, kandideeris ka teatriliidu aasta parima meeskõrvalosa näitleja tiitlile. Tema isehakanud kasuisa oli jõuline ja koomiline, armukade ja truudusetu. Ja see mis ta Luulega (keelega) teeb on "lastele keelatud".
Siis muidugi Luule Komissarov. Vapustav! Võimas! ja tema fantastiliselt hea komöödiaanne ning sinna juurde tema kurvad silmad! Täiuslik, lihtsalt täiuslik! Runari ema, kellel poeg ju ikka südame ligi, mistahes asju too peaks tegema...ikka. Ma uskusin seda kõike, mis Luule ütles võitegi või tundis.
Edasi Leila Säälik. "Minu armas Leila", keda minu meelest üle pika aja saab jälle laval lõkerdavalt naermas näha. Ikka surmtõsised on tema viimase aja rollid olnud, tegelikult nii ka seekord - pime ja kiilakas Runari vanaema. Kuid ometi on üks koht kus ta naerab kogu hingest. Kui nad kõik lõpus kummardama tulid, siis tema "pimeda" prillidest hoolimata oli mul täiesti selline tunne, et ta nagu vaataks ainiti mulle otsa. Kuigi kahtlemata oli see lihtsalt minu illusioon.
Ma ei mäletagi millal viimati nägi Andres Lepikut laval. Raske roll, sest tegelane on üpris ebameeldiv, kuid ta mängib selle armastava ja hoolitseva kuid samas liigselt muretseva ning liiga karmilt kasvatava isa rolli väga hästi välja. Minul jäi igal juhul kerge kahtlus, et kas tegelikult ei võinud ka tema olla süüdlane? Igal juhul on ta süüdi moraalses mõttes.
Siis muidugi peategelased Runar ja Kyllikki ehk Karol Kuntsel ja Kadri Lepp. Eriti Kadri Lepp! Ma tahaks ja loodaks nii väga, et kõik näeksid nende läbinisti ja kogu hingega rollidesse ümberkehastusi. See misanstseen, kus lavastaja toob välja oma nägemuse, kuidas see kõik toimus (sest tegelikult on ju tänini see kaasus lahendamata), see mõjust kuidagi šokeerivalt, et oli kuulda kuidas inimesed (publik) saalis hinge ahmisid (ei näe just tihi lavalt, et nuga naisele sisse lüüakse). Ja iga kord kui Kadri laval oli, siis ta suveräänselt nõudis pilku endal hoidma. See "isale vahele jäämine" või ka papi teenindamine või kaupmehega jagelemine. Teglikult mis nad seal väikses Soome külas ikka muud tegid kui võtsid viina ning harjutasid seda "täiskasvanute" värki. Ja tihti läbisegi. Ning kõik külaelanikud läbisegi. Arne Soro oli täielik kehastus keskmisest sellisest tegelasest. Aga inimlikud tunded olid ja on ikka samad. Keegi ei taha petetud saada. Kõik vajavad armastust.

Kui millegi kallal norida, siis muusikalise kujunduse. See oli sama kui mingil teisel hiljuti nähtud tükil ja see häiris väga. Sest see saatis vastakaid vaibe. Kuigi kahtlemata selline kaamoslik tõsine teema sobis sinna hästi.

Väga kahju, et inimesi polnud seda eriti vaatamas. Tundus, et laval oli rahvast rohkem kui saalis. Näiteljejatest oli eriti kahju. Kuid samuti publikust, kes mingil põhjusel sellest eemale hoiab. Võibolla on selle murdekeelega rahvas ära hirmutatud, aga selle müüdi tahaksin küll siinkohal purustada, sest kuigi on see ja ka kõik teised eesti murded mulle täiesti võõrad, sai tükist aru suurepäraselt. Jah, tõsi ta on, et kõrvad tuleb teravalt kuuldel hoida. Kuid see on ainult hea, sest muidu läheksid need lahedad killud mööda. Ma naersin vahepeal ikka väga kõvasti! Tõeliselt hea lavastus. Kuigi eks need seksi-asjad ja -tabud, need kõige väiksematele vaatajatele ei sobi, aga ega kõik tükid ei peagi sobima!

Hinne 4+ (peaaegu 5-)

Kommentaare ei ole: