Esmaspäev, 7. aprill 2008

Minu lemmikluuletaja - Doris Kareva

Doris Kareva on minu jaoks müstiline. See tema oskus luua mingit meeleolu neljarealise luuletusega on täiesti uskumatu. Tema haprus juba tema olekus on midagi nii luuletajalikku. Kui ebamaine haldjas.

Samas läbi selle hapruse õhkub temast mingit kummalist tugevust. Ma pole temaga kunagi elus kohtunud, kuid ometi on mul mulje, et ta on palju läbi elanud, palju kogenud ning palju näinud. Ja see kõik on tema sees pakitsemas ning luule ning ka muudel viisidel välja tulemas.

Mu enda kiiks on see, et ma pean luuleks ainult selliseid "luuletusi", mis on riimis. Küll selliste mööndustega, et kui mõni rida või oluline point muidu riimis oleval luuletusel ei haaku riimiga, siis seda võib veel ikkagi luuleks pidada. Kõik muud "ilusad tekstid", mida samuti luuleks peetakse, kuid mis ei ole riimis, need ei ole "luule" minu jaoks. Ja väga harva kui ka nad mulle tõsiselt meeldiks. Lihtsalt nad ei tekita seda erilist emotsiooni. Piltlikult öeldes on riim nuga, mis lõikab lahti selle paksu koore või haamer, mis lõhub selle paksu müüri - mis mu hinge ümber on... ja kui see on tehtud, siis saab see mida ma loen või kuulen minu tuumani. Doris Kareva riimid ja mõtted lähevad mulle millegipärast väga kergelt korda, tihti seal kus tema luuletustes riimid puuduvad, tunnetan ma ometi neid riime tugevalt. Olematuid riime. Tema riimide nuga on eriti vahe.
Riimiga lihtsalt on palju raskem asju öelda, muidu ilusaid tekstikesi ja mõtteid ritta laduda on liiga lihtne, et see võiks "mõjuda" nii nagu riimiga luule. Kuid siis riimiga või riimita, Kareva luulet pole keegi suutnud ületada (kuigi loomulikult Viidingul, Luigel, Smuulil, Alveril, Underil, Tunglal, Trullil, Traat'il, Alliksaarel, Haaval, Kaplinskil, Liivil, Kanguril, Runnelil ja veel mitmel, mitmel muul on palju häid luuletusi, mis mulle väga sügavale külge on end pookinud).

Kuigi mulle meeldib väga palju tema varasemast loomingust ning kindlasti mitmed luuletused ka hilisemast, siis "Mandragora"-s on neid minu hingele luuletusi koos õige mitu. Kirjutan siia üles need, mis "eriliselt" minule korda on läinud ehk mis on mul on kõvasti südame küljes kinni (kuid suurema osa jätan kirjutamata, et raamatut ennast lugedes oleks avastamisrõõmu, sest seda raamatut tasub ikka ja uusti lugeda. Olenevalt sellest, millises elu punktis parajasti asud, võib tunda ja avastada midagi enda jaoks uuesti ning ka erinevatest luuletustest. Nii see igal juhul on mulle mõjunud).

xoxoxo

Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle mõirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

xoxoxo

Sinu sõnade veini avan vast aastate pärast
ega toibu sest joovastusest:
siis on Sinu sisaldus minus miljon promilli.

Kuni elame,
oleme mähitud siidsesse salajusse,
mis ümbritseb meid nagu hirm,
nagu nahk, nagu kae -
keha pimedad piirid,
päärid ja pääsuke.

xoxoxo

Sa võtad mu lahti kui raamatu
bibliofiil,
loed, lehitsed, loed,
ja ma tunnen suurt uhkust ja mõnu.

Sa tead mind peast -
sellepärast just maitsed
nii aeglaselt, ükshaaval
mu õrnisisimaid sõnu.

Kui see pole luule,
siis mina ei tea, mis on.

xoxoxo

Naine on vesi - selge,
puhas ja igavene.

Mehed on maitseained
sajandi supi sees.

(Ma arvan küll, et siin on Dorisel vastupidi läinud...mehed on selged, naised maitseained :))

xoxoxo

Puhas headus põletab kui hape
selgeks selle, keda puudutab.
Hing jääb hellaks - läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.

Päeva pikkusest ei sõltu
õhtu rikkus.

Kes on andnud kõik -
mis võiks tal puududa
veel?

(viimase rea omavoliliselt jätsin siia kirjutamata... see mulle ei meeldi. Kuid "headus" on teema, millest pole kunagi piisavalt luuletusi)

xoxoxo

Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.

Milleks kohtuda -
Sa oled minule õhk.

Kõikjal kohal.

xoxoxo

Panen vaikuse kinni
ja tõusen.

Nii hea oli.
Käisin vist kaugel.

xoxoxo

Langenud saatusesõna
tuul tagasi enam ei kanna.

Vesi võlgu ei võta,
laenuks ei neela leek,
muld vangi välja ei anna.

Siis mida inimlaps teeb?

Õiglus on kuningas, kuni
halastus on kuninganna -
maailma majesteet.

xoxoxo

Varjatud valemi avastamiseks
oled sa kergitand kaasi
kõiksugu kogemustelt,
lõputuilt nõudelt
ja nutuselt nõutuselt,
liigutuselt ja liikumatuselt,
keelatult, keeletult.

Ei selgu see valem,
ei selgi see sulam,
kogetu kullaks ei saa.

Sulavad ühte küll ülem ja alem,
tuli, õhk, vesi ja maa,
mõte ja veri, iga ja liha,
võimatus, võitmatus;
siiski ei leidu teed laugude taha,
sinna, kus sinusus -

armetuseski armastust vääriv,
surreski surematu..

Kommentaare ei ole: