Islandi tragikomöödia. Küll pigem draama minu meelest, kuigi "kohustuslikud" muigama ajavad kohad olid olemas. Ja ei meeldinud see minule kohe mitte sugugi (ausalt öeldes on see kõigi aegade kehvim Linnateatri lavastus minu meelest, aga kahtlemata on tegemist ainult minu maitsega, mis ei pruugi olla üldse sarnane kellegi teisega ja maitse üle ju ei vaielda).
Esialgu tundus, nagu on tegemist Linnateatri panusega samasse žanrisse kui Draamateatri "Jõgi voolab läbi linna" (laulud, äng...), kuid peagi selgus, et nii kõrgelt ei lennata. Kuigi ka "jõgi" ei kuulu minu "lemmiklavastuste hulka". Ehk siis umbes veerand tüki ajal sain aru, et olen järjekordselt sattunud "impro 3"tasemel tükki vaatama. Mingi hetk kui üks tegelastest "läheb" looja karja tekkis juba mingi lootus, et nüüd hakkavad tegelased korda mööda manalateed sammuma ja tekib mingi pinge ning läbiv joon või suund lavastusele. Kuid kahjuks läks lõpp hoopis käest ära.
Olen ju ise ka töötanud paaril laeval ja olnud seotud nii mere kui laevandusega (isegi meremehe pass on mul olemas) ja tundsin üpris alguses ära selle "videokassettide" mure. See on oluline kui "maale pääseb", et saab mingitki meelelahutust jurde, ehk muusikat, filme ja raamatuid. Ja vahest hakkab pikemal reisil ka see kajut ja "laevas vangis olemine" kummitama ja painama. Kuid kui ma õieti aru sain oli siin tegemist kaluritega ja "kapten ei julge maalt kaugele sõita". Ehk siis pidevalt ja tihti käiakse maal. Siis sellist stressi ei tohiks nii sügavate tagajärgedega tekkida - see oli üle-paisutatud. Väljamängimata jäeti ka põhjused, miks see suur "enesetapp" tegelikult tehti. Põhjused jäid hämaraks, kuigi võib mõelda, et nässu läinud elu või kapihomo paljastamine või enda väärtuse mitte tunnetamine. Kuid see kõik jäetakse välja mängimata. Kahju!
Kunstnikutöö oli hea - ketid, trepid, koikud, kõik selline vajalik, usun, et Hobuveski juba iseenesest on raske ruum kujundamiseks. Lavastuslikult olid mõned tillukesed sisulised leiud, nagu näiteks "Tilli"-laul. Kuid kõige suurem põhjus miks see tükk mulle ei meeldinud oli ikkagi tekst ja üldse sisu.
Näitlejatest meeldisid:
Argo Aadli - tema stiil lihtsalt meeldib mulle. Kuigi sellist rolli olen temalt juba näinud. Näitleja peaks erinevaid vorme leidma. See eraldabki meistrid õpilastest. Kuid Aadli oli sellegipoolest tüki tugevaim näitleja (täpselt nagu Impro 3s-ki).
Elisabet Tamm - tal oli küll vähe materjali mängimiseks, kuid selline kohmetu nahas tibi, kes laevale tuli "raha" tegema, oli selline ei-tea-mis-suunas-seda-rolli-arendada veider kompott. Imestas, et laeval ei teenitagi suuri summasid ning et see amet talle siis nagu ei lähe, kuigi pärast ütles, et ta ikkagi tahab minna tüürimeheks õppima. Ah ei tea, segane värk.
Margus Tabor - räuskav pootsman või mis ametimees ta nüüd oligi, igal juhul tundus ta seal nagu teiste ülemus (ja kapten ta ei olnud). Pootsman on ju madruste boss... Ei tea, kuid see tema akordioniga laul oli "õigetest" lauludest parim. Ja tema ise selline kurb kuju. Küll võimukam ja erinev kui Donald, keda ta mängib "Päike soojem, taevas sinisem" tükis, kuid samas mulle meeldis ta Donaldi rollis rohkem. See oli kuidagi sügavam ja huvitavam.
Ja siis need negatiivsemad kommentaarid:
Alo Kõrve on kahtlemata kaotamas oma "mojo"-t. Ta on muutumas selliseks kiunuva häälega kiitsakaks tegelaseks, keda pigem ei näeks kavalehel. Kuid kuna selles tükis oli veel kehvemaid näitlejaid, siis ta "niiväga" kah ei häirinud. Ja loodan väga, et ta tegeleb enda arendamisega, et tulevikus tuua oma häälde teisi varjundeid ning ka kehakeelde uusi (julgemaid? emotsionaalsemaid?) liigutusi.
Veiko Tubin tegi vapustava rolli suve-etenduses "Ronk". Kuid kahjuks peab nentima, et tema teistest nõrgem hääle-materjal ning vähesem mängupraktika tulid sellises tükis teravalt esile. Liiga suur osa ehk tema jaoks ja liiga vähe kogemusi. Muusikalise kujundajana on ta mitu korda parem!
Tõnn Lamp oli täpselt samasugune nagu ta teistes tükkides on. Temast ei saa vähemalt lähiajal küll mitte karakternäitlejat. Lisaks on tal mingi selline eriline "nägu" või näomiimika, mida ta teeb igas rollis. Ja see hakkab mind natuke häirima. Tema tegelase meelemuutustest ma ka alati aru ei saanud ja see veel rõhutas seda omakorda. Ma isegi tunnetan, et ta üritab mängida täie hingega, nagu tema ema. Kuid Anu Lamp oskab ennast tagasi hoida kui vaja ning talle sobib ka rohkem see selline ülientusiastlik mängumaneer, ehk see on naiselik või ma ei tea mis, kuid loodan, et Tõnn Lamp irdub oma manerismist ning leiab "oma stiili", muidu peab kaua ootama, kuni ta ükskord kogemuste või muu baasilt millegi hea või erilisega hakkama saab. (Nõks-u sobis ta paremini, kuid osa küll teine, aga mängis täpselt sarnaselt selle rolliga.)
Etendust oli jägimas igasugu "huvitavaid" tegelasi. Sarjas nätlejannade läheduses istumine jätkus seekord Ülle Kaljustega, kes oli tulnud vaatama oma perega ning istus diagonaalis minu ees (viimati vaatasin Julia-t Anu Lamp-i selja taga). Lisaks Ülle ja Tõnu Kaljustele oli Rein Lang kohal, kes samuti tihti on samu asju vaatamas kui meie. Samuti Anti Reinthal, kellega koos vaatasime viimati "Nõks"-u. Talle vist meeldib oma kursakaaslaste tükke käia vaatamas, mulle kah meeldiks. Aga jälle oli ta üksi... Samuti oli näha Kristo Viiding -ut. Kes teatrikooli viimasel kursusel käivana ametit õpib. Kuid kahjuks sedakorda loodan, et ta palju sellest segadusest õppust ei võta.
Hinne 1+ (pluss "tillilaulu ja Argo Aadli pingutuste eest)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar