teisipäev, 27. mai 2008

Kristiina Kass - Samueli võlupadi

Sari "Minu esimene raamat" on kirjastusel Tänapäev tõeliselt vahva, ühtlase kujundusega ning lahedate lastekirjanike - nii uute kui vanade heade - tore kogu. See sari kasvab ka üpris kiires taktis. Kiiremas, kui me suudame neil kannul püsida, sest ilmub ju ka teisi lasteraamatuid.

Samueli võlupadi on kirjutatud Kristiina Kass-i poolt. Temalt oleme varem lugenud "Käru-Kaarel"-i ja "Kasper ja viis tarka kassi". Mõlemad üpris muhedad ja lastele päris sobillikud - piisavalt õpetlikud, kuid samas ka huvitavad. Mitte nüüd eriti täiskasvanutele nautimiseks, kuigi Käru-Kaarel läks ka minule natuke korda.

Ja nüüd siis "Samueli võlupadi". Raamat olevat võitnud kirjastuse jutuvõistlusel 2005. aastal esimese koha! Kuid raamat osutus täielikuks pettumuseks. Mul on tõsiselt kahju, et ma selle raamatu oma lapsele ette lugesin. Kahju, et selline raamat üldse olemas on ning et sellele nii palju tähelepanu on pööratud. Ei mäletagi, millal viimati nii pahasti oleks lasteraamatut lugedes pettunud!

Loo alguses ei oska üldse arvata, milleks see kujuneb - tegemist on kelmika perekonnaga - Seebimull, kus ema, isa, tütar, poeg. Võiks arvata, et see raamat peamiselt räägib siis Samuelist ja tema võlupadjast, kuid kahjuks mitte. Raamatus tõusevad esile hoopis muud tegelased (rahaahne ema) ja liinid (kuulsuse ja raha janu). Tegemist on pidevalt üpris negatiivseid emotsioone külvava tekstiga. Lugedes oli enam vähem kogu aeg selline vastik tunne sees. Loetledes need asjad üles, mis seda vastikut tunnet tekitasid, siis siin on nimekiri:

- Õpetajad ja vanemad on vastikud, hullud ning lastevihkajad.

- Üks õpetajatest läheb koolimajas hulluks! (tore, kui külvatakse lastes vastikuse ja hirmutunnet kooli kohta!)

- Ema ja isa on lapsepiinajad. Raha nimel tehakse lapse elu täiesti väljakannatamatuks (käsitakse magada raamatukuhjade otsas, solgutatakse kuidas parajasti pähe tuleb).

- Ema on nii kergemeelne, et ühel päeval lihtsalt otsustab pere maha jätta ning minema minna

- Kui külahull saab "vülupadja" saladusest teada, siis ema pakub välja, et "paneme ta keldrisse ja jätame ta sinna ilma söögita ning joogita, küll ta siis ise ära sureb". Sorry, aga sellisest iroonilisest vihjest ei pruugi väiksed lapsed aru saada. Emad on tavaliselt laste elus autoriteedid ning kas siis on vaja külvata lapse alatajusse selliseid "ideid", et nii saab probleemist lahti!

- Raha on see, mis maailma paneb pöörlema. Suurem osa inimesi käib ringi dollarimärgid silmades säramas.

- Õppida pole vaja, küll ühel hetkel või viisil voolab see tarkus ka ise kuidagi pähe.

- Kui üks naine on kodust läinud võib ju kohe uue võtta. Elus on kõik nii lihtne...

Kahjuks läheb see nimekiri veel edasi ja edasi, kuid minu meelest juba nendestki põhjustest piisaks, et selline raamat poleks kunagi pidanud nägema ilmavalgust, rääkimatagi võitma mingeid auhindu. Võibolla ma olen lihtsalt teisiti kasvatatud või on mul teistsugune maailmanägemus, aga ma soovitan lastele ettelugemisel ning ka nendel endal hoiduda sellest raamatust.

Lugu ise on just see, mida ühest võlupadjast võib oodata (magades selle peal, kõik raamatutarkus, mis selle padja alla pandud raamatus on, see voolab ise pähe ja poiss saab kuulsaks). See põhimõte on juba varasemast tuttav. Ehk ka sisulises mõttes pole tegemist millegi originaalsega. Tekst on ju voolav ja Kass-i eelpoolmainitud kahte raamatut, eritit "Käru Kaarel" -it soovitan küll soojalt!

Hinne 1

Kommentaare ei ole: