Neljapäev, 8. mai 2008

Tavaline kolmapäev Stockholmis

Stokki on saabunud suvi. Ma tunnen selle lõhnast ära. Kesklinna tänavatel on selline kummikommide, lõhnaõlide, hot dogide ja fotopoodide kemikaalide lõhnade segu. See on ehk iseloomulik ka mõnedele teistele suurlinnade keskustele, kuid kuidagi eriti on seda tunda just nimelt siin.

Täna pärast tööd käisin jõusaalis - üle tõeliselt pika aja. Panin kunagi kuhugi karpi mingi kupongi, et soovin proovida eratreeneriga trenni teha SATS-is. Olin selle juba unustanud, kui umbes nädal tagasi sain kõne, et nüüd võiksin proovida...

Kui kokkulepitud päeval ja kellaajal, ehk siis täna kohale läksin, selgus et treener Mikael-il on koosolek ja ma võin ise vaadata ja proovida, mida tahan. Ma siis proovisin, aga ausalt öeldes olen ju käinud jõusaalis küll ja küll, kuid seal, nö. uues kohas ja niimoodi üle pika aja oleks hädasti olnud vaja kedagi, kes natuke aitaks tutvuda. Tegin oma tunni vähemalt lihased valusaks ning pärast jooksin veel võhma ka välja ning tulin tulema. Ostsin 7 eleven -ist kokteili ning jalutasin mööda Götgatan-it kodu suunas. Mingi tüdruk keset tänavat hakkas järsku heast peast kiljuma ja tantsima. Selgus, et mingi suvalise telekapoe aknal oli suur ekraan ning sealt lasti Pink -i kontserti. Tegelikult mul on tunne, et seda lastakse seal juba viimased 3 kuud ööpäev läbi. Tüdruk oli täiesti üksi ning lõpetas oma hüppamise sama järsku kui oli selle alustanudki ning lihtsalt kõndis edasi. Koju jõudes sain Mikaelilt kõne vabandusega ning uue tasuta trenni pakkumisega. Ma ütlesin, et mõtlen homseni, aga ma juba tean, et selline jõusaali värk ei ole minu rida. Ma tahan ju tegelikult hoopis tantsida...

Nüüd öösel tuli meil K-ga patutuju ja käisime seda sama Götgatanitpidi alla Jerusalemmas kebabit söömas. See kes meile kebabid tegi oli üks mees Marokost. Meie järel sabas oli mees Kolumbiast. Mina nendega ei suhelnud pikemalt, nende elulood avanesid minu jaoks täiesti tahtmatult nende omavahelisest jutuajamisest. Kebab keres, läksime tagasi koju. Medborgarplatseti kõrval asuvas pargis mängis mingi punt raggamuusikat. Inimesed olid heas tujus ja tantsisid tänaval, täpselt nagu selles Bowie ja Jaggeri igivanas laulus.

Kodus lugesin ma P-le Spiderwicki ning natuke hiljem kustus ta laua taha. S loeb ühte vampiiriraamatut, mille ma talle Tallinnast ostsin ja ei taha magama jääda. K ja Kristin magavad juba mõnda aega. Ma vaatasin üht Soome filmi - Sooloilua. Soomlased ikka ei oska üldse näidelda. Või tegelikult oli see nüüd küll vägivaldne üldistus. Sest tegelikult ka selles filmis oli üks vanem naisnäitleja, kellel polnud viga midagi, aga kõik noored olid üks võltsim kui teine. Stsenaariumis olid mõned head situatsioonikoomika laused, aga lõppude lõpuks oli ka lugu ise üpris võlts ja ebarealistlikult tobe.

Nüüd lähen magama. Homme tuleb hullem töööpäev. Tööd on hetkel liiiiiga palju. Kõik tahavad midagi, aga nii palju kui see minust on kinni, siis kõik peavad ka saama mida nad tahavad. Sest käes on suvi ja kõikide soovid lähevad sellel suvel täide!

Kommentaare ei ole: