Laupäev, 31. mai 2008

Kangelane - Endla teater, muidu Endlast & VKA 6.lend

Kalju Komissarovi lavastatud soomepoiste lugu on samal ajal minu esmatutvus uute näitlejatibudega TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiast (6.lend. mõnda üksikut olen ka varem näinud), kes on värskelt Endlasse saabunud. Ühtlasi järjekordne Mart Kivastiku teatritekst ning ühtekokku üks liigutav sõjadraama.

Alustades lavastusest ja tehnilisest küljest. Tegemist on lavastusega, kus stseenid vahetuvad nagu filmis. Nagu oleks kogu etendus üks pikk rida "vaatuseid". Samas on kõik loomulik ning mitte häiriv. Kasutatud on üles alla liikuvaid kangaid ning -rippsilda. Lisaks aastaarve, mida projektoriga lavasügavusse või filmilinale lastakse. Hõlmab ju kogu etendus enamvähem ajavahemikku 1939-1945(6?) ning tegevust erinevates kohtades.

Suur kummardus tuleks teha kõikidele tehnilistele töötajatele. Muusikaline kujundus, kostüümid, valguskujundus ja kasvõi pürotehnika - kõik oli tasemel! Ainsana jäi minu jaoks ebaselgeks Teatriliidu aastapreemiagi pälvinud kunstnikutöö. See võitja tehtud nali auhinda vastu võttes oli tõesti õige!

Kivastik on kirjutanud järjekordselt ühe huvitava loo. Taustaks päris ajalugu ning oli isegi kohti kus märkasin, et suu läks muigele (mitte küll need mõned ropud kohad, kus terve saal rõkkas naerda), aga just selline peenem situatsioonikoomika, mille tegelikult võisid mängida naljakaks ka näitlejad. Samas kindlasti selle tekst oleks andnud välja arendada ka mitmekülgsemaks ja sügavamaks, tuua rohkem sisse seda dilemmat, mille ees seisid pered, kus pojad võitlesid erinevates sõjavägedes. (Näiteks "Nimed marmortahvlil" filmis oli see lahendatud väga hästi!).
Siinkohal panen ritta oma nähtud Mart Kivastiku näidendite põhjal lavastatud etenduste edetabeli (alates parimast):
1. Põrgu wärk
2. Külmetava kunstniku portree
3. Eesti asi
4. KANGELANE
5. Õnne Leena
6. Teener
7. Savonarola tuleriit
8. Sõdur

Tulles tagasi Kangelase juurde, ei saa üle ega ümber nendest näitlejatöödest. Jagaksin need tööd kolme patta. Ühed, mis meeldisid, teised mis mitte ja kolmandad, mis olid nii tagasihoidlikud, et neist ei saanud hästi sotti.

Märkimisväärne on see, et kõik uued meesnäitlejad eranditult kuuluvad sellesse esimesse kategooriasse, ehk üle ootuste hästi mängisid VKA 6.lennu poisid! Suure Panso-kooli austajana, on mul seda raske tunnistada, aga selle etenduse põhjal oleks justkui viimane VKA lend PALJU tugevam just lõpetavast Lavaka lennust. Paratamatult paneb võrdlema, sest hääle kasutamise oskus, lava täitmise oskus, diktsioonipuhtus ja lihtne lavaline sarm - uskumatu! Mulle meenub, et siiani üks "tugevamaid" lavaka lende, ehk 13.lend on ju ka Komissarovi juhendatud! Ehk oskab ta hästi valida inimesi või neid lihtsalt kooli lõpuks "piisavalt heasse vormi viia". Ma ei oska seda seletada, kuid tundub, et selle lennuga on Viljandi kultuuriakadeemia pääsenud tugevalt kaardile!

Kõigepealt üksipulki neist uutest meesnäitlejatest:
Kõige tugevamad neist omakorda oli nö.peaosalise rolli Tõnu Truuvel -it mänginud Priit Loog, lisaks Veljo Reinik, Jaanus Mehikas ja Sven Heiberg. Kuid samas ei ühtegi paha sõna ka Sten Karpovi kohta.
Priit Loog oli selline ehe uljaspea, potentsiaalne Priit Võigemasti jalajälgede täitja. Veljo Rennik sobiks mängima nii tõsiseid kui komöödiarolle. Jaanus Mehikas ja tema võimas hääl on parem versioon Alo Kõrve -st (mitte et neil välimuses midagi ühist oleks, mõlemad lihtsalt sellised tõsisema olekuga). Ja Sven Heiberg oli nii kurva olekuga, et tal pole vaja palju pingutada kui talle juba kaasa hakkad tundma.

Lisaks neile uutele teevad head rollid ka "natuke" vanemad näitlejad Märt Avandi - Nubluna. Tema võib samuti vabalt olla nii tõsistes kui naljakates rollides, ikka veab välja vähemalt üle keskmise. Tambet Seling - minu meelest ta tabas väga hästi eesti keeles sellist Adolf Hitlerlikku hääletämbrit või värinat (üks selle etenduse pärle!). Kuid ka sõdurpoisi roll õnnestus väga hästi. Märkasin end tihti jälgivat just teda neist kõigist, ei tea ise ka miks, võibolla just selle Hitleri rolli tõttu esimeses vaatuses? Hämmastav, aga Endla pealavastaja meeldis mulle laval palju rohkem kui lava taga. Ma pole siiani temalt ühtki head lavastust näinud (paar bläkki, mis meenuvad - Tumedad hirvad; Kolm versiooni elust), aga laval oli ta päris hea vanema venna võrdlemisi väikeses rollis. Sepo Seeman oli üle võtnud Ago Andersoni rolli. Ago ise tuli lavastuse lõppedes trepist alla karkudel. (Ilmselt oli rõdult seda etendust vaatamas.), aga Seemani roll oli ju praktiliselt sõnatu ja sellepärast raske hinnata, midagi selle tasemelist ta ju ei teinud nagu näiteks Holly Hunter Piano-s :))

Halbu rolle oli etenduses kõigest 3. Mõlemad Tõnu vanemad, ehk Karin Tammaru ja Ahti Puudersell. Tammaru tekst läheb tema kehva diktsiooni pärast pooleldi kaduma ning lisaks ei olnud ta emana grammi võrragi usutav. Ahti Puuderselli näitlemisoskustesse olen selle rolliga täielikult usu kaotanud. Aga eks ta ole ju maitseasi. Ja maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse või kuidas see ütlus läkski? Kolmas, keda ma meelsasti laval ei vaataks/kuulaks on Lauri Kink. Siiani on õnnestunud mul teda vältida, vast ka tulevikus ei risti me teed eriti tihti.

Kõik ülejäänud, kaasa arvatud VKA 6.lennu tüdrukud ning Jüri Vlassov-i asetaksin ma sellesse "ne rõba, ne mjasa" potti. Rollid olid väikesed ja karakterid jäid välja joonistamata. Liis Laigna torkas mulle silma pigem sellega, et tema tegelaskuju nimi oli Outi. Ehk meie "landlady" Stockholmis. Ja Triin Lepik oli hea pika naisterahvana nii siin kui seal (loodetavasti ta ei tembeldata sellistesse rollidesse tulevikus). Ma pole kindel kas mitte tema polnud ka blond Saksa armee mundri-tutvustaja mikrofoni taga. Igal juhul see pisike lõiguke oli võimas, ükskõik kes kolmest sellega hakkama sai. Ireen Kennik mulle tavaliselt ei meeldi, aga siin polnud nagu viga kah, kuigi tema pisikesed ülesastumised olidki liiga pisikesed, et neid hinnata. Tema suhtes pole ma veel lootust kaotanud.

Kokkuvõttes peab ütlema, et see trenn, mida need kutid seal laval teevad - nii et higi lendab, see teeb neist rollidest veel omakorda keskmisest raskemad. Ja mul võttis isegi korra silma märjaks - siis kui nendele kirstudele lippe peale laotati ja Nublu vend suri.

Omamoodi kahemõtteliseks kujutasin ma endale ka selle, mis juhtus kahe vennaga granaatidega kala püüdes. Kuigi ma tean, et see on üheseletuslik, siis see, et mingigi võimalus on kaksipidimõtlemiseks, see on väärtus tükile omaette.

Kokkuvõttes hinnang: 4+ (kuna nägin seda etendust täna, siis võibolla kui lasen asjadel settida võib see hinnang ka kõrgemaks muutuda. Kuid kahtlemata on see nö. hinges "eestlust" sügavalt hindavale inimesele väga nauditav lavastus!) Kavaleht samuti väga väga huvitav! Oleks veel kasutatud muusika ka seal ära toodud, oleks see olnud täiuslik (Heino Eller -i Kodumaine viis sobis küll ideaalselt põhimotiiviks!!!)

P.S. Mind nii väga huvitaks teada, mida Arnold Rüütel mõtleb võib arvab sellest näidendist kui ta seda vaatab. Kuidas see noor näitleja neid sõnu ütleks, kui ta näeks saalis Arnoldit? Aga seda ei saa ma mitte kunagi teada. Ilmselt ei lähe ta seda ka vaatama...

Lõpetuseks edetabel hetkel mängukavas olevatest Endla tükkidest:
Nähtud:
1.Karge meri
2.Vee mälu
3.Kangelane

Pole veel nähtud, kuid siin edetabelis alates kõige huvitavamast:
4.Rock 'n' roll (Stoppardi kirjutatud! Selle aasta Tony parima näidendi kandidaat USAs)
5.Ma olen iseenda naine (Raivo E.Tamm transvestiidina ja lisaks veel 40 rollis)
6.Tunnete tektoonika (peresuhted, armusuhted, Indrek Taalmaa)
7.Võikollane üü (vinge punt näitlejaid, Eesti värk)
8.Pommimäng (sõja-lugu, huvitav sisu)
9.Janu (2007 aasta näidendivõistluse võitja)
10.Kajakas (Tšehhov)
11.Kolmekesi kahevahel (Taalmaa)
12.Koduabiline (Taalmaa)
13.Kokkola (Vaarik, aga selle tüki eest on kõvasti hoiatatud...)
14.Linda tahab lahutada (ei usu, et seda kunagi vaatama lähen)
15.Reinuvader rebane (lastekas)
16.Pisuhänd (pole võimalik, et see on parem kui vaadata Krjukovit Kibuspuud video pealt)

Kommentaare ei ole: