Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, september 15, 2009

Aiapidu - MTÜ Kell kümme


Roman Baskini lavastatud Ayckbourn-i draamakomöödia oli minu jaoks eriline väga mitmest aspektist. Konkreetsuse mõttes toon need (peamiselt) positiivsed emotsioonid siin loeteluna välja. Ühtlasi rõhutades, et järjekorral pole muud olulisust kui see, et selles järjekorras need mulle meenuvad:

- Ometi jälle meeldib mulle Roman Baskini lavastus! Viimati oli see vist "Südamete murdumise maja"... Kuid "Täiskuu", "Augustikuu teemaja", "Lärmab ja veiderdab" ning isegi mingis mõttes "Vihurimäe"... on ridamisi olnud sellised, millega ma otseselt ei haakunud. Nüüd siis lõpuks ometi! Loodetavasti algab sellest uus "ajajärk" :)

- Etenduse esmane erilisus on see, et see toimub samaaegselt kahes kohas korraga - õues aias ning majas söögitoas. Minul õnnestus seda vaadata majas, justkui kutsutuna sellele lõunale, ehk peaaegu "laua ääres" :) Olen kuulnud jutte, et õues oli etendus koomiline, isegi midagi jandilikku. Seetõttu usun, et ma seda versiooni vist näha ei tahagi. Eriti kui arvestada ka sellega, et milliseid "sutsakaid" näitlejad õuest majja tegid. Nende tunne, olme ning teemad ei haakunud kuidagi üldse sellega, mis toas toimus. Ehk siis need olid nagu kuidagi "vägisi" sinna tuppa pandud. Ühes kohas isegi Liina Vahtriku tegelane kehitas õlgu, sest ta ei saanud ka aru, et mis toimub...

- Kuid see, mis toimus majas, see polnudki üldse komöödia. Ja sellepärast ehk mulle see meeldiski. Teemad olid üksteise järel tõsised ning võiks öelda, et sügavalt kurvad. Sellepärast puges see lugu isegi natuke hinge.

- Kaks peamist teemat, mis minu jaoks kuua aga tagasi nähtud lavastusest meelde on jäänud on esiteks pereema kurbus ja võiks öelda isegi et "needus". Ta on abielus mehega, kelle armastus on kahtlase väärtusega. Nimelt petab too üsna valusalt naist tema silme all ning pikalt ja pidevalt. Sellest needusest vabanemiseks pole muud teed kui lahkuda mõisast ning jätta see mees. Konks on selles, et mees on poliitik õigemini teda palutakse kandideerima... ning neil on ka tütar ja suur majapidamine, ehk kõik polegi nii lihtne. Eriti kuna see kuidagi lapsik mees, kes ise ka, oma positsioonist hoolimata, ei tea mis ta tegelikult elult tahab. Justkui mehe teatud iseloomuomaduste kokkukogutud pakett - lõbujanuline, kuidagi laisk ning napsulembeline, iga seeliku järel jooksev, võibolla isegi keskeakriisi põdev ebameeldiv tüüp. Kes ühel hetkel tahab oma naiselt uut võimalust ning tolle tähelepanu ning järgmisel hetkel jookseb juba napsusena ringi, küllatulnud Prantsuse näitlejanna sabas.

Teiseks olulisemaks teemaks tõusis minu jaoks armukolmnurk. Ehk peretütar ning temasse salamisi sissevõetud "naabripoiss". Naabripoiss aga on tüdruku jaoks kuidagi tühine ja igav. Teda paelub hoopis külla saabunud isa sõber. Ehk poliitik, kes tema isa kandideerima on tulnud paluma. Mees saadab välja mingeid võnkeid (väga hästi mängitud Hendrik Toompere poolt), pisikeste komplimentide ning mingi perversse huvi näol tüdruku vastu. Ja tüdruk omalt poolt alustab võrgutusmängu. Siinjuures on oluline ära märkida, et tütarlaps on võimujanuline noorpoliitik ning oma kooliski vist mingi aktivist. See nende kassi-hiire või ma ei oskagi öelda, mis mäng ning need tagamaad, miks üks või teine seda tegi oli minu jaoks päris huvitav mõtlemismäng. Sest lavastus jätab õnneks selle iga vaataja enda otsustada ning üles korjata. Minu jaoks olid need kaks teemat täiesti piisavad, et kogu see muu tramburai selle aiapeo ümber ja jooksul siduda huvitavaks looks.

- Eriline on ta ka kahtlemata selle näitlejatenimistu pärast! Wow!!! Kogu see tähtede paraad - milline luksus publikule! Ühelt pool ka vinge näha sellist kooslust, teisalt näitlejaid, ked eriti tihti ei näegi. Nende hulgas oma siinse tööga särasid eriti eredalt kaks näitlejat - Liina Vahtrik ja Hendrik Toompere (on ta nüüd sen või ikka jr? mõnes kohas kasutatakse ikka vana tiitlit, aga selle lavastuse ühenduses on teda seenioriks nimetatud). Vahtriku kurb ning sügav karakter on ilmselt justkui maiuspala ühele naisnäitlejale. Kuid seda sügavust ka vaatajale pakkuda, see on ainult meistrite võimuses ning Vahtrik seda kahtlemata ka on. Ma tundsin tema valu ja tema muret tuleviku pärast. Ma kujutasin ette, mida tähendas tema tegelase jaoks vaadata seda maali iga päev seal seinal tuletamas meelde, millises needuses ta on. Seda tunnet, et kui enam miski enam ei aita mehega, siis tõesti parem on ta oma elust lihtsalt välja lülitada... Ja Toompere kibestunud mehenäss, keda on julmalt petetud... võibolla oleks ta ise see kandidaat praegu kui poleks olnud üht intsidenti tema minevikus. Ning kas see oli mingis mõttes proov kättemaksta kadeduses nüüd sellele praegusele "kandidaadile", lähenedes tema tütrele... kuid kuna vanamehel silmad kilasid hoopis küllatulnud näitlejanna sabas, siis haiget tegi ta rohkem hoopis jällegi pereemale. Kusjuures see pinge, mis tekkis vestluses ema ning tema tütrega mingit kahtlast armumängu mängiva, võiks öelda isegi pervertliku mehe vahel - see oli üks suveteatri pärle. Kõik need tunded nii ühelt kui teiselt poolt. Ei saanud ju täpselt aru, et mis mängu see Toompere tegelane ikkagi mängib. Tahab ta seda tütart või mitte või tahab ta hoopis tema ema või tõesti lihtsalt kadedusest mingit kummalist kättemaksu? Või hoopis lunastust iseenda jaoks, viies mängu nii kaugele kui võimalik ning siis näidata üles "iseloomu"... see küsimus paelub ja kui sellised rõhud joonistuvad välja tükist, siis see ongi see, mis minu jaoks ühele teatritükile au teeb! Ehk minu mõtted hakkavad jooksma nende tegelaste sisemisi tundemaastikke mööda...

- Kui rääkida teistest näitlejatest, siis pean tunnistama, et mind üllatas Raivo Rüütel. Ta ei tohiks osaleda ainult nendes üheplaanilistes komöödiates. Temasse on tekkinud ka see mingi sügavam kurbusenoot, mis andis igatahes tema siinsele "petetud mehe" karakterile väga tugeva tooni. Ta oli justkui mingisse lõksu jäänud loom. Ta ju armastas oma naist, kuid ühtlasi austas oma sõpra. Ja olla seal vahel ning üritada kuidagi lepitust leida nii selle olukorraga kui ka iseendaga selles. Ta ei tahtnud ju ka ilmselt oma naist kaotada... mul on kahju, et nii tema kui tema naist mänginud Harriet Toompere lahkusid "õue mängima"... see asi jäi kuidagi lõppude lõpuks poolikuks, kuid sellest oleks vabalt võinud saada kolmas huvitav liin näitemängu. Ka Harriet Toompere oli hea oma pisitillukeses "majarollis", kuid ta on viimasel ajal alati hea... Siin ta väga karakterit luua ei jõua, kuid siiski on hea teda kasvõi vilksamisi näha :) Teiseks üllatajaks oli Roman Baskin. Kummaline karakter, ühtlasi kuidagi jõuline, kuid samas ju tegelikult nõrk mees. Nii mõneski mõttes stereotüüp, kuid Baskin paneb oma nõksud karakterile juurde ja see tuleb lausa meisterlik välja. Tema üles-alla meeleolu on loomulik ja isegi tema olemus mängib rollile sobivalt kaasa (see vist häiris mind tema Täiskuu Normanis kõige rohkem - ta lihtsal ei olnud "Norman"). Ülle Kaljuste bravuusikas primadonna on samuti ilmselt rohkem õuemängudes osaline ja kuigi Ülle on üks mu lemmiknäitlejaid, siis tema karakteri lahkumisest õue oli mul pigev vist heameel :) Tema autojuhti mänginud Carmen Mikiver oli aga just selline tõsine ja närviline tegelane, kes oleks sellesse olustikku sobinud, kuid võibolla oleks see tasakaalust ikkagi terviku ära ajanud ning seega oli see balanss niimoodi hea. Kõik need väiksed majast läbilippamised olid siiski kuidagi tobedad. Ja siis veel see täiesti sobimatu "Sina oledki tema isa" stiilis väike lõiguke Eespäev-Smeljanski-Närep-i vahel oli täiesti üleliigne. Kuigi Kaili Närep-i karakter sobis sinna majja küll hästi, justkui toomaks sellist kergemat vastukaalu ning ägedalt rõõmsameelset päikest majja :)

- Eraldi tahaks kirjutada kahest lavaka näitlejast, ehk siis Marta Laan ja Hendrik Toompere jr. Tegemist on kindlasti oma kursuse tippu kuuluvate tulevikulootustega Eesti teatris. Kuid nende proffide staaride kõrval oli minu jaoks kummaline, et Marta Laan mõjus natuke toore näitlejana. Ometi oma kursusega koos tehtud tükkides on ta alati säranud just kõige eredamalt. Võibolla see aukartus on võtnud julguse, sest just mingi julgus tema kursusetöödes on mind võlunud? Või paistavad need traagelniidid lihtsalt valmisnäitlejate kõrval paremini silma? Kuigi tegemist on siiski täiesti piisavalt hea rolliga, et see lavastust karvavõrdki ei riku. Mingitel võrgutushetkedel oli isegi näha seda tema "tegelikku talenti". Samas oli noor Toompere justkui parem kui kunagi varem! See kummaline olukord, kus ta oma päriselu isa vaatab sehkendamas oma päriselu kursakaaslasega... see ei oleks tohtinud üldse mõjuda seda teatrit vaadates. Sest tegemist on ju teatri ja karakteritega... kuid ma ei võinud oma mõttejooksule midagi parata... (võibolla mõjutas sellele mõtlemist ka see, et nägin kui isa poeg autoga koos saabusid mõisaalale... noorem tõstis tõkke just autolt eest sellel ajal kui ma autost prillidel järel käisin...) Kuid ma nautisin ka Toompere jr. sellist tagasihoidlilkku ning justkui ümber palava pubru käimist ümber oma "armastuse"... See mõjust ühtlasi koomiliselt sooja ning armsana kui ka ehedalt elulisena.

- Etteaimatavus on Roman Baskini lavastustega kummaline - ma mõtlen näiteks seda, et kui Täiskuus oli see diivan seal niimoodi laval, siis ma olin kindel, et mingil hetkel ta sinna lamama ise läheb. Samuti siin oli selliseid pisikesi nüansse, nagu näiteks siis kui Epp Eespäev paneb toidukandiku toolile... ma sosisatasin kohe K-le, et pane tähele Baskin tuleb ja istub sellele peale... Ei teagi kas see on positiivne või negatiivne... omamoodi ju tekib hea tunne, et oioioi kui tark ma olen, et selliseid asju ette oskan aimata, kuid teisalt etteaimatavus pole ju ikkagi lavastuslikus mõttes positiivne. Noh, igatahes ei võtnud see seekord seda meeldivust vähemaks. Ja kui Allik pidas Baskini "Augustikuu teemaja" mingis mõttes täiuslikuks suvelavastuseks... siis mina pigema annaks sama tiitli hoopis "Aiapeole" :) Ja ma usun, et kes otsib tükist midagi muud, ehk võibolla ka rohkem koomikat... see ilmselt saab seda seal õues mängitud tükist, aga seda ma täpselt ei tea. Sest lugedes inimeste arvamusi õues toimunud tüki kohta, siis tundub, et tegemist oleks justkui kahe täiesti eri rütmis kulgeva tükiga.

Hinnang: 4 (mina soovitaksin seda majas see küll väga vaadata! Loomulikult juhul kui neil õnnestub kogu kamp näitlejaid kokku ajada ka järgmisel suvel. Nii Vahtriku kui ka Toompere rollid on väga tugevad ja seda mitte ainult "suveteatri" kontekstis. Natuke isegi üllatavaid pöördeid pakkuv draamakomöödias on õige annus nii üht kui teist, ehk siis nii tõsiselt mõtlemapanevat draamat kui ka kergelt muigele ajavat mahedat ja mõnusat huumorit. Siiski mingis mõttes isegi draama kasuks... ja see on hea! Unustasin kiidusõnad saata teele ka kunstnik Ann Lumistele. Mulle meeldis nii see koht kui ka kõik kunstilised valikud olid sobivad ning kõik tundus väga ehe. Miinuse poolele ehk see liigne õuepoolse tegevuse sekkumine tuppa... see kaldus vahepeal ka sinna lahtrisse, et "mis see siis oli?" Aga noh, niimoodi sai ikkagi aimu, et õues samal ajal toimub ka midagi. See lõpukummarduste jooksmine tegi näitlejatele endile niimoodi nalja, et endal oli ka muhe sealt tõsiste mõtete seast mõisast lahkuda. Väga hea ning kammerlik tundus kogu näitemäng. Pean tunnistama, et Ayckbourn-i annab teha hästi küll. Baskin ilmselt on jõudnud tema "hingele" lähedale...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
AIAPIDU
SUVEKOMÖÖDIA
OHTU MÕISAS
Autor Alan Ayckbourn
Lavastaja Roman Baskin
Kunstnik Ann Lumiste
Mängivad
Carmen Mikiver
Ülle Kaljuste
Epp Eespäev
Harriet Toompere
Liina Vahtrik
Pirjo Levandi
Marta Laan
Kaili Närep
Hendrik Toompere sen.
HendrikToompere jun.
Raivo Rüütel
Roman Baskin
Mihkel Smeljanski
Eduard Salmistu
Kes meist ei oleks tahtnud viibida samal ajal erinevates kohtades. Tõsi, tundub kuidagi raskesti teostatav. Kas olete mõnel aiapeol või ka lihtsalt mõnel suveõhtul, kui seltskond on maja ja aia vahele laiali pudenenud, istunud näiteks aias ja mõelnud, mis küll vöiks praegu toimuda majas või köögis või tagatubades või siis jäänud suhtlema majja ja mõtisklenud, mis trall võiks käia praegu aias?! Kas tuleb tuttav ette?
Inglise komöödiakuningas A. Ayckbourn on selle võimaluse rahuldamise eest hoolitsenud ja 6. augustil OHTU mõisas esietenduv lavastus „AIAPIDU“ võimaldab publikul vaadata etendust kas MAJAST või AIAST. Niisiis toimub paralleelselt kaks etendust ühest ja sellestsamast aiapeost. Tegelased liiguvad oma suhterägastikes õhtu jooksul korduvalt maja ja aia vahet ja sel õhtul aeda pileti ostnud publik näeb omaette lugu aias toimuvast ja majja sattunud publik siis vastavalt seda, mis toimub siseruumides. Otse loomulikult on võimalus tulla ühel ilusal õhtul uuesti ja vaadata lavastust sealt paigast, mis eelmisel korral saladuseks jäi. Niisiis abielu ja armastuse keerdkäigud poliitikasse pürgiva mehe korraldatud aiapeol; külaliste kogunedes võtab pidu järjest ägedamaid ja kummalisemaid pöördeid.
xxx

„Jälle Ayckbourn!“ õhkavad paljud. Tõsi see on. See on mees, kelle näidendid „Täiskuu“ ja „Intiimsed tehingud“ on juba MTÜ Kell Kümme repertuaaris. Juba mitmendat aastat. Ja mis siis sellest. Tegemist on ühe maailmas enim mängitud komöödiakirjanikuga, ühe väga vaimuka, Inglise teatritraditsioonis kirjutava, absoluutset elukuulmist omava Suurmeistriga - ühesõnaga sir Alan Ayckbourniga.Ja jälle suudab ta olla originaalne. Tema järjekordse näidendi „AIAPIDU“ lavastamise teeb seekord eriti põnevaks asjaolu, et loo tegevus kulgeb kahe erineva publiku silme all. Nagu tutvustuses juba märgitud, saab seda mitmekordselt sõlme läinud perede elu jälgida kas mõisahoones või mõisa pargis. Väga palju tegelasi, väga keerulised suhted ja väga rasked lahendused ja väga palju äratundmist, kui mitte endi, siis naabrite osas kindlasti. Nii et kohtumiseni Ohtu mõisas!

Publikul on võimalus seda pidu vaadata kas MAJAST või AIAST
Esietendus 6. augustil 2009 Ohtu mõisas

Sildid:

8 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Ma ei tea, kas ma nüüd postitan oma kommentaari õigesse kohta, nii et sa seda näed (mul pole blogi-alal erilisi kogemusi)aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma sattusin täiesti juhuslikult sinu blogi lugema ja ma olen oma kallist tööajast peaegu kaks tundi veetnud sinu blogi lugedes. No täitsa lõpp, nii huvitav, kuidas sa küll jõuad kõiki neid etendusi näha ja raamatuid lugeda? Ma olen ka enda arvates suur teatrisõber aga olen vast näinud veerandi neist etendustest, mis sul siin kõik kirjas on. Täitsa fantastiline! Mul tuleb sünnipäev ja mõtlesin, et teeksin oma sõpradele väikese teatrikülastuse mõnda teatrisse, mis asuks väljaspool Tallinna aga ma olen täiesti hädas, sest tundub, et ükski väljavalitud etendus ei sobi! Lugesin veel sinu kommentaare ka ja tuju läks täitsa ära - ei saagi vist teatrikülastust teha, nii kahju...aga suur tänu sulle huvitava blogi eest. Kas sa ise oled teatri-eriala inimene?

15 september, 2009 15:40  
Blogger Danzumees said...

Suur, suur aitäh armsate sõnade eest! Nii tore, kui keegi sellest siin midagi huvitavat leiab :) See on nagu lisaväärtus mu enda kirjutamisvajaduse realiseerimisele :) Mis puutub minu "arvamustesse", siis neid ei maksa 100% tõepähe ka võtta. Maitsed on ju erinevad. Selleks tasuks võrrelda näiteks nende tükkidega, mida ise on näinud, et kas nende kohta olevad arvamused kattuvad... siis on ka suurem tõenäosus, et muus osas maitsed kattuvad.

Mul on mõnede inimestega täiesti erinev maitse! Ja sellest pole ju midagi. Aga esimese hooga, et kui teater ja Tallinnast väljaspool, siis minule on meeldinud Tartus - Kogutud teosed, Pärnus - Ballettmeister või Kangelane, Viljandis - Anna Karenina (sellega tasub kiirustada, see on ülihea ja kohe-kohe läheb kavast maha! Meriste ja Võigemast ja Tommingas = Fantastiline!!!) või Börs ja börsitar, Rakveres - Toatüdrukud või Johannese passioon... Aga need on ainult näited... Kui ma ise saaks, siis läheks vaatama vana head Agatha Christie "Kutse mõrvale" Läänemaale Uuemõisa... seal on Elle Kull ja Ago-Endrik Kerge ja LEIDA RAMMO!!!... aga mulle endale need kuupäevad ei sobi - vt. http://www.kutsemorvale.ee/
Aga Pärnus, Rakveres, Viljandis ja Tartus on kindlasti veel palju-palju muudki huvitavat... ja Kuressaares on ju ka teater!

15 september, 2009 16:02  
Anonymous Anonüümne said...

Sellepärast mu tuju läkski ära, et ma lugesin sinu kommentaare tükkide kohta, mida ma ise olen näinud ja need olid täitsa samad. Siis ma vaatasin veel ka sinu TOP-e ja seal oli ka palju kattuvusi (lemmiknäiteljad jne).Kuna mul on väga piiratud kuupäevad, millal ma seda teatritrippi saaksin teha, siis on mul hetkel valida kolme etenduse vahel: Raimonds, Tunnete tektoonika ja Meie, mehed. Ma olen juba kõikvõimalikud artiklid nende kohta läbi lugenud aga asi läheb veel segasemaks - kõik on ju zanriliselt ka nii erinevad...

15 september, 2009 16:31  
Blogger Danzumees said...

Hmmm... minule Tunnete tektoonika meeldis ja see on mu sees kasvanud veel edasi. Olen sellele mitu korda tagasi mõelnud ja mõtteid äratas see juba siis kui vaatasin. Naisele tõsi, ei meeldinud... aga see on ka harv juhus kui meil maitsed lahku lähevad. Meil on terve kodutee jutuajamiseks teemasid tänu sellele tükile. Ehk siis kõnetas kõvasti. Aga muidugi see pole ju midagi "lõbusat", mida ehk "peoga" seostada...

"Raimonds" oli küll selline, mida ma soovitada otseselt ei julge. Seal oli paar kolm laulu ja naljad sellised tuttavad ning ei midagi erilist. Ma otseselt ei julge kellelgi soovitada, aga samas polnud ka hullult kehva. Tambet Seling laulab seal ühe aasta ilusaima laulu :) Rakvere teatri "Meie, mehed" ma jätan vaatamata. Olen seda tükki näinud teiste pealkirjade all ning 100 erinevas versioonis. Muidugi mis ei pruugi tähendada seda, et see vaatamist väärt ei oleks. Võibolla on väga hea, kuigi julgen kahelda...

Ehk siis kui see oleks minu valik, siis poleks mingit kahtlustki - "Tunnete tektoonika"!!! Aga jah, seal mängib ju rolli ka, et millised inimesed ning kas tahate inimestevahelistest suhetest vaheajal ning pärast tükki arutada... Lisaks ma soovitan Endla teatri kohvikubaarist tellida vaheajaks näiteks praed... ma ise olen suur pastafän ja nad teevad päris head ja suured portsud - korralikult juustukastet oli ka... Aga muidugi neil ju menüü lai ning tasub uurida ning soovi korral ära kasutada... polnud "kirves" kah...

15 september, 2009 18:46  
Blogger Danzumees said...

Väljendasin end segaselt - Raimondsis on ikka neid laule päris palju - pidasin silmas, et paar-kolm tükki neist on "head"...

15 september, 2009 18:53  
Anonymous Anonüümne said...

Suured tänud sulle! Tegelikult ma ise ka kaldusin selle Tunnete tektoonika poole. Etenduse toimumisaeg sobib ka kõige paremini. Kuna ringreisile tulijad on kõik nii või teisiti paari-inimesed, siis ma usun, et neile oleks etenduses mõtlemist ja kaasaelamist küll ega alati ei peagi ainult nalja ja naeru saama. Kui ma ei eksi, siis see etendus toimub vist kuskil küünis (ma ei ole varem käinud) - kas see on põhimajaga üks ja sama hoone või midagi muud?

16 september, 2009 10:02  
Blogger Danzumees said...

"Küüniks" nimetatakse Endla teatri väikest saali. See on seal samas majas ainult et korrus-paar kõrgemal. Garderoobist tuleb suunduda kohviku suunas, aga mitte kohvikusse vaid trepist üles. Head elamust ja PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS ka :)

16 september, 2009 14:15  
Anonymous Anonüümne said...

Suured tänud õnnesoovide eest! Ma kindlasti tüütan sind oma pärimistega edaspidi ka, nüüd on mul nii hea abimees!

17 september, 2009 10:57  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default