Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, oktoober 15, 2009

Hiilgav! - Eesti Draamateater



Kõigepealt pean alustama sellest, et mul on ääretult hea meel, et viimaks ometi on Draamateater leidnud ühe mõnusa rolli ühele oma suurimale (tegelikult üldse Eesti kõigi aegade ühele suurimale) teatri-primadonnale - Ita Everile - väärika rolli. Ehk ta lihtsalt ei tule kusagil lõpus korraks lavale, ega lihtsalt ei korista kusagil taustal või ilmu korra pooltunnis küsimusega, et kas ta praeb perele vorsti... "Hiilgav!" annab Itakesele tõesti ka mängimiseks materjali. Ja see millise tarmu, pingestatuse ning enda uhkust murdes ta selle lahendab annab jälle võimaluse näha teda omas hea elemendis. Ikka üllatades, ikka naerma ajades, ikka ka ise italikult saatanliku naeruga lava ning tervet teatrisaali täites! Ja kui aus olla, siis kõige parem ongi ehk seda vaatama minna nii, et etenduse kohta palju ette ei tea. Sellepärast soovitan edasist mitte lugeda, kui tükk on veel vaatamata. Ning hoiduda ka kriitika lugemisest, sest siis jääb selline mõnus üllatusmoment alles. Eelkõige sellepärast, et suuremas osas põhipoint või põhinali on seotud ühe kindla asja või faktiga. Kuigi jah, on ka teisi vähema tähtsusega komponente, mis kogu etendust koos hoiavad.


Ehk siis veel viimane võimalus siinset mitte lugeda ja minna puhta lehena seda tükki vaatama :)


Nagu etenduse ava"kaader" lubab, on tegemist nö. tõestisündinud looga. Muidugi ei tea kui palju sellest tegelikult tõde on peale baasfaktide. Tegu on ju ikkagi ühe erilise naise tõsiselulisel kuid ikkagi kummalisel fenomenil baseeriva fiktsiooniga. Peamiselt 40ndate aastate USA-s toimunud juhtumistega. Peategelaseks on Florence Foster Jenkins (Ita Ever), kes omal ajal on andnud välja isegi heliplaate ja esinenud täis kontserdisaalidele, ise seejuures suutmata viisi pidada. Everi tegelast võib originaalis kuulata näiteks siit: http://www.youtube.com/watch?v=qtf2Q4yyuJ0


Samas kõik need selleaegsed kuulsused (Sinatra jne) justkui elasid sellele fenomenile kaasa. Külastades samuti tema kontserte ja ülistades (irooniliselt?) tema talenti.



Komöödia ja lavaloona on see kahtlemata natuke lihtsake ning liiga kergemeelne. Puhas meelelahutus (ameerikalik ehk isegi mitmes mõttes). Kuid sellest hoolimata ei langeta labasustesse ega ka nõmedustesse ega saa seda ka palaganiks nimetada. Millegipärast jäi mulle mulje, et tegemist on natuke vanematele inimestele mõeldud tükiga. Või nemad ehk naudiksid seda noortest enam, kuid see on lihtsalt ja ainult minu tunnetus. On ju ka tegelased enamvähem keskealised ja päris vanad. Komöödiana polnud see siiski mingi ribadeks naerutav. Nagu mainisin käib "peamiselt" nali ühe asja ümber - see, et see naine üldse laulda ei oska. Ita mängib ta veel eriti kriiskavhäälseks - ikkagi dramaatilisem :) Ja nii ongi hea. Sest see ajab muigama ka veel mitmendamal korral :) Florence/Ita ütles: "Maailm kuulis mu häält esimest korda aastal 1912, aastal mil Titanic uppus". Ja see lause loob ka kogu tükile mingisuguse aluse :)

Kuid lisaks sellele "kolehäälsusele" on pisikesi peidetud lisamõtteid veel loos sees. Mulle meeldis näiteks see, et suur lauljanna, enne kui lubab kellegi oma kontserdile kuulama, teeb piletisoovijaga intervjuu, kas ta üldse annab pileti või mitte. Kas ta on "õige" inimene arusaamaks sellisest talendist :))) Lisaks see, et pianist on homo ning vana daam väga delikaatselt kuid siiski otse, annab mõista talle, et temal selles suhtes vahet pole. Aga ta tahab, et pianist siiski teaks seda, et tema teab. See kuidas pianistil (Jan Uuspõld), võttis aega, et harjuda oma (päris) talendi raiskamisega sellise "hullu" saatjaks olles. Istusin loožis ja naljakas oli vaadata, et ka "klaverimängimist" Uuspõld "mängis", mitte ei mänginud klaverit päriselt - aga see kukkus minu meelest päris ehtsalt välja :)

Kolm seost tekkis ka seda tükki vaadates teiste kogemustega. Nimelt mingeid paralleele võiks väga tinglikult tõmmata ka kunagise Draamateatri lavastusega "Laenake tenorit", kuigi situatsioonikoomikat on siin väga vähe võrreldes "Tenoriga". Lihtsalt tuli see vana tükk meelde. Teemaks ju ka taustal "muusika". Teine seos mis mul tekkis oli muinasjutuga "Keisri uued rõivad". Kus peategelane ise ei saagi aru saada, kuna teised ka kõik takka kiidavad kui hea ta on. Aga ehk sellepärast julges ta ka unistada suurelt ja kes suurelt unistab, see hämmastaval kombel võib ka saada elus need unistused täiedetud. Ehk palju tahad, vähe saada, vähe tahad, ei saa midagi :) Kolmanda seose lõi minu jaoks K. Nimelt mingil hetkel ütles ta, et Ita tegelane on nagu need, kes "Eesti otsib Superstaari" saatesse pürgivad. Ehk need, kes ise aru ei saa, et nad laulda ei oska.


Ja kuigi tõesti selle lauluoskuse ümber kogu see trall käis ning peaaegu võiks seda ka ühe nalja tükiks nimetada, kuid siiski mõned pisikesed killud on veel - näiteks see surma juhtum (ma tõesti arvasin, et Guido Kanguri tegelane viskas lusika nurka :)) Lisaks veel see kaasinimese tunnete hoidmise teema või miks ka mitte kogu see "unistamise" teema, mida võiks ju ka sügavamalt käsitleda või läbi mõelda enda jaoks.

Tahaks kiita ka kunstnikutööd, mis ju ühest küljest polnudki midagi nii vapustavat. Kuid ometi oli mõnus vaadata korralikult täidetud lava (seinad ja pöördlavaga tekkiv sammastega sein ning sammaste vahele langevad luugitäited). Kõik see jättis kuidagi korraliku mulje, kuigi värvi stiil oli küll natuke kahtlane, kas New York-is sellel ajal sellist värvimistehnikat ikka kasutati :)

Kui rääkida veel teistest näitlejatest, peale Ita Everi, siis tahaks esile tõsta Guido Kangurit ja seda kuidas ta ikka leiab endast neid pisikese nüansivahega erinevaid karaktereid! Natuke nikerdamist hammastega ja silmad kissitõmmata iga väikese aja tagant - ja ongi täiesti just sellele tükile omane karakter valmis. See on minu meelest täiesti imeline! Kuigi oma hääle ja oleku mõttet on Kangur ju üsna üheplaaniline. Kuid jah, ta kohe oskab neid karaktereid luua! Maria Klenskaja ning Ülle Kaljuste on ka alati garanteeritult head näitlejad. Ka siin, kuigi see on ikkagi "Ita" show ja nad lasevad tal tõesti "hiilata" :) Jan Uuspõld on samuti selline "kindlapeale vähemalt huvitav". Meeldis, et ta ei teinud oma gay-karakterist kohe äratuntavat "homoseksuaalset klaverimängijat". Ega kõik gayd pole ka ülinaiselikud. Kuigi mõne väikse vimka oleks võinud kuhugi vahele ju visata... kasvõi komistusena enda reetmiseks :) Aga ehk nii ongi kõige parem. Brita Vahuri mehhiklannast toateenija või mis iganes rahvusest ta oligi, meenutas mulle Frida Kahlo maalide naisi. Unikulmuga tõmmu daam, kes on puusi kõigutab. Ta mõjus üsna ebausutavalt ning selles mõttes ülikoomiliselt muu trupiga mittehaakuvalt. Kuid samas ehk naerutas just teatud osa publikust. Minu jaoks on tema "näitlejannana" müsteerium, ehk teisisõnu ootan ikka veel ande avanemist...

Hinnang: 3 (selline keskmine pühapäevakomöödia. Palju kaasamõelda pole vaja, pretensioonitu ja lihtne lavalugu. Lihtne on ehk tõesti kõige õigem sõna. Samas lavastus ise voolas ladusalt, seega Vihmar (kes millegipärast oma lavastused vähem või rohkem muusikaga tihti seob) on head tööd teinud. Samas oli tõeliselt mõnus jälgida Ita Everit. Isegi hetkedel kui keegi teine oli hääles või tähelepanu keskpunktis. See tükk otseselt oma pealkirjale au ei tee, kuid Ita Ever on tõesti "Hiilgav" ja on alati olnud! LONG LIVE ITA!!! Ja et ta ikka viitsiks ja tahaks meid fänne oma laval olemisega rõõmustada! Sest anne pole ju kuhugi kadunud. Temas on kõik see endiselt olemas ja seda on just nimelt selles tükis väga hea jälle näha ning ühtlasi nostalgitseda ning meenutada neid temale iseäralikke talenditahke, miks ta nii armastatud on :) Ja kui mõnusalt süüdimatult ta vaatas Klenskaja tegelast, kes "vaeseke üldse andest aru ei saa", isegi kui see talle kurgust alla kallatakse.)

Ahjaa... kangesti tuli sherry isu vaheajal, aga Draamateatri puhvet sherryt ei paku :( (Küll aga pakutakse hõbekuulikestega kooki :)) Kahtlaselt punasena tundus ka see sherry mida Ita tegelane jagas, aga võibolla muidugi oli lihtsalt "punaste pudelitega" tegemist ja jook seal sees on ikka pruunikas nagu sherry... Igatahes järgmine kord kui ma alkoholi ostan, võtan ka väikse pudeli Bristol Cream-i ning meenutan veel seda Ita Everi rolli :)

Ja veel.. Quilteri komöödia kandideeris ka Laurence Olivieri Auhinnale 2005. aastal kui "Parim Uus komöödia". Florence Foster Jenkinsist võib veel lisa lugeda siit.

Tekst lavastuse kodulehelt:



Hiilgav!
Peter Quilter

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.


Lavastaja Ingomar Vihmar
Kunstnik Riina Degtjarenko
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Tõlkija Martin Algus
Peaosas Ita Ever, teistes osades: Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Britta Vahur, Maria Klenskaja.



Florence Foster Jenkins – maailma halvim laulja! Nõnda on nimetatud seda ebaharilikku naist, kes armastas väga laulda, ent kahjuks sugugi viisi ei pidanud. Tema elulool põhinebki briti noore näitekirjaniku Peter Quilteri komöödia. Jenkins elas möödunud sajandi algupoolel Ameerikas, vanematelt päritud varandus võimaldas tal muusikale pühenduda ja tema karjääri tipuks sai väljamüüdud kontsert prestiizhikas 3000-kohalises Carnegie Hallis New Yorgis 1944. aastal.
Näidend kujutabki seda Florence’i elu kõrghetke ja ühtlasi viimast vaatust. Florence’i kõrval seisavad eakaaslastest sõbrad, austaja St Claire ning sõbranna Dorothy koos oma elus ja surmas truu puudliga. Ta kodus toimetab mehhiklannast teenijanna Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Ja ta on äsja leidnud endale ka uue pianisti, temast poole noorema ja seni restoranimuusikuna töötanud Cosmé.


“Hiilgav” esietendus Londonis 2005. aastal ja tänaseks on näidendit lavastatud rohkem kui kahekümnes riigis.
Esietendus 3. oktoobril 2009 suures saalis.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default