Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, oktoober 25, 2009

Linn - Theatrum

Tükk, mis ajas minu mõtted liikuma. Nii mitmeski kohas sai luua parallele oma eluga, kuni selleni välja, et tegelaste suust tuli lausa teksti, mis oleks otseselt minu elust välja kirjutatud! Ja see juba on ju midagi erilist!

Griškovets-i sai viimati nähtud Genialistide klubis - "Vene rännumehe ülestähendusi" (Tartu Uus Teater), ja see ei jätnud erilist muljet. Oli ju kah nagu midagi, aga ei midagi erilist. Seega olid materjali kohalt ootused üpris olematud. Seevastu, tänu Teatriliidu aastapreemiate jagamisel Marius Peterson -i (Priit Võigemasti nina eest...ei saa jätta mainimata... sest kui ma üldse milleski kindel olin, siis just nimelt Priidu võidus) võidetud parima meesnäitleja tiitli pärast, olid ootused väga kõrged. Samas ju harukordne võimalus näha Lembit Petersoni näitlemas üle pika aja (minu jaoks - viimati nägin teda Linnateatri fantastaliselt heas "Isad ja pojad", mis muideks tuleb ETV teatriõhtuna 6.novembril). Ning mis veel harukordsem - see oli minu jaoks esimest korda, kui mul on õnnestunud näha Theatrum-i etendust! Häbi tunnistada, aga lihtsalt pole enne aeg või etendus sobinud (tahtsin küll näiteks paar aastat tagasi väga "Hamlet"it näha, aga lihtsalt ei sobinud need vähesed etenduste korrad minu plaanidega...aga lisaks sellele on kahjuks neid Theatrumi huvitavaid tükke läinud igavikku juba mitmeid, ilma minu minevikku rikastamata).

Eelkõige tuleb ära märkida, et loorberid võitnud Marius Peterson mängis väga hästi. Kuid ei saa jätta ka märkimata, et ta lihtsalt tegi hea rolli, seevastu kui Priit Võigemast tegi võibolla ühe Eesti Teatri viimase kümne aasta superrolli, võibolla veelgi pikema aja... Seega oli ilmselt Teatriliidul lihtsalt kavas Petersonidele siit ja sealpoolt au jagada, mitte et nad oleks tegelikult "olulise" saavutuse ära julgenud märkida. Jah, Võigemasti roll ju paljuski oli selline parodeerimine, kuid kindlasti ületas rolli ulatuse mõttes lihtsa parodeerimise. See võimsus, hoog ja kõik nüansid, okei maitseasi... aga siiski ma arvan, et talle tehti külma. Marius Petersoni roll oli huvitav ning ta mängis seda kummaliselt uniste silmadega. Nagu tõesti "väsinuna" - just selles linnas - elamisest. Samas mingit ohhooo elamust see roll siiski ei pakkunud. Oli paar korda kus ta soperdas sõnadega (võibolla taotluslikult, kuid häiris kõrva). Ja mulle ei meeldinud üks lõik, kui ta mängis oma päriselu isaga. See kekslemine oli kuidagi ülepakutud, kuigi võibolla hoopis lavastajapoolne nõue... ei tea. Ja mis kõige hämmastavam, siis minu jaoks olid selle näitlejateansambli staarideks hoopis naist mänginud Anneli Tuulik ja Isa Lembit Peterson. Kuigi tuleb öelda, et ka Marius Peterson mängis hästi ning tegi paar mõnusat nõksu, mis eriti tema rolli elama panid. Näiteks siis kui ta monoloogi rahva ette tuli pidama ja vaatas paljudele publiku hulgast silma sisse jutustades oma lugu. Kontakt oli täiesti vältimatu (ta vaatas ka pikalt mulle silma sisse :))! Kuid need uimased silmad jäid mind mingil hetkel ka häirima. Hmmm... ma ei taha mõjuda üldse kriitilisena ja pean uuesti üle kordama, et roll oli väga, väga hea... lihtsalt oma mõtteavalduse püstitusest, ehk võrdlusest Priit Võigemasti rolliga, kukkus see ehk mõnevõrra kriitlisemast lähtekohast lähtuvana välja.

Kuid lausa uskumatu rolli sisenemisega teeb oma lavatöö, abikaasat mängiv Anneli Tuulik. Esimeses vaatuses, kui ta oma meest peab teenindama ning enne kui ta lavalt lahkub viib end oma jutuga täiesti pisarateni. See kurbus kandus lavalt saali üle nii, et ma tundsin sügavat kahjutunnet ning oli täiesti liigutatud (külmavärinateni välja)! Teises vaatuses tema apaatline olek andis kuidagi eriti mahlase rollikülje voodistseenis. Ehk siis kui vaene naine sääsepinina pärast üles aeti. Ta oli nii ehtsalt unine ning uuesti mõjus tema roll kuidagi värske ja kaasatundmist ülilihtsalt tekitavana. Kuigi midagi oli nagu kummalist ka, selline vähese mängimise tunne´(või koolitamatus), ehk hääle kogu rolli ulatuses lõpupoole välja kooruv monotoonsus või elutus. Või intonatsioonide näitlemine, mitte loomulik kõla. Seda on jube raske sõnadesse panna ja sellepärast ei hakkagi rohkem seda siin lahkama, eriti kuna roll ise oli tegelikult nii nauditav. Ka tekstilises mõttes.

Ja siis muidugi Lembit Peterson - tema rahulik kuid ometi võimas kohalolek. Õhkus seda "isa" muret, hoolitsust kui ka nägemist iseennast oma pojas. Seda oli võimas ka vaadata. Ja üdini nauditav. Sõpra mänginud Kristo Toots oli ka minu jaoks uus tutvus, kuigi kusagil kunagi nagu oleks teda näinud ka. Tema sekundeerib täiesti võrdväärselt Marius Petersonile. Hoogne, eluline, remonti tegeva sõbra loomulikkusega tehtud roll on samuti hea! Taksojuht, kes ühtlasi on "lavamees", kes propid lavale toob ja lavalt viib ning juhendaks justkui valgustajaid ning helitehnikut, see pisike roll/taustategija annab sellist lavastuslikku omapära ning näitleja ise teeb seda mõnusalt (kuna aga kava ei müüdud, siis ei saanudki teada, et mis selle inimese nimi on... üldiselt on üldse jama kui kavalehte ei saa - mul onb ikka kord või vahest isegi paar korda aastas kombeks vanu kavalehti üle vaadata ja meenutada mõningaid asju näidenditest - need mille kavalehti pole - need tükid ununevad ka kiiremini ja jäävadki igaviku tähetolmu - kurb. Näiteks lapsepõlves nähtud tükkidest on vaid vähesed meeles ja ikka peamiselt need, mida aitavad kavalehed meeles hoida läbi aastate).


Sisulises mõttes nagu juba mainisin, on selles tükis palju mõtlemisainet. Kõige "suuremalt ja punasega" jäi mind kummitama mõte, mille peategelane oma naisele ütleb - et ta armastab küll oma naist ja last ja ta ei saa "enam" nüüd neid teades ja tundes ja vajades neid - ilma nendeta olla. Aga kui ta ei tunneks veel loma naist, siis ta ilmselt meelsamini oleks üksi. Kui kurb ja solvav see on, aga miks see on nii, et see ikkagi haiget teeb? Aga teeb... mullegi. Ma ise ei tunne küll nii. Ma tahaks, et mu elu oleks täpselt nii läinud selles suhtes nagu see läinud on. Ma pigem ei vaetaks seda kõike mitte mingi hinna eest. Isegi kui saaksin alustada otsast või keerata kella sinna suhte eelaega.

Tegelikult see naise-mehe suhe ning selle näitamine, kui abitud me mehed oleme, see oli kui rusikaga näkku. Kui lihtsalt saavad meist harjumuste orjad ning naise abist sõltuvad. Eks muidugi naised on lasknud sellel juhtuda ja nii kaugele minna - kuid mingil hetkel see ei tundu enam inimikuna. Näidendis oli see muidugi puust ja punaseks ning kergelt liialdatud vormingus - kuigi täiesti usutav, et mõnedes suhetes võib see ka nii kaugele arenenud...

Ja kui egostlikud me inimesed tegelikult oleme. Nii väikestes kui ka suurtes asjades. Nii siis, kui äratame keset ööd oma elukaaslase oma unetuse pärast kui ka siis kui otsustame jätta lapse oma abikaasa õlgadele, otsustades ise "võtta vaheaja" oma praegusest elust.

Kummaline on ka see poja-isa suhe. Alati mõlemad pooled peavad omavahelises suhtluses, et teine pool peab end tähtsamaks. Üelt poolt pojad tahavad nõu isalt, kuid tegellikult nad tahavad isalt kinnitust, et nende otsused ja valikud on õiged. Isad jällegi ühelt poolt tahavad anda nõu, samas pidades seda ainuõigeks ning kohustulikuks pojal ka kasutada. See lihtsalt on nii. Ja kummaline kuidas poeg muutub kui ta suhtleb oma isaga kui võrrelda tema käitumismalle ükskõik kelle teise inimesega. See on absoluutselt kõiga nii, keda ma olen näinud suhtlemas oma vanemate kui ka teiste inimestega. Tihti muutub ka hääletoon ja hoiakud. See on hämmastav. Ja selles tükis saab see järjekordselt tõestust.
Ma pole ka kunagi mõelnud sellele, et see kui saan midagi "odavalt", on palju rohkem rahuldust tekitavam kui siis kui saab mingi asja tasuta. See taksojuhi "anekdoot", oli üldse kuidagi mõnus koomiline vahepala. Kuigi koomiliselt elulisi hetki oli veel. Paras "ameerikamäed" tunnete radadel. Ikka üles ja alla...
Neid mõtteid on veel küllaga, mida etendus äratab ja sellepärast peangi seda väga väärtuslikuks tükiks ka dramaturgiliselt. Ning nagu alguses mainisin - näiteks see koht, kus peategelane loetleb asju, mida keegi otsustab, nagu näiteks iga hommik jooksmas käima hakata või dieeti pidama (või... ja ma ei mäleta mis ta veel ütles, aga ka see) see lõik oli justkui minu elust maha kirjutatud. Ja mitte ainult see :)


Hinnang: 4 (Meeldis väga see laelambist -taksoks muutumine, meeldisid kõik näitlejad, meeldis sisu, meeldis see saal - nii armas on Theatrum - lähen sinna kindlasti veel kordudalt! Lava oli sama suur kui vaatajatele jäetud ruum ja see mõjus kuidagi omapäraselt. Ma ei tea miks, aga mul oli natuke raske alguses sisse saada tükki, aga see oli ehk sellepärast, et ma olin väsinud ning see tükk nõuab kaasamõtlemist. Kohe algusest peale paisatakse õhku nii mõtteid kui käitusmimudelite eri vorminguid, mida on tegelikult hiiglapõnev jälgida. Eriti kuna teemadering on peamiselt mees-naine, lapsevanem-laps, sõpradevaheline ning inimese-ruumi ning inimese ja tema eluliste vajaduste, unistuste, võimaluste suhetest. Kui lihtne on mõttena lihtsalt kuhugi minna ja jätta kõik oma mured sinnapaika. Aga meie sidemed meid ümbritsevaga on juba nii läbi ja lõhki seotud, et tegelikkuses on see praktiliselt võimatu. Ja samas ka ülimalt egoistlik. Mina arvan, et ka see peategelane lõpuks siiski seda ei teinud - arvestades naise viimast monoloogi. Ja see näitab, et inimkonnal siiski on veel lootust. Ja mõnikord need unistused või ihad on parem kui jäävadki lihtsalt selleks ning ei realiseeruks. Meid armastavate ja meist hoolivate inimeste pärast eelkõige, aga tegelikult ikka meie eneste pärast!)


Tekst lavastuse kodulehelt:

Jevgeni Grishkovets
Linn
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andri Luup
Osades:
TEMAKE: Anneli Tuulik
TEMA: Marius Peterson
ISA: Lembit Peterson
MAKS: Kristo Toots
TAKSOJUHT: Helvin Kaljula või Tarmo Song
Kavandatud esietendus 7. juunil 2008. a. Theatrumi saalis

Sildid:

3 Comments:

Blogger inxu. said...

huvitav, minule küll müüdi kava. http://www.theatrum.ee/galerii/linn/Linn_050 minul mängis see tüüp taksojuhti ja tema peaks olema Tarmo Song.
mulle meeldisid väga kunstniku töö, mõned mõtted tegelaste monoloogidest, näitlejad, theatrum ise aga paraku meesterahva keskeakriis pole minu teema:)

25 oktoober, 2009 17:52  
Blogger Danzumees said...

Jah, minul oli see seama taksojuht, vist. Aga minu jaoks oli seal palju muudki kui "keskeakriis". See on ka minu jaoks "võõras"... veel vähemalt :) Mulle meeldisid need mõtted egoismi ja pereliikmete suunal. Ma ausalt öeldes ei võtnudki seda "keskeas mehe kriisina". Aga nüüd kui Sa seda ütled, siis tõesti - ma võin vahest olla nii pime :) Seda see ju oli küll, aga ju mul vedas, et ma mõtlesin nendele nüanssidele, mitte tervikule... Mul läks ka see algus kaduma. Mõtted olid laiali ning küll seal kusagilt kui naine mängu tuli suutsin oma mõtteid koondada, kuid veel pärast seda hajusid nad korraks laiali. Mingi lugu oli seal vahepeal taksogasõidust, kui peategelane nägi mingit naist tee kõrval lamamas... võibolla oli see kuidagi sümboolne, et miks ta tahtis oma praeguse eluga lõpparve teha ning niiöelda sai "sellest linnast" kõrini... mul läks see täiesti "kaduma". Ei tea, kas mul vedas selles suhtes tõesti. Sest need suhted sõbraga, suhted naisega ja suhted isaga - eraldiseisvatena, olid väga huvitavad minu meelest.

Lisaks see lõik kus ta rääkis, et mõned inimesed otsustavad iga hommik jooksmas käima hakata, mõned inimesed otsustavad dieeti hakata pidama ja ta loetles neid "otsustamisi" seal veel... no see oli täpselt nagu minu elust maha kirjutatud :) Äkki märkamatult olen minagi "keskeakriisis" :) Ainult et just nagu äraspidises... ei tea :) Igatahes lugu (lood) puudutas ja kõvasti!

25 oktoober, 2009 21:08  
Blogger inxu. said...

mis mulle meelde jäi veel, oli kummaline lahendus etenduse alguses oleva naise ja mehe vestluses. kuidagi häiris see "kus pastakas on, sa tead isegi, kus ta on.. " jandimaiguline natuke, mis tekitas minus etenduse ja naise vastu eelarvamuse. hiljem sain muidugi aru oma eksimisest mõlema suhtes aga ei suutnud selle dialoogi vajalikkust siiski ära põhjendada. sama oli sõbra naisega telefonis. kas katsuti näidata vene naise temperamenti või üldist üleolekut naiste suhtes?
mis muutustesse puutub, eks seda katsuvad vast kõik teha, inimene peab ju tahtma koguaeg olla parem-mina-ise... mulle iseenesest selline põgenemine ei meeldi-kui on otsustatud luua pere, ei saa enam nii egoistlikult jalga lasta. pigem ehk otsida enda seest vastuseid probleemidele.
kokkuvõttes mõjus lugu kuidagi tehtuna ja puisena natuke aga etendust vaadates nautisin igat hetke, seal oli siiski väga palju mulle meeldivaid asju.

25 oktoober, 2009 22:01  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default