Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, oktoober 19, 2009

Poks - Ugala

Eesti teatris just tihti sporditeemalisi näitemänge ei lavastata. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei meenu kohe ainsamatki läheminevikust, kui muidugi ei arvest "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" spordialade etüüde või "Mängud tagahoovis", kus vägistamine toimus kossuplatsil või siis "Ballettmeistri" tantsuetteasteid :) Aga nii konkreetselt spordile ei keskendunud ükski tükkidest. See sporditeema tundub olevat rohkem ameerika filmide pärusmaa. Ja kuigi poks kui selline on ju väga teatraalne, ei toiminud see minu jaoks teatrilaval. Jah, muidugi, ega lugu ise ju otseselt ei rääkinud Poksist kui spordialast, ikka pigem olid need teemad sügavamad - poks oli lihtsalt vahendiks millega lugu siduda, ent siiski tundus see nagu eraldiseisvana sellest loost enesest. Sidusniitideks ehk ainult see, et kahtlustatav poiss käib poksitrennis ning päti tagaotsijad otsustavad poksitrenni minna, et kasutada seda vahendina päti paljastamisel ja õigluse jalule seadmisel.

Lugu läheb liikvele sellest, et kaks sõpra mängivad arvutimängu läbi interneti ning saavad mingilt kõvalt tegijalt pähe pidevalt. Vanaemal röövitakse pargis käekott ning vanaema ise viiakse haiglasse. Poisid otsustavad oma arvutimängu poksitreeningud reaalsesse ellu üle kanda ning saavad koolis kehka-tunnis teada, et nende oma õps on poksi-treener. 1+1 on 2 ja mõne aja pärast on nohikutest poistest, kes kitsestki üle ei suuda hüpata, saanud korralikud poksitrennis käijad. Siht on selge. Eriti kahtlasena mõjub nendega samas trennis harjutav vene rahvusest kutt. Lõksu seadmine on paratamatu...

Mis mulle meeldis oli see, et selles tükis olid need noored näitlejad. Nad ju ei peagi kaugelt minevikust seda poppi ja noortepärast otsima... 5-6 aastat tagasi olid nad ise alles alaealised... kuigi päris 13-aastastena nad ei mõju, aga 16-17 - miks ka mitte... Ja Luule teeb ka kaksikrolli vanaema ning treeneri rollides mõnusalt Luulelikult. Kuigi mõlemad on tema jaoks juba nö. varem tehtud rollid - nii "pehme, hell, hallipäine vanamemm" kui ka "mehiselt karmihäälne ning sirge seljaga poksitreener/kehalise õpetaja". Ja mõlema rolliga saab ta ka väga veenvalt hakkama - need mõlemad poolused on temas sees justkui olemas. Ja selle kaksikrolliga otsustas Ugala publik hääletada ta Kuldõun 2009 parima naisnäitleja tiitli vääriliseks.
Andres Oja, kes mulle viimasel ajal natuke kange ja puisena on mõjunud, pääseb siin siiski rohkem omasse elementi. Mingi selline võõras teatrilavale olek on ikka veel tunda, ehk päris loomulik nagu see pole võrreldes kahe kursavennaga, aga samas potsentsiaali küllaga. Juss Haasma oli ehk selles tükis laval olnud näitlejatest kõige rohkem mingi "huvitava" karakteri loonud. Selline ladna vend, kes tegeleb räppimisega ja freestylib päris ägedalt. Tema tegelasest nagu ei saa hästi sotti, mida ta mõtleb või kui tugevad tema motivatsioonid on tegelikult ka varas leida ja kas ta iseenda või sõbra pärast selle poksiga tegeleb - ehtne teenager :) Martin Mill, oma kerge aktsendiga ning tõsise poksihuvilisena oli samuti hea. Kuigi karakter selgepiirilisem ning lihtsam ka ehk luua selles mõttes.
Kui näitlejad kummardama tulid, siis publik ei saanud nagu aru, et kas nüüd ongi kõik... päris pikk kohmetuse hetk tekkis, kus näitlejad seisis kõrvuti laval ja rahvas lihtsalt ei plaksutanud. See on ehk selge märk sellest, et midagi jäi puudu. Ja kui aus olla, siis ma ei saanudki aru, et kas süüdlane tuvastati? Kas sellest poksist siis oli rohkem jama kui kasu? Oh, ma võiks neid küsimusi siin hakata loetlema. Aga need ei ole sellised küsimused, mis tüki üle mõtlema panevad vaid just küsimused sisulisest praagist tingitud. Ja kui päris aus olla, siis pärast tervet tükki vaadanuna, ega ei huvita ka enam.
Paar asja mis mulle veel meeldisid - lavastusliku külje pealt need vahehetked kui oli hämar ja hea muss mängis taustaks... päris õõvastav pime park oli saavutatud valguse ja kõikide komponentide sümbioosiga. Teine asi, mis meeldis oli see, kuidas näitlejad interaktiivselt teksti sisse genereerisid väikse vimka. Nimelt tükki oli vaatamas Veljo Reinik (endine Pärnu Endla näitleja) ning Andres Oja ja Juss Haasma kasutasid oma tekstis ära, et mees, kes arvuti kaudu nendega mängib - et see on keegi Veljo Pärnust vms. Väike austusavaldus "sõbrale", aga minu kui suvalise publiku-liikme jaoks ka vahva :) Tekkis jälle tunnetus teatrikunsti harukordsusest - kunst sünnib ainult sellel õhtul ainukordselt just sellisena - ainulaadsena, nagu ta siis parajasti sünnib.

Hinnang: 2+ (Lähtekoht ja noortepärasus huvitavad. Lugu ise jäi poolikuks, teemaarendus kummalise tempoga ja lõpust katkine. Alguses sain sisse ning tekkist kontakt lavastuse ja selles osalevate karakteritega, aga lõpuks jäi segaseks ning teema lõpuni välja arendamata. Kokkuvõttes ei jäänud rahule. Ootused olid ka paratamatult pärast "Börs ja börsitari" liiga kõrged. Loodetavasti Aardam kirjutab/lavastab midagi rohkem B ja B tasemel... Loodetavasti ta ikka jätkab oma auteuri-rada. See on igatahes huvitav, isegi kui alati ei õnnestu. Koolilapsed, kes olid saalis karuosa publikust tundusid küll tükile kaasa elavat ning ehk see ongi rohkem sellisele sihtgrupile mõeldud - kuigi tundus, et ka nemad jäid lõpu poolikuse üle imestama...)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Ott Aardam «POKS»
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Heigo Teder
Lavaline võitlus: Indrek Sammul
Mängivad: Andres Oja, Martin Mill, Juss Haasma (külalisena), Luule Komissarov

Poks - kohe päris poks, kinnaste ja hambakaitsmetega, aga mitte ainult.
Loo keskmes on kaks 13-aastast poissi. Täitsa tavalised poisid - pätti ei tee, koolis saavad kenasti hakkama, ehkki arvutimängud ja räppmuusika meeldivad muidugi õppimisest rohkem.Siis juhtub nende elus aga ootamatu sündmus...Tuleb tegutseda, tuleb ennast kaitsta, tuleb jõudu koguda - tuleb poksida.Omandatakse kiirus, oskus vastase samme ette näha, osavad pettemanöövrid, suurenevad täpsus ja vastupidavus.Aga mis saab siis, kui poks jätkub ka väljaspool poksiringi?Kes on tugevam?Kellel on õigus?Kes on tšempion?
"Poks ei õpeta kaklema vaid kaklust vältima, poks kasvatab enesekindlust, sellega ka enesevalitsemist, poks peaks noorele mehele mõjuma organiseerivalt, meheks tegevalt."Mikk Mikiver

Esietendus 18. oktoobril 2008 Ugala suures saalis.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi.

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default