Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, juuli 19, 2009

Kiivad armastajad - Kristjan Üksküla projekt


Noortel, südamega- ja professionaalse tausta ning oskusjõuga-teatritegijatel on mingit sellist värskust ja vahedust, mis mängleva kergusega muudab publiku jaoks tüki vastuvõetavaks ning huvipakkuvaks.

Kristjan Üksküla debüütlavastus, mille ta ise on ka dramatiseerinud ning muusikaliselt kujundanud oli hea juba alates kohale saabumise hetkest (teen kohe siinkohal suure kummarduse Kristjani ees ning tänan teda südamest - sest nii lavastuslike trikkide, muusikavaliku kui ka eelkõige veel dramaturgilise õnnestumisega ongi ta oma talenti tõestanud nii mitmel tasandil ja ühe hoobiga!!!). Domiiklaste kloostri sisehoov, kus etendust mängiti, mõjus sellisele vanale teatrivormile, nagu commedia dell'arte, nagu rusikas silmaauku! Lisaks sellele, et selles hõngus sellist ajaloolisust, on see ka nii ilus koht ning üldse kuidagi teatritegemiseks justkui loodud. Mängiti seal ju ka tihti kunagi 80ndatel ning Vanalinna Päevade raames vist isegi hiljem, aga viimastel aastatel pole minu teada keegi seda vaimustavalt kaunist mängukohta ära kasutanud. Loodetavasti leiavad uued ja uued noorte projektid ja miks ka mitte kutseliste teatrite lavastajad selle koha jälle üles. Siis võib küll väita, et Kristjan Üksküla on see mees (või kes iganes selle koha neist avastas), kes selle lille on teatri jaoks jälle osavalt üles noppinud :)

10 noort näitlejat laotavad selle armsa loo armastusest ning suheterägastikust vaatajate ette. Lugu ise on ehk ka natuke ajastule ning stiilile kohaselt "lihtsake", kuid siiski piisavalt meelelahutuslik ja eelkõige hästi lavastatud ning mängitud, et kõikidele karikatuursetele ja sterotüüpsetele tegelastele saab omamoodi puhtast südamest kaasa elada. Kui nüüd täpsemalt mõtlema hakata, siis on tegelikult selliseid lugusid juba küll ja küll, kuid see, milliste sõnadega ning milliste vahendite ning näitlejatega see seekord ette kanti, muutis ikkagi just nimelt selle loo piisavalt omanäoliseks, ehk nö. lihtne "põhi" töötas just kogu stiilile kaasa - lõigi selle stiilipuhtusele vajaliku aluse. Ja seda vahvam oli kogu seda huumorit endasse ahmida :) Naerda sai tõesti täiega! Ühel hetkel märkasin, et piisas Mikk Jürjensil lavale ilmuda, kui mul juba suu kõrvuni iseenesest tõmbus :)

Kaks Itaalia pereisa, ühel tütar, teisel poeg, lepivad kokku oma järeltulijate abielu sõlmimise. Abieluga kaasneb ju kaasavara... Kuid nii tütrel kui ka pojal on juba omad "väljavalitud" olemas, mis ei ühti sugugi isade plaanidega. Lisaks on mõlemal perel teenrid, kes on armunud nende peretütarde seltsidaamidesse. Ja muidugi kui on härrade suhted risti, siis sama puntras on ka nende alamate suhterägastik. Noored on aga nutikad ning hauduvad välja plaani kuidas sellest kõigest siiski välja tulla ning loomulikult koos kasudega. Lugu liigub edasi stseenidena, kus peamiselt osalevad erinevad paarid - nalja saab nii isade omavahelise nägelemisega (näiteks teemal kas muusikaga või sõnadega saab mõtteid ja tundeid edasi anda), perepoja ja teenri omavaheliste suhtlemistega (teener jääb ju igas olukorras kehvemasse seisu ning peab oma saatusega leppima, kuid miks siis mitte selles olukorras enda kavalusega midagigi välja petta või teise üle naerda), loomulikult armukolmnurgad, ehk kes kellele suudeldes vahele jääb ning kuidas keegi sõnadega seda hullemaks teeb või ära kasutab ja isegi teenrite omavaheline nääklemine on otsapidi kokku seotud... Rääkimata sellest alati huvitavast "meeste-naiste" teemast, mille üle arutledes koomiliselt läbi ka natuke õnnetumate momentide on eriti mahlakas suveõhtuseks meelelahutuseks või kasvõi lihtsalt just nende meie soorollide üle naermiseks ülilahe!

Kuid kindlasti poleks see tükk nii hea kui seal poleks ühte tegelast, keda mängis Mikk Jürjens! Jürjens, kes on alles äsja lavaka kolmanda kursuse lõpetanud, tegi minu jaoks siiani ühe selle aasta parima meesrolli. Natuke Nüganeni "Apelsinide" tüki Pantalone moodi karakatuurne tegelane, kes on küll "sunnitud" rumalamasse ja alamasse rolli, kuid kes väga hästi saab aru ning ei taha seda positsiooni endale. Samuti on ka tema armunud ning loomulikult tüdrukusse, kes end eriti lihtsalt kätte ei anna :) Tüdrukul tunduvad isegi olevat tunded hoopis teise pere teenri suunas. VKA tudeng Mari Pokinen loobki ehk kogu kamba selles mõttes sügavaima või mitmenäolisema karakteri ( :):( ). Temast ei saagi kohe aru täpselt, et mida ta tahab. Kas üht või teist poissi :) Teise pere teenri rollis on Kristjan Üksküla ise (väga lahe, et ta pole rabanud endale seda kõige "magusamat" naerutajat ning on selle andnud Jürjensile, kes tõesti sellesse rolli sobis kui loodult - Üksküle ma sellises läbinisti koomilises rollis ette kujutada praeguse põhjal ei suudakski, temas on mingit haavatud olekut või allasurutud kurbust või siis mingit intelligentset olekut, mis ei ühildu otseselt koomilisusega). Kuigi tema lavastajaandes ning ka dramaturgi andes ei kahtle ma enam juba lihtsalt selle ühe ainsa tüki põhjal, siis näitlejana peab ta end veel natuke tõestama. Ta pole siiani nii palju saanud esil olla kui näiteks tema kursavend Mikk, kuid selle tükiga tõestas ta küll seda, et potentsiaali tundub tal olevat. Eriti teises vaatuses. Millegipärast ei vaata ta publiku poole (ega ka üle publiku peade), ehk jääb mulje, nagu ta päris väldiks pilku publiku suunas. Aga tema tegelasele truuks jääv kokutamine tekitas mingil hetkel tunde, et karakter siiski tekkis. Tema oli ju kogu "põgenemisplaani" aju ning muidugi ei puudunud ka temal oma silmarõõm :) Silmarõõmu mängis Ketter Habakukk, kes näitas ning tõestas oma näitlejaannet juba Wargamäe Wabariigis. Tema, nagu kõik teised tükis osalenud tütarlapsed, on piltilus ning justkui "lavale loodud"! Ma väga loodan, et ta valib selle endale ka tulevikus elukutseks, sest temas on midagi erilist ja pilkupüüdvat ning pilku endal hoidvat, mida ei oska sõnadega ära seletada (see "miski"). Härrasrahva "armastajate paare" mängisid Sandra Üksküla-Kaspar Velberg ja Priit Strandberg-Laura Kalle. Sandra Ükskülal on minu jaoks sama fenomen nagu Ketter Habakukkelgi, kui ta on laval, siis ta paneb mind teda jälgima. Tal on "kohalolek", mis lausa nõuab tähelepanu. Lisaks selge diktsioon ning kelmikas ja mingis mõttes ehk ka natuke terav olek mida veel ilmestab kuidagi temapärane liikumine. Lisaks rollile on ta ka selle projekti tantsude autor. Peamiselt on ehk tegemist ühe sellise "tantsuga" (kuigi väiksemaid liikumisjuppe on veelgi), kus tõesti tantsule anti keskne roll. Ja muideks see tants oli väga lahe ning õnnestunud ja üldse mitte lihtlabane ajastulik kummard ja vaheta positsioone...ei! Alustades Sandra enda tagurpidipööre ja jalaga vastu tamburiini kelmikate sammudega kuni tegelikult kogu tervikuni välja oli tegemist lavastust täiendava mõnusa vahepalaga. ("Danzumehena" ei saa ma seda mitte märkimata jätta :)) Ta võiks kindlasti julgemalt (loe: sama julgelt) tulevikus neid seadeid luua, sest see oli küll väga tunnetuslikult sobilik ning rõõmus ja ilus pisike lõiguke. Arvestades ruumi mõjuks see suuremal laval isegi vingemalt, sest tagurpidi ühel jalal hüpeteks ei olnud piisavalt pinda, samas näitemängu mõttes just parem, et siis ei lähe partner kaduma. Joonis ju sellest hoolimata ikkagi ei kadunud, kuigi oligi selline antud oludes tsipa lopergune. Aga ka tema näitlemises on mingit (vanaisa geenidega saadud) siirust ja avatust, justkui see mida ta ütleb ja kuidas ta laval enda keha kasutab - nii ongi... ehk kõik see mis silmade ees toimub, et see ongi see, millises olukorras ta parajasti on (mitte teatris ja selles rollis). Ma usun, et temast saab kindlasti näitlejanna, kes võib mängida sama hästi nii traagilisi abikaasasid kui ka kergejalgseid neide, kes maailma päranisilmi avastavad; nii Somerset Maughami "Truu naise" Kreismanni mängitud tarka naist, kui ka sellist ullikest keda mängis Maret Mursa, kes Aarne Üksküla pärast oli valmis oma meest maha jätma (kuigi ehk "tarka naise" rolli sobiks ta veel eriliselt hästi!). Kusjuures pisike detail, mis tema puhul just eriti silma torkas, aga ka teiste näitlejannade juures, et juuksed olid väga ajastukohaselt ning väga ilusti kõigil seatud. Need kuidagi sobisid nende vahvate kostüümide juurde, mis jällegi commedia dell'arte stiililikult siis teineteist täiendasid (Sandral tundus olevat juustes midagi türkiisi-värvi, nagu kostüümgi. See natuke silmatorkav värvitäpp poleks olnud liialduseks ka teistel). Kaspar Velberg õpib lavakas küll alles esimesel kursusel ning on ju alles väga noor, kuid see rusuv kurbus mis tema silmadest paistis, kui ta pidi olema oma isa tahte, võõra tüdruku pettumuse ning oma enda südame hääle ristumisteel toimunud õnnetuse keskel, mõjus kõige selle koomilise pillerkaare keskel justkui vastukaaluna ning mulle meeldis, et tema karakter esindas seda nii vajalikku tõsisemat poolt selles kogu valemis. Sest lauskomöödiad ning laustraagika ei tööta kui seal pole vastandlikke mõjusid. K üheks lemmikuks (Jürjensi lisaks) oli samuti lavaka esimesel kursusel õppiv Priit Strandberg, kelle koti-stseen oli minu meelest üks meeldejäävamaid, kuigi tegelikult on see ehk pigem lavastaja seade. Kuid tema poisilik õhin sõtta minna ning samuti selline füüsiliselt aktiivsem mängimine esindas jälle üht natuke omalaadset tahku karakteritegaleriis. Kuigi karakter ise oligi natuke ehk vähemnõudvam võrreldes mõnede teistega. Ja tema armastatu, keda mängis Laura Kalle. Tema mänguga ma haakusin ehk nendest "paarikestest" kõige aeglasemalt. Kuid siis kui selle omaks võtsin, siis meeldis lõppude lõpuks isegi väga. Isade paar - Rainar Aasrand - Tõnis Jürgens - nende rollid olid ehk vähem mängulised ning selles mõttes ma kujutan ette noore näitleja jaoks, mitte nii põnevad füüsiliseks teostuseks. Kuid nii Aasrand kui ka Jürgens võtsid oma rolle justkui väljakutsetena ning lõpuks (eriti Aasrand), mõjusid kuidagi eriliselt stiilipuhastena. Jürgens oma küürutatud selja (oleks võinud julgelt isegi veelgi rohkem küürus olla) ning plokkföödiga ning Aasrand kõhuka olekuga, hoides üht kätt puusal ja teist sõrmi teineteise vastu hõõrudes (stereotüüpsele "filosoofile" sobivalt). Ja eks need commedia dell'arte rollid peavadki omamoodi esindama mingeid stereotüüpe, sest nendele selline komöödia ongi rajatud minu meelest. Tunneb lihtsamalt need inimtüübid ära ka tänapäeva kontekstis ning nii hakkabki nali tööle :)

Ja muidugi lisaks karakteritele tuleb appi sõnade mäng, mis muudab kogu loo kas siis igavaks või põnevaks. Neil kümnel noorel kõigil silmad särasid pidevalt ja kõik mängisid nii vahvalt täie hooga. Lisaks need mitmehäälsed ilusad kooriseaded ja kahtlemata ka kõikide osalejate lauluoskus - see prantsuskeelne laul oli täiesti lummav! Sellist teatrit ma tahangi näha ja palju!!! Kusjuures selline commedia dell'arte stiil kui selline võib väga kergelt välja kukkuda nagu mingi laadapalagan ning üldse mitte nii "ilus" ja "proffilt tehtud" nagu nende noorte esituses. Samas kui hakata mõtlema, et kui vähe seda ikkagi on viljeletud Eestis - meenuvad nii Ugala "Armastus kolme apelsini vastu" kui ka Linnateatri "Ronk"... kõik need kolm on väga head, õnnestunud ja viietärnised tükid minu jaoks... võibolla mulle lihtsalt meeldib "Eesti commedia dell'arte"... samas publiku regeerimise järgi nii "Kiivad armastajad" tükile kui ka ülejäänud kahele "vanemale vennale/õele" peaks ütlema, et sugugi pole ma ainus selle stiili fän. Sest publiku vastuvõtt oli tõesti ülimalt soe ning tänulik kogu tüki kulgemise ajal. Kõik naersid ning keerutasid oma pead kus iganes poolt siis näitlejad ei tulnud, läinud või mänginud või laulnud. Võibolla see "laialdane lava" oli veel üks faktor, mis kogu sellele noortest endast õhkuvale särtsule veel vuuki juurde andis!

Ja ei saa ma jätta veel korra mainimata, et Mikk Jürjens mängis kindlasti minu jaoks ennast oma kolme nais-kursusekaaslase (Laan-Pulk-Üksküla) kõrvale lemmikute hulka. Tema repliigid, ning kõik need jutud "kitsekesi ja põdrakese koos kuuse näksimisest" ja "ajast, kui päike oli veel nii noor, et käis alles koolis"... kõik need pisikesed samas nii südamlikult tõsised sõnamängud, mis aga tema karakterile justkui sobimatud suhu tundusid, kuid seda paremini sinna koomilises mõttes sobisid... see andis sellele tükile vajaliku viienda tärni minu jaoks. Nagu ma vist juba korra ütlesin, aga nendes noortes näitlejates lihtsalt on seda tegemise ja omamoodi mängimise tahet ja lusti ning silmade sära! Fantastiline!

"Noortele" vastukaaluks rääkides "vanematest" teatritegijatest, siis esietendusele olid noorte tegemisi tulnud vaatama terve rida Eesti Teatri korüfeesid ja muidu "kõvasid tegijaid" :) - Ingo Normet, Hendrik Toompere (tema on vist hetkel lavakas selle Ükskülade ja Jürjensi lennu juhendaja), Elmo Nüganen, Uku Uusberg (koos oma vennaga), Anu Lamp, Jaak Prints, Aleksander Eelmaa, Riina Roose jne jne jne... ja otse loomulikult "vanaisa" Aarne Üksküla ise ka :)

Hinnang: 5- (ma kaldun arvama, et see oli minu jaoks siiani selle suve parim teatritükk või siis Rakvere teatri "Toatüdrukud"... Mõlemad olid nii visuaalselt, lavastuslikult, mängukoha mõttes kui ka näitlejate ja kõigi muude komponentidega ideaalilähedased. "Kiivad armastajad" oma laulude ja muusikaga ning mõjuvuse ja eelkõige huumoriga, millele ma ikka mitmes kohas üle kogu selle hoovi suure häälega kaasa naersin - aga nii hea oli naerda, sest kõik teised naersid ka - võib kujuneda nii mitmeski mõttes üheks üllatavaks pärliks selle aasta teatrisuves ning miks ka mitte kogu teatriaastas! See tahe leida ning pakkuda originaalsust ja silmade sära ning tahet teha midagi erilist ja head publiku jaoks, see kandus publikusse. Samas unustamata ise lustida selle tegemise juures ja sellepärast ehk see mõjubki nii ehedalt ja ausalt ja mõnusalt! Kuigi sealt Domiiklaste kloostris vaadates jäid seisvad ovatsioonid tulemata, siis siinkohal annan isiklikult need ikkagi! Loodetavasti saab sellelt rühmituselt (sõpruskonnalt?) või tegelikult suure tõenäosusega nendelt igalt ühelt eraldi veel palju ja palju pärlikesi Eesti teatripilti juurde. Mina olen igatahes täielikus vaimustuses! Minu teada nad mängivad seda veel mõned korrad - tasub kindlasti-kindlasti kinkida endale üks vahva ning mõnus naerurohke õhtu. Ja miks ka mitte võtta lapsed kaasa - mul oli küll kahju, et mu 13 aastane kaasas polnud! Minu meelest kohal olnud lapsed naersid veel eriti kõvasti, mitte et see koomika või tükk lastele oleks mõeldud :))))

Teatritegijate enda tekst (kahju, et ma ei taibanud fotosid teha... see on muideks lubatud!):

See lugu võis juhtuda millalgi siis,
kui maad oli võtnud suur majanduskriis
ja elama jäämise ainuke viis
ei olnudki ainus – ka seal, Napolis.

Casamarciano Krahvi Annibale Sersale erakogust leitud commedia dell'arte stsenaariumi põhjal loodud lavastus kujutab endast laulude ja muusikaga põimunud lugu noorte inimeste armastusest. Lähtutud on commedia dell'arte tegelaskujudest, aga mängime ja laulame ilma maskideta. Öeldakse, et abielud sõlmitakse taevas. Aga mis juhtub siis, kui kaks kaupmeest, otsustavad raha nimel ühe abielu ise sõlmida? Sõnal „KIIVAS“ on eesti keeles kaks tähendust – teises vältes „ARMUKADE“, kolmandas „VILTU“. Täiesti võimalik, et need kaks on kuidagi omavahel seotud. Igatahes see lugu räägib mõlemast.

Lavastaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)
Kunstnik: Kristiina Hortensia Port (EMTA Lavakunstikool)
Koorijuht: Kaspar Mänd (EMTA)
Muusikaline kujundaja: Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool)

Mängivad: Ketter Habakukk (õppinud Nukuteatri noortestuudios)
Laura Kalle (õppinud Nukuteatri noortestuudios)
Mari Pokinen (Viljandi Kultuurikolledž)
Sandra Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Rainar Aasrand (õppinud VHK teatriharus)
Tõnis Jürgens (õppinud VHK teatriharus)
Mikk Jürjens (EMTA Lavakunstikool)
Priit Strandberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Kaspar Velberg (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)
Kristjan Üksküla (EMTA Lavakunstikool, õppinud VHK teatriharus)

Musitseerivad Peeter Klaasi meistriklassi õpilased

Kestus 2 tundi 30 min (1 vaheaeg).
(Tegelikult kestis koos vaheajaga natuke üle 3 tundi... aga aeg läks täiesti lennates, ei pannud tähelegi, enne kui autos koju sõites, et kell juba üle 23 :))

Sildid:

4 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Vahva! Tänases EPL-s oli ka kiitev arvastus. Lähen vaatama.
Kuidas seal vihmaga on, ilmselt tuleb endal kõvad kaitsevahendid kaasa võtta?
Ok

21 juuli, 2009 11:04  
Blogger Danzumees said...

Meil vedas, oli hästi ilus ilm.
Aga tegelikult ma arvan, et kuna tükk on nii hea ja sellise naermismaratoni ja ilusa muusika vahele ei häiriks ka vihm eriti :)

21 juuli, 2009 14:16  
Anonymous Hannele said...

Paris vahva kokkusattumus.. Olen nimelt viimase nadala siin
itaallaste kae all commedia dell'arte tootuba ja etendust teinud-kokku pannud ja motisklenud, miks Eestis selletaoliseid rohkem ei tehta. Hasti, et nii asjalikult siis valja on tulnud!

21 juuli, 2009 15:50  
Blogger merleke said...

Minu jaoks on see praegu nr 1 lavastus sellel aastal. :) Juba kolmandat päeva mõtlen sellest. Lähen kindlasti veel teist korda vaatama. Ei oskagi millegagi kõrvutada, aga nt "Hecuba pärast" kahvatub "Kiivate armastajate" kõrval. Mängulusti ja nalja on mõlemas palju, aga "Kiivad armastajad" oma lihtsuses VÕLUB. Võlunud on mind sel aastal veel "Pea vahetus".

22 juuli, 2009 19:34  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default