Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuli 28, 2009

Aruitemo, aruitemo / Still walking / Isegi kui Sa kõnnid ja kõnnid (Jaapan 2008)

Režissör: Hirokazu Koreeda
Stsenaarium: Hirokazu Koreeda
Olulisemad näitlejad: Hiroshi Abe, Yui Natsukawa, You, Kazuya Takahashi, Shohei Tanaka, Kirin Kiki, Yoshio Harada


Loo lähtekoht: Peredraama täiskasvanud lastest, kes on tulnud külla oma vanematele. Film keskendub ühele päevale, õhtule ning järgmisele päevale, kuid hüppab lõpus ka ajas edasi. Vanematekodu kutsuvad kõik "Vanaema majaks", seda imestab ka pensionile jäänud arstist perekonnapea, kuigi tema raha ning tööga on see kodu ehitatud. Üks poegadest on surnud, kuid külla saabuvad tütar ning teine poeg. Tütrel on kaasas mees ning tütar ja pojal uus naine, kes on lesk ning naisel on eelmisest abielust poeg. Pinna all pulbitsevad tunded tulevad välja ning tavad, tabud ning perekonnasuhted süttid leekidena põlema. Kõige selle juures süüakse, räägitakse palju jutte, arutletakse, vaieldakse ning kasvatatakse ümbritsevaid inimesi, olgu nad siis lapsed, vanemad või isegi naabrid.

Südamliku huumori, sügava draama, kurbuse ja igapäevasuhete hõrk tasakaal filmis mõjub justkui hea raamat. Kore-eda võitis käesoleval aastal Asian Film Awards -i gaalal 2008.aasta parima režissöri tiitli selle filmiga ning igati õigustatult! Temas on kujunemas auteur, kelle igart uut filmi hakkan ma nüüdsest peale huviga ootama! Tema kirjutatud ning tehtud Dare mo shiranai ehk ingliskeeles "Nobody knows" lastest, kes jäetakse suurlinna omapäi kuudeks, lõi omal ajal Cannes-i filmifestivalil laineid ning oli tõesti sügavalt mõjuv film tänapäeva karmist maailmast. Nüüd siis selline sisekaemuslik film tavalise Jaapani pereelu sügavustesse.

Film on nii mitmekihiline, kuna tegemist on erinevate generatsioonidega. Igal tasandil on omad olulised teemad ning kuna seda kõike ilmestab veel Jaapani vaoshoitud tunded ja väga detailne ja filigraanne tundeerksus. Kõik ei ole silmale nähtav ning inimesed oskavad lugeda ka liigutuste, pilkude või mistahes käitumise taha. Sellepärast on ka peategelasel näiteks raske varjata oma töötust või see kuidas esmakordsel külastusel oma mehe vanemate juurde tunnetab naine kuidas mehe vanemad ei suhtu temasse ja tema poega kui uutesse perekonnaliikmetesse vaid nagu külalistesse (kas tegelikult esimesel kohtumisel peakski see olema teisiti?- võibolla Jaapani kultuuris?). Ja selliseid väga pinna all pulbitsevaid tunded, mida pursatakse välja täiesti omalaadselt rahulikult ja mingil kummalisel piiritunnetuslikul kombel - näiteks see kuidas poeg on tegelikult oma elu ära rikkunud järgides isa soove ja lootusi, valides oma ametiks arstiteaduse. Ometi kutsus selgelt teda kunst. Nüüd kui ta märkab, et tema isa kasvõi väga õrnalt puudutab tulevikuametiunistuste teemat tema kasupojaga, kutsub ta oma isa korrale. Selles stseenis on näha ja lugeda nii palju rohkemat, kui tegelikult sõnadega tegelased väljendavad. See ongi filmikunsti maagia, või tegelikult mistahes hea kunstiteose tunnus!

Väga huvitav ning tegelikult igapäevane on ju sellistes olukordades söömine ning söömise ümber toimuvad vestlused ja toimetused. Muideks pärast filmi koju jõudes otsisin kohe üles ka maisitempura retsepti...see mõjus filmis nii ahvatlevalt. Tegelikult ei teadnudki ma midagi tempuradest enne seda filmi. Huvitav oli ka see, et tavaline jaapani pere ei valmista sushit kodus ise vaid seda tellitakse ikka spetsialistide käest. Ning Sumo on ikka igapäevavestlustes tugevalt sees. Lisaks ka muusika.... Huvitav, et seal räägitakse ka läänemaailma kunstnikest... minu meelest siis Euroopas eriti näiteks Jaapani ning üldse idamaistest kunstnikest ei räägita ega neist ka teata. Kummaline... Kui siis peamiselt seotud manga või animega.

Tõeliselt õpetlik film nii kultuuri mõttes, kui ka elutõdede mõttes. Ka selliste tavatõdemuste meenutamine on alati õiges kohas, nagu näiteks see, et me ikka jääme oluliste asjadega "natuke hiljaks" ja see kuidas me suhtume oma vanematesse mõtlemata tegelikult nendele vaid ikka keskendudes omaenda elule. Aga mündil on ju ikka teine pool ka. Lisaks leiavad käsitlust kasulapse-teema, rahuldutunne ja kättemaksutunne igapäevasel tasandil, inimeste ekstsenrilisus ja õigus sellele, kuidas teise inimesed mõjutavad meie elu, kui kavalalt oskavad inimesed oma mõtteid ja ambitsioone teoks teha... viidates sellele kuidas pereema ei tahtnud, et ta poeg oma uue naisega lapse saaks... laps on ju liialt siduv... ja kuidas ta oma mõtteid nii pojale kui tema naisele välja mängis. See kuidas ta teadis oma mehe armusuhte kohta... oi see oli hästi välja mängitud... eht jaapanlaslikult... Tõeliselt hõrk film eluliste filmide austajatele!

Filmi lõpp on ka väga hea! Haua külastamisest hooolimata üks neid nö. helgemaid hetki... Päris harukorde, kui võib öelda kinokülastuse kohta, et see oli mõtlemapanev, hariv, hea, ilus ja armas elamus!

Hinnang: 5 (Üks aasta parimaid filme. nauding kohe algusest peale. Ja kuigi see oligi tavalise jaapani pere jälgimine, siis need tõed on globaalselt üheselt arusaadavad. Mitmed kohas saab rusikaga otse vastu vahtimist teoreetilises mõttes muidugi ning mitmes kohas saab ka imestada sealseid kombeid-näiteks hauakivi kastmine :) Või siis küllatulevatele inimestele vastu minne põlvitamine. Muidugi kõik need vanad Shogun filmidest tuttavad liuguksed pole ka tänaseks kadunud Jaapani majadest ning sealset kultuuri saab ikka täiest rohujuuretasandilt tunda. Ning muidugi ligimesearmastus.... Kusjuures lisaks kurbadele ning sügavatele tunnetele on filmis ka palju kodusoojust, isegi humoorikaid situatsioone, kuid ikka elulisel tasandil ning armsalt tasakaalustavad. Just täpselt nagu igapäevaeluski! Väga, väga hea film! Soovitan võimalusel vaadata. Ise vaatasin seda Stockholmi väärtfilmide kinos "Zita"-s... peaks tihedamalt seda asutust külastama... Ja isegi kui sa kõnnid ja kõnnid, siis kunagi enam Sa ei kõnni kuid elu läheb ikka edasi ja edasi...)

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default