Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

esmaspäev, juuli 20, 2009

Ballettmeister - Endla



Just see ülevalolev stseen - Balletüdrukud arutamas, et kuidas nende "Vanemuise balletitrupi" juht, võib olla see, kellest nad on just kuulnud. Homo ja vana mees :))), see on üks mu selle suve ja tegelikult kogu teatriaasta lemmikstseene :))) Igatahes meeldejääv. Ja neid ning kogu tükis peaaegu kõiki erinevaid naisrolle (peale Triin Lepiku venelanna rolli) esitavad Liis Laigna ning Kaili Viidas on selle suve suured "avastused". Nad on kahekesi nii vahvad, naljakad, kenad ning täies powerit! See kandub kogu tükile üle! Kuigi ka meeste nelik on väga vinge ja samuti kõik muud kõrvaltegijad.

Vadi kergelt kiiksuga või nihkes maailm võtab siin jälle tuurid üles ning kütab täie auruga! Kusjuures kummaline on kogu selles segaduses ning isegi filmilikus seikluses Eestist Venemaale ja jälle tagasi see, et ühest küljest on tegemist justkui traditsionaalse "jutustava" teatriga, kus "rääkivad peavad" jutustavad, mis toimub ja kuidas ja millal jne. Kuid samas on selles mingit seninägematut värskust ja originaalsust. Esiteks oli originaalne juba see, et lava oli mõtteliselt ja ka kujunduslikult jagatud kaheks. Vahepeal mängiti ühel poolel, vahepeal teisel ja vahepeal üle kogu lava. Mõned näitlejad olid ühes rollis mõned mitmes ja mõni oli hoopis mitme identiteediga. Kõige tipuks oli ka veel pidevalt toetav videomaterjal, mis näiteljate peade kohal omalaadset pildiseeriat edastas. Kohati toetav, kohati sürr. Pean tunnistama, et mina seda videomontaaži jälgida ei viitsinud ning seega jäi mul see "tasand" hoopis saamata, sest laval toimus niigi palju huvitavat ja pidevalt :) Aga eks ma paar korda ikka kiikasin üles kah ning üritasin seda pilti laval toimuvaga kokku keevitada oma mõtetes.


Lugu saab ehk alguse kahest otsast. Päts võetakse kinni ja saadetakse Venemaale vangi. Ta pannakse kinnisesse psühhiaatriahaiglasse kusagile pärapõrgusse. Eestis saab juhuse tahtel ühest tavalisest mehest Pätsu vabastamisoperatsiooni ninamees. Operatsiooni maskeeringuks ongi Eesti meeste tantsurühm "Sõleke", kes vennasrahvastele esinema läheb. Muidugi ei lähe kõik nii ladusalt ning neli keskmist Eesti meest peavad venelastele hakkama ka päris tantsukontserte andma :)

Sekeldusi kui palju, sest lisaks armub üks vene diiva balletmeistrisse, ehk tantsurühma juhti ja koreograafi ära. Kannul jookseb püstoliga purjus sõjaväelane ning kogu seiklusel hoiab silma peal Vene julgeolek ja Nõukogude Liidu kõrgeim riigivõim :)

Ironiseerivaid märkuseid Eesti eksisteerimise kohta, venelaste viinalembus ja palju tuttavaid märke, detaile ja klišeesid lapsepõlvemälestustest Nõukogude Liidust - kokku selline lahe seikluslugu, milles ei puudu huumor ega ka tõsisem sügavam mõte. Inimlikust aspektist paneb mõtlema, et mis tunne on venelasel tänapäeva Eestis. Kõik see kuri, mis nende rahvas on teinud meile, see ei lähe ju kunagi meelest. Võibolla põlvkond põlvkonna järel muutub asi lahjemaks, eks seda näitab aeg. Vähemalt nii kaua kui on meid, kes on elanud "Nõukogude Liidus", nii kaua on sellised teemad alati ärevad ja asjakohased. Ja neid pole kunagi piisavalt palju :) Sellepärast toimib ka Ballettmeister ja tema sisu kõnetab kindlasti igat Eestlast. Olgugi siis, et asjadele on lähenetud läbi huumori ja kindlasti kõvasti nihkes maailmavaatega. Aga eks dramaatilisuse pärast ning loomingulise mõttelennu piiritusest võibki natuke lasta fantaasial lennata. Sest seeläbi jõuab ka see kogu absurdus eriti tugevalt ning mingis mõttes ka ehedalt publikuni. Vähemalt mina tunnetasin küll igasuguseid kummalisi ning omamoodi tuttavaid, häid ja samas ka negatiivseid emotsioone.

Kuigi jõudsin juba mainida seda lavastastuslikku põnevat lähenemist, siis kahtlemata peitus tüki õnnestumise taga ka näitlejate hea mäng. Ennekõike suur aplaus Liis Laignale ja Kaili Viidasele. Need kaks noort Endla näitlejannat pole minu meelest veel väga palju jõudnud mängida, aga selles tükis mängisid nad endid minu jaoks küll sinna Endla lemmikute hulka. Ja kuigi keskseteks tegelasteks on ikka need neli meest, kes Pätsu lähevad päästma, siis minu jaoks tõusid hoopis nemad kahekesi kõige olulisemateks. Või noh, oluline on ehk vale sõna... pigem võiks öelda, et ma pidevalt ootasin, et millal jälle nende stseenid tulevad :) Kuigi Viidas pidevalt koperdas sõnadega, ei häirinudki mind seekord see nii nagu tavaliselt. Laigna kohati naljakalt poisikeselikult tõsise mängimismaneeriga võiks vabalt visata ka mõne meesterolli :) või sõdurinagi oleks usutav. See nukuteater, mis ta tegi, sellised nõksud mulle tavaliselt ei meeldi, kuid lavastaja Noormets on suutnud selle päris koomiliselt ning ägedalt lahendada. Nukk ise tundub ka juskui olevat "sellest ajastust" :)

Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog on siis need neli meest, kellel on missioon. Nende rahvariietesse on peidetud salakoodid pätsu jaoks ning nad peavad Pätsu juurde Venemaale minema. See "salakoodide" teema ajas mind alati naerma, kuni lõpuni välja :) Ja muidugi Kreisraadiolik Pulgatants või vana hea kukepoks. Mehed olid etenduse lõpuks täiesti läbi omadega. Sten Karpov tegi vahepeal publiku suunas suuga liigutusi, et ta ei jaksa enam :) Hämmastava selle kõige juures oli see, et noortest meestest kaks korda vanem ning kaalu mõttes kaks korda suurem Ago Anderson jaksas täiega. Ei tea kas see oli teiste solidaarsus, lavastajatrikk või Anderson lihtsalt on paremas füüsilises vormis on kogukusest hoolimata :) Igatahes väga lahedad olid nad kõik neljakesi. Pidevas hirmus, et neid paljastatakse, samas nautides populaarsust ja laval esinemist. Väike Vadi iroonia "suvetuuride" ja "Venemaa esinemistuuride" suunal sobis ka ideaalselt. Ma küll ei ei tea, kas "Sõleke" päriselt ka kunagi Venemaal tantsuesinemiste "tuuridel" käis, aga Anne Veskid ja Jaak Joalad tegid seda kindlasti , seda ma mäletan :) Ehk ere näide nende nostalgilistest mõtetest, mis teksti ja loo sisse olid peidetud. Aga muidugi nii Sten Karpov, Jaanus Mehikas kui ka Priit Loog on väga hea kamp Andersoni tantsupoisteks. Kõik sellised vahvad poisid. Mingil hetkel (paratamatult) arenes mu mõte ka seda liini pidi, et Karpov ise on ju pooleldi venelane...

Indrek Taalmaa astub jälle üles Pätsuna, kuid ta on ka hämmastavalt sarnane ning ma ei näe põhjust, miks seda Endla ja ka teised "tegijad" ei peaks ära kasutama. Siin on Pätsul esialgu kuidagi väiksem roll, kuid see ahnus, mis lõpuks temast välja koorub, see mingis mõttes tekitab küsimusi, aga samas ei maksagi sellest loost mingeid küsimusi enda jaoks tõstatada, sest see on "pseudo" ja just sellisena lahe. Pätsu haiglakaaslast mängib Tambet Seling. Ta astub ka sõjaväelasena üles. Kaks rolli teineteisest väga kaugel. Seling on kindlasti üks mu Endla lemmiknäitlejaid ning ma alati loodan tema nime leida kavalehelt (nagu Piret Laurimaa, Jaan Rekkor, Helle Kuningas, Carmen Mikiver, Indrek Taalmaa ja eranditult kõik VKA-st tulnud noored.) See sõjaväelase tegelane mind nii väga ehk ei kõitnudki kui see "kaaspatsient". Mõte hakkas jooksma, et kas ta ongi siis see, keda ta väidab või on see ikkagi hullu sonimine. Ja tema tekst oli üldse minu meelest hea.

Mainimata ongi jäänud vist ainult Triin Lepik, kes vaeseke pidi Andersoniga pidevalt musitama-kallistama ning oma uhket kehaehitust avatud seljaga õhtukleidis esitama. Meenus kunagi see, kuidas Kaire Vilgatsit pidevalt tema suurusega ära kasutati. Loodetavasti Lepikul on julgust tulevikus keelduda sellisesse "rolli" tihedalt astuda, et teda ei tembeldataks samasse stereotüüpi, nagu Vilgatsit mingil hetkel kiputi pidevalt toppima. Igatahes on ta kena ja hea noor näitleja nagu teised tema kursusekaaslased.

Kunstiliselt lahenduselt oli nii lava kui kostüümid kuidagi naljakad - justkui linast tehtud kardin, mida siis liigutati ette ja ära. Puitpõrand (mis seisnes mingil agregaadil, kus olid paista neoonvärvi kleepsud - meenusid Ugala Kolme õe tellingud, kus ka mingid naljakad kleepsud olid jäetud kuidagi sobimatult nähtavale), oli justkui lava laval. Mitme funktsiooniga laud, kogu see kupatus mängis lavastusele kaasa. Kunstikena osalemas "külalised" Jelena Girilini ja Mariliis Bassovskaja (kunstniketandemi nimega Girlin-Bassovskaja) võiks nimede põhjal samuti arvata, et tegemist on mingitpidi vene verd olevate inimestega. Igatahes olid lahendused head ning isegi "hallid" meeste tantsuriided justkui sobivalt värvitud. Sest tegelased nende sees olid seda värvilisemad :) Samas õmblejannade kitlid olid just "sellised kitslid", mis lapsepõlvest meenuvad ja isegi Pätsu naljakalt lilleliselt kirev pidžaama oli justkui leid omaette. Vanamehele hästi sobimatu...ja ta oligi ju täiesti oma kujule sobimatus kohas ning kuidagi "nihkes-Päts" :)

Hinnang: 4 (Eesti dramaturgia, hea ja omapärane, minu jaoks igati huvitav. Lugu oli olemas ning kavalehel Vadi intervjuu on tõusnud jutuks veel nädalaid hiljemgi - eriti see teema, et "Kes on president?". Me inimesed oleme igaüks iseenda presidendid. Ja kuigi see oli üdini Vadilik, avastasin end mõtlemast, et Kivirähk on kuidagi sarnase huumoriga. Tekst ja lugu kaldub vahepeal sinna "fantaasialennu" poolele :) Igal juhul võib kanda Ballettmeistri Endla "heade tükkide" nimistusse ning julgen soovitada seda küll. Mitte "lmmik", ega "kõige parem", aga piisavalt hea, et vaadata tasuks ära igatahes! Eriti teatud stseenide pärast, nagu see, millega oma lugu alustasin :))


Tekst lavastuse kodulehelt:
BALLETTMEISTER
Pseudoajalooline põnevuslugu.
Tegijad
Autor Urmas Vadi
Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets
Kunstnik Girlin Bassovskaja (külalisena)
Tantsuõpetaja Kati Põldots (külalisena)
Osades Indrek Taalmaa, Ago Anderson, Liis Laigna, Triin Lepik, Kaili Viidas, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling
Tutvustus
On südasuvi 1940 Eesti vabariigis. Taevas sirab kolm päikest.
President Päts võtab Oru lossis vanni. Korraga saabuvad hallide mantlitega mehed, kes ütlevad: „On aeg", ning viivad presidendi ära...
Samal ajal toimuvad ühel staadionil kergejõustikuvõistlused. Tuletõrjujad Johannes ja Erik ootavad parasjagu oma vasaraheite järjekorda, kui esimene neist äkitselt minema tormab. Erik vaatab ringi – staadioni ääres seisavad ja sosistavad hallide mantlitega mehed – õhk on ärevusest paks. Murelikuna otsustab ta sõpra otsima minna ning võtab juhuslikult vastu saatusliku telefonikõne. Kuuldud ülisalajane info suunab ta presidendi jälgedele...
Ja see on alles algus.
Etendus kestab 2h 45min

Sildid:

1 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

käisin ka just vaatamas:tõesti päris hea!
Endale meeldis aga kõige enam lõpust see varjuteatri stseen,kus ballettmeister ja venelaste boss kohtuvad ja üle kõige laotub erootiline õhkkond koomilise varjudemänguga.Ning ka tänavapoisi stseen tundus lahe ning natuke nagu napakas-vene ajal oli naisehääne poiss ju tavaline asi.
Muidugi olid ka vanapiigadest patriootlikud õmblejannad kihvtid ja peategelane samuti(näoilmed)!
Tantsud olid samuti vahvad- eriti lõpus see "kaklustants",mille käigus jõudsin Jaanusesse täitsa ära armuda-oh neid säravaid silmi ja laiu naeratusi,mis ta publikusse saatis.Esimeste ridadega (ise olin teises reas)püüdis silmsidet ka luua.
Tore lõõgastav ja kohati natuke õõvastavgi lavastus-igati sobiv raske töönädala lõpetuseks

15 november, 2009 13:38  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default