Hommikul ärkasime kõik Pekingis toimuvate Olümpiamängude kettaheite eelvoorude peale, et kuidas ikka meie meestel läheb? Ja kaks kolmest saidki edasi 12 parema sekka finaalvõistlusele, mis toimub küll alles mõne päeva pärast. Ja põnevust kui palju!
Olime tänaseks planeerinud Tallinnasse sõidu. Kuna S on oma vanaemaga Läti-Leedu ekskursioonil, siis on vaja ju ülejäänud kahele tibule mõelda midagi lahedat tegemist-nägemist omade jõududega. Kella 11 paiku jõudsime Laagris asuvasse Hortes -e Aianduskeskusesse. P on suurim hiirte fänn siinpool Uuraleid ja seal toimus Eesti esimene rahvusvaheline hiirte ja rottide näitus. Ma ise ei salli neid närilisi silmaotsaski, aga mida kõike ei tee, et näha rõõmusära laste silmis. Vahva, et ta sai neid seal paitada ja sülle võtta. Ka teised lapsed olid agaralt uurimas, et millised need elukad on ja mangumas oma vanematelt, et nood koju ka sellise tassiksid. Kõik peale ühe. Üks tütarlaps (umbes 6 aastane) imetles meie Kristinit ja oleks hiire asemel meelsamini hoopis endale väikese õe koju viinud :)
Otse loomulikult ei saanud me sealt poest tühjade kätega ära mindud. Kuid õnneks hiiri sealt kaasa osta ei saanudki. Meie nimelt tassisime sealt kaasa ühe murelipuu. Kavalalt mingi tavalise külma-mitte-kartva tüve külge poogitud. Pidi hästi vastu pidama meie kliimale ja andma selliseid suuri, magusaid, tumepunaseid mureleid. Siis veel 1 Krügeri tuviõun, 1 ma-ei-mäleta-mis-õunasort, 1 ilupõõsas ja 4 kiviktaimla taime. Tegelikult oleksin tahtnud osta Kuldrenetti, Valge klaari ja Antonovka, aga neid ei olnud. Kuna aga hoog oli sees, siis sõitsime veel Õismäelt ka istikutepoest läbi ja sealt saime vähemalt Kuldreneti...ja muidugi veel mõned taimed... samal ajal selgus raadio kaudu, et Jaanson ja Endrekson võitsid aerutamises Olümpial hõbemedali!!!! Terve päeva, alati kui raadiost jälle ja jälle korrati seda infot, tulid külmavärinad peale ning nende meeste üle ülimalt uhke tunne! Huvitav oli ka teada saada, et Endreksoni vanaonu on Kristjan Palusalu, ehk peres on neil juba vähemalt 2 Olümpiakulda olemas!
Edasi põrutasime lastega kinno Walle-t vaatama. Jõudsime varakult kohale ja saime päris head kohad. Film osutus väga armsaks, aga millegipärast oli see minu jaoks nii üles haibitud, et ma ootasin ehk tsipa enamatki. Kuid sellest täpsemalt mõni teine kord. Kristin jäi umbes siis magama kui popcorn otsa sai, aga P jäi filmiga päris rahule. Kuigi mulle jäi mulje, et see multikas on rohkem vanematele lastele ja täiskasvanutele. Mida need 7 aastased poisid ikka aru saavad tüdruku ja poisi teineteisel käest kinnihoidmisest? Mis sellest, et tüdruk ja poiss on robotid.
Pärast kino sai P valida, kuhu sööma läheme ja ta valis, et ostame hiinakast toidu koju kaasa. Seda me ka tegime, sest ausalt öeldes, ega kõht pärast kino tühi veel olnudki. Aga koju jõudes laadisime taimed autost välja ja siis söögi kallale. Pärast lugesin veel raamatut kõva häälega ja ajasime natuke juttu ja voodisse...
Üks teema painab veel hinges praegu keset ööd, kui ma neid ridu siin kirutan. Ma pole sellest veel kirjutanudki, kuid iga päev, juba alates Olümpiamängude algusest, on päevi varjutanud ka mõtted Gruusia või ehk peaks ütlema Georgia ning Venemaa vaheline sõda. Kuigi hetkel on küll vaherahu ning levisid kuuldused mingis diilist, mis Venemaa tegi USAga ja venelased lubasid ka Prantsusmaa peaministrile, et hakkavad vägesid taandama. Nüüd selgus ometi, et nad otse vastupidi - kindlustavad oma positsioone. Raadios räägiti, et vene sõdurid laamendavad Goris, rüüstavad ja vandaalitsevad. Õudne, sest sama hästi võiksid nad siin Eestis sellist asja korraldada. Need viimased paar aastat on kogu meie viimase paarikümne aasta integratsioonipoliitika ja -töö teinud pihuks ja põrmuks. Segaseid aegu elame praegu ja inimesed on ka justkui segi. Minu meelest ei tohiks küll siin Eestis ETV2-st saada venekeelne telekanal. Tutkit need venelased neid "eestlaste poolt söödetavaid uudiseid" nii väga vaataksid. Selleks on ju praegu olemas venekeelne AK?! Ja minu teada vaadatakse vene päritolu peredes nagunii vene kanaleid. Ja need, kes on võtnud vaevaks ja kes on tahtnud ingreeruda Eesti ühiskonda, need vaatavad ka Eesti eestikeelseid kanaleid.
Kõige selle kokkuvõtteks on ikka nii hea kodus perega isekeskis hea olla, tuleks S ka ruttu sealt oma ekskursioonilt tagasi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar