Vene Teater alustas oma tänavuaastase suveteatrilavastuse etendustega juba mai lõpus. Minu peegeldus põhineb 1.juuni etendusel.
Vabaõhumuuseum oma loodusega, millesse seinteta mängukoht on loodud-toodud annab nii palju juurde, sest eks ole ka loodus ning eriti just inimese-looduse suhe üks olulisemaid „Mavka. Metsalaul“ lavastuse teemadest. Kuigi siiski vaid üks neist. Sest ühtlasi see on ka armastusest, südame hääle järgimisest ning vast just praeguses ajas väga kõnekast - eri liikide, elementide ehk allegoorias rahvuste sõbralikust kooseksisteerimisest meie ühisel planeedil. Ela ja õitse, aga lase ka teistel elada ja õitseda. Ent ka indiviidi tasandil - igaühel meist on oma tee ning kui nende teede ristumiskohas tekib armastus, siis see on ilus ja seda tuleb hoida. Kui ei teki, siis liigu edasi ja lase teistel edasi liikuda.
Hiljuti ilmus ja Eesti kinodesse jõuab juuli keskel ka see Ukraina ühe olulisima poeedi Lesja Ukrajinka (ta on ukrainlastele nii tähtis, et tema nägu on ka Ukraina 200-grivnasel rahatähel) saagaliku sisuga näidendi „Metsalaul“ ainetel, väga kõrgelt hinnatud ja juba maailma festivalidelgi osalenud, kiidetud (ameeriklastega koostöös valminud) animafilm. Samal alusmaterjalil põhineb ka Vene Teatri lavastus. Kuigi seal multikas on 1 pahalane multifilmilikult võimendatud, aga teatriversioonis on mitu paha ja nad on võrdsemad. Ja pahad on muidugi rumalad ja egoistlikud inimesed ning mõni õnneks saab aru ka sellest, aga mõni mitte. Kuid Ukraina suured põlismetsad on täis kõikvõimalikke saladusi ja müütilisi olendeid. Mõned on ise loodusnähtused, mõned elavad puude tüvedes, võrades, okstes, aga ka metsajärvedes ning lõkketuledes, niidukõrtes ja lillesilmades. Hinged, mis kaitsevad, hoiavad oma ala, aga ka suhestuvad nii enda pere, teiste asunike kui ka naabritega.
Mavka on ilus metshaldjas, kes armub ühe inimpoisi vilepillimängu ning teda nähes ka temasse endasse. Ka poiss pole selle omapärase tüdruku suhtes ükskõikne. Nende tärkavasse armastusse on juba eoses kodeeritud raskused, sest mõlemad on väga erineva taustaga. Kuidas suhtuvad sellesse teised müütilised olendid ning kuidas suhtuvad sellesse teised inimesed? Kas noored suudavad leppida teineteise tõekspidamiste, harjumuste ja loomuse eripäradega. Kui üks astub enda maailmast teise omasse, kuidas ta seal hakkama saab ning kas armastus elab üle ka oma liigikaasalase armutähelepanu – ehk väga palju tavalisi ja erilisi küsimusi, mille juured on sügaval selles, kuidas me end inimestena, aga ka looduse (või taas allegooriana võttes - ühiskonna) osana defineerime.
Seda lavalugu vaadates on hea võimalus ka iseenda südamesse vaadata ning tunda ära ühest küljest oma emotsionaalne intelligentsus, ent samaga tunda ära, kas oskad üldse omaendagi südame häält kuulata, sest see on aluseks teise südame hääle või isegi kutse kuulmiseks. Ja lisaks, proovides tuvastada ja mõista teistsuguseid arusaamasid ja teiste õigust oma minale, paneb proovile vaataja empaatiavõime ja oskuse teise kingadesse astuda, mis on omakorda inimlikkuse üks põhialuseid. Kõlab ehk pisut filosoofiliseltki, aga tegelikult ma arvan, et sealt saab igaüks just endale seda, mida ta sealt otsima läheb või ehk täpsemalt öeldes - otsida oskab. Kuid ühe kurva armastusloo nii-ehk-naa.
Vene Teatri kodulehel on soovitatud alates 12-aastastest alates, aga tegelikult on see pesueht koguperelavastus ning minu hinnangul sobib kõigile kooliealistele juba alates 6-7 aastastest peale (ehk kes vaid jaksab ligikaudu 2h45min etendust vaadata...1 vaheaeg on muidu ka), samas ka osavalt ridade vahel need täiskasvanute teemad. Minu etendusel kõlas Mari Torga sametise häälega sünkroontõlge ideaalselt ja kuigi saab vast venekeele baasilt suurema osa ka muidu kätte, siis tegelikult on dramatiseeringu tekstis kasutatud nii vene, eesti kui ka ukraina keelt ning klappide abil ei lähe mitte midagi kaduma.
Kui mõelda vaid sellelegi, et lugu on nõnda fantaasiarikas, et selle alusel on tehtud multifilm, siis oli vast paras julgustükk lavastaja Mihail Khramenkol sellise rikkaliku tegevustiku ja tegevuskohtade pideva muutusega lugu üldse lavale tuua, mis suisa nõuab tavalisest suuremat fantaasialendu. Sellepärast pole midagi imestada, et kunstnikutöögi on nõnda läbipõimunud, et lavastaja ise on sellegi autoriks. Näiteks vetehaldjas (Stanislav Kolub), kes on merineitsi karm isa, kõrgub kuskil maa ja taeva vahel või pooleteisemeetriste puupakkjalgadega vana metsavaim (Sergei Furmanjuk), haldjariigi muutumine huvitava viitega põlluharimisliikumisele - inimeste tarekeseks – see režii on kogu aeg tegevustikuga käsikäes kaasaelav ja tõesti see lavagi pidevalt muutuv, mis muudab kogu lavastusjoonise mõnusalt dünaamiliseks. Tegelikult veel eraldi erilist tähelepanu väärib Valentina Zachinyaeva kostüümikunstnikutöö! See on vaimustav oma fantaasiarikkuses, leidlikkuses ja detailiderohkuses, materjalide valikuski (jämedatest köiejuppidest vestid, osade kaupa eemaldatavad seelikud, kus alumisel küljel on varjul üllatusi, "kortsunud püksid", mis on ühtlasi poolemeetrised puupakujäljendid vana puuhaldja jalgadeks, soomuselise allääre-lõikega vestjakk vee-elanikule jne jne jne) mis seostab tegelast tema pärinevusega! Ja fantaasia-tegelasi on siin PALJU ning mõistagi väga erisuguseid.
Lavastajal suisa kuldaväärt mõte oli kaasata tsirkuseartistid. Isegi kui seal vabas looduses, niiöelda muldareenil polegi väga palju vahendeid ja võimalusi, siis ometi akrobaatika (sh.ka õhuakrobaatika), kurikavisked, kepikõnnid ja ühtlasi ka lihtsalt tantsijatena oma hea rütmitajuga on need (Tsirkusestuudio Folie) tsirkusetüdrukud tervikut rikastavad ja lisavad omalt poolt sobivat (ja üllatusipakkuvat) tegelastemassi ning lavastust omakorda suuremaks ja elamuslikumaks muutes. Bravo! Originaalmuusika helilooja on Peeter Rebane ja see on kohati tajutavate etniliste sugemetega siin-seal ning ka laule sisaldav! Iseäranis pääses mõjule Anastassia „aasa näkineid“ Tsubina imeilusa(!) sopranihäälega lauldud laul.
„Star-crossed lovers“ ehk Mavka ja Lukas vastavalt Erika Babjak ning Artjom Vesselovski kehastavad oma rollid selliseks, et elad neile kogu südamest kaasa. Eriti just Erika huvitav liikumine annab talle üksjagu haldjalikkust juurde. Olga Privise liikumine on siin läbivalt nii karakterikohane (kasutades tegelase päritolu) kui ka sisaldab suuremaid tantsulõke – tõesti taaskordne šedööver-looming Olgalt, mis oleks nagu üks eraldi režiikiht, mis põimub imehästi Mihaili suure lavastusjoonisega. Praeguses (ka hilisemal kellaajal) suvevalguses pole valgusvõlur Anton Andrejukil midagi väga palju enda poolelt lisada, ent ometi on taamal asuv metsaalune just tema trikkidega vähekenegi maagilisem.
Artjom Vesselovski on nii sümpaatne, et ei imestaks kui noortest pealtvaataja-tüdrukutest mitmed koos Mavkaga tema Lukasesse natuke ära ei armuks. Kuigi loo sees teeb ta läbi ka sümpaatiast kaugemale kaare, et vahepeal tahaks poissi hoopis mõistusele raputada. Polegi teda varem näinud laval, aga üksjagu karismaatiline ja mida etendus lõpu suunas ning neid erinevaid tegelase emotsioone läbi mängides, veelgi kogu aeg üha paremaks muutudes. Erikat sai laval näha ka Keisri hullus, ent seal tõmbasid kogenud meesnäitlejad fookuse endale, aga siinses rollis annab võimaluse palju täpsamalt, lähemalt vaadata ja rohkem aru saada, millise näitlejaga on tegemist. Sümpaatne on sõna mis esimesena keelele tuleb ja tahaks nüüd veel teisigi tema tulevasi rolle näha, sest see headuse kehastus Mavka näol oli tal ka üdini sümpaatselt terviklik karakteriseering.
Kõrvaltegelased on kõik vähem või rohkem muinasjututegelastele omaselt karikatuursed, ent see tegelaste rikkalikus on nagu rikkalikult kaetud peolaud - nii palju maitsta, ehk näha ja avastada! Arvatavasti kui ma sellele trupile ajaliselt distantsilt kunagi tagasi mõtlen, siis ma usun, et kõige meeldejäävamateks on kõrvaltegelaste seast on vast iseäranis neist neli. Mainitud vana metsahingena, ehk Mavka eest hoolitsev vana puuhing - käredahäälne ja teatriime-kostüümis 3-meetriseks kasvanud Sergei Furmanjuk. Juba see, et ta on kõrgemal, aga ka kogu näitleja loodud tegelane ise on igati tähelepanuväärne ja kuidas küll see “nendel” jalgadel ringimüttamine tal nõnda loomuldasa näis! Äge!
Tulemadu, ehk tuli kui element, leegitsevalt punane Alexandr Domowoy. Ta on oma osava liikumisega üks Vene Teatri salarelvadest! Ja seda rollist rolli, kus vaid sobiv, oma füüsilisusega vaimustades! Vahvalt pingestatult loodud roll, sest tuleleegid ju nagu ikka tantsisklekski ja Alexandr ongi laval sõna otseses mõttes tulesäde. Oma saltoga muidugi pani kogu publiku ahhetama, aga tegelikult ikka terve see intensiivne karakteriseering ongi suisa muinasjutuline. Nagu ka peategelast Mavkat mängiv Erika, nii on ka Vee-elamendina laval lainetav Jevgeni Kravets on üks teatriga hiljuti liitunud Ukrainast pärit näitlejatest. Üks eredamaid näiteid kuidas stambivabalt, ent siiski arusaadavalt luua päris karikatuuri langemata muinasjutuline karakter. Lisaks ju "vesi, mis purustab tammid" ongi laval selline jõuline, sportliku noore mehe poweriga tabavalt kehastatud-mängitud.
Mis viib vähemalt minu seekordse kogu lavastuse lemmikkarakteriseeringu juurde. Tatjana Jegoruškina! VAU! Tüüpilise, “mitte-kunagi-miniaga-rahuloleva” ämmani!😂 Lukase ema, kes on oma tarekese matriarh. Mis just tema mängus kõige rohkem võlus? Vast ehk just see, et sellest aimus ka kõige rohkem teatavat psühholoogilise kihi tasandit ja seda just näitleja mängulisest mängust, mis on omaette täppismäng.
Ei saa ju jätta veel mainimata, et üdini sümpaatne Daniil Zandberg on Lukase onu ja ta ongi ka tegelasena üdini sümpaatne ja soe ning ka teiste tegelaste poolt armastatud (nagu ka päris maailmas -kõik inimesed ei olegi halvad)! Aga veel üks suur Vene Teatri suurimatest lemmikutest - Karin Lamson, on vast just üks selle loo kurjadest-kavalatest. Kummaline elu sekkumine kunstilisse vastuvõtlikusse, kuid näitlejanna enda sümpaatsus siiski ei lase tema tegelast väga pahana vastu võtta. Võib muidugi olla ka lavastaja kaval suunis, et just niimoodi vaatajas natuke segadust külvata? Naine, kes on kõva töönaine, ei pane siiski tähele, et oma töörügamises sõidab ta hoopis teistest hingedest teerullina üle?
Jah, just selliseid pisikesi ja suuremaid mõtteid raputatakse pidevalt nagu varrukast õhku ja see teeb sellest mitmeti ehk ka visuaalsest (eriti just mis puudutab nii liikumist kui ka väikseid efektseid tsirkusetrikke) põnevalt rikkaliku pakkumise lisaks silmadele ka ühtlasi ajudele. Ja seda tõesti nii suurtele kui väikestele teatrisõpradele. Ning see mängukoht on ise juba lihtsalt võrratu!
Hinnang: Tugev 4
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Vene Teatrile kuuluvad fotod):
MAVKA. METSALAUL
Lesja Ukrainka teose ainetel
Vene Teatri suvelavastus Eesti Vabaõhumuuseumis
12+
Etendus on eestikeelse sünkroontõlkega
Etenduse kestus on 2 tundi ja 30 minutit (ühe vaheajaga)
Vene Teatri suvelavastuse mängupaigaks on tänavu Eesti Vabaõhumuuseumi maaliline metsastik. Lugu, mida soovime jutustada, saab alguse kevadel, tärkava looduse taustal. Mets ärkab, elu ise ärkab, kõik elusolendid ärkavad ja sel ajal on tunded ja emotsioonid nii võimsad, justkui taanduks kogu inimkonna poolt loodud tegelikkus inimest ümbritseva looduse sügava, tundmatu ja võimsa olemuse ees, ning inimeses endas.
Vene Teatri lavastuse keskmes on kahe tsivilisatsiooni, traditsioonilisel usundil põhineva ja ilmaliku maailma, dramaatiline kokkupõrge. Kokkupõrge, mis leiab aset armastuse kõige õrnemas, haavatavamas ja värinaid tekitavas seisundis.
“Mavka. Metsalaul” on helge ja omapärane lugu vabaduseiha ja argise maaelu kokkupõrkest, mida piiravad reeglid ja ebausk. Volõõnia mets, kus näidendi sündmused hargnevad, sümboliseerib iidset Euroopa mandrit, mis oli kaetud ürgsete tihnikutega, mille servades paiknesid üksikud asulad. Lavastuse puhul on seega tegemist folkloori- ja etnograafilise looga, mille üleeuroopaline universaalsus peegeldub muusikas, kostüümides ja koreograafias.
Loominguline meeskond:
Lavastaja, kunstnik, adaptsioon – Mihail Khramenko (Iisrael)
Kostüümikunstnik – Valentina Zachinyaeva (Läti)
Valguskunstnik – Anton Andrejuk
Koreograaf – Olga Privis
Liikumine ja akrobaatika – Tsirkusestuudio Folie MTÜ
Originaalmuusika – Peeter Rebane
Vokaalpedagoogid – Eda Zahharova, Ksenia Rossar
Lavastaja abi – Svetlana Šušina
Osades:
Inimesed:
Lukaši ema – Tatjana Jegoruškina
Leo, Lukaši onu – Daniil Zandberg
Lukaš – Artjom Vesselovski
Kilina – Karin Lamson
Kilina laps – Kristofer Aleksander Hamburg
Mitteinimesed:
Vanad hinged:
Vetevaim – Stanislav Kolodub
Metsavaim – Sergei Furmanjuk
Naissoost stiihiad:
Mavka (Mets) – Erika Babjak
Näkineid (Vesi) – Tatjana Altõnnik
Aasa näkineid (Aas) – Anastassia Tsubina
Meessoost stiihiad:
See, kes purustab tammid (Vesi) – Jevgeni Kravets
See, kes istub kaljul (Maa) – Stanislav Kolodub
Tulemadu (Tuli) – Aleksandr Domowoy
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar