Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, juuni 03, 2009

Antichrist / Antikristus (Taani, Saksa jt 2009)

Režissör: Lars von Trier
Stsenaarium: Lars von Trier
Olulisemad näitlejad: Willem Dafoe, Charlotte Gainsbourg
Loo lähtekoht: Film algab väga stiilselt must-valgena ja aegluubis. Mees ja naine seksivad. Kõigepealt duši all, edasi voodis. Veepiisadki langevad aegluubis. Taustamuusikaks jumaliku ooperihäälega lauldud Händel -i "Lascia ch'io pianga". Õues sajab lund, samuti aeglaselt ja kunstiliselt ilusti. Väike, umbes pooleteise aastane poisipõnn lahkub oma võrevoodist. Vaatab vanemate magamistoa uksel, mida nood teevad. Märkab avatud akent. Ronib lauale koos oma kaisukaruga, sealt edasi aknalauale ning sealt edasi igavikku... Vanemad on sellest vapustatud. Eriti ema ei saa oma psühho-painajatest üle. Tema masendusest väljatuleku vorming ei ole loomulik. Mees kui ennast arstidestki targemaks pidav isend, otsustab naise terveks ravida... nad lähevad metsa, "Eden"-isse, kus naine oli suve veetnud koos pisipõnniga. Asi võtab aga väga kummalised pöörded, sest ei parane naise olukord seal, vaid läheb üha hullemaks. Kuniks see hakkab ka meest mõjutama....

Tegemist on kõigest paar nädalat tagasi Cannes-i filmifestivalil maailma esilinastuse saanud Lars Von Trieri, ehk maailma ühe kuulsaima auteur-i ning filmikunsti eeskäija viimase üllitisega. Üllitis on ehk just piisavalt halvustav ning samas just sellisele "kunstifilmile" sobiv tiitel :) Kuigi jah, kui arvestada Cannes-i festivali, siis seal kriitikud valisid selle filmi teiseks "parimaks" filmiks kogu põhiprogrammist! Muidugi samas valiti ta ka teiseks "halvimaks" :) Mina kuuluksin kindlasti sellesse teise rühma, sest tegemist on liiga "meelega" šokeerida" üritava teosega, et see minu maitse järgi võiks olla. Selle igast kohast šokeerida "üritamisega" koos saab viga muu lugu ning sõidetakse üle hea maitse piirist, isegi sellise žanri puhul nagu seda on "õudusfilm". Kusjuures "psühholoogiline õudusfilm", nagu seda mõnedes kohtades on nimetatud, on minu meelest täiesti vale nimetus selle filmi kohta. Kuigi jah, tegeletakse ju "psüühiliste probleemidega", on see ikkagi minu meelest tavaline šokker-film. Kohati isegi gore-i kalduv---näiteks siis, kui naine kääridega oma häbeme otsa jalge vahelt ära lõikab... Kusjuures seesama stseen on tehtud kuidagi 80ndate gore-filmide võtmes, ehk kaamera liigub aeglaselt selles suunas, kuid enne stseeni on selge montaaživiga ning ette pannakse mingi võltsing... enivei ---ÖÄKKK. Miks küll selliseid filme vaja on? Neid on minu meelest juba küll ja küll.

Tegelikult algas ju kõik väga kurvalt ja ilusa kaameratööga. Kusjuures esimene šokimoment oli muidugi suurelt kinoekraanilt vaadata seda kuidas sellised tippnäitlejad "pornot" teevad. Sest Dafoe tegelase suguelund on suures plaanis sisenemas tema kaasnäitlejannasse.... ok, sellel hetkel nägusid ei näidata ning muidugi võivad need ju ka body-double-id olla, aga siiski...

Metsa minnes läheb asi ikka päris tobedaks. Need kunstilised kaadrid, mis on siis kogu selle loo vahele pikitud, on puht tehniliselt kohati huvitavadki, kuid loo enda mõttes kuidagi tobedalt võltsid. Aga eks ta üks "kunstifilm" olegi. Nö. selline tüüpiline "festivalide" kraam.

Kusjuures Von Trier pärast Cannes-is filmivaatajate vastukaja ning eelkõige muidugi tootjafirmade nõudmisel, läks filmiga tagasi montaažilaua taha ning tuleikus müüakse see paljudesse riikidesse siis juba palju tagasihoidlikumate stseenidega. Mis iseenesest on kahju. Sest kes šokimomente filmidest otsivad, need jäävad ju nendest ilma ja muud seal u nagu polnudki.... kuigi kindlasti see kui naine mehele jalga auku puurib ja sealt siis käia läbi torkab ning mees peab sellega hiljem rebaseurgu roomama. Sellised "tagasihoidlikumad" asjad jäävad ehk ikka alles... kui ma õieti aru sain, siis just need seksuaalsemad kohad vist kaovad... Ja seksi on filmis päris korralikult, mis sellest siis üldse alles jääb?

Ausalt öeldes ma isegi ootasi ja lootsin, et filmist kujuneb hoopis midagi muud, ehk siis sisulises või narratiivses mõttes vaadatavamat, mitte "ainult" visuaalselt šokeeriv. Kuid hetkel kui mees näeb oma soolikaid söövat rebast, kes talle inimkeeli räägib, sellel hetkel mõistsin, et sellest filmist "asja" ei saa... Mitmed inimesed lahkusidki umbes siis saalist :) Ma pidasin vastu võiduka lõpuni, ehk kuni paljastusid ka "kolm kerjust" ja siis veel see ülimalt tobe lõpp, mis oli küll "tobe" minu jaoks ehk ainult sellepärast, et ma ei saanud sellest aru :) Rumal nagu ma olen :)

Ja ega mul ju midagi šokifilmide, ega kunstifilmide, rääkimata ühe mu lemmikžanri, ehk "õudusfilmide" - vastu ei ole. Aga ma vajan, et filmis oleks sees loomulikkus ja loogika. Muidu on sellistel filmidel lihtsalt nii kerge "käkina" mõjuda. Mind häiris näiteks see, et miks lumesajuse ilmaga on magava lapse toa aken lahti? Ma saan aru veel kui laps on kuidagi soojalt kaetud ja riides... Ning siis see üleolev - arstidest targem suhtumine/olemine - ok, see on loomulik olla natuke üleolev, aga teha mingeid omi psühholoogilisi teooriaid ning siis nende abil naist "ravida"? Ja siis see magamine - käsi aknast väljas, tammetõrude sadu, see kuidas kaarnapoeg ei surnud, kuigi mees tagust teda kiviga, rusikaga ja väänas ta kaela, samas siis kui mees korra vastu maja põrandat küünarnukiga virutas, siis läks põrandalaud pooleks :) Jah, ja ega mulle üldse need "unenäolised" kohad ka ei meeldinud. Ja see kui naine virutab mehele munadesse puuhaluga ja mehel ikka "seisab"...naine rahuldab mehe ja "sealt" purskab siis verd... Pigem olid ehk õigustatud sellised slasher-stiilis labidaga näkku peksmised (kuigi mees sellest surma ei saanud...ilmselt oli nüri labidas :)) ja kääride selga löömised... Huhh...tegelikult ikka päris nõme oli see kõik kokku, oleks veel siis olnud taotlus mõjuda labaselt koomilisena, aga ei - täis tõsidus oli taga!

Kusjuures natukenegi huvitav lähenemine oli see, et terves filmis ei esine rohkem kui need kaks täiskasvanud näitlejat ja siis see pisike poiss.... ja loomad... ja lõpus siis veel rida nägudeta tegelasi...Aga jah, praktiliselt kammerlikult ainult 2 näitlejaga film. Kusjuures Charlotte Gainsbourg võitis Cannes-i filmifestivali parima naisnäitlea auhinna... Tõesti, kui peab selliseks alandama ennast (esimeseks meenub näiteks see tema masturbeerimine)...siis võibolla tõesti peab selliste asjade eest talle auhindadega kompenseerima sellist "kunsti nimel ohverdamist". Tegelikult olen teda siiani päris huvitavaks ja huvitava välimuse ning olekuga karkaternäitlejaks pidanud. Kusjuures nad mõjuvad Dafoe-ga päris ehtsalt koos...kuigi neil on pea paarikümneaastane vanusevahe...

Isiklik märkus: Filmi alguses filmi levitajafirma esindaja teatas, et "Teile kui selliste filmidega harjunud inimestele (tegemist oli tasuta erilinastusega) pole ehk selles filmis väga palju "erilist", kuid midagi ehk ikka... Aga mul on hea meel, et tavakino-publikul on tavaliselt esimese kolmandiku jooksul oma popcorn söödud" :)

Isiklik märkus 2: Saalitäis rahvast ei reageerinud kuidagi eriliselt, kui pisike poiss aknast alla surnuks kukkus. Aga kui Dafoe magas nii et tema käsi oli aknast väljas ning paarkümmend puuki oli tema käe külge ennast söönud, siis oli saal ohhetusi ja ahhetusi täis... Keegi vist ähkis iga puugi käe küljest ära kiskumise peale... võibolla mina olen imelik, aga minu jaoks oligi kõige õudsam ja šokeerivam koht filmis just see alguses juhtunud lapse surm. Kõik muu oli lihtsalt liiga punnitatud.

Hinnang: 1+ (Ma ei mõista neid inimesi, kellele see film "meeldib". Eks muidugi igal ühel on õigus oma maitsele, aga minule see EI meeldinud. Eks tihti ju kunsti ei mõisteta selle sündimise hetkel ja alles hiljem hakatakse aru saama... aga minu jaoks oli ikkagi kõik see rõvedus natuke liiga "punnitatud". Ehk seega mõttetu. Eriti kuna need lähtekohad olid liiga üleloomulikud, kus kohast neid rõvedusi välja pigistati. Soovitaksin filmi ainult slasherite ja gore-i ja selliste filmide austajatele. Ja neile, kes rõvedustest saavad mingi kaifi. Mina igatahes pettusin Von Trieris... Kusjuures ta ise on varem šokeerinud ju päris "heade" filmidega...nagu näiteks "Dancer in the dark" või miks ka mitte oma Dogma-filmide või "teatrilaadsete" filmide originaalsusega... Selles "üllitises" ma isegi originaalsust ei näinud. Aga eks sellest filmist räägitakse veel palju ning kindlasti leiab see sama palju pooldajaid kui vastuvaidlejaid...ja ju siis selles ikka midagi "on", kui ta niimoodi kõnetab... mina tundsin küll, et viskasin oma aja lihtsalt minema...)

Filmi trailer:

Sildid:

12 Comments:

Blogger R and J said...

Vaat kus käkk Trierilt, kui sind uskuda. Ma olen ka omas meeles mötisklenud, et miks möni tugev tegija äkki käkiga välja tuleb. Viimati kirjutasin sel teemal Hallströmi Casanovast. Et ehk tema tegi seda vahelduseks, lustimise röömust, et kogu vöttetrupp puhkas Veneetsias, rasket fyysilist koormust polnud ja nalja kui palju - seda oli tunda, et näitlejatel oli löbus olnud, aga film ise oli keskpärane jant.
Kuid selline jama Trierilt? Äkki ikka oli paroodia? Tahtis vinti yle keerata, et näidata sellise filmikeele vöi temaatika möttetust?
Mul on meeles tema lause yhest dokkarist, kus ta ytles: minu ja reaalsuse vahel on vaid kaamera.
Kas töesti mingit mötestatud eesmärki sel asjal polnud? Seni on ta jah, inimolendeisse ja nende moraaali kyllalt pessimistlikult suhtunud, ju siis on usk inimestesse täitsa otsa saanud.

05 juuni, 2009 13:48  
Blogger Danzumees said...

Kas Sa Moodyson-i "Ett hål i mitt hjärta" oled näinud? See oli umbes samuti natuke liiga üle vindi... nagu Antikristuski.

Ehk seal oli mingi sügavam mõte ka, aga ma ei jõudnud selle šokiparaadi vahel seda üles leida. Eks võib ju mõelda, et lapse surm on nii hull asi, et see sisemiselt teebki nii hulluks. Või siis et inimloomusel võivad olla vägagi hämarad alad. Ja ega ettekujutlusel pole ka ju piire jne jne. Aga kõik need teooriad on minu jaoks küll natuke liiga otsitud. Mul on tunne, et Von Trier tõesti tahtis lihtsalt šokeerida. Paroodia see kindlasti polnud. Või kui, siis selle üle pihku itsitada, kui mõttetud on mõned õudusfilmid? Ei tea, ma millegipärast ei usu. Kusjuures kummaline, et tehnilises mõttes oli filmis huvitavaid lahendusi ning kui nüüd tagasi mõelda, siis on kuidagi selline huvitav tumerohe-hallisegune, nagu solgivärvi atmosfääri-tunne/mälestus sellest filmis. See mõjus kuidagi nii...kummaliselt.

Olen nüüd pärast filmi lugenud küll ülistavaid jutte, et kuidas mõned just nautisid seda hullumeelset julgustükki panna ekraanile selliseid asju. Ja et seda on teinud just nimelt Von Trier.

Võta siis kinni, et kas tegemist on geeniusega ja mina lihtsalt olen niiiii rumal. Aga šokeeriv on film kahtlemata. Ja kui see oli eesmärk, siis resultaat on saavutatud.

05 juuni, 2009 16:09  
Blogger R and J said...

Aga tead, geniaalsusest hullumeelsuseni on ju väike samm. Tulin tagasi ytlema, et lugesin just juhuslikult DN ja leidsin paar huvitavat nuppu, temast endast see:331/1.1579614/det_har_visste_du_inte_om_lars_von_trier?lid=puff_1580849&lpos=lasMer
Minu meelest see tema viimase aja käitumine ja ytelused seda ka näitavad, et ta ikka pörunud on. Ma ise pole tema filme vaadanud, tuginedes eel-infole - ilmselt on head, aga nad pole minu jaoks. Dogville' siiski nägin, täitsa juhuslikult telekast tuli, alguses tundus jama see sebimine seal tinglikes ruumides, kuid see oli vöimas asi, puhas analyys, ilma köigist filmikeele eelistest, kuid siiski parem kui palju filme kokku. Kes veel teeks sellise asja valmis, pörandale veetud juttide vahel läbi mängiga elu möte/möttetus?!
Ju ta ikka hull geenius ongi. Algusest peale selline vastuvoolu-ujuja, päris naljakas, kuidas ta vonniks sai :).
Muide, seda Antikristust ma ei vaata kindlasti; kui satub, vaataks neid dogma-filme ja teisi "teatrilavastusi".

06 juuni, 2009 00:35  
Blogger R and J said...

PS. Moodysoni filme ma vist polegi näinud, mul on kahjuks suur lynk rootsi filmide koha peal, katsun tasa teha, sest tegelikult mulle rootsi filmid meeldivad väga.
Aa, ja veel. Samune Klaveriöpetaja oli ju ka vastik film, aga V.A.-ga kahepeale analyysides sain aru, et ma polnud alguses seda erilist irooniat tabanud. Teise vaatamisega läks asi rohkem paika.

06 juuni, 2009 00:43  
Blogger Danzumees said...

Jah, sellega on Sul ilmselt õigus, et geeniusel ja hullul vahet teha on raske. Aitäh Von Trieri lingi eest. Lähen seda kohe lugema!

Dogville meeldis mulle küll väga, just see originaalsus ning muidugi sõnumid ning "Ameerika üle irvitamine". Muidugi näitlejad ja kõik. Aga parim tema filmidest on endiselt minu jaoks Catherine Deneuve-i ja Björk-iga Dancer in the dark. Kui Sa seda pole näinud, siis ma tungivalt soovitan!!!! Selles on tõeliselt palju head, täielik 5 tärni filmi! Mõjub väga väga tugevalt ja on üldse üks filmiaaloo pärle!!!

Muideks Haneke La Pianiste pole pooltki nii vastik kui Antikristus. Seal on seda ängi, allasurutud seksuaalseid frustratsioone ning asju, mis on tõesti tugevalt sinna sisse kodeeritud. Vähemalt mind kõnetas see film väga. Aga kahtlemata, eks ta, nagu Sa ütled, oli mingis mõttes kindlasti ka "vastik". Eriti kohe pärast selle filmi vaatamist...aga ka mina jõudsin selle filmi tugevuseni alles pärast mõnda aega selle enda sees kandmist. Muideks Haneke uusim film "Das weiße Band" võitis tänavu Cannes-i filmifestivalil peavõidu - Kuldse palmioksa! Klaveriõpetajas oli minu jaoks väga suureks plussiks ka minu suure lemmiku - Isabelle Huppert -i mäng! Ah kui lahe, et Sa selle võrluse välja tõid. Tekkiski kohe isu mõne tema filmi järele! Huppert mängib ju seda Jelineki kirjutatud Klaveriõpetajat fantastiliselt hästi. Mäletan, et (vist Pöffil) seda kinos vaadates lihtsalt hoidsin silmi ammuli ja imetlesin. Terve filmi. Mulle tavaliselt piisab temast, et film "meeldiks" :))) Kuigi eelmisel Stockholmi Filmifestivalil tema film mulle eriti ei istunud. Kirjutasin paari reaga sellest siin: http://danzumees.blogspot.com/2008/12/ballast-blind-loves-armastus-on.html

Moodyson-ist rääkides, siis tema viimase, tänavu Berliini Filmifestivalil esilinastuse saanud filmist kirjutasin siin: http://danzumees.blogspot.com/2009/01/mammoth-mammut-rootsi-2009.html
Aga tema esimesed paar filmi, mis ma nägin, olid kuidagi tunduvalt paremad (Fucking Åmål ja Tillsammans), kui nüüd need viimased. Kuigi Eestis filmitud Lilja-4-ever, oli ka täitsa vaadatav...Aga see "Auk minu südames", see oli lihtsalt rõve (kuigi mitte nii rõve kui Antikristus).

Lähen nüüd seda Von Trieri lugu lugema, aitäh veelkord vihje eest!

06 juuni, 2009 09:12  
Blogger Madis Reimund said...

sattusin seda juhuslikult lugema siin. mind ikka väga hämmastas, kuidas keegi saab sellest filmist nii mõelda, kirjutada. muidugi iga üks näeb oma maailmas ja mõtleb oma kontekstis, kuid mulle läks väga korda see film. ning minu meelest ei ole see päris selline film, kus continuity ja säärane loogika väga tähtis oleks (kaarna mittesuremisel oli see tähendus, et see kaaren ei olnud tavaline lind, vaid üks kolmest kerjusest jne).
Öeldakse, et suurim tunnustus filmitegijale on see, kui oled režissööriga samal lainel. ma ei tea küll, mida Trier sellega mõtles, kuid mina sain väga sensatsioonilise emotsiooni sealt. jubedalt tabas miski naelapead.
olen siiani omas mahlas ja mõtlen sellest veel edasi.
aga huvitav oli lugeda ka vastupidist arvamust, aitüma.

28 oktoober, 2009 00:51  
Blogger Danzumees said...

Aitäh, Madis, kommentaari eest! Muideks, tõesti, midagi kahtlemata selles filmis oli sellist, mis selle ajusoppidesse pöörlema jättis, sest nüüd - peaaegu pool aastat hiljem, on see film ikka vahest meelde tulnud. Võibolla ma kohe pärast selle vaatamist ei jõudnud ka kogu seda asja enda jaoks "valmis mõelda". Aga samas nüüd, lugedes oma teksti üle, siis ega ma oma baasarvamust ei muuda. See film lihtsalt ei olnud "minu jaoks". Ja kuigi sümboleid leida filmidest meeldib mulle küll ning see kui kõik ei ole ette ära nämmutatud, aga see film sellest hoolimata ei meeldinud. Samas tunnistan, et tegemist oli KUNSTIGA.

28 oktoober, 2009 09:44  
Blogger Ester-Helena said...

Ohhh.. muutusin kurvaks, kui lugesin su arvamust. Trier ütles selles filmis väga konkreetselt välja oma maailmapildi, lausa nii selgelt, et ükski sõna või kaader polnud üleliigne. hästi palju sümboleid ja seoseid ning raske oleks arvata, et need ei ole justnimelt ette nämmutamine, film on selge kui puhas vesi.
arvan, et Trier püüdiski öelda, et maailma ei tohiks loogiliselt seletada nagu mees püüdis naist (psüho)loogiliselt ravida, mõistmata tegelikult naist. mees peaks olema vaimne, mitte loogiline ja vaimsusega elu koos hoidma ja ka naist koos hoidma, naine ei mõista loogikat. naine oli meheliku loogilise ühiskonna ja sureva looduse ohver.
ahh ma ei jahksa kirjutada, täiega magama peaks hoopis, arvan, et mus puudub ka loogika millega end selgeks teha... no kokkuvõtteks seda, et loogikaga ei saa seda filmi küll võtta, seda peaks tundma ma arvan...
ja seda ka, et mulle jätsid sa jah pigem rumala mulje kui nende kaadrite kallal närisid, sa ju ei saanud nendest aru, ütlesid ju, et tegelikult sulle sümbolism filmides meeldib, aga selle filmi sümbolismi võtad nii kahemõõtmeliselt. ja ära püüagi midagi selles filmis "valmis mõelda", see on vale lähenemine, isegi mitte lähenemine, see on kaugenemine, õpi tundma. osasid asju ei sa öelda sõnadega ja neid asju väljendatakse teisiti ja just blaaaaablaaablaaaaa... ohh ma nüüd nats kallasin välja. ma olen küll kõige ebaloogilisem inimene siin saidil.
selles kirjas ja saidil on ka mingi loogika...nüüd kui üritan end loogiliselt väljendada, siis loogiliselt võttes ma ei saagi end siis saidil väljendada, sest mul ju puudub see loogika osa - LOOGILINE!

29 oktoober, 2009 03:06  
Blogger Danzumees said...

Jah, Ester-Helena, Sul on õigus! Aga mulle ei meeldinud ee film mitte tegelikult loogika või selle puudumise ja sümbolismi pärast. Mulle ei meeldinud see film teiste asjade pärast. Mulle ei meeldi šokikaadrid, kui need on tehtud šokeerimise pärast. Või kuidas Sa seletad seda kui naine oma "selle koha" ära lõikab? Miks see seal oli? Kas seda ei oleks saand ka teisi teha? Minu meelest oleks. Aga noh, see on "minu maailmas" nii ja Sinul on muidugi õigus arvata, et just ainult nii ongi võimalik seda väljendada. Aga ma ei taha kinos suurelt ekraanilt selliseid asju vaadata ja minul on ka õigus nii arvata. Ära pahanda sellepärast. Kindlasti on palju filme, millest mina saan aru ja Sina mitte. Sellepärast ongi huvitav elada. Ja muidugi tore, kui Sa satud siia uuesti ja leiad aega oma tundeid veel kirjeldada, mida Sa neid "sümboleid" leides ja vaadate ja lahti mõtestades veel tundsid?

29 oktoober, 2009 08:34  
Blogger Ester-Helena said...

ninii. see räige seks oli filmis ju samuti sümbol, meeleheide, meeleheitlik tegevus, põgenemine, lohutamine. kliitori ära lõikamine ja mehe kastreerimine oli sellest surevast ringist välja tulemine, keha ületamine. ja kindlasti mitte polnud need šokikaadrid, täiesti tavalised kaadrid, kui ma järele mõtlen. kinos olin küll üpris šokeeritud, vastik oli vaadata, aga mul hakkas kohe imelik sellepärast, et mul oli vastik vaadata, mina olin seal kaadris ju, olen isegi samade asjde küljes kinni, meeleheitlik seks, naudingud, tujud, mõttetus ümbritseb mind ka, see on hästi tähtis küsimus mu jaoks. kuid see film suunas mind kuidagi.. elu üle ei peaks vist arutlema, nagu olen alati teinud, võiks lihtsalt elada täie hingega.
naine ja mees olid ju adam ja eva ning nende laps on meie, kogu järeltulev inimkond ja lapse kukkumine aknast on inimkonna allakäik koos selle looduse ja loomariigiga (mõmmi kes kukkus oli sümbol). adam ja eva sõid hea ja kurja puust siis nad said TEADA ja tegelikult pole vaja teha vahet heal ja kurjal, ilma teadmisteta on õnnis olla.
aju on täiega äge asi, uskumatu organ, aga see on ju ikkagi keha organ ja ta paneb mu mõtlema. aga kui ma nüüd ükspäev näiteks enam ei mõtle, nii hea on olla, hingega toimida, vaimu ma hästi ei tunneta, aga nad on vist hingega koos kuidagi.. ükskord mu õnnestus mitte mõelda, sa ei kujuta ette, see oli nii hea tunne, et ma hakkasin nutma armastusest lausa, täiest hingest nutsin ja mõtted ei tulnud pähe mind segama selles meditatsioonis. keha on asi mida tuleb kontrollida, ta on lihtsalt tööriist siin maailmas ja kui keha hakkab kontrolli ise võtma oma kehalise loogika või instinkti või mistahes muuga, siis tuleb kliitor maha lõigata.
ma ei usu, et see film tehti šokeerimiseks.
mees ei mõista naist. kui filmi lõpuks mees oli naise tapnud, ta oli tapnud oma hirmu, sest kui mees ei mõista naist siis ta kardab teda ja see on vist alati nii, sest mind pole küll mehed tavaliselt mõistnud, aga tegelikult ma pole ka arvanud, et nad mind kardavad, no mitte teadlikult võibolla, pigem kardan mina neid, ehk ma ise ei mõista neid, kuigi mehed on vist sõstemaatilisemad... tead, pigem ütleks mehelikkus ja naiselikkus, sest see et ma olen naine ei tähenda, et ma ei võiks olla mehelik.
ohh aga ma ikagi armastan mehi, tavaliselt on mehed hästi siirad, konkreetsed ja armastavad mind :), aga kui ma nüüd jätkan sellega, et mees tappis oma hirmu/naise, siis sellega ta veel ei pääsenud, sest tema ees laiusid tuhanded teised (näguteta) naised, keda tuleb nüüd kuidagi lahkama hakata, PANEME PÕLEMA NAD RAISK! NÕIAD!
mmm mulle nii meeldivad naiste-meeste teemad ja filmid ja muu kunst nende kohta käiv. mu elu põhiline küsimus!
kas see on ka sinu jaoks tähtis küsimus?

29 oktoober, 2009 20:59  
Blogger Danzumees said...

Aitäh Ester-Helena huvitavate tõlgenduste eest. Paljus ma tõlgendasin ju täiesti sarnaselt Sinuga, kõik see aadam-eeva ja inimkonna allakäik - täpselt samuti mõtlesin seda kõike mina ka enda jaoks.

See mis puudutab mehe oma hirmu tapmist, seda ma nägin teisiti. Ja seal lõpus ei olnud ju ainult nägudeta "naised" või mäletan ma valesti? Aga naiste-meeste teema on tõesti väga huvitav. Eriti kui sellest ei räägita läbi stereotüüpide või lihtsalt igavalt. Sest just seda, et meis ei ole ainult 100% üks sugupool, sellest olen ma juba ammu aru saanud. Ja sellepärast on tavanormide ja must-valgelt sellel teemal rääkimine täiesti mõttetu. Ja ühtlasi on see väga tähtis - ma mõtlen selle analüüsimine ja lahkamine ja sellest püüd aru saada. See arendab meid ja annab kätte paremad kaardid, et oma elus "targem olla". See on ka "lõputu teema". Sest nii palju kui on inimesi on ka nö. suhtekombinatsioone. Lisamõjuriteks aeg, ehk see eluhetk milles me oleme. Samuti need inimesed kes meie ümber on ja kui kaua mingi suhe kestnud on ning lugematul arvul teisi tegureid. Aga see kõik on veelgi elulisem kui mistahes film näidata suudab. Isegi läbi sümbolite või sügavuste, mis harukordselt siiski vahest esineb audiovisuaalsetes kunstides.

Mul on kahju, et see film siiski oma detailides on nii palju juba jõudnud meelest minna, et ma ei saa Sinuga kui võrdne võrdsega vaielda või oma detailsemaid tundeid või mõtteid väljendada. Pean siiski tunnistama, et Sa nii tugevalt tundsid ennast ära selles naises. Mina selles mehes ennast küll ära ei tundnud. Võibolla see ongi see võti sellest filmist selle iva kättesaamiseks ja et see film selles mõttes korda läheks?

29 oktoober, 2009 23:39  
Blogger Ester-Helena said...

Mees üritas jõuda loogiliselt naise hirmudeni, nende algusesse ja siis mõista neid ja seletada naisele, et ei tasu karta. aga mida sügavamale naise pähe mees nägi, seda segasemaks pilt muutus. tegelikult need asjad, mis me filmis rõvedates kaadrites nägime ei pruukinud üldse toimudagi, need ehk olid mehe hirmude poolt võimendatud, me nägime filmi mehevaate vinkli kohaselt (kuulume meiegi ju pigem mehelikku maailma).
Kui naine kartis loodust, siis mees kartis naist, aga ta ei teadvustanud seda, sest arvas pidevalt et mõistab naist, aga kui talle avardus ebaloogiline ja mõistmatu pilt naise pähe, siis ta projekteeris oma hirmuga sellest kohe hädaohu ning mingi adreka laksu all kägistas naise ära. ja siis lonkis karguga minema mäe otsa ja oli siis viivuks saavutanud võimu, mees ju tahab võimu, see on põhiline. ja siis tulid igaltpoolt need nägudeta naised, justnimelt ainult naised, samuti tundmatud.. mina tegelikult imestasin seda lõppu veidike, arvasin et mees kui ta kogeb midagi mida ta koges, hakkab naist rohkem mõistma ja muudab oma hoiakut veidi, aga see, et need nägudeta naised tulid ja mees neid tuima pilguga passis näitas ülitäpselt et tänapäeva mees ei hakkagi mõistma, või noh selline mees nagu tema on.
ja ma tundsin ennast ka selles mehes kusjuures ja nendes olukordades ja ma tundsin ennast ära selles maailmas ja selles elu-surma ringis.
vaatasin su bloogi veits, päris hullult palju viitsid ikka tegeleda. edu. ma praegu imestan, et ma siia su bloogi juba kolmandat korda arvamust avaldan, eneseületamine... ma tavaliselt ei avalda arvamust.
heaküll siis. tsau

30 oktoober, 2009 00:25  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default