Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuni 30, 2009

Samet ja saepuru - Leelo Tungal

Maailm on kohe natuke armsam koht elamiseks, kui mõelda, et meie seas elab Leelo Tungal! Kohe kui ma tema esimese "eluloolise" raamatu olin läbi lugenud, lootsin sügaval südames, et ehk ta kirjutab ka kunagi järje ning et teeb seda samas kurbnaljakas stiilis ning et "Seltsimees Laps" ei kasvaks veel kiiresti suureks vaid seda armsat väikest punast Leelokest jaguks veel ja veel... - nagu "oma laps" :) Ei taha ju, et ka nemad kiiresti suureks kasvavad :)


Ja armas/nunnu/kallis Leelo Tungal oleks justkui minu ja ilmselt ka paljude teiste soove aimanud või kuulnud :) Sest täpselt nii see läkski! Sedapuhku siis alapealkirjaks "Seltsimees laps ja kirjatähed", sest raamatu kulgedes õpib Leelo kirjatähtede lugemise selgeks. Ette rutates võib öelda, et nüüd juba lausa on kuidagi kindel ja hea tunne, et ehk on ka järge oodata/loota! :) See lihtsalt ei saa nii huvitava koha peal pooleli jääda :) Leelo peab ju ikka edasi "kasvama" :) Ja küll see memmegi siis kunagi "tagasi tuleb"... Kuigi see on ju elust endast teada, millal ta alles tagasi tuli :(

Ei saa olla mõtlemata või ette kujutamata, et kui ise oleks sellel ajal elanud ning sellise "punase lapse" naljakaid ütlemisi või pioneeride laule laulmist oleks pidanud häbenema :) Kuigi ega laps ju ei tea, mis ta teeb. Minulegi räägiti, et kui ma kord lasteaiast olin koju läinud, olin lahinal nutnud, et Lenin on surnud... (Lenin oli ju surnud juba oma 55 aastat tagasi)... aga kuna ta "oli nii suur laste sõber!"...siis pisarad muudkui voolasid :))) See oli see propaganda, mis lastaaedades ja koolides aeti. Kooli ajal oli uhke selle üle, et mu vanaisa võitles nii saksa kui eesti sõjaväes... aga ajalooõpetaja - suur kommunist andis mulle sellepärast järjekindlalt kolmesid. Pärast Eesti iseseisnumist olla teda nähtud hambaarsti abilise ametis... Oh selliseid jutukesi on ju kõigil, aga Leelo oskab enda omad sõnadesse valada ning sellega veel ka naerma ajada :))) Kui eelmine raamat ajas mulle ka pisarad silma, siis seekord ma päris nii kaugele ei jõudnud. Kuigi lõpus on ikka selline "kurb killuke", mis tegelikult on ju omamoodi õnnelik... Aga see eest oli ma seekord tõeliselt hirmul, kui Leelokene saeveskis käis :( Teada ju on, et ellu jääb, aga ometi tundsin ka tõelist hirmu, justkui temaga võikski seal midagi juhtuda...

Seekord tõuseb oluliseks tegijaks tädi Anne, kes vahepeal pikemaks ajaks Leelo linna viib. Ja tegelikult ka teised tädid peavad tema eest hoolitsema. Kuigi eks ikka tata on see kes on kõige tähtsam ning ega ta ju kuhugi ei kao, teeb lihtsalt vahepeal remonti kodus a laps vajab ju ikka vaheldust ka ning jalust eest ära jne. Aga Leelo leiab igal pool sekeldusi ning põnevat enda ümber... ja ikka ootab ning loodab, et ema tema juurde tagasi tuleb. See annabki kõigile nendele naljakatele ja soojadele juhtumistele pidevalt taustal oleva kurva alatooni. Ja omamoodi see teebki kõik veel eriti soojemaks, sest lugejana elab ju kaasa ning "ootab" koos Leeloga, et see ema sealt koju juba tuleks.

Mingis mõttes võiks paralleele tõmmata Sofi Oksanen-i raamatutega, sest ka siit leiab killukesi meie lähiajaloost. Ütlused, mida kasutati toovad meelde oma vanavanemad ning nende jutud. Samuti asjad, mida enam ei ole, aga sellel ajal olid, neid leiab "Samet ja saepuru" lehekülgedelt. Isegi need tunded, et kui suvel sai maalt vanaisaga koos linnas käidud... tihti käisime ju koos kahekesi ka juuksuris - Leelo veedab ka palju aega tädi Anne juuksurisalongis... need paralleelid on nii sossud ja armsad ning tekitavad mõnusat nostalgiat! Tõliselt hea raamat igas mõttes!

Ja nüüd ei jõua jälle "järge" kuidagi ära oodata! :)))

Hinnang: 5 (nii armas ja hea raamat! Nii mõnus, et kirjastus säilitas sarnase kujunduse, nii mõnus on neid kahte raamatut riiulis vaadata. Kunagi võibolla kui kogu elulugu koos, siis võib nad uuesti üle lugeda jutti. Nii hea on ka see, et Leelo on ikka veel pisike ning et raamat ei liigu liiga kiiresti edasi, sest just see vanus on ju tihti see "kõige naljakam" :) Muidugi oleks tahtnud, et see raamat oleks kestnud ja kestnud... head raamatud saavad kuidagi nii kiiresti läbi, kas pole? :) Aga ma igatahes lugedes neid seltsimees lapse lugusid muutun justkui isegi sama vanaks ning kõnnin neid juhtumeid läbi koos Leeloga - hämmastav oskus luua lugejale sellist tunnet!)

Mõned stiilinäited või pigem kohad, mis mulle "mõjusid":


Koertest:
Ma ei teagi, mitu neid tegelikult oli: kui tatalt küsisin, siis ühmas ta ainult: "Mis neist enam rääkida, Viigisalu Alla viis need vetevanale... Plõks Pojengil oli õnne, tema annab ikka enam-vähem hagija mõõdud välja!" Muidugi olin vetevana peale kade - temal on nüüd terve kari kutsikaid, meil üksainus roti kasvu loomake.....
Ratsasõidu-Jaan küsis meie poole tulles iga kord: "No kuidas kutsika käpp käib? Kas on teine ikka veel tulihingeline nõukogude kodanik või on tal juba silmad lahti läinud?"


Kõrvadest:
Isegi mu sõber Jüri tuli viimasel korral linnast, hall kalasabamustriga lendurimüts peas. Jürile oli müts õmmeldud ema vana mantli sabast - ega's praegusel ajal poes korralikku inglisvillast riiet ju saada ole, nagu üri tähtsalt ja tõsiselt seletas. "Keskkõrvapõletik on tänapäeval ju nii kerge tulema," targutas mu sõber, kui tema imelist peakatet pähe proovisin. "Ja kõrvaharkisid käib ka koguse aeg igal pool ringi." See oli mulle küll üllatuseks, et lisaks kahele tavalisele kõrvale on inimestel kuskil - ilmselt ikka keset pea sisemust - ka keskkõrvad olemas. Aga vanaema ütles ikka, et kes inimese sisse näeb - ju siis kuskil juuste ja peanaha all pesitsesid minulgi keskkõrvad...

Laulmisest:
Ühel ilusal hommikupoolikul, kui me koos meeskoori ja Sirkaga parajasti "Sulikod" laulsime, tükkis keegi uksele koputamisega meie kontserti segama. Õnneks polnud see mingi must mees, vaid hoopis halli peeneruudulise pintsakuga priske naine...

Kalal käimisest:
Kalamehelugudest meeldis mulle kõige rohkem tata jutt Peipsi meestest, kes vanasti Rakvere laadal kalu müüsid ja rahvast oma isevärki keeles ostma kutsusid: "Tulge kallale! Tulge kallale! Ahvinjäud! Ahvinjäud! Üks särk ja kaks auku!"

Omad "tiblad":
Ja siis kukkus mul suu lahti: venelae ei ütle ju "miilits", vaid "miliitsia", ja üldse... kuulsin ära, et mehekränni vene keelel oli kõva aktsent juures, palju suurem aktsent kui minul. Mul tõusid ihukarvad püsti, küsisin otse: "Kas sa, kommunistirajakas, oled ise veel eestlane? Mitu seeklit sulle Krelmis maksti?" Seepeale sisistas see juudas, et tulete kohe minuga kaasa, ja krabas mul jakivarrukast kinni, aga ega ma eilane ole, jooksu sain! Pärast küll jalad värisesid, kui mõtlesin, et äkki oleks mind lapsega tükkis kinni pandud..." Sellest, kuidas ta koristajaks maskeerituna luurel käis, tädi Anne miskipärast rääkida ei tahtnud....

Võõrasemadest:
"Oh, ei Feliks vaata kedagi!" kinnitas tädi Anne. "Neil oli Helmesega ikka nii suur armastus, et sinna majja ükski teine naine ei mahu." "Võib-olla ainult Galina," arvasin mina. Bussisõidu ajal oli mul tõesti tulnud pähe hea mõte: miks mitte kutsuda Galina meie poole elama? Oleks ikka ilmatu tore talle oma raamatuid näidata ja koos koertega parki jalutama minna... Pärast hetkelist hauavaikust küsis tädi Marie silmade välkudes: "Venelane?" "VeneLANNA!" täpsustasin võidukalt. "Ta on nii ilus, et... et... Võib, ma lähen nüüd õue?"

Ukradina:
Otsustasin siis ajaviiteks oma sõjavarud üle vaadata. Rahvatantsijatega marmelaadikarbid, esimeses tata ja mu enda kraam ning teises neegerlaulja Paul Robesonile mõeldud maiustused, olidki mul pikaks ajaks unustustehõlma vajunud. Tõmbasin öökapi ukse lahti, tõstsin esimese karbi välja - ja karjatasin: "Appi! Tata, appi!" Aga tata ajas Malle emaga juttu ega paistnud mind kuulvatki. Ta tuli tuppa alles siis, kui hüüdsin: "Enkavedee on siin käind!" Suhkrutükke polnud karbis enam ollagi, kakaopakikestest oli järele jäänud ainult hõbepaberipuru ja Paul Robesoni baranka oli peaaegu et kinni pistetud!...

Sildid:

1 Comments:

Blogger * said...

Tere Danzumees! Pole kaua siia midagi kommenteerinud.
Minu isa on seal koolis käinud, kus õpetas Leelo ema ja isa ja selle kandi ja pere elulugu on olnud südamelähedane.
Olin vist 15aastane, kui mu vanaisa juures möllasid kohalikud jahimehed ja Felix Tungal oli ka seal, Leelo isa. Leidsime kiirelt ühise keele. Minu klassijuhataja, ka keeleõpetaja, oli ta kolleeg, mu vanaisa, põline jahimees, oli kah ta kolleeg...
Samas teadsin alati seda Leelo traagikat , et ema niimoodi ära viidi...
Pean raamatupoodi minema.
ja tore, et paljude jaoks on see vaid kirjandus.:)

22 juuli, 2009 21:59  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default