Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

neljapäev, juuni 18, 2009

Charley tädi - Ugala


Charley tädi on Charley tädi. Seda vaatama minnes teadsin juba ette, mida ma sealt saan ja mis asjaga on tegemist. Eriti kuna kunagine versioon Nüganeni, Raidi ning Noormetsadega on mul videolindil olemas. Kuigi ega ma seda polegi rohkem kui korra viitsinud vaadata. Ju see on nö. ajast ja arust või siis lihtsalt liiga "lihtsakene". Mõnes mõttes võiks ju seda pidada ka klassikaliseks situatsioonikomöödiaks, kuigi nii kõlavate ja ilusate omadussõnadega ma sellist lugu siiski ehtida ei tahakski.

Miks ma siis üldse ronisin vaatama tükki, mis mulle üldse huvi ei paku ning mille ootusedki on mul rohkem seal negatiivsel poolel kui neid üldse "ootusteks" võibki nimetada? Esiteks tahtsin suve jooksul ka lapsi teatrit ja eesti näitlejaid vaatama-tutvustama viia. Läheme ju veel vähemalt Rakverre ka "Vennad Lõvisüdamed" vaatama ja ehk ka Emajõe suveteatrisse "Head hunti ja kolme põrsakest", aga ikkagi. See koomika ehk ongi rohkem lastele? Muidugi eks teema - armastus iseenesest mitte, aga just need sellised naljad - mees naiste riietes ning muu selline. Ja täpselt nii see oligi. Meie pere 2 aastane oli kõige suuremas vaimustuses tükist ja eks 8 aastanegi vahepeal elas täiesti tüki tegevustesse sisse. Kusjuures eriti kui Martin Mill kastiga midagi tegi - ronis selle sisse või liigutas seda vms, need kohad olid neile millegipärast kõige naljakamad. Ma küll ei oska seda seletada, et miks, aga see oli ilmselge.

Seevastu meie, täiskasvanud vaatasime sellest tükist ainult näitlejate mängulusti. Teiseks põhipõhuseks oligi näha kolme, viimasest lavaka lennust Ugalasse maandunud noort meesnäitlejat (Andres Oja, Juss Haasma ja Martin Mill) mängimas ning tegelikult kogu tükki "eestvedamas". Lisaväärtuseks ka suur lemmik - Luule Komissarov, kes samuti väikses rollis kaasa tegi. Ja kõik nad õigustasid ka seda tunni ja kolmveerandi pikkust janti. Noored olid täies hoos, kuigi materjal ise on ju tõesti nagu ta on... Eriti Martin Mill torkas silma sellega, et ta ikka pani täiega! Luule oli stiilne ja armas nagu alati. Tegelikult ühelegi näitlejale ei saa midagi ette heita. Gert Kask, kelle stiil mulle eriti pole siiani meeldinud (ega ma teda veel eriti näinud ka pole), sobis sellise kergelt libeda, paraja tobukese ja ebameeldiva puudelliku karakteriga rolli küll hästi. Tarvo Vridolin oma suurusega sobib komöödiatesse hästi, nii ka siia. Margus Vaher vana erukolonelina oli just õiges rollis. Mind isegi ei häirinud noorukesed amatöörid Egle Sild ja Keit Triisa - olid nagu olid. Ja Merle Liinsoo, keda Ugala varemgi on kasutanud laulmist nõudvates rollides, saab siin vaid väga tillukeseks hetkeks oma lauluhäält pakkuda.


Inimesed vaheajal rääkisid meie ümber, et tegemist olla "labase" tükiga. Kuulsin seda õige mitmest kohast. Ma arvan, et nad pole "labast" tükki vist näinud. See polnud minu meelest sugugi "labane", kui välja arvata need peeretamise kohad, seda võib ehk tõesti "labaseks naerutamise vormiks" pidada. Minu jaoks on sellised asjad publiku intelligentsuse mõnitamine või siis lihtsalt üritamine välja kiskuda naeru kohast kus seda pole muul viisil kuidagi võimalik kätte saada ning siis minnakse libedat teed, et ehk peeretamine ikka inimestele suunurgad üles kisub (EI KISU!!!) Minu meelest tegemist on lihtsalt liiga "lihtsakese" tükiga, mis ei ole eriti naljakas (vähemalt tänases päevas) ning mis ei nõua mingitki mõtlemist ning seeläbi ei tekita ka kaasa-elamist/mõtlemist.

Tükis tehakse ka pidevalt pauku, millega jällegi on võimalik laste tähelepanu koondada lavale :) Ja see töötas! :) Minu jaoks jäi pigem üles küsimus, et miks just see materjal? Nagu maailmast oleks puudu naljakad komöödiad, ka situatsioonikomöödiad. Või et seda siis mitte tuua lavale kuidagi originaalse kiiksuga või mingitpidi "teistsugusena". Sellisena nagu seda nüüd laval nägi - ei saanud sealt küll eriti midagi muud peale näitlejate mängu. Ka Jaak Vaus, kelle suviseid kunstnikutöid on alati üht või teistpidi saanud kiita ("Toomas Nipernaadi" kui ma ei eksi oli tema oma) ja tihti ka huvitavaid lahendusi imetleda (näiteks pisikesed majad "Suvi"-s, rääkimata tavarepertuaari vingetest kunstnikutöödest, nagu näiteks "Väike Tjorven Soolavareselt"), siis seekord oli kujundus ehk stiilis "midagi kokkuklopsitud", mida annab igale poole kaasa vedada ja lihtsalt-kiirelt üles panna. Samas oleks võinud ka lava olla sama hästi tühi, et näitlead oleks oma bravuuriga veelgi rohkem esile pääsenud, sest see kummaline kepikestest ehitatud värvilised tellingute moodi asjad olid minu jaoks mõttetud ning kokkuvõttes ikka tõeliselt mannetu... Muidugi siin võib olla põhjuseks ka säästueelarve või midagi muud. Kuid ka sellest johtuvalt peab järjekordselt imestama, et miks selline materjal? Võibolla tõesti väikestes maakohtades rahvas läheb ju vaatama "mida iganes", mida neile koju kätte tuuakse. Aga millegi uue ja huvitavaga oleks kodust külmal suvel võimalik välja meelitada ka neid, kes muidu ei võta sellistest üritustest osa. Nii palju kui ümber rahvas rääkis, nii istudes kui koju jalutades, ei tundunud keegi rahul olevat.



Hinnang: 1+ (Ma ei mäletagi nii jama Ugala lavastust. Näitlejad olid igati tasemel ja kordan veelkord, et Martin Mill teeb kõik, mis tema võimuses ja seda on näha! Kuid kõik see tarkedub ikkagi materjali taha. Meil vedas isegi ilmaga, sest just enne kohale saabumist tibutas vihma ning koju sõites tibutas jälle. Aga teatrit vaadates ei tulnud ainsatki piiska. Ainult sääsed kiusasid, aga meil oli sada kihti riideid seljas, niiet asi polnudki niiiii hull. Kusjuures üks kiitmine veel siia "väga madala hinnangu" juurde - Martin Mill-i läbimõeldud liigutused ja tegelikult üldse täpne liikumine oli omamoodi nauditav (peale selle "taguripidi paruka pähe sättimise" - see oli liiga selgelt paista, konarlik ning seeläbi kui ta seal ukerdas, oli oodata, et kohe ta sealt keerab ümber ning tema parukas on valet pidi. Kuid Milli liikumine ehk tõesti kohati kiskus mingisugusegi muige välja. Ehk siis seletamaks seda plussi seal selle ühe taga - see ongi näitelejatele, sest kõik muu oli tükis tõesti nii nagu ühelt Charley tädilt oodata võib või isegi tsipa alla selle... Eks ma südames lootsin, et nagu eelmise suve "rahvajant" Meie Mari, suudab ka tänavusuvine tükk "üllatada" positiivselt.... Kahjuks ei saa tükki soovitada kellelegi!)


Tekst lavastuse kodulehelt:
Mati Unt (Walter Brandon-Thomase teose motiividel)
CHARLEY TÄDI

Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikajuht: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Mängivad: Andres Oja, Juss Haasma, Martin Mill, Keit Triisa (külalisena), Egle Sild (külalisena), Tarvo Vridolin, Margus Vaher, Gert Kark, Luule Komissarov, Merle Liinsoo

Charley ei ole kunagi kohtunud oma Brasiilia tädi Donna Luciaga. Ootamatult teatab tädi aga oma küllatulekust, andes suurepärase ettekäände Charleyle ja tema sõbrale Jackile kutsuda ühtlasi külla ka Kitty ja Anny, kellesse nad armunud on. õnnetuseks saabub Donna Lucialt teade, et ta saabub hiljem, jättes Jacki ja Charley nende armusuhetes sedavõrd piinlikku olukorda, et nad on sunnitud veenma oma sõpra Babberley't astuma tädi rolli. Vaene Babberley peab "Charley tädina" toime tulema kahe noore neiuga, kahe temasse armunud vanema džentelmeniga, oma elu armastusega ja lõpuks ka tõelise Donna Luciaga...

Inglise näitekirjaniku Walter Brandon-Thomase poolt 1892. aastal kirjutatud farss teeseldud ja valestimõistetud identiteedist on rohkelt inspireerinud nii teatrit kui kino ning ei ole oma värskust kaotanud siiamaani. Mati Undi tekstiversioon näidendist pärineb aastast 1969.
Seoses Cambridge'i Ülikooli 800. juubeliga 2009. aastal, on lavastus pühendatud kõigile endistele, praegustele ja tulevastele tudengitele.

"Charley tädi on tunginud eesti teatriellu stagna-aastatel. Ta näib olevat üle elanud ka laulva revolutsiooni. Isegi iseseisvas Eestis saab tal olema oma koht. Tädi rahulduks ka uue stagnaga. Sest ta on ainult külaline, tal on kuhu tagasi minna. Seetõttu ütlen lihtsalt: tädi jääb (vähemalt mõttes) alati meiega." / Mati Unt, 1991 /

Planeeritud esietendus 5. juunil 2009 Viljandi Kaevumäel.

Sildid:

1 Comments:

Blogger Vaido said...

Hmmm... enne vaatama minemist oleks pidanud seda postitust lugema - väga asjakohane :-) Aga nüüd on elamus saadud ja vägisi tõmbas otsingut kasutama, et teisi arvamusi näha.
Minugi poolt veel üks pluss Martin Millile - ja soovitada ei saa seda etendust tõesti kellelegi.

01 juuli, 2009 11:02  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default