Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

teisipäev, juuni 30, 2009

Tuult tiibadesse! - R.A.A.A.M

Katrin Saukase kirjutatud ja lavastatud Eesti ajalooolise ja mütoloogilise sisuga tükk jäi mul pooleli. Mitte minu vabast tahtest, vaid teatrikaaslase soovil. Ta ei suutnud "vastu pidada" :) Ma ise sain sellesse kihilisse mütomix-i sisse küll, kuigi pean tunnistama, et ega ma vaheajal Hüürust minema sõitmisele ka väga vastu ei puigelnud.

Miks? Enne põhjendamist tahan öelda, et mulle meeldis selle tüki lavastuslik pool ja kunstiline pool ka. Hüüru mõisa "teatrituba" oli kujundatud mustaks ja kurjakuulutavaks. Ainult aknaorva seinad olid punased... nagu tegemist oleks "musta linnu ja punase nokaga". Stiilne kujundus Pille Jäneselt ning ülimalt sobiv! Lavastaja oli pisikesse ruumi leidnud huvitavaid liikumisvõimalusi ning nii kõrgeid kohti kui ka varjatud soppe. Kõige põnevam oli minu meelest libahuntideks jooksmise lõik 1600-ndatel, kus elav tuli põletas libahunte pahvakutega, mis tundusid väga sobivat. Ilmselt lavastaja enda hääl oli aeglasemaks timmitud ning ütles peaaegu mehelikult aasta-arve taustaks ning seegi tekitas kergelt õõvaliku tausta libahuntide-teemale. Lisaks veel mingi kõrbe-hais, mida publiku sekka valgus - vinge ja detailiderohke - nii mitmele aistingule!

Seega raamistik oli justkui olemas. Isegi sisu hakkas vaikselt kooruma, kui tekkisid lood, mis kihiti olid teineteise peale laotud. Päris omapärane lähenemine. Usundid, Kitzberg ja Libahunt ning lisaks ürgse looduse müstika, mis nii vuliseva vee ja linnulaulu-heli kui kraaksuvate lindude ning tiivasahinaga näitlejate kaudu lavalt kostus.

See "inimlindude laval lendamine" aga oligi koht, mis tundus kuidagi võlts ning sobimatult isegi naljakas. Kogu selle täiskasvanuliku mütoloogia kekel mõjusid need näitlejad naljakalt oma tiibade ja kraaksumisega. Nagu oleks nukuteatrisse laste-etendusele sattunud. Kusjuures võibolla kui seda oleks tehtud teisiti või teiste näitlejate poolt, siis poleks see olnud nii häirivalt tobekummaline. Ainuke, kes oma rolli sobis ning mingis mõttes selle olustiku ka välja mängis oli Elina Reinold. Kuid need kaks meest... nende pärast ma olingi nõus ka oma põhimõtete vastu tegutsema (nimelt ei taha ma kunagi poole pealt teatrist lahkuda, sest tervik võib anda hoopis teise pildi ning luua geniaalsed seosed kogu lavastuse üle... seda on juhtunud), aga ma tõesti ei suutnud Jaak Johansoni amatöörlikku mängu vaadata. See oli nii ebausutav kurbus, mida ta tegi "petmise" kohal, kus ta naine teise mehega vahele jääb, et ma oleks ääre pealt naerma pursanud. See valu, mida ta üritas näidata mõjus nii punnitatult. Kuid tegelikult ka kõik edasine - ma ei suutnud enam uskuda ega vaadata seda tegelast ega tema teisi tegelasi. Juba tema kehahoiak oli nii Johansonlik, et Lavakoolis õpitu, on ilmselt kõik ununenud. Kahjuks. Ja Mart Kolditsa diktsioon ning see, et ta suu pidevalt sülge täis kogunes - ma ei suutnud seda kuulata. Kuigi kunstilises mõttes oli huvitav tegelane temast kujundatud. Selline pika punase habemega munk, punakollane "Tõnisson" - kogu vahva tegelane, mis välistelt eeldustelt justkui mõjus virgutavalt värviliselt selles mustas hämaruses, läks selle nahka, et mees ei "mängi" piisavalt palju lavadel vaid lavastab (ta ongi ju lavastaja ning VÄGA HEA lavastaja!!!) ning olulised näitlejatehnilised oskused/komponendid on rooste läinud. Minu jaoks oli seda kurb ja "võimatu" vaadata/jälgida.

Muidugi tegemist on "minu isikliku" arvamusega ning eks iga inimene näeb seda omamoodi. Saan ju aru, mingis mõttes - Johansoni kaasamisest, sest sisse oli pandud ka laulu ning tema lauluhääl sobis sellesse (eestilikku) müstilisse tükki hästi. Aga ikkagi see inimlindude tiibade sapsutamine ei töötanud seekord minu jaoks üldse. Väga, väga ebausutav oli ning sellepärast raske jälgida.

Hinnang: 1+ (Ma saan aru, et ega mul "poolikut tükki" näinud inimesena polegi õigust hinnangut jagada, sellepärast ei maksa seda "numbrit" tõsiselt võtta, see rohkem indikaatoriks minu enda jaoks. Ma annaksin lavastajale ja kirjutajale ja kunstnikule märksa kõrgema hinnangu, aga kuna see oli selliselt ette kantud, et ma ei suutnud seda "vastu võtta", siis paraku kõrgemat hinnangut ka ei saa anda.)

Isiklik märkus: Kunagi koolis tundusid Elina Reinold ja Mart Johansoni õde Kärt Johanson (Kärt Mägi?) olevat parimad sõbrannad (nad käisid vist samas klassis ka). Vähemalt nad käisid igal pool kahekesi koos, minu jaoks, ehk neile võõras inimene võttis neid kui ühte paari või tervikut :) Huvitav, et sellel ajal tundus Elina olevat Kärdist märksa pikem ning mõjus ka sellise "pikema" tüdrukuna... aga nüüd seal niimoodi meeste vahel ja tegelikult üldse, on ta ikka selline väike ja habras. Et selles mõttes nagu etenduse "Linnule" sobilikult käreda häälega ka, aga ma isiklikult oleksin eelistanud, kui see "lindude" kiht oleks sellest kihtiderikkast loost välja jäetud :)

Tekst lavastuse kodulehelt:
“TUULT TIIBADESSE!”
Kahes jaos.
Lavastaja: Katrin Saukas
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Urmas Lattikas
Mängivad: Elina Reinold, Jaak Johanson ja Mart Koldits

Halliste vanal surnuaial
kuhu on maetud August Kitzbergi isa
kohtuvad jaaniööl
mis on sõnajala õitsemise, libahuntide jooksmise ja lõkete süütamise aeg
Tuuletallaja
kes on August Kitzberg, Karksi Kitse Kusti, “Libahundi” Margus, Liivimaa mees XVII
sajandist
Metsalind
kes on libahunt, vana naine, “Libahundi” Triinu ja Vanaema, Loitsija- naine
Garuda
kes on mütoloogiline lind hindu pärimustes ja
Karl August Tõnisson
alias Karlis Tennisons alias buddha munk Vend Vahindra alias
paljasjalgne Tõnisson

“Libahundi” looja küsib oma küsimusi surnutelt ja elavatelt, otsib vastuseid legendidest ja kohtuprotokollidest.

Sildid:

2 Comments:

Blogger elen said...

see on küll kahju.Mulle meeldis. kohe teise vaatuse algul on üks parimaid kohti ja teine vaatus annab ka mitmeid lahendusi. Muide ka eelmine aasta Vahepeatuse puhul esimene vaatus tekitas küsimusi kuid teise vaatusega sai kõik paika. Vaata teine vaatus ka ära ja mis veel mulle meeldis enim just Jaak Johanson ja Mart Koldits

01 juuli, 2009 18:37  
Blogger Danzumees said...

Ma olin eelmise aasta Vahepeatusest üdini vaimustuses, kohe esimese vaatuse esimesest hetkest kuni teise vaatuse lõpuni välja :)))

Aga jah, eks ta kripeldama jäi, et Tuult tiibadesse! teist vaatust ei näinud... Aga pean tunnistama, et mind tõesti hämmastab, et Sulle Johansoni "mäng" meeldis... Mul oli seda väga raske vaadata. Tõeliselt raske! Aga võibolla tal oli midagi isiklikku lahti sellel päeval, kui mina vaatamas olin...

02 juuli, 2009 10:35  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default