Režissör: Sam Raimi (sama mees, kes on teinud "Evil dead" ja "Spider-Man" triloogia...hetkel teeb juba 4.-t osa)Stsenaarium: Sam Raimi, Ivan Raimi (vennad)
Olulisemad näitlejad: Alison Lohman, Justin Long, Lorna Raver, Dileep Rao, David Paymer, Adriana Barraza, Reggie Lee
Loo lähtekoht: Christine (Alison Lohman) töötab laenukontoris ja ootab ametikõrgendust. Valik tehakse tema ning ühe tema kolleegi vahel. Ta tahaks iga hinna eest unistatud positsiooni. Selleks tuleb näidata karmikäelisust ning otsustusvõimekust ülemusele. Ühel päeval tuleb kontorisse vanaproua, kes soovib saada laenumakse pikendust. Muidu võetakse temalt tema kodumaja ära ning ta peab tänavale kolima. Christine-i võimalus on tulnud, ta näitab oma ülemusele, et suudab ka karmide otsustega hakkama saada ning ütleb tädikesele, et ta ei saa tema soovidele vastu tulla. Eideke paneb tüdrukele kättemaksuks peale needuse, mille kohaselt saatan tuleb talle järgi ning viib ta põrgusse...
Huhh, milline õudusfilmide klišeedest kubisev õudukas. Tõeline austusavaldus žanri suurmeistritele, kelledest üheks on ju ka oma "Evil dead"-iga Sam Raimi ise :) Kohe algusest alates on põnevate pöörete, ehmatuste ning tihti ka lihtsalt vinge heliga tegemist filmiga, mis on nagu "ameerika mäed kummituslossis". Tõeline hirmu-ralli. Hinge saab võtta vaid hetketi ühest õudsast stseenist teise üleminekute ajal. Sattusin seda vaatama esilinastusele, kui saal oli viimse kohani täis ning millegipärast oli sinna tulnud ka tõeliselt palju nõrganärvilisi naisterahvaid, kes häälekalt kõigele kaasa elasid. Isegi lihtsalt ulgudes siis kui oli teada, et kohe-kohe läheb jälle karmiks :)
Ja kaasa elamine sellele filmile on ülimalt lihtne, sest see lihtsalt haarab endasse nii lihtsalt. Christine karakterina on tegelikult südamlik ning sümpaatne tütarlaps, kellele on väga lihtne kaasa tunda. Teda mänginud Alison Lohman on noor ning nii hirmsas olukorras, et tõesti tahaks teda kuidagi aidata :) (Siiani on eredalt meelest tema väga õnnestunud roll Michelle Pfeifferi tütrena filmis "White Oleander"). Tema filmi-abikaasa rollis olnud Justin Long ei kuulu mu lemmiknäitlejate hulka. Õigemini on temaga selline kummaline efekt, et kui ma märkan, et ta mingis filmi kaasa teeb, siis taban end kahjutundelt, kuid tegelikult kui teda jälle mõnes filmis näen, siis ega mulle ta niii vastukarva polegi. Siin filmis on tal hea ja toetav roll, sellised need "bpyfriendid/girlfriendid" oma partnerile sellistes olukordadest olema peavadki!
Ka make-up ning tõeliselt märkimisväärne helindus annavad nii palju filmi õnnestumisele juurde. Filmis on nii selliseid hirmsaid hetki, kus tõesti järsku miski ehmatab. Siis on seal selliseid stseene, kui juba on ette teada, et kohe-kohe läheb hirmsaks (näiteks see garaažistseen, kui Christine läheb töölt viimasena koju ning tema auto vastu on parkinud "häbistatud" vanaeit oma logu auto. Muidugi on garaaž inimtühi ja õhus lendleb vanuri rätt. Kui Christine autosse istub....kes seal tema seljataga siis on....) Kuid on ka psühholoogilist õudust, ehk piinavat nõutust - kuidas siis needusest vabaneda? Kas anda see edasi kellelegi, kes on nagunii surmale määratud või hoopis omakasupüüdlikult töökaaslasele, kes konkureerib samale positsioonile või hoopis sokutada see needus vanaeidele tagasi? Lisaks kõikidele uutele õudusfilmi-võtetele on siin ka vanad teada-tuntud nõksud. Kohati kaldub film isegi B-kategooria õudusfilmide tasandile. (Minu kõrval istunud ameeriklane tõdes nendes kohtades, et on ikka kehvasti tehtud - "I can't believe that it's that bad".... Näiteks siis kui Christine-i käsi on vanamoori suus :) See koht oli tõesti hämmastavalt kaheldava kvaliteediga. Kuid ma olen veendunud, et arvestades tegijaid, oligi see nii tahtlikult mõeldud.)
Ja mis kõige parem - lõpus on väga hea puänt! Ehk nagu kunagi televiisorist jooksnud sarja "Alfred Hitchcock esitab..." lühifilmikestes - üllatus tuleb üllatusele otsa, kuni täiesti lõpuni välja. Kusjuures minu meelest ei raugenud see hoog kohe mitte hetkekski. Pidevalt tulid esile üha uued õudused :)
Tasub ikka mitu korda mõelda enne kui meelega kellelegi "paha" teha, sest kunagi ei tea, mida see teine inimene on võimeline Sinule paha tagasi soovimisega saavutama. Mina usun, et samuti nagu headusega nii ka pahaga, et mida teele saadad, see edasi ka liigub. Ning muidugi tihti teeb see paha ringi ära ning tuleb siis ka tagasi algatajat kummitama - Nõiaring :) '
Kuid lisaks sisule, helile ning muudele tehnilistele efektidele on ju muidugi kasutatud ka visuaalseid öökima ajavaid võtteid - näiteks see kui laip kukub kirstust välja peategelase peale ning laiba suust voolab tüdruku näkku mingit rohelist lima.... selliseid hetki on film paksult täis ning need kõik talletuvad kõvasti meelde :)
Hinnang: 4 (Minu poolest oleks võinud need liialdused siiski ära jätta ning jääda lookeskseks ning tehnilises mõttes "tasemele". Jah, muidugi üllatusmomentide sagedus ning pidev hirmul olemine omamoodi tekitasid selle filmi suhtes tugevaid emotsioone, mis omakorda muutsid minu jaoks filmi keskmisest tunduvalt paremaks. Isegi kui arvestada lihtsalt õudusfilmide žanris. Kuigi tänaseks päevaks on ikka juba kõik nähtud ning miski ju otseselt kinos enam ei "hirmuta". Kuid puhtalt meelelahutuslik faktor ning ikka see hullult vinge heli, mis oma müraga tihti tekitas omakorda emotsioone - see oli tõesti harukordne ja võimas. Seda võib kogeda ikka ainult kinosaalis suurelt ekraanilt filmi vaadates. Kodus vaevalt et saab sellise "elamuse" täies mahus, nagu just eriti selle filmi puhul see mõeldud on. Kuid nõrganärvilistele seda filmi tõesti ei soovita. Õudukate austajatele aga suisa kohustuslik!:))
Filmi trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar