neljapäev, 25. juuni 2009

Vennad Lõvisüdamed - Rakvere Teater



Enne kõike pean ma ära märkima, et "Vennad Lõvisüdamed" ei meeldinud mulle raamatuna. See on üks väheseid Lindgreni raamatuid, mis mulle kohe üldse pole meeldinud (teine, mis meenub on "Mio mu Mio"). Selles suhtes ei ole ma ka võibolla etenduse kõige õigem hindaja. Läksin seda peamiselt vaatama laste pärast, kellele ma selle raamatu kunagi ette lugesin ning neile see raamat meeldis. Kuigi ma saan aru, et Lindgreni kavatsused a tagamõtted loo jutustamisega olid õilsad ning heatahtlikud. Tahab ta ju selle looga aidata lapsi üle surmakurbusest või hirmust surma ees. Või lohutada neid, kes kellegi lähedase on kaotanud. Ja mõttena see ju võib isegi olla ilus ning toimiv, kuid kogu seda lugu võib võtta ka kahemõttelisena. Autor ning tegijad ma olen veendunud, et kindlasti ei mõelnud seda "mündi teist külge", ehk "tehes enesetapu" - pääsed probleemidest, aga ühtlase ei ole midagi hullu, sest pääsed Nangijaalasse või kui seal läheb raskeks siis edasi Nangilimasse või kuidas selle koha nimi oligi.... Ja see häiris mind juba lugedes hirmsasti. Etenduses jääb kõik kuidagi pinnapealseks ning kaugeks ja sellepärast ei hakka ka see mõte nii väga häirima.

Tegelikult meeldiski mulle teatrietendus rohkem kui raamat. Just see visuaalne külg. Vaus on Ugalast külas ja õigustab oma kutset täiega. Kuigi eks park ise kus etendus toimus, oma partidega, kes keset etendust seal ringi ujusid ning ilusa päikselise ilmaga aitasid sellele ka kaasa.

Lavastusliku külje pealt mõjus see kõik kokku kuidagi võimsalt. Mis just sellisele seiklusloole tossu, mõõkade, hobuste, uhkete dekoratsioonide ning paljude episoodiliste rollidega oligi kohane. Eriti kindlasti lapsed naudivad sellist ägedat actionit. Minu 2 aastane korrutas ka kogu aeg, et "äge, äge!" :)))


Kõige suurema vaimustuse kutsus lastes esile Katla-koletise surm, sest siis pritsis too sädemeid - nagu ilutulestik nii lähedal silme ees. Kuid just see häiriski mind kõige rohkem, et suurem osa mängust ise toimus väikse veekogu taga, ehk minu jaoks liiga kaugel... olen juba selline "esimese-rea-mees", kes tahab näha näitlejate ilmeid ning tunda end justkui osana sellest, mis laval toimumas. Niimoodi jäi minu jaoks kõik kuidagi kaugeks. Ma saan aru küll, et sellist visuaalset tükki peabki haarama tervikuna ning mitte laskuma detailidesse. Aga no enda harjumustele ei või ju selles suhtes midagi parata.

Sellepärast on raske ka rääkida mingitest rollidest või näitlejatöödest. Tegelikult suurem osa näitlejatest olidki pisi-tillukestes episoodilistest "mõne lause rollides". Ainuke, kes tõeliselt silma torkas minu jaoks, ehk kes suutis luua "karakteri" nii vähese ajaga, oli Margus Grosnõi, ilge "Tengili sõdurina". Sest ainsad, kes mängida said olid kaks peategelast - Vennad Lõvisüdamed, aga see lapsnäitlea minule isiklikult ei meeldinud. Ikka natuke kange kukub eesti lastel see lavaline esinemine välja. Ehk selline kooliteatri värk, kus sõnad takerduvad ning intonatsioonid on nagu peast deklameeritud laused. Muidugi, ega seda ei saagi ju nõuda lapselt, kes pole koolitust saanud ning vist polegi varem laval esinenud. Meil pole ju mingit laps-näitlejate kultuuri. Kavasse polnud märgitud kah, et kumb see nendest poistest oli. Võibolla teine oli parem, ei tea. Tubli poiss muidugi, et kogu mängu "suurema venna toel" kaasa tegi. Vahepeal kui ta seal rahvale lähemal jooksis siis tundus ta vaeseke päris hingetu :) Kuid see "suurem vend", ehk Karl Robert Saaremäe tegelikult üllatas oma selge diktsiooniga. Heli kostus ju küll kõlaritest ning ei tea, kas tal ka päriset on häälega eeldusi näitlemiseks, aga niimoodi ei oska eriti midagi ette heita. Peale ehk ühe asja, aga sedagi, mitte temale, vaid rohkem nagu kunstlikust küljest - nimelt "vendadena" nad küll ei mõjunud :) Kuidagi liiga erinevad olid. Mäletan, et lugedes ja ilmselt ka Rootslaste tehtud filmi toel, olen neid kaht venda alati ette kujutanud kahe kahupäise blondi poisina. Selliste headuse kehastustena.

Mainimata ei saa jätta, et Silja Miks mõjus oma kummalistest liigutustes hoolimata hääle poolest nagu kuri kuninganna Lumivalgekesest. Mitte nagu Vendade Lõvisüdamete Kirsioru hea emandana. Meeldisid tuvi-tüdrukud oma tantsuliste liigutustega. Just et nad neid pöörlemisi ja liigutusi tegid nagu nad tegid :) Aegluubis võitlus-hetk ukkus kuidagi kohmakalt välja... mõttena ju hea, aga lavalt vaadates imelikult kohmakas. Vibuöaskmised ja ratsutamised olid nii ägedad! Eriti kuna noored näitlejad tabasid nii hästi märki! Marin Mägi - emana oli nii armas :) Ja tal on ka lauluhäält!

Samas selle teooria, et näitleja ei jõudnud ennast meeldejäävaks või tähelepanuväärseks mängida, purustas mu 2-aastane, kes pärast etendust autoga kodupoole sõites sellepeale kui ma küsisin, et kas ja mis meeldis, vastas mulle "Jänku-onu". Nimelt oli ta tundnud ära vanaisa-Toomas Suuman-i, kes mängis Jänku-onu "Onu Remuse lood" tükis!

Lahe, et Tengil ise oli nii ägedas kostüümis ning saabus lavale, nagu saabus :) Ning see, et ta ei öelnud ühtki sõna :) Kusjuures ma arvasin, et see on lavastaja Saaremäe ise, aga võta näpust - mees istus hoopis publiku hulgas mõni inimene minust edasi :) Kusjuures nii lahe, et Kiku korrutas seda oma "äge,äge" vaheaale minnes tema selja taga. Loodetavasti ta kuulis ja sai seeläbi "ühelt lapselt" otsest tagasisidet, et tema töö on korda läinud :)))

Tegelikult oli ka "vaheaeg" muudetud täieväärtuslikuks "vaatuseks", sest siis sai ise tunda end Nangijaala külaelanikuna - harjutada vibulaskmist, imetleda lambaid, vermida münte või valmistada küünlaid. Isegi söögiks sai osta magusaid mandleid või vürtsikaid pähkleid, mis soojana mõjusid kuidagi nii sobivalt ajastu ning kohatruult :) Kusjuures tundus et see kogukestvus oligi jagatud kolmeks, sest ka vaheaeg oli mõlema vaatusega sama pikk :)


Hinnang: 3 (Kindlasti mõjutas minu hinnangut see, et lastele see tükk meeldis. Ja eks see oligi ju neile mõeldud. Nende pärast ma seda vaatama ju läksingi. Vahvad kostüümid ja uhke lava, massistseenid ja efektid - mõjusid ning tegid sellest loost luinasjutulise ka visuaalses mõttes. Minule lihtsalt see sõda ja võitlemine ja surmad ning muu lugu ei meeldi - eriti just lastetükiga seoses, selles pole muidugi teatri-tegijad süüdi. Nemad olidki püüdnud kõik lahendada võimalikult lastesõbralikult ja "ilusti". Tuli ka enda lapsepõlveseiklused maal meelde - parve ehitamised ja sellega kevadiste üleujutuste ajal sõitmised. Ratsutamine ning poistega mõõklemised, vibude tegemised ning see kuidas enda tehtud nooled nii harva korraliku lennu tegid :) Aitäh seega ka nostaligia-hetkede eest! Ja loodetavasti saab Rakvere Rahvapargist ka Ugala Tiigikaldaga võrdne igasuvine teatrikoht! Ainult vaatajad võiksid kuidagi lähemal saada istuda, muidu oli koht ideaalne! :)))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Astrid Lindgren
VENNAD LÕVISÜDAMED
Bröderna Lejonhjärta, 1973
Lavastaja Üllar Saaremäe
Assistent Priit Põldma
Kunstnik Jaak Vaus
Kostüümikunstnik Sirly Oder
Liikumisjuht Kati Kivitar
Dramatiseerija Staffan Götestam
Tõlkija Vladimir Beekman

Osades Tim Leesnurm või Jan Lucas Videvik, Karl Robert Saaremäe, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Silja Miks, Erni Kask, Velvo Väli, Üllar Saaremäe või Heigo Teder, Margus Grosnõi, Helgi Annast, Marin Mägi, Eduard Salmistu, kammerkoor Solare ja Rakvere Linnanoorte Näitetrupp.
Suur seiklus suurtele ja väikestele.

Kaheteistkümnel juunikuu päeval muutub Rakvere Rahvaaed muistseks Nangijaalaks, kohaks, kus on veel laagritulede ja muinasjuttude aeg. Just siia, Kirsioru õitsvate kirsipuude alla jõuavad pärast surma ka vennad Karl ja Joonatan Lõvisüda. Ent kokkuhoidvas ja armsas Kirsioruski on muresid - kõrvalasuva Kibuvitsaoru on vallutanud Karmanjaka Tengil ning vendi Lõvisüdameid ootab ees ohtlik ja vaprust vajav seiklus.
Lisaks etendustele kerkib Rahvaaeda muinasmaailm, mille tegemistest saavad kõik osa võtta.
Esietendus 11. juunil 2009. Etendused Rakvere Teatri taga asuvas Rahvaaias.

Kestab 2 tundi.

Lavastuse trailer:


Kommentaare ei ole: