Nimi:
Asukoht: Tallinnamaa, Raplamaa, Rootsimaa

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

pühapäev, juuni 28, 2009

Härra Punttila ja tema sulane Matti - Ugala


Saksa näitekirjaniku Bertolt Brecht-i Wuolijoelt "varastastud" näidendiide järgi kirjutatud "Härra Punttila ja tema sulane Matti", on kui kõige ehedam Soome rahvusromantiline tekst, mis siis sellest, et sakslase kirjutatud. Tegelikult ei saa vist otseselt "varastamiseks" seda tembeldada, sest Wuolijoki oli ju sellega nõus. Kuigi jah, see tekst, mille nad siis natuke nagu koos kokku kirjutasid, ei saavutanud edu. Maailmaklassikaks sai ikkagi Brecht-i enda versioon.

Ugala on seda "rikastanud" Merca laulutekstidega ning Komissarov on selle kunstnik Vaus-i abiga ehitanud loo üles tuntud suvelavastuste esitamise kohta - Ugala tiigi kaldale. Tänavu esimest korda on ka tribüünid nummerdatud istekohtadega, mis on väga mõnus. Vihjeks piletiostjale - parimad kohad on B ja C sektor, need on keskmised, aga mina istusin A sektoris ja oli ka väga hästi kõik näha/kuulda. Tekst tuleb kõlaritest, mis mind tavaliselt hirmsasti (suve)teatrite puhul häirib, aga tegelikult seekord seal tiigi kaldal ma ei märganud kordagi sellele mõtlevat, kui ehk ainult alguses kui laval kõlareid nägin.


Jaak Vaus on lausa meister sellised majakesi konstrueerima. Ikka natuke alati midagi erilist ka - seekord see trepp ja katuseluuk, ning "lõvisuu". Nüüd on ka teised teatrid vaikselt taibanud ära, et mees oskab luua vahvaid suvelavasid ("Vennad Lõvisüdamed Rakveres). Kuigi eks tema sisetükkide kujundused on ka tihti hästi leidlikud ning mingis mõttes "võimsad" ("Tjorven").

Tükk oli jagatud peatükkideks, ehk "piltideks", mille pealkirju Ugala kolm meesnäitlejat kas kolmekesi koos, üksi või kaksi rahvale siltide abil teadustasid. Alati natuke isemoodi, mis oli vahva pisike detail, aga hea, et sellega oli niimoodi midagigi tehtud. Lavastaja Komissarov on üldse pannud kuidagi rõhku detailidele, mida siin seal oli märgata, kuigi otseselt midagi väga leidlikku ehk polnudki - kui ehk see, kui Punttila katuseluugist oma Häme-monoloogi peab. Ma olen kunagi näinud ka Tampere teatris soomlaste tehtud versiooni. See oli sisetingimustes, aga mäletan, et üllatusin kui hea võib olla Soome teater - see peremehe ja sulase vägikaika vedamine oli soomlaslikult lahendatuna siiski teistsugune. Mitte nii must ja valge. Tüki põhiline dilemma seisneb ju selles, et Härra Punttila on purjuspäi lahke ja hea inimene, kes kõigile lubab kõike, viskab nalja ning on heldekäeline. Selge peaga on ta aga justkui vastupidiselt karm, kitsi ning vastik inimeseloom.


Mis Ugala tüki elama panevad, on need fantastiliselt vahvad ja isikupäprased karakterid ning näitlejatööd. Eelkõige muidugi Tammearu Punttila ise, kes eriti etenduse alguse poole tormab ühest otsast teise, räuskab ja mürab mööda lava. Etenduse lõpu poole tema jõud kuidagi raugeb ning siis tõmbub ta justkui tagaplaanile. Aga nii tore on teda jälle näha laval mängimas! Teistest värvilisemateks tegelasteks tõusevad Triinu Meriste kiitsakas telefonineiu. Tal polnudki eriti vaja rääkidagi, tema kuju kui selline tõi muige suunurka :) Carita Vaikjärv Punttila tütrena võib mõne jaoks olla tüüpiline Vaikjärv, aga minule meeldis tema piprane preili. Märkasin mõningaid detaile liigutustes, mis olid "just õiged" ning näitasid tema meisterlikkust. Tegelikult ka teised naised olid kõik head. Kadri Lepp muidugi jälle eriti üle paari lause öelda ei saanud (aga küll ükskord tuleb ka tema ümber ehitatud suvetükk :)). Meestest peab ikka ja jälle kiitma Aarne Soro -t. Tema kiitsakas Jorhaadnielik "Atašee", oli kui täpp i peal või nagu kirss koorekuhjal :) Ta kohe oskab selliseid tüüpe luua! Ja tema kõrgema klassi, sätitud juustega moenarri kuju või "frakis rohutirts", nagu Punttila teda kutsus, tegi kõik tema stseenid nii muhedaks (ehk isegi kogu tüki lemmikstseenideks). Lisaks need tantsusammud jazzi taktis (huvitav kas need olid tema loomulikust intelligentsist või liikumisjuht Titov-i töö :)) Lahe oli ka vaadata kuidas Andres Tabun mängis end täiesti sõnatult "kohal-olevaks" kelnerina tüki alguses. Alati polegi sõnu vaja, piisab ilmetest ja liigutustest. Tore oli ka vilksamisi näha Peeter Jürgensit ja Arvo Raimo-t, aga nende rollid olid nii tillukesed, et neist midagi rohkemat rääkida. Ehtsoomlaslikult sobivat akordionimuusikat mängib suurema osa tüki taustaks blondide punutud patsidega Piret Aus. Lõpetuseks näitlejatest teine peategelane, ehk "Sulane Matti" ehk siis Indrek Sammul - tema tegi oma "tavalise" rolli. Ta ongi minu meelest tavaliselt selline, selles suhtes võiks rääkida kergest pettumusest, aga samas mis sellises "rahva-tükis" ikka mingit erilist "rolli" luua. Eriti kui tüpaaž täidab juba tegelase poolest saati ära. Teine pool tuleb mõnede nõksude ka täis. Kuigi ehk hoidub ta teadlikult "üle mängimast"... mis tegelikult just "selliste" tükkide puhul on justkui natuke kohustuslik, sest muidu ei torka silma või ei kanna sellist laadaliku jantimine tunnet edasi. Ma ei tea kah, sest ega ma ju ei poolda teps mitte "üle mängimist", vaid lihtsalt see annab sellise tüki puhul vajalikku energiat sellele koomuskile sisse. Kuigi ega Sammul tükki ära eiriku või kehvemaks tee. See tekst ning sisu lihtsalt on selline...

Kui nüüd natuke nurisemiseks läks, siis need Merca tekstid olid ka natuke "kahtlased". Võibolla osa rahvast sellised kergelt labasuse poolele kalduvad sõnad naerutavad, aga minul oli piinlik, sest võtsin lapsed kaasa seda vaatama (neile on ikka need ugala tiigi kaldal tehtud tükid naerutanud ja meeldinud varasematel aastatel)... aga kui ikka lavalt öeldakse tu*s, siis tahaks laste kõrvad kinni katta :) Muidugi, eks nad kuulevad neid sõnu ja siit ja seal muidu ka, aga vähemalt ei tahaks mina olla see, kes neid selliste sõnade juurde vabatahtlikult juhatab. Õnneks nad vist tähele eriti ei pannud. Aga ega nad sellest tükist vaimustuses kah polnud. Mina veel lubasin "lahedat huumorit"... mõtlesin just, et selline härra ja sulase vaheline ülekavaldamine võiks eriti neile mõjuda naljakana. Aga selles versioonis sellist "kavaldamise" või "ära kasutamise" asja nagu niimoodi välja ei tulnudki. Rõhud olid mujal.

Aga ikka kunstilises mõttes, et kas see pole nagu mõni kaader Soome vanast filmist?! :))) :


Hinnang: 3 (selline kõige ehtsam suvetükk. Natuke langeb labasuse piirimaile, kuid mängleva kergusega lendab sellest üle, sest neiukesed ju nii kenad ning mehed mehised ja eks siis ikka neid kahtlaseid sõnu sinna sekka upub. Kuidagi värviline nii tegelaste kui kostüümide/dekoratsioonide abil. Päris Wuolijoki "Niskamäe kirgede" tasemel pole - ausalt öeldes ikka kaugel sellest, aga lõppkokkuvõttes päris vaadatav. Head näitlejad ju kah ning tegevust laiale lavale igasse otsa. Ilmselt mitte kõigi maitsele. Aga seda peabki minema vaatama kui "rahvatükki", ehk ei tasu oodata mingit sügavamat lugu või lavastuslikke trikke, puänte või midagi "erilist". See "Punttila" on nagu on... suvine rahvalik jant, seda teatavad lausa tüki sisust laudes lavastuse naistegelased - "kiremõrvu" ei maksa oodata :))


Tekst lavastuse kodulehelt:
Bertolt Brecht
HÄRRA PUNTTILA JA TEMA SULANE MATTI
Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi
Tõlkija: Debora Vaarandi
Lavastaja: Kalju Komissarov
Kunstnik: Jaak Vaus
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Liikumisjuht: Oleg Titov
Peaosades: Peeter Tammearu ja Indrek Sammul

Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk kolistab ämbriga, kukk teeb esimesi kiremisharjutusi ja kasetukk lõhnab nii meeliülendavalt... Ja selles sulnis rahus vaarub ringi end lahkeks joonud mõisaomanik Punttila ning kihlub järjest kõigi vastujuhtuvate naisukestega.

See on aga alles algus, sest ühel hetkel saab ta kaineks ja hakkavad juhtuma hoopis teistmoodi asjad... Härra Punttila, tema sulase Matti ja paljude teiste mahlakate tüüpide tegemiste kõrval on Ugala tiigikalda-laval palju muusikat, laulu ja tantsu. Nalja ning naeru nagunii.

Planeeritud esietendus 19. juunil 2009 Ugala tiigi kaldal.
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi, 30 minutit
Istekohad Ugala tiigi kaldal tribüünidel on nummerdatud!

Sildid:

1 Comments:

Blogger Kiku said...

Eile Ugala tiigi tagant koju jalutades, peatusin ikka mitu korda ja kuulatasin üle linna kaikuvat suveetendust.
Huvitav oli jälgida lava taga ootavaid näitlejaid.

Kuid olen otsustanud seda ikkagi korralikult vaatama minna, niiet kauaks sinna hiilima ei jäänud. :D

28 juuni, 2009 15:56  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default