Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

kolmapäev, juuni 24, 2009

Lohetätoveeringuga tüdruk - Stieg Larsson

Tegemist on terves maailmas suuri laineid lööva "Millennium"-triloogia esimese raamatuga. Originaalis, ehk rootsi keeles, ilmus see raamat esimest korda aastal 2005, ehk kirjaniku surmale järgneval aastal. Kirjanik Stieg Larsson (1954–2004) oli ajalehe EXPO ajakirjanik ja peatoimetaja. Ning eks ta oma ametist ka oma raamatutesse on neid ideid ning olustikku ammutanud. Kuid seda autentsem see sisu seeläbi ka on. Tema ju teab detailideni kuidas ajakirjanike elu telgitagused ning kasvõi ühe väikelehe toimetuse igapäevatöö reaalselt toimub. Sellepärast on ka see raamistik väga usutav.

Millegipärast tekkis mulle tunne, et Larsson on lugenud liiga palju Grishamit :)) Sest kuidagi väga Grishamlik oli see teos. Ikka heas mõttes. Ehk selline krimka-kalduvustega põnevus-draama.

Lugu hakkab hargnema kahest otsast. Õigemini jälgides kahte peategelast. Mikael Blomkvist on majandusajakirja "Millennium" üks omanikke ning üks riigi juhtivaid majandusajakirjanikke. Ta on teinud valearvestuse paljastades tööstusmagnaadi Wennerströmi räpaseid tagamaid ning mõistetud süüdi laimamises. Tema ajakirjale tähendab see aga reklaamirahade kadumist ning tõenäolist pankroti. Kuid kohe pärast kohtus käimist ning veel enne oma vanglakaristuse algamist saab ta huvitava pakkumise ühelt teiselt "tööstusmagnaadilt" - Henrik Vangerilt, kes esiteks pakub talle kopsakat tasu töö eest ning teiseks kompromiteerivat kuid faktidega tõestatavat informatsiooni Mikaeli suure "vaenlase" - Wennerströmi kohta. Töö sisuks on kirjutada Vangerite perekonna kroonika, mis tegelikult on suitsukatteks tegelikule ülesandele, milleks on uurida välja, mis juhtus ligemale 40 aastat tagasi Henrik Vanger-i vennatütre Harrietiga. Nimelt kadus toona 16 aastane tüdruk nagu vits vette. Kuna juhtum leidis aset saarel ning kadumise päeval oli saare sild suletud - seal oli juhtunud suur õnnetus, kaldub Henrik Vanger uskuma, et tegemist on mõrvaga. Samal ajal toimus saarel suguvõsa kokkutulek, seega peaks mõrvar olema keegi saarel viibinud sugulastest...

Teine tegevusliin räägib Lisbeth Salander -ist, kes on kahekümnendate eluaastate keskel, üks Rootsi maailmatasemel arvutihäkkeritest. Ta on tunnistatud emotsionaalselt ebastabiilseks ning tema rahaasju kamandab hooldaja-järelvalvaja. Praegune "hooldaja" on sadistlike seksuaalsete kalduvustega hull advokaat, kes tüdrukut piinab. Muidugi on pealtnäha arengupeetusega tütarlaps, kellel kool ka kunagi pooleli jäänud, märksa nutikam. Ta suudab välja mõelda ja läbiviia plaani, et oma elu elada ikkagi sõltumatult. Oma häkkerivõimetega ning nutikusega osutub ta harukordsete võimetega eradetektiiviks, kes suudab igasugust informatsiooni välja kaevata.

Üks asi viib teiseni ning varsti on nii Mikael kui Lisbeth sellel Vangeri perekonna poolt asustatud saarel uurimas selle suguvõsa hämaraid tagamaid ning räpaseid luukeresid nende kappides... Ning loomulikult, nagu ameerikalikeski krimkades kombeks, satuvad ka peategelased ohtu ühel või teise moel.

Kuna tegemist on majanduskuritegudega seotud taustaga on ehk mõnevõrra sellist omapära, kuigi peasüüdlase arvasin ma ära juba enne kui üldse kogu tegevus Hedeby saarel pihta hakkas. See lihtsalt tundus kõige loogilisem. Kuid ega see süüdlase otsimine ehk polegi sellise draama puhul kõige olulisem. Vähemalt sama oluliseks tõusevad inimestevahelised suhted ning inimpsüühika üldse. Mikael (keda rahvasuus kutsutakse hellitavalt Kalle Blomkvistiks, kuigi see Mikaelile endale üldse ei meeldi) on ju vaba mees (lahutatud). Ning muidugi jõuab ta voodisse raamatu jooksul vähemalt poolte naistegelastega. Ja kuna ta on neljakümnendates, siis sama hästi sobivad talle partneriks nii paari- kui viiekümnesed naised...

Mõningad tähelepanekud, mis raamatut lugedes tekkisid:
- Ma ei mõista, miks Varrak on otsustanud kasutada ingliskeelse tõlke raamatupealkirja, ehk "Lohetätoveeringuga tüdruk (Girl with the dragon tattoo)". Minu meelest "Män som hatar kvinnor (Mehed kees vihkavad naisi)" on esiteks raamatule palju sobivam pealkiri. Järge lugenud inimesed teavad rääkida, et alles triloogia teine osa räägib rohkem Lisbeth-ist. Aga tegelikult on MKVN ka palju provokatiivsem ning "põnevam" ja "emotsioonetekitavam" pealkiri.
- Raamatus käib Telia Mikaelile internetiühendust panemas. Nii kiiresti see kahjuks Rootsi riigis ei käi. Olen seda protsessi juba mitu korda läbi teinud. Rootsis on nii, et esiteks tellid spetsialisti seda kontakti sisse lülitama. See võtab tõesti paar päeva aega. Kuid enne kui Sulle internet sisse lülitatakse, võtab see aega 8 tööpäeva! Selliseid Rootsile omapäraseid reegleid oli veel, mille vastu kirjanik eksib. Naljakas, sest ta ise on ju rootslane :) Võibolla siis viis-kuus aastat tagasi kui ta neid lugusid kirjutas, olid asjad teisiti, aga ma ei usu :))) Samas rootslaslik koosolekute pidamine ning tavakodanike "arvutihäkkerite" hirm kostus nendele lehtedelt hästi läbi. Tegelikult selliste raamatute ja telesaadetega ilmselt ongi rahva arvamust või hirmu, et nende arvutitesse sissu muugitakse nii tugevalt õhutatudki. Eestis ma küll pole täheldanud, et tavakodanikud nii hirmsasti juurdleksid tulemüüride või muude programmide sissehäkkimisvõimaluste üle.
- Huvitav, et kunagi ammu, kui oli ainult üks riiklik Eesti kirjastus, siis selleaegsetes raamatutes ei olnud üldse nii palju trükivigu. Kas see on tänapäeva pealiskaudsus või kiire tempo või lihtsalt ei pöörata sellele piisavalt tähelepanu. Vanasti kui esines üks trükiviga raamatus, juba see oli ime. Seda raamatut lugedes ma küll kiirustasin ning ei pannud kindlasti kaugeltki mitte kõiki vigu tähele, aga oma 10 tükki tuli ära küll. Ja ma pole üldse selline lugeja, kes neid luubiga taga ajaks.
- Mulle meeldisid need karakterid, neile oli hea kaasa elada. Eriti Lisbeth on selline omamoodi ja sümpaatselt nutikas plika. Natuke Cornwell-i Lucyga sarnane (ka seksuaalses mõttes sobivad Lisbethile tüdrukud, nagu Lucylegi), "arvutihäkker". Kõvasti ette lugedes sai nautida ka neid nimede lugemist :))) - Birger Vanger, Alexander Vanger jne.
- Raamat oli sellevõrra põnev, et viimased 300 lehekülge lugesin täiesti jutti. Kuigi kohati oli ka venitatud kohti, eriti see lõpp. Süüdlased selguvad juba umbes kolmveerand raamatu peal ja siis nagu raugeb see hoog. Samas muidugi arvestades, et esimene osa läheb ju edasi, on kindlasti ka sellel lõpul omamoodi olulisus. Aga jah, käest panna oli raamatut tõeliselt raske!
- Tegelikult meeldis mulle ka see lõpplahend, mis puudutas Harriet-i. Meeldisid need lõigud, mis viisid Mikaeli selleni. See oli päris hästi ja loogiliselt konstrueeritud. Loogiliselt just selles mõttes, et 37 aastat polnud neid detaile keegi märganud. Täiesti usutav, et sellised asjad võivad kahe silma vahele jääda. Mitmed asjad leiaksid ilmselt lahenduse, kui midagi rohkem ning suurema keskendumisega uurida. Meeldis ka see pakkumine, mille Mikael Henrik Vangerilt sai - see oli pisidetail, aga kuna lugejana natuke samastusin Mikaeliga või õigemini vaatasin raamatu-maailma läbi tema silmade, siis tekkis tunne, nagu ise oleks sellise pakkumise saanud alatajus ning seeläbi tekkis endal hasart avastada "kes on süüdi?"
- Rootsi kirjanduses kasutatakse tihti asukohtade täpseid aadresse. Ehk siis tegevus toimub kas mingil kindlal tänaval või linnaosas. Lahe on niimoodi jälgida. Selle raamatu puhul eriti - Millenniumi toimetus asub minu kodust vaadatuna "ümber nurga" :))) Tihti käisid tegelased teatud kohvikus Hornsgatanil või lihtsalt said kokku Slussenis. Need kõik asuvad minu kodust kiviviske kaugusel ning tihti on just minu liikumis-paikadeks. See lõi nagu mingi lisaväärtuse loole, just isiklikus plaanis. Lisaks oli ühel tegelastest minu nimi (kuigi ma ei tundnud temaga mingit sarnasust :)), oli see kõva häälega ettelugedes natuke "naljakas" või "kummaline" :) Eesti kirjanikud võiksid ka vahest kasutada kirjeldustes tänava või täpsemaid kohanimesid, see oleks lahe äratundmisrõõm (minu meelest küll).

Hinnang: 4+ (ilmselgelt kütsin ennast liiga üles. Tegemist on ju viimase 10 aasta Rootsi suurima kirjandusliku sensatsiooniga ning ma juba peaaegu aasta aega tagasi sain teada, et Varrakul on plaanis see raamat eesti keeles välja anda. Sellepärast jätsin oma rootsikeelse versiooni raamatust lugemata ning asusin ootama. Varrak ka pidevalt lubas ja lubas, et kohe-kohe tuleb.... esimene lubadus oli juba 2008.aasta lõpuks, siis märtsiks, siis aprilliks ning lõpuks ilmus mais... see ootamine kindlasti mõjutas ning kasvatas ootused mäekõrguseks. Sellepärast ehk ka lõppude lõpuks lugedes avastamine, et tegemist on sellise keskmise Grishami tasemel raamatuga, mõjutas ka minu isiklikku hinnangut. Selles suhtes ehk meeldib see raamat ootustevabale inimesele veelgi paremini. Kuigi nagu mainitud juba sai, ei suutnud ma seda kuidagi käest panna, enne kui läbi sai. Ning järge ootan ka, kuigi seekord taltsutan oma hullu himu :))

Stiilinäide:
Tegemist on ühe mu lemmik(tsipa üllatusliku)kohaga - kummalise vabameelse suhtega Mikael-i ja "Millenniumi" vastutava väljaandja Erika vahel. Kui viimane sammub Mikaeli Hedeby saare elukohta sisse samal ajal kui too on teise naisega voodis. Vestlus toimub pärast seda intsidenti:

"Ma olen väga pahane," ütles Erika. "Sõitsin siia, et sind tervitada taas vabadusse saamise puhul ja leidsin su voodis küla femme fatale'iga."
"Vabandust."
"Niisiis, kui kaua sina ja miss Big Tits..." Erika vibutas nimetissõrme.
"Umbes sellest ajast, kui Henrik hakkas omanikuks."
"Või nii."
"Mis mõttes või nii?"
"Lihtsalt uudishimust."
"Cecilia on tore naine. Ta meeldib mulle."
"Ma ei kritiseeri. Olen lihtsalt pahane. Komm on käeulatuses, aga mina pean paastuma. Kuidas vanglas oli?"
"See oli nagu hea puhkus. Kuidas ajakirjal läheb?"

Sildid:

3 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

lk 377 lause ajas segdusse
Ta ei olnud kunagi suutnud vabaneda tundest, et Lisbeth Salander oleks täiuslik ohver.

03 juuli, 2009 08:38  
Anonymous Anonüümne said...

Fattar inte varför du inte läst boken på svenska? Jag har gjort det och har inte ens haft tanken att läsa den översättade versionen...

23 jaanuar, 2010 19:45  
Blogger Danzumees said...

Jag förstår, att du inte fattar! Det är ju alltid bättre att läsa böcker i originalspråk, när man kan. Men jag älskar att läsa böcker på estniska. Det är ju min modersmål, och jag känner att då förstår jag bättre allt författaren mänar (ibland läser jag också på svenska). Jag faktisk läste den här boken högt för min fru, och hon förstår inte svenska.

23 jaanuar, 2010 20:09  

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default