Piparkoogimehike - Draamateater

80ndate hit-lastelavastuse "Piparkoogimehike"-se uuslavastus Draamateatri suurel laval kukkus minu jaoks kolinal läbi. Pean tunnistama, et minule ei meeldinud mitte miski selle tüki juures, kui midagi siis vahvad hiirepoisid ja suur rott oma ägeda kostüümiga, aga tegelikult kui päris aus olla, siis terviku päästmiseks sellest ei piisa.

Mis mind kõige rohkem hämmastas oli näitlejate väsimus ning mingi tahtmatus mängida. Võibolla oleksin ma pidanud istuma kaugemal, et seda nii selgelt mitte näha, aga sellist asja pole tükk aega teatrilaval näinud. Kui kelleski veel natukenegi särtsu oli, siis Tõnu Ojas ja ehk ka Maria Klenskajas, kes oli kuidagi teistest eraldatuna teisel riiulil, aga üldpilt oli ikka väga väga hämmastav! Eriti kuna tegemist on laulude ja tantsudega looga. Isegi need ei sütitanud lavale sädet.

Paraku on mul ka eredalt meeles vana versioon ja sellepärast oli esimeseks häirivaks teguriks, et lavakujundus ei olnud kuidagi parem, uuem või huvitavamaks tehtult teistsugune kui see vanasti oli. Vanas etenduses oli isegi nagu natuke armsam. Annab ju küll mõelda mingeid põnevamaid lahendeid, aga ei - karjuvalt igav, justkui või öelda, et vana versiooni mahategemine!

Lavastus ise ei suutnud ka sütitada. Pigem tekkis tunne, et saaks see kõik juba kiiremini otsa. Samas hämmastav, aga lapsele meeldis ikkagi. Muidugi tõele au andes, siis talle on meeldinud peaaegu kõik lasteetendused, mis ma teda vaatama olen viinud. Lapsed ei ole selles suhtes karmid kriitikud... Neile piisab kui on mingigi lugu, olenemata sellest kuidas see neile ette kantakse. Ma kujutan ette, et isaga teatrisseminek on juba iseenesest sündmuseks... mind omal ajal isa küll nii tihti ei viinud, meenub ainult 1 kord, ja siis oli see vinge! Tühja sellest loost ja sellest kuidas seda mulle ette kantakse... peaasi on "teatri atmosfäär" ning see erakordsus ise.

Mina olen aga hea teatriga ära hellitatud, ka hea lasteteatriga ning sellepärast ootan alati mingit teatud taset. Mida seekordses Piparkoogimehikeses polnud.

Üldse, miks jälle "Piparkoogimehike"? Ma saaks veel aru, kui tehtaks kuidagi huvitavamalt ja teise kandi pealt või kuidagi eriliselt teistmoodi või tänapäevasemalt. Nii palju põnevaid tükke on, uusi ja tänapäevaseid, mis loona tänapäeva lastele oleks ka ehk kuidagi samastumisrõõmu pakkuvamad või harivamad või emotsionaalsemad. Eks muidugi sõpruse ja teineteise abistamise teemad ei lähe kunagi moest ning neid peaks ikka kõrvalteemadena lastetükkidest leidma, kuid see oli minu meelest küll kuidagi ajast ja arust tükk. Samas vanad head muinasjutud on ju ka tihti ajast ja arust, ent siiski toimivad nagu klassikud. Ei tea, aga ma tunnen sellist vastumeelsust selle tüki suhtes, eelkõige sellepärast et ma nägin neid näitlejate tülpinud ilmeid ning teha tahtmatust. Ei tea mis liimist lahti oli. Võibolla olid nad eelmisel õhtul ennast tühjaks mänginud ning päevase etenduse jaoks polnud jõudnud end täis laadida? Või nägin ma neid liiga lähedele otsa mõnele energilisele tükile ja kontrast oli suur?

Samas mul oli hea meel võimaluse üle näha üle pika aja jälle Tõnu Aav -a laval. Ta tegi oma kellakäo rolli hoopis teisiti kui Juhan Viiding omal ajal, aga nad muidugi on ka täiesti eritüüpi näitlejad. Ning Tõnu Kark Roti rolli sobis küll väga hästi, aga mu suur lemmik Jüri Krjukov mängis seda kunagi ning Krjukov on (oli) Krjukov... Ei saanud kuidagi olla võrdlemata, sest üldine tase lonkas nii pahasti. Elik, kui ma saaksin siis ma vahetaksin Piparkoogimehikese vana versiooni Väino Laes -i Tõnu Oja vastu välja, aga võtaksin vanast versioonist kindlasti Angelina Semjonova pipraks, Tõni Rätsepa soolaks, Ita Everi teepakiks, Juhan Viidingu kellakäoks ning Jüri Krjukovi Rotiks :)

Lisaks kõigele, mõjus eriti kehvasti see, et osaliselt tuli läbi kõlarite eellindistatud materjali. See mõjus kuidagi allahindlusena kogu tükile veel omakorda.

Hinnang: 1+ (vaikselt on hakanud hirm nahavahele pugema, et Draamateater on jälle vahepealsest tõusust pööranud tagasi mõõna suunas. Loodan kevade uuslavastustelt palju, ehk siiski on need viimase aja selle maja lavastused erandid. Seda tükki küll ei soovita, kui on võimalik vaatama minna näiteks Nukuteatrisse või Rakvere Teatrisse või Ugalasse või Endlasse vahvaid lasteetendusi. Aasta suurim pettumus lasteetenduste hulgast! Samas 9 -aastasele meeldis, niiet see on ju peamine, et tema rahule jäi. Kui ma temalt küsisin, et mis talle seeal meeldis, et ta nimetaks ühe näite, siis ei osanud ta mitte ühtki asja välja tuua. Meeldis ja kõik.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Piparkoogimehike
David Wood
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 1 tund ja 40 minutit.

Lavastaja Ivo Eensalu (külalisena)

Kunstnik Liina Pihlak (külalisena)

Lauluõpetaja ja orkestreerija Ardo Ran Varres

Valguse kujundaja Hilja Irdla

Koreograaf Elo Unt (külalisena)

Tõlkija Meelike Palli

Laulutekstide tõlkija Iko Maran

Osades: Tõnu Aav, Jaan Rekkor, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Tõnu Oja, Tõnu Kark ja Oskar Neemre, Joonas Kilter, Artur-Jaak Siispool, Jarek Vask, Andreas Alapert, Künter Pajumägi, Janno Fink, Janek Sõrmus (külalistena).

Vana köögikapi riiulil käib põnev elu. Seal on Suurte poolt äsja küpsetatud, algul veel pisut pehme Piparkoogimehike, vapper meremehehingega Sool, sõnakas-turtsakas Pipar, natuke kardetav ja taimede saladusi tundev Vana Teepakk. Seina sisse näritud august poeb sisse ohtlik Hiir Ülbe Kutt. Käokellas elab männipuust valmistatud Herr Kellakägu, kes sündis Shveitsimaa mägedes ja kaunilt joodeldab nii Suurte kui ka köögikapielanike rõõmuks. Kuid ühel päeval on tal odraokas kurgus ja hääl ära. Ta on rikkis, Suured tahavad ta prügikasti visata. Köögiriiulirahvas otsustab aga Herr Kellakäo päästa ja tema kurgu raviks mett muretseda ning võtab ette suure seiklusliku päästeoperatsiooni. Lavastuses on palju laulu ja tantsu, põnevust ja suurt sõprust.
Esietendus 28. novembril 2009 suures saalis.