esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Amy Macdonald kontsert (Stockholm Berns Salonger 25.01.10)


Märkasin paar nädalat tagasi täiesti kogemata tänaval kõndides suvalisel seinal Amy Macdonald-i plakatit. Esiteks ei uskunud ma oma silmi! Kas tõesti juba nüüd tuleb ta uuesti Rootsi? Suvel mul õnnestus juuli lõpus teda näha Gröna Lund-i kontserdil This is the life tuuri raames (pealegi veel tasuta). Aga siis pidin üsna kaugelt vaatama, kuigi sellest hoolimata oli väga mõnus kontsert (Amy oli sellel ajal üllatus-üllatus blondide juustega)! Tegemist oli välikontserdiga, aga seekord siis sisekontsert. Klubikontsert, kui nii võib öelda, ehk intiimsem ja hubasem. Viimati kui ma klubikontserdil käisin, oli selleks Daughtry ning see on üks mu elu parimaid. Klubikontserdil tekib palju tugevam side laulja ja publiku vahel.

Aga minule ei meeldi kontsertidel üksi käia ja kuna K on ka hullem Amy fän, siis tõmbasin talle kohe traati, et ehk ta lööb kampa. Tema aga ei viitsinud tulla. Minul aga oli jällegi kihk minna nii suur sees, et ostsin siis endale ühe pileti ja läksin päris üksi... suur mees ju juba :)

See šoti plika, kes on ise kitarrimängu interneti teel selgeks õppinud, ise kirjutab oma laulud ning saavutas ülemaailmse tuntuse 2007. aastal laulu ja plaadiga "This is the life", saab tänavu alles 23 aastaseks! Ta on sündinud Bishopbriggsis, East Durbartonshire-is. Ehk mingi pisitillukeses Šoti külakeses. Aga võta näpust, kui on ette nähtud maailm vallutada, siis see ka tehakse :)


Jõudsin Berns Salongen -isse suure kiirustamisega kella 1930-ks. Igal pool - piletil, plakatil ja reklaamides oli kellaaeg 20:00 ning ma olin veendunud, et pean Amyt jälle kusagilt tagaotsast vaatama. Kuid oh seda rõõmu, kui kohale jõudes selgus, et kell 8 alles avatakse uksed! Ehk siis kuigi rahvamass oli kohal, õnnestus mul ikka lava keskele ette äärde saada :) Siinsed foto ja videod on filmitud ilma zoomita. Muidugi mu telefoni kvaliteet oli seekord veel eriti kehv, sest sound oli jube võimas ning tegelikult sajast fotost ja videost ongi siinsed ainsad, mis vähegi kuidagi vaadata kõlbavad, et aru saada kübetki, mis seal toimus. Kuigi näiteks valgusshowst ei saa nendest aimugi. Mõned parema kvaliteediga fotod kontserdist võib leida siit.

Igatahes kusagil poole üheksa ajal kustusid tuled ning süttisid põlema 6-7 lillat prožektorit - bänd ja nende järel Amy saabusid lavale. Muss läks täiega lahti ning inimesed elasid kohe esimesest laulust kaasa (või noh, nii palju kui need tuimad Rootslased kontsertidel "elavad kaasa"... sellest peaks täiesti eraldi ükskord kirjutama... sest näiteks üks minu lähedal seisnud noormees oli küll ette trüginud, kuid hoidis oma sõrmi kõrvadel ees :) Jah, siin tavaliselt käiakse kontsertidel kõrvatropid kõrvas :))))

Amyl olid jalas mingid vinge talla ja kontsaga mustad kingad ja seljas sätendav lühike kleit, mille kohta ta ise kontserdi ajal kirudes ütles, et tegi vale valiku, kuna käised takerdusid pidevalt muu kleidi külge kinni.


Kõige suurem üllatus oli aga see, et seesamune Stockholmi kontsert oli maailmas esimene kord, kui ta oma märtsis ilmuvat plaati esitles!!! Ta mainis, et esialgu pidi see kusagil mujal toimuma, aga läks olude sunnil nii, et seekord laulab ta neid laule avalikult esimest korda siin ja praegu ning sellepärast oli ka ülinärvis.... et kuidas me need omaks võtame. Ja nagu ta ütles: "Minule endale meeldivad küll uued laulud palju rohkem... aga ma pole erapooletu, sest tahan muidugi, et te mu uue plaadi ostaksite" :) nii aus...

Amy on üldse (Šotlastele omaselt) mõnusa jutuga, tema šoti inglisekeel on nii armsalt omapärane, kuid õnneks täiesti mõistetav :) Ning minu meelest annab see tema imidžile palju juurde. Isegi lauludest kostub see kuidagi läbi. Veel vabandas ta, et ta muidu on küll kõva laval ringi liikuja, aga tal jooksis kitarrist juhe ühele poole saali ning sellepärast pidi terve kontserdi ees keskel laulma... otse minu käeulatuses... ehk loomulikult ei olnud minul ju selle vastu mitte kõige vähimatki :)


Peale (peaaegu?) terve uue plaadimaterjali, laulis ta ka oma esimeselt plaadilt kolm laulu - "This is the life", "Mr.Rock 'n' roll" ja "Let's start a band". Muidugi need kõik kolm ajasid rahva täiesti pöördesse. Uutele lauludele ju ei osanud veel kaasagi laulda. Kuigi uutest esitas ta juba suvisel kontserdil "Next big thing" ja "Troubled soul" laulud. Tegelikult oli terve rida uusi laule, mis mulle kõrvu helisema jäid ja otse südamesse läksid. Näiteks (esimene singel uuelt plaadilt) "Don't tell me that it's over", mille ta laulis lisaloona. Siis veel "Spark" (selle Amy kirjutas ühe Inglismaal 2 aastase surnud poisi poolt tema vanematele. Nimelt kaks 10 aastast poissi varastasid pisikese poisi kaubamajas tolle vanematelt ning hiljem leiti 2 aastase poisi vägivallatunnustega laip raudteelt Waltoni lähedalt. Laul on justkui surnud poiss räägiks haua tagant oma vanematele... tõeliselt kurb lugu, millest rääkiv dokfilm Amyle niimoodi mõjus, et ta sellest laulu kirjutas - sõnad lähevad nii: "I'm the spaceman flying high, I'm the astronaut in the sky, Don't worry I'm OK now, I'm the light in the dark, I'm the match, I'm the spark. Don't worry I'm OK now."), "I got no roots" ja lisaloona lauldud aeglane lugu, kus saatjaks oli ainult klaver.

Ja eraldi tahaks ära märkida, et minule ikka mõjub see "Next big thing"... ja need sõnad:
Can somebody please take me home
Where I can be all alone
And the tears fall down from your face
And what all we need to say
This bears a trace a heavy heart
thats working beautifully
please stay in the game

Ei tea, kas Amy on kirjutanud need sõnad mõeldes iseendale? Igatahes külmavärinad tulid teda kuulates seda laulu laumas. Umbes kolme laulu ajal läks meel härdaks. Ja nii mõnus oli vaadata kuidas ta oma häälega mängib live-is. Tema hääl eristub küll kõikidest teistest maailma naislauljatest! Peavad ikka häälepaelad olema, et sellisele vastu pidada. Ta mingil hetkel ütles, et tal on sellised kõrvaklapid, et ta ei kuule meid (publikut) üldse. Keegi kohe kusagilt tagant kisas "We love you Amy" ning sellepeale Amy ütles, et seda ta kuulis küll :)

"This is the life" alguses ütles, et seda laulu me peaks teadma ning kutsus kaasa laulma. Ja muidugi ma laulsin kõik need laulud kaasa, mis tuttavad olid :) Ja ta vaatas mulle otse silma sisse ning noogutas tunnustavalt :) Nii lahe! Madonnat ja Pinki sai ju ka eest lähedalt vaadatud ja eks nendelgi kontsertidel olid need omad hetked, millal tekkis tunne, et kas see oli nüüd see "side"? Aga nii "kindlat sidet" ei olnud, kui nüüd Amyga :)


Berns Salonger kontserdikohana oli päris vinge. Lühtrite ja uhke siseehitisega. Rõdude ning suure peeglipalliga. Peeglipall tekitas ühe laulu ajal lumesaju efekti, mis sobis väga hästi aeglase ballaadi juurde. Tegelikult arvata võib, et see oligi Amy enda lava sisustuselement... ei tea.

Vaeseke oli tõesti nii närvis, et unustas oma bändi tutvustada. Vabandas lisaloo ajal sellepärast ning tutvustas siis vähemalt saatjaks olnud klahvpillimängijat Shannon -it. Pärast tuli veel bänd lavale, aga Amy unustas ikka ära :) See trummar oli tal ülivinge! Ah, tegelikult ka klahvpillimängija ja mõlemad kidramehed ka. Andsid endast ikka kõik ja rokkisid täiega, kui olid ägedamad lood. Ning ikka tulles tagasi selle valgustuse juurde, siis mingil hetkel kerge suitsu ja punase valgusega tekkis nagu kihiline efekt lavale ja üldse oli see valgustus eriliselt tasemel seal.

Mul on tunne, et Amy on harjunud palju suuremale rahvahulgale esinema, eriti kui veel on selline eriline ja oluline kord, kui ta oma uue plaadi muusikat esmakordselt esiteleb, aga pärast kontserti saalist välja minnes selgus, et rahvast oli ikka kuni taha otsa välja. Kusjuures kontserdi alguses ta küsis, et kus ta nüüd on, kas Stockholmis :) Sellised suured tuuritajad ei tea enam ise kah :) Aga tegelikult ta ikka teadis, sest küsis kohe otsa "Hur mår ni?", sulaselges rootsi keeles :)
Uue plaadi nimeks valis ta "The curious thing". Ja selle nimega oli üks suur jama, sest ta ei suutnud kuidagi otsustada. Pealkiri on pärit ühelt plaadil olevalt laulult. Aga see pole mitte laulu pealkiri vaid üks rida laulust ("This life I lead is a curious thing but I can't deny the happiness it brings.") lugesin Amy blogist, et plaadil teeb ta koostööd Paul Weller -iga, kellega vist on isegi duetti seal oodata, igatahes on Weller muusikuna kaasatud. Üldiselt olevat uued laulud tulnud tema juurde ise ja väga lihtsalt (nagu ta ise on öelnud, siis peamiselt oma magamistoas on ta need kirjutanud:)). Ta küll mõetles ja kartis, et pärast esimese plaadi sellist menu, et kuidas uusi laule kirjutada, aga kõik oli justkui iseenesest lahenenud. Ja kuigi uus plaat on märksa rokilikuma soundiga, on tegemist ikka vana hea Amyga :) Seda tõestas ka kontsert.



Kuna need minu ülesvõtted on nii kahtlase kvaliteediga, siis mõtlesin, et siia lõpetuseks panen üles kaks laulu youtube-st, mida ta ka kontserdil laulis. Üks on tema esimeselt plaadilt - "Let's start a band" - oh Amy, ma oleks kohe nõus :) Tegelikult on see mu kõige väiksema tibu lemmiklaul Amy esimeselt plaadilt ja kui autos see laul algab, siis ta juba enne kui Amy lõpuks nende sõnadeni jõuab, hakkab juba ise laulma "Lets start a band, lets start a band, lets start a band" :)

Ja teine laul ongi see tema uue plaadi esimene lugu. Ohhhh kui ta jälle tuleks kuhugi siiakanti, siis ma läheks kindlasti uuesti :) Minu meelest selline folkrock on väga ehe ja lihtsalt südamesse minev stiil. Lisaks on kõikidel tema laulude sõnadel ka sisu ja see teeb neist veel eriti head! Minu meelest sobiks hästi ka mõnele Eesti folk-üritusele... iseasi, kas ta tuleks... aga ta on nii tagasihoidliku ja sümpaatse olemisega... üldse mitte mingi miljoneid plaate müünud superstaari moodi ja ometi tema esimest plaati on müüdud pea kolm miljonit.

Love U Amy!!!!










Kommentaare ei ole: