Nimi:
Asukoht: Raplamaa, Estonia

Blogi lugedes saad aru kes ma olen...

reede, jaanuar 22, 2010

Les plages d'Agnès / The Beaches of Agnes / Agnese rannad (Prantsusmaa 2008)


Režissör ja stsenaarium: Agnès Varda
Dokumentaalfilm/Elulugu
Parima dokumentaalfilmi Caesar; Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi kandidaat; Oscarite täispika dokumentaalfilmi nominendi nominent (hetkel, kuid suure tõenäosusega saab ka viie nominendi hulka).

Et kõik algusest ära rääkida, pean alustama oma kinno minekust. Nimelt näidati seda filmi Zita-kinos, vanimas Rootsi erakinos. Selles kiilidega kaunistatud ekraani katvate kardinatega saalis olin ma oma elus esimest korda. Selles kinosaalis oli midagi imepäraselt müstilist. Hõngus justkui vanade aegade kino. Võibolla mõjutasid selle atmosfääri teket ka need antiiksed kinotehnika näidised, mis enne saali sisenemist on välja pandud.. ei tea. Terves saalis (see ongi üsna pisike saalike) olin ma koos kahe vanema daamiga. Kui ma sinna uksetaha saabusin, ollid kaks Varda eakaaslasti silmnähtavalt rõõmsad, et nad ei peagi kahekesi seda filmi vaatama :) Kusjuures huvitav, milliste mõtetega nemad asusid seda filmi üldse vaatama, sest ei tea kas nad olid vanemad või nooremad Vardast, aga no Varda tundus neist oma 10-15 aastat noorem :) Ent tegemist kindlasti huvitavate ja uhkete Rootsi daamidega. Ma kuulasin iPodi, kuni seansi alguseni, aga kui film oli algamas ning ma pidin muusika katkestama, kuulsin paratamatult, kuidas prouad kellestki kunstnikust rääkisid õhinal - keegi kes oli ühele prouale, kelle nimi oli Hedwig, kinkinud oma mingi maali. Ja minul tekkis kohe sidus, et kui Harry Potteri öökull Hedwig oleks luust ja lihast naistetrahvas, siis ta võiks just selle Hedwigi moodi välja näha :)

Ning Folkets Bio seanss võiski alata!
Kummaline, aga filmi pealkirigi läheb luuleliselt riimi (Les plages d'Agnes) ja sama poeetiline on ka kogu see autobiograafiline dokumentaalfilm sellest fantastilisest Prantsuse režissörist! Või nagu ta ise ütleb - suunates kaamerasilma iseendale ja oma elule, huvitavad teda tegelikult inimesed tema ümber, kellega ta oma elu on jaganud.

Mina avastasin Agnes Varda enda jaoks tänu Mark Soosaarele ning tema dokumentaalfilmide festivalile. Õigemini ETV-s esitatud näidisfilmidele sellest Pärnus toimunud festivalist. Toonase filmi nimi oli "Järelnoppijad ja mina" (Les glaneurs et la glaneuse) ning ma olin kui lummatult teleka ette naelutatud. Ma ise ka ei saanud aru sellest fenomenist. Mida võib üks sügavas pensionieas daam rääkida ning näidata ühele 25 aastale mehele, et ta niimoodi ära võluda... Nüüd, 10 aastat hiljem, olen ma endiselt Varda fän. Ilmselt praegu veel suuremgi kui enne :) Ja see uusim ning hetkel ka viimane tema filmidest lõikas jälle otse minu hinge.

Juba see ülesehitus ning huvitav sissejuhatus... ”Kui avad inimese, leiad sealt maastiku, kui avad minu peaksid leidma rannad". Ma muidugi mõtlesin kohe, et mis maastik minu sees võiks olla ja ma usun, et selleks on kaljused mäed - tunnen end mägede vahel millegipärast "kodus". Lisaks eelmainitud Järelnoppijate filmile ning selle järjele on Varda olnud režissöriks veel 44-le filmile, millest kuulsamad ehk Cleo de 5 a 7 (Cleo 5st 7ni), Le bonheur (Õnn), Mur murs ja Sans toit ni loi (Vagabond) - filme üle 5 aastakümne ning paljudest jutustab ka Agnes oma autobiograafilises filmis. Kuid mitte ainult filmidest ei räägi ta seal. Lisaks ka oma perekonnast ja suurest armastusest Jacques Demy-sse. Kohati lihtsalt huvitav, kohati valgustav, kohati sooja huumoriga või veelgi soojema armastusega film oli minu jaoks igati unikaalne. Tavaliselt filmitegijtest tehakse dokumentaalfilme teiste inimeste poolt, tavaliselt pärast nende surma. Ent Agnes Varda on ise haaranud härjal sarvist ning seda ehedam see ju siis ka on! Ikkagi ise valitud teemad ja rõhud.

Filmi võiks jagada tinglikult viide ossa, millest film justkui läbi rändab:
1. Belgia - Agnese lapsepõlv.... mille kohta ta minu meelest ütleb mõnusalt otsekoheselt, et tal ei ole erilist sidet sellega ja sealt ta oma inspiratsiooni ei ammuta. Kuigi Belgiat armastab ta väga ning heldob ka lihtsalt Belgia rannikuala linnade nimesid kusagilt kogemata kuuldes :) Lisaks sai teada, et Agnes otsustas 18 aastaselt oma nime vahetada. Ta valis Agnese, kuid enne oli Arlette.

2. Sete - sõjaaeg. Kool ja unistused (õhuakrobaadiks saamine), esimene film.

3. Pariis - täiskasvanuks saamine - armastus, pere, pildistamised ja filmid

4. Los Angeles - sealne filmimine, 70ndad, ajastule vastav muusika ja kultuur, Mustad Pantrid

5. Noirmoutier-en-l'Île - elu sügis, pere, Jacques-i haigus ja surm, elu pärast Jacques-i.

Mind täiesti hämmastab, et Varda oli seda filmi tehes 80 aastane (praeguseks on ta ju juba paar aastat vanem)!!! Temas on ühtlasi midagi vanaemalikku kuid ka erudeeritust. Ning väga palju armastust! Armastus jäigi minu jaoks kogu sellest kirevast teemade ilutulestikust kõige olulisemaks ning pealmiseks. Õeldakse ju, et inimene peab korra elus tundma tõelist armastust, et siis on nagu elu korda läinud või nii. Agnes-il oli/on 2 armastust - Jacques ja filmikunst. Mul on tunne, et tema jaoks poleks elu olnud piisavalt täiuslik, kui üht neist kahest poleks olnud. Need justkui defineerivad Agnes Varda tervikuna. See kuidas ta armastas oma meest, selles ei teki vähematki kahtlust. Kindlasti äratab küll küsimusi, et kuidas Jacques aidsi sai? Ja mitu muud teemat sellega seoses, ent seda peab igaüks ise järgi vaatama ning uurima, kui huvi on. Agnes igatahes oli mehe kõrval tolle lõpuni u. 20 aastat tagasi ning ka tema lahkumisest jutustades läks ju muidugi ka vel tänpäeval tal silm kergelt märjaks... armastus on niiiii ilus ning see on tihti see, mis meie mootorile kütuseks. Väga huvitav oli ka kuulata Agnes-i koostööst selliste suurte nimedega nagu Catherine Deneuve ning Gerard Depardieu. Ega Agnesi filmis palju staare näha ei saagi, aga need kaks jäävad küll meelde. Lisaks ka Robert de Niro ning Sadrine Bonnaire, aga muidugi Varda tunneb ning on töötanud ka paljude palju teistega. Mitu korda jookseb filmist läbi ka "Cherbourgi vihmavarjud", sest selle filmi režissöriks ja stsenaariumi autoriks oligi Varda "armastus" Jacques Demy... lisaks ka mõned teised Demy filmid, sest need olid ju olulise osana ka Agnesi enda elu.

Hinnang: 4+ (Väga huvitav filmiline "autoportree". Dokumentaalfilm on peaaegu 2 tundi pikk, kuid ometi jääb lõpus tunne, et see võiks veel ja veel kesta. Sest lisaks arhiivimaterjalile, on Agnes Varda seal "rannas" tänapäeval, sätib üles peegleid... hingepeegleid.. vüi mis nende "silmade" kohta räägitaksegi... see kehtib ka ilmselt kaamera"silma" kohta... Varda vaatab ka tihti oma fotosid, mis siis toovad midagi meelde ja on nagu mingiks sissejuhatuseks teemadesse. Samuti on vesi ja rannad üldse tema elus suurt rolli mänginud, ükskõik kuhu ta siis on elama kolinud - vee ääras tunneb ta end nagu kodus. Nii poeetiline ja elutarkust tulvil ilus film. Oleks endalgi nii palju tarmukust ning armastust selles vanuses. Ja ma ei mõtlegi ainult armastust enda ümber, vaid pigem just sees... olgu siis et inimese vastu kes on juba lahkunud... kuid ikkagi. Soovitan väga soojalt kõigile, kes tunnevad, et elu tõelised väärtused peituvad meis ümbritsevates inimestes ning kellele meeldib vaadata elu ja teada saada ühe imelise naise mõttekäikudest seoses oma loomingu, armastuse ja eluga! Minule "mõjus".)

Filmi trailer:

Sildid:

0 Comments:

Postita kommentaar

Links to this post:

Looge link

<< Home

  • Telli: http://danzumees.blogspot.com/feeds/posts/default